Meremehed kutsuvad Utö
saare ümbrust sünge nimega „Laevade kalmistu“ juba aastakümneid. Pärast
„Estonia“ hukkumist on hakatud kutsuma ka Läänemere Bermuuda kolmnurgaks.
Viimase 150 aasta jooksul on just selles piirkonnas põhja läinud hulgaliselt
purje- ja mootorlaevu. Nüüd siis täiendas uhke laev seda kurba nimekirja
veelgi.
Postimees, 27.september
2014.a. Katkendid artiklist „Katastroofini viis paljude sündmuste jada“.
„Estonia“ sõitis oma huku ööl sellisel kursil, et laine lõi väga teravalt vastu
vesiiri. Kui tavaliselt on reisilaevadel püstised ninad, siis „Estonial“ oli
suure etteulatuva kaldega nina. Vastu laeva nina löövad lained tekitasid suure
jõu, millega ei oldud arvestatud. Visiiri olid liiga nõrgad lukud, mis ei
pidanud laine jõule vastu ja purunesid.
Kui visiir eest ära
kukkus, pidanuks vett kinni pidama ülestõstetud ramp. Kuid ramp oli nii pikk,
et see ulatuks kaugele kalda peale. Ülestõstetud asendis ulatus ramp visiiri
sisse, selleks oli ehitatud visiirile spetsiaalne kõrgendus. See oli suurim
tehniline möödalaskmine „Estonial“, kuna lahtitulnud visiir tõmbas tagumise
seinaga lahti ka rambi ja nii sai merevesi vabalt autotekile voolata.
Kui laev oli juba
külili, siis ei saanud meeskond enam midagi teha laeva päästmiseks. Kui visiiri
äratulekut oleks õigel ajal märgatud, siis saanuks küll midagi ette võtta. Kuid
visiir ei paistnud kaptenisillale ära. Silla ja vööri vahele oli ehitatud
reisijate ruum, mille varju visiir jäi. Vöörilukkudel olid küll andurid, mille
roheline tuli näitas, kas riivid on kinni. Lukkude purunemisel jäi roheline
tuli põlema, kuna riivid jäid kinni, aga lukk ise läks katki. Visiiri tõusmist
ei näidanud ükski andur.
Kui visiiri avanemise
peale oleks punane tuli põlema hakanud, saanuks midagi veel ette võtta. Oleks
võinud laeva ümber pöörata ja võtta kursi Eesti poole tagasi. Alla lainet
sõites oleks laev ilusti Eestisse ära tulnud. Autotekil olid küll kaamerad,
mille monitorid olid kaptenisillal ja masinaruumis. Sellega juhtus ka apsakas,
kuna masinaruumis nähti, et rambi kõrvalt voolas vesi autotekile. Masinaruumis
arvati, et üleval nähakse seda, ja keegi ei rutanud kaptenisilda teavitama. Aga
üleval ei vaadanud keegi monitori.
Pimedas ruumis helendav
monitor võtab kogu pilgu ära, mis segab muude seadmete nägemist. Selle tõttu
keerati kaptenisillal ekraani heledus maha ning monitor oli vist isegi
mingisuguse riidega kaetud. Kui aga oli vaja seda vaadata, siis ei näinud keegi
midagi. Laeva katastroofini viis paljude pisiasjade jada, kui keegi oleks
mingil ajahetkel teistmoodi käitunud, oleks võinud teistmoodi minna. On veel
arvamus, et kui sel ööl poleks midagi juhtunud, oleks konstruktsiooni tõttu
tõenäoliselt varem või hiljem laevaga õnnetus juhtunud.
Veel kummalisi asjaolusid,
mis vajaksid lahtiseletust, millest hiljem kirjutasid mitmed ajalehed.
Hädasidet ei peetud vastavalt raadioeeskirjade ettenähtud korrale. „Estonia“
kaks raadiopoid (EPIRB) ei olnud sisse lülitatud ega saatnud seetõttu signaale
välja. MRCC Turku ei teatanud raadio teel, et nemad juhivad operatsiooni. Helsingi
Raadio ei kuulnud „Estonia“ hädasignaale.
Algul ei käsitletud
„Estonia“ hukkumist kuigi olulise õnnetusena. Ametlikult tunnistati see suureks
õnnetuseks kell 02.30. Vintsirikked kahandasid tugevasti kolme Rootsi
helikopteri päästevõimet. Päästmises osalevad laevad ei lasknud raskete
ilmastikutingimuste tõttu alla päästepaate või valvepaate. Nende päästevarustus
ei olnud sobiv selleks, et päästa inimest veest või päästeparvelt. Helikoptereid
alarmeeriti liiga hilja.
Evakuatsioon oli
võimalik vaid väga lühikese ajavahemiku, 10-20 minuti jooksul. Organiseeritud
evakuatsiooni ei toimunud. Süüdistati kaptenit ka liigse kiiruse eest tormiga
sõitmisel. „Mariella“ kapten väitis, et „Estonia“ ei vähendanud kiirust, vaid
sõitis tormisel merel kindlalt „Mariellast“ mööda. „Mariella“ oli teel
Helsingist Stockholmi, oli tormi tõttu kiirust vähendanud 12 sõlmeni. 14,2
sõlme (mille fikseeris „Mariella“), millega tuiskas „Estonia“, on mitu kaptenit
lubamatult suureks pidanud.
Laeva visiiri
kinnitusseadmed ei olnud heaks kiitnud Soome Mereadministratsioon ega ka Bureau
Veritas. Visiiri arvutusliku koormuse ja selle eeldatav jagunemine visiiri
kinnituste vahel ei vastanud tegelikele lainelöökidest põhjustatud jõududele.
Visiiri kinnitusseadmed ei vastanud projekteerimisnõuetele. Visiiri
kinnitussüsteemil ei olnud mingisugust tugevusvaru kogu kandevõime suhtes.
Vöörrambi asukoht ei vastanud SOLAS-e nõuetega ette nähtud põrkevaheseina
pikenduse asukohale.
Oma tehniliste ja
turvanäitajate poolest ei oleks laev tohtinud uppuda,isegi kui kaup hakkas
nihkuma, isegi kui juhtus mingi väiksem avarii. See pidi olema mingi erakordne
asi, mis laeva uputas, ja nii ruttu. Ja siiamaani pole täit selgust neile
kõikidele küsimstele. Praegusel ajal on lepitud ka tõsiasjaga, et „Estonia“
läks põhja halastamatu turumajanduse ahnuse rahuldamise pärast.
„Estline`iga“ sõideti
juba 1992.aastast saadik. Piirivalve nõudis kõikide reisijate ja ka meeskonna
täielikku nimekirja nii tulekul kui ka minekul. Paraku ei tahtnud „Estline“
nimekirju koostada, kuna see polnud Rootsis kombeks. Rootsis elavad
väliseestlased eesotsas laevakompanii ühe omaniku Hans Laidwaga pöördusid Eesti
võimude poole palvega piirduda reisijate puhul ainult nn. kollase kaardi
nõudmisega. Kõik „Tallinki“ laevad, mis Tallinna ja Helsingi vahet sõidavad,
esitavad täisnimekirja. Erand oli vaid „Estonia“
Traagilise reisi ajal
oli piirivalve andmetel laeval 964 inimest. Üks kapteniabidest peab otseselt
vastutama selle eest, et reisijate ja ka meeskonna täpne nimekiri oleks olemas.
Hiljem selgus, et teeninduskäigu kaudu oli läinud laevale veel hulk „Estline“
oma töötajaid, keda ei olnud üldse kusagil kirjas. Nende seas olid näiteks
„Estline“ finantsdirektor ja pearaamatupidaja.
Kui varem eitati
kategooriliselt, et mingit relvade salakauba vedu pole olnud, siis nüüd on omaks
võetud, et ikkagi toimus ka mingi relvade salakauba vedu ja seda mitmel korral
(14. ja 20. sept.). Kogu relvavedu puudutav teave on osalt rangelt salastatud
70 aastaks. Kui seda aga ei toimunud, siis milleks salastada seda, mida pole
olnud?
Ka pommi või
plahvatusest laeval on palju juttu olnud ja kirjutatud. Ühed eksperdid leiavad,
et oli plahvatus, teised, et ei olnud. Mine võta kinni, kellel see lõplik õigus
on? Helsingi ülikooli seismoloogiainstituudi andmetel ei toimunud „Estonia“
huku ööl laevaõnnetuse piirkonnas meres plahvatust. Tegelikult olevat
seismoloogiliselt ebatavaliselt rahulik öö. Jaam suutnuks registreerida isegi
1,5 kg lõhkeaine plahvatuse laeval või selle lähedal. Jaama esindaja ütles, et
„Me ei saa öelda, et „Estonia“ pardal ei olnud plahvatust, kuid me saame
konstanteerida, et meie mõõturid ei registreerinud mingit plahvatust“.
1999.a Õhtuleht
kirjutas artiklis „Kapten Andressoni pojad merd ei jäta“ muuhulgas ka sellest,
et nii Kapten Arvo Andressoni ja veel mõne merrejäänu nimi on sellele (Paksu
Margareta juures asuval memoriaalil) mälestuplaadile valesti kirjas. „Viis
aastat on sellest räägitud, aga midagi pole muutunud,“ohkab Veronika (kapteni
lesk) kibedalt. Tea, kas nüüdseks on need vead parandatud?.
Laeva raamatupidaja
Siiri (vastutas rahade eest) meenutas aastaid hiljem, et tol hirmasl ööl juskui
kõik oli teisti. Mingi kummaline vaim valitses kogu õhkonda laevas. Vähemasti
arvas ta nii intervjuu tegemise ajal ( dets. 2008). Pärast hilist õhtusööki
uinunud Siiri ärkas öösel ühtäkki tugeva paugu peale. Müstiline „pauk“ oli
korraga visanud laeva 30 kraadisesse kreeni. Olles vaevaga jõudnud seitsmendale
tekile, oli laev juba täiesti viltu. Kiiruga sidus ta enda ümber päästevesti.
Suur laine viis kaasa. Tänu kunagi tegelemine allveeujumisega ta siiski pääses.
Päästeparve uhus teda järjekordne suurem laine.
Veel üks lõik pääsenud
mehe jutustusest. Neeme Kalk meenutab, et kui ta ärkas selle peale, et laev oli
kaldunud ja kreenis parema parda poordi poole. Pani selga kõik riided. Mingit
teadet kusagilt ei olnud, et midagi oleks. Kajutikaaslane jäi mõtlema, et kas
maksab rutata, jäi edasi istuma. Ülesse jõudes rabas päästevesti. Võib öelda,
et ega personali poolt küll mingit aktiivsust polnud näha. Tema isiklikult ei
näinud küll kedagi personali hulgast. Ei kuulnud ta ka mingit raadioteadet.
Ja neid kummalisi ning
vasturääkivaid asju oli veelgi. Kõike üles lugeda on pea ületamatu ülesanne. Nendes
vasturääkivustes endis on omad vasturääkivused ja mis see õige, mis vale, on ilmvõimatu
kindlaks teha.
Võimalik, et tragöödias
on oma osa ka sellel, et poolteist aastat enne õnnetust, lükati tagasi
ettepanek luua Eesti kaldavaatlussüsteem. Nii oli „Estonia“ tormisel merel
üksinda ning signaal katastroofist jõudis kohale liiga hilja.
Kaldavaatlussüsteem oleks lubanud merel seisma jäänud laeva aegsasti märgata
ning toimuvale reageerida. Nüüd tuli signaal 12-13 minutit enne laeva
ümberminekut ning õnnetuskohale jõuti tund aega pärast katastroofi. Informatsioon
laevaõnnetusest jõudis Eesti rannavalve päästekeskusesse kell 03.00. Alles kell
03.34 edastati see piirivalve korrapidajale.
Ajaleht „Postimees“
tegi seitse aastat tagasi ühe kokkuvõtte kümnest peamisest põhjusest, miks
peaks uurimisega edasi minema: http://www.parnupostimees.ee/55464/kumme-pohjust-estonia-huku-uurimise-avamiseks
Kahekümnenda sajandi
lõpu üks paradokse on see, et elu – eriti aga surm – ei ole enam inimese
isiklik asi, ta jõuab ajalehte, eetrisse, ekraanile, saab igaühe omaks.
Surma lähedus muudab
igaühes midagi. „Miks pidi juhtuma selline õnnetus, et ma saaksin aru, et
tegelikult on mu elu lausa idülliline, „ ütles üks laevaõnnetusest suhteliselt
vähe kannatada saanud isik. (Eesti Ekspress 7.10.1994).
Mis oli „Estonia“
sõnum? Hinge jaoks oli see meeldetuletus, et me keegi ei tea päeva, mis jääb
viimaseks. Seega on inimese kohustus täna oma toetavad sõnad teistele öelda ja
head teod ära teha. Muidu jääb meist järele vaid mustav kuristik (Eesti Sõnumid
31.12.1994).
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar