Aeg ja kalender 17

Suveaja kasutamine siis eelkõige teenib ikka suurfirmade ja äriringkonna huvisid.Inimene, kui üksikindiviid jääb jällegi tahaplaanile. Igal asjal on on omad head ja vead, mis kasulik poliitikas-äris, ei ole kasulik tavakodanikule.Selline on minu arvamus.Samas ajakirja numbris on ära toodud ka suveaja vastaliste kommentaarid.

USA – isepäised Indiana farmerid. Osa Indiana osariigi farmeritest ei järgi päevavalgust vabastavat aega. Farmerid, kes peavad Päikesega koos üles tõusma, ei soovi muuta oma päevakava selleks, et müüa oma saak kellaaega muutvatele inimestele.

Mehhiko – kõigepealt äri, siis mõnu. Suveaja kasutamine annab suurema efekti maades, mis paiknevad kõrgetel laiuskraadidel. Ekvaatori lähedal ei olene valge aja kestus aastaajast. Täbaras olukorras on Mehhiko, millest suur osa paikneb alla 25 kraadi põhjalaiust.Parlamendisaadik Felix Salgado põhjendas, et suveaja kehtestamine seab ohtu koolilapsed, kes peavad hommikupimeduses kuritegevusest kubisevale tänavale astuma, ja pärsib normaalset suguelu. Kui mehed hommikul harjumuspärasel ajal oma naise järele kobavad, on need ju ba läinud lapsi kooli saatma.

Vaatamata sellele, et Mehhiko 31 osariigist oli 16 suveaja rakendamise vastu, jääb see kehtima. Suveajale üleminek hoiab Mehhikot samas rütmis peamise kaubanduspartneri USA-ga. Kõigepealt äri, alles seejärel mõnu!

Ega selle suveaja küsimuses pole tänini üksmeelt. Kui eespool sai ära toodud nii poolt kui vastuargumendid, siis lisan veel ühe artikli, mis ilmus Tiit Kändleri sulest Eesti Päevalehes 26. märtsil 2009. aastal pealkirjaga “Kellakeeramine võib energia tarbimist suurendada”.

….. Suveaega kasutab praegu vaid neljandik inimkonnast. Arvatakse, et sellest on tulu. Nüüd on esile toodud teadustöid, kus tõestatakse, et suveajale minek ja sealt päikeseajale tagasitulek pigem raiskab kui säästab energiat.

Euroopas minnakse suveajale märtsi viimasel pühapäeval kell kaks ja tagasi vööndiajale oktoobri viimasel pühapäeval kell kolm. USA-s minnake suveajale 8. märtsil. Ja kuna seal on eri osariikide erinevate kellapoliitikate tõttu olnud palju segadust, siis ehk just sellepärast mõeldakse Ameerikas, kas selline kellatants ka tõepoolest energiat sääsatab, nagu väidetakse. 1970. aasta naftakriisi ajal analüüsiti suveaja mõju energiatarbimisele esimest korda USA-s ja leiti, et see säästab päikeseajaga võrreldes energiat vaid ühe protsendi. Indiana osariik läks suveajale üle alles 2006. aastal. Siis uuris California ülikooli teadlane Matthew Kotchen kolleegidega hoolsalt energia kasutamist ja selle eest maksmist ning jõudis järeldusele, et see suurenes ühe protsendi, mis läks osariigile maksma miljon dollarit.

Suveaja kohaselt kulub küll vähem kodude valgustamiseks, kuid suureneb vajadus hooneid suvel jahutada ja talvel soojendada. 2007. aastal nihutati suveajapunkt kogu USA-s kolm nädalat varasemaks ja normaalajale tagasiminek üks nädal hilisemaks. Energiakasutus vähenes vaid 0,2 protsenti. Absoluutarvudes hoitakse üle riigi siiski kokku märkimisväärne kogus – päevase kokkuhoiuga saaks aasta ringi käigus hoida 100 000 kodumajapidamist. Suveajale üleminekut reklaamivad eriti ägedalt spordimagnaadid. Golfitööstus näiteks väidab, et suveaeg toob neile aastas 400 miljonit dollarit lisatulu.

Kuid südamele ei paista suveaeg meeldivat. Stockholmi Karolinska instituudi teadlased, kes uurisid müokardiinfarkte alates 1987. aastast, leidsid, et südamerabanduste arv kasvab suveajale ülemineku järgsel nädalal viis protsenti. Nad oletavad, et see tuleb magamisharjumuste ja bioloogiliste rütmide häirest.

Igas meie rakus tiksub justkui miniaruurne seinakell. See hoiab ennast samas rütmis ööpäeva vaheldumisega. Seega on oluline valguse ja pimeduse vaheldumine. Just see kell määrab kõik meie ainevahetusprotsessid ja paljud psüühikaga seotud protsessid. “Bioloogilisel kellal on võime kontrollida meie võimeid,” võtab kokku Müncheni Ludwig-Maxmiliani ülikooli kronobioloogia professor Till Roenneberg. Tema käsitluse kohaselt määrab meie kronotüübi une keskaeg – kel see nihutatud õhtu poole, on varane, kel hommiku suunas, on hiline kronotüüp.

“Koolid peaksid sellise asjaga rohkem tegelema, et õppimine tulemuslikum oleks,” arvab Roenneberg, “näiteks talvel ei tohiks tunnid pimedas alata.” Kuid mida siis ikkagi teha, kui õues on pime? “Ei tohi sisevalgustuse pealt kokku hoida, muidu läheb bioloogiline kell sassi,” hoiatab ta ja juhib tähelepanu sellele, et maa- ja linnainimeste kronotüübides on oluline erinevus. “Linnainimene viibib õues vaid paarkümmend minutit ja on valgusest eraldatum,” põhjemdab ta.

Koer suveaega ei tunne

Kuidas meie kell ennast siis rütmis hoiab? Väga keeruliselt ja teisalt väga lihtsalt. See toimub üldjoontes nõnda, nagu avastas Huygens (1629-1695) seinakellade puhul. Kui kaks seinakella on samas toas, siis varem või hiljem nende pendlite käik ühtlustub. Seda nimetatakse füüsikas ostsillaatorite ehk võnkujate ühtlustumiseks ning see toimub näiteks augustiöödel aasal mängivate rohutirtsude vahel, kui nende saagimine omandab üha korrapärasema iseloomu.

Rakkude bioloogilised kellad on üsna erinevad. Mõni käib 20-tunnise, mõni 25-tunnise tsükliga. Kuid kokku sünkroniseerib selline süsteem paremini oma tööd kui juhul, mil kõik rakud töötaksid unisoonis. Tundub paradoksaalsena, kuid on tõsiasi, millele juhtis tähelepanu juba küberneetika rajaja Norbert Wiener.

Kui inimesed sulgeda pimedasse ruumi, hakkab nende bioloogiline kell valetama. On tehtud katseid, kus inimene suleti pimedusse kuueks kuuks – tema sisemine kell hakkas käima 26-tunnise perioodiga. Nii et sidet valgusega on vaja. Eriti häirib kellakeeramine loomasõpru ja- kasvatajaid. Koer nõuab õueviimist ikka omal ajal, küsimata sellest, kuidas inimesed oma kellaosuteid liigutavad. Loomade talitamisega, aga ka looduses elavate loomadega on samuti.

Tartu ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu ütleb, et füsioloogiliselt on eri tüüpi inimesi – osale mõjub sisekella segilöömine väga halvasti, osale mitte. Eriti rängalt mõjub kellakeeramine lastele ja noortele meestele. Tema arvates olgu suveaeg või talveaeg, peaasi et ei nihutataks seda kaks korda aastas. Teiselt poolt võib suveaeg aidata ennetada liiklusõnnetusi, kuna enamik inimesi sõidab päevavalguses. Ühe USA-s tehtud uuringu tulemused kinnitavad, et esimesel suveaja kuul on kuni kümme protsenti vähem mitmesuguseid liiklusõnnetusi.

Ajaloolane Mati Laur juhib ajakirjas Horisont tähelepanu, et kellakeeramine võib mõjutada ka meie ajalootunnetust. Ta toob näiteks 1989. aasta. 9. märtsi meenutuse 45 aasta tagusest Tallinna pommitamisest Punaarmee poolt. Õhurünnak algas kell seiste õhtul ja 1944. aastal oli siis kottpime. Kuid 1989. aastal polnud päike veel loojunudki. Asi selles, et neil kahel aastal erines ajaarvestus kahe tunni võrra.

Lõpp.

Aeg ja kalender 16

Kui eelmises E. Kasaku kirjutises oli juttu meil suveajale ülemineku mõttetusest, siis alljärgnev on artikkle, mis seda hoopiski toetab seda üleminekut. Artikkel ise ilmus aprillis 2001 ajakirjas Luup, mille pealkirjaks oli “Jonnakalt ikka vastutuult”(siin lühendatud variant). Tekst Eino Mikk. Usun, et teema on aktuaalne ka nüüd, sest suveajale ülemineku pooldajaid ja vastaseid on praegugi. 2000 ja 2001.a meil suveaega ei olnud. Sellest siis ka see artikkel.

Suveaeg.

Suveaega kasutab nii põhja- kui lõunapoolkeral 70 riiki. Eesti on üks väheseid, kes omapäi astub. Kõik, kes oma arvuti 26. märtsi hommikul sisse lülitasid, leidsid ekraanilt akna, mis andis teada, et arvuti on seoses suveajale üleminekuga oma ajanäitajat tunni võrra edasi nihutanud. Seekord tuli taimerit korrigeerida ja sundida arvutit endist aega näitama. Samamoodi tuli toimida suveaega näitama hakanud käekellaga. Inimesed tajusid, et on eestlased, kes ei ole veel eurooplasteks saanud.

Kui Leedu ja Island välja arvata, läks märtsi viimasel pühapäeval suveajale üle peaaegu kogu Euroopa. Meie jätsime teist aastat järjest kellad edasi keeramata, mistõttu kuni oktoobri lõpuni näitavad nad sama aega, mis kellad Pariisis, Roomas ja Madridis. Eestimaalaste ajanäitajad on nüüd tund aega järel meie naabrite soomlaste ja lätlaste kelladest ning kaks tundi maas Venemaa Euroopa osas Moskva aega näitavatest kelladest.

Elurütmide diktaator.

Tsivilisatsiooni arenedes on kellast saanud ühiskonna elurütmide diktaatorlik sünkronisaator. Suveajale üleminek või sellest loobumine puudutab nii või teisiti kõiki, kes peavad oma toimetusi teiste tegevustega ajastama. Seetõttu on enamikul eestmaalastest kellanihutamise küsimuses kindel seisukoht, mis suurel määral johtub sellest, kas ta on varajase ärkamisega “lõoke” või hilja voodist tõusev “öökull”.

Eesti riigi praegust, Mõõdukate eestvedamisel aetavat kellaajapoliitikat põhjendab aastaringse vööndiaja kasutamise “vaimne ema” Tartu Ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu sellega, et suveaeg laastavat tervist. Kõige rohkem mõjutavat suveajale üleminek lapsi, tehes nad närviliseks ja võtte neilt söögiisu. Füsioloog Teesalu sõnul on “... kolmveerand küsitlustest sellega rahul, et suveaega enam pole”.

Internetivärava Delfi küsitluses pooldas aga 1474 vastanust 60 % suveaega. Portaali Mega samalaadeses küsitluses andis suveajale ülemineku poolt oma hääle 58 %, vastu oli 33 % ja ükskõikseid vaid 9 % vastanutest. Ehkki internetiküsitlused pole samaväärsed korrektselt läbiviidud gallupitega, võivad tulemused vihjata asjaolule, et suveajale ülemineku pooldajate hulk aasta-aastalt kasvab. Selle trendile viitavad ka sel kevadel (2001) meedia tähelepanu pälvinud Võru maavalitsuse, Tartu linna ja mitmete suurettevõtete tööaja alguse varasemale ajale nihutamise plaanid. Töö varasem algus võimaldab inimestel valget aega ratsionaalsemalt kasutada.

Idee algus.

Päevavalguse ratsionaalsema kasutamise idee autoriks loetakse USA riigitegelast, teadlast ja publitsisti Benjamin Franklinit. Mees, kes muu hulgas leiutas piksevarda ja hakkas ühe esimesena Kongressis orjusele vastu, oli aastatel 1776-1785 USA saadikuks Pariisis. Saadikuna olles pani ta tähele, et kohalik Päike tõuseb suvel juba hommikul kell kuus aga pariislased tavatsevad ärgata alles keskpäeval. Edasi arvutab Franklin välja, et hiline ülestõusmine ja öine eluviis läheb pariislastele kalliks maksma, kuna nad on sunnitud sellise harjumuse tõttu veetma poole aasta jooksul üle tuhande tunni küünlavalgel.

Harjumuste muutmiseks ja küünlarasva mõttetu raiskamise lõpetamiseks teeb Franklin ettepaneku kehtestada eeskirjad, mis maksustaksid aknaluugid ja limiteeriksid ühele perele nädalaks ettenähtud küünlarasva koguse. Olulise meetmena paneb Franklin ette helistada päikesetõusul kirikukelli. Vajaduse korral tuleks valguse saabumisest teavitada ja laiskvorste äratada kahurist tulistamisega. Kui sundida inimest tõusma kell neli hommikul, siis tõenäoliselt läheb ta heameelega õhtul kell kaheksa magama.

Sõda sunnib koonerdama.

Möödus rohkem kui sada aastat ja Franklini ratsionaalne iva hakkas idanema. 1907. aastal tegi inglane William Willett oma pamfletis “Päevavalguse raiskamine” ettepaneku tõugata kellasid kevadel 80 minutit ehk neli korda 20 minuti kaupa edasi ja sügisel samal viisil tagasi. Aasta hiljem arutas asja Briti alamkoda, ent tõukas tagasi suveaja kehtestamise seadusnõu, mis nägi ette kellaosuti tunni võrra edasikeeramist kevadel ja tagasikeeramist sügisel.

Suveajale ülemineku idee realiseerus esimest korda Esimese maailmasõja päevil Suurbritannias (1916.a.), seejärel ka USA-s ja Saksamaal. Suveaja rakendamise põhieesmärgiks oli energia säästmine.

Mis kasu annab suveajale üleminek?

Peamine põhjus, miks suveaeg on maailmas nii laialt levinud, peitub selles, et see võimaldab päevavalgust paremini kasutada. Küsitlused näitavad, et suveaega pooldatakse, sest “õhtul on kauem valge / ma saan õhtul rohkem ära teha”. Õhtune valge lisatund võimaldab tööpäeva lõppedes inimestel rohkem õues viibida – töötada koduaias, teha sporti, minna randa või metsa marjule-seenele. Meie napile päevavalguses viibimisele lisaaja võitmine aitab taastoota töö- ja õppevõimet, korvates ülekaalukalt suveajale ülemineku perioodil ilmnevaid, enamasti lühiaegseid ja sugugi mitte kõiki täiskasvanuid ja lapsi puudutavaid hädasid (stress, närvilisus, uimasus).Piltlikult öeldes vabastab suveajale üleminek päevavalguse. Ameerikas kutsutaksegi suveaega sedasi – daylight saving time.

Teiseks hoiab suveajale üleminek kokku elektrienergiat. Suveajale üleminek vähendab nii elektrivalgustuseks kulutatavat kui ka audio-videoaparatuuri tarbitavat energiahulka. USA transposdiministeeriumi uuring näitab, et nii hoitakse päevas kokku umbes 1 % riigi elektrienergia kogutarbest. Tõenäoliselt kehtib sama suhe ka Eestis.

Lisaks vähendab suveaeg pimedusest tingitud õhtuseid liiklusõnnetusi ja aitab seeläbi vältida traumasid ning liigseid surmi. USA-s ja Suurbritannias läbi viidud uuringud näitavad, et päevavalgus vähendab parema nähtavuse tõttu tervelt neli korda jalakäijate surmariski. Uuringud näitavad, et suveaeg ohjeldab mingil määral isegi kuritegevust. Enamik inimesi jõuab töölt koju ja koolist koju päevavalgel, kurikaelad aga tegutsevad reeglina aktiivsemalt pimeduses.

Eestis annaks kevadine kellanihutamise taastamine võimaluse vältida asjatuid kulutusi, segadust ja ebameeldivusi, mida praegune jonnakas suveaja trotsimise poliitika rahvusvaheliselt tegutsevatele transpordi- ja turismifirmadele ning nende klientidele põhjustab. (Luup nr. 20.04.2001, Eino Mikk, tehnikakandidaat ja ärikonsult).

järgneb...

Aeg ja kalender 15

Mujal maailmas toimiti suveajaga varem nii (tänaseks on ehk need andmed teistsugused):

Pärast Teist maailmasõda võis USA-s iga osariik suveaja üle ise otsustada, kuidas ja millal. See kehtis aastatel 1945-1966. Peale seda kehtestas USA Kongress ühtse suveaja kasutamise korra aprilli viimasest pühapäevast kuni oktoobri viimase pühapäevani. 1973. aastal kehtestas USA Kongress riigis ühtse päevavalguse säästuaja eesmärgiga säästa naftakriisi ajal naftat. Tänapäeval kestab suveaeg enamikus USA piirkondades aprilli esimesest pühapäevast oktoobri viimase pühapäevani.

Egiptuses toimub suveajale üleminek nii – 04.viimane reede – 09. viimane neljapäev

Namiibia – 09. esimene pühapäev – 04. esimene pühapäeva

Kanada, Mehhiko, Bahama – 04. esimene pühapäev – 10. viimane pühapäeva

Kuuba – 01.04. - 10. viimane pühapäev

Brasiilia – 10. esimene pühapäev – 02. viimane pühapäev

Tsiili – 10. esimene pühap. või pärast 9.10. - 03. esimene pühap. või pärast 09.03

Antarktikas – sama mis Tsiilis

Falklandi saared – 09. esimene pühap. või pärast 8.09. - 04. esimene pühap. või pärast 6.04

Paraguay – 10. esimene pühapäev – 02. viimane pühapäev

Enamik endisi NL liiduvabariike 03. viimane pühapäev – 10. viimane pühapäev

Iraak – 01.04. - 01.10

Iisrael – 04. esimene reede – 09. esimene reede

Liibanon, Kõrgõstan – 03. viimane pühapäev – 10. viimane pühapäev

Mongoolia – 03. viimane pühapäev – 09. viimane pühapäev

Palestiina – 04. viimane reede või pärast 5.04. - 10. viimane reede või pärast 5.10.

Süüria – 01.04. - 01.10.

Iraan – Farvardin`i esimene päev – Mehr`i esemene päev

Austraalia, v.a. Tasmaania – 10. viimane pühapäev – 03. viimane pühapäev

Tasmaania – 10. esimene pühapäev – 03. viimane pühapäev

Fidzi – 09. esimene pühapäev – 02. viimane pühapäev

Uus-Meremaa – 10. esimene pühapäev – 03. esimene pühap. või pärast 05.03.

Tonga – 10. esimene laupäev – 04. esimene laup. või pärast 15.04.

Maailma ajad (World times)

Riik......linn …... aeg.

Uus-Meremaa, Wellington …... +12

Tonga, Fidzi, …...+12

Saalomoni saared, Vanuatu..... +11

Austraalia, Sydney …... +10

Paapua Uus-Guinea..... +10

Austraalia keskosa, Adelaide.....+ 9.30

Jaapan, Tokyo …... +9

Lõuna-Korea, Seul …... +9

Hiina, Peking ….. +8

Austraalia, Perth..... +8

Hongkong, Victoria …... +8

Filipiinid, Manila ….. +8

Kambodza, Phnom Penh..... +7

Vietnam, Hanoi..... +7

Tai, Bangkok …... +7

Indoneesia, Jakarta …... +7

Myanmar, Yangon (Rangoon)..... +6

Sri Lanka, Colombo..... +6

India, New Delhi …..+5.30

Pakistan, Karachi …... +5

Afganistan, Kabul.....+4.30

Omaan, Masgat...... +4

Iraan, Teheran …...+3.30

Gruusia, Azerbaidzaan....... +4

Saudi Araabia, Ar-Ryad...... +3

Iraak, Baghdad..... +3

Sudaan, Etioopia, Somaalia, Keenia, Tansaania...... +3

Moskva...... +3

Türgi, Ankara...... +2

Egiptus, Lüübia...... +2

Baltimaad....... +2

Poola....... +2

Soome....... +2

Rootsi, Taani, Norra..... +1

Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia jt.......+1

Suurbritannia, London...... 0

Iirimaa..... 0

Island..... 0

Portugal...... 0

Kanaari s-d..... 0

Assoori saared.... -1

Gröönimaa...... -3

Brasiilia, Rio de Janeiro...... -3

Brasiilia keskosa, Manaus...... -4

Argentiina, Buenos Aires...... -4

Tsiili, Santiago..... -4

Kanada, Labrador...... -4

Kanada, Newfoundland...... -3.30

Kanada, Ottawa..... -5

USA, New York..... -5

USA, keskosa, Chicago...... -6

Mehhiko, Mexico...... -6

USA, Denver.....-7

USA, California..... -8

Kanada, Dawson..... -8

USA, Alaska..... -9

USA, Aleuudi s-d....... -9 ja -10

USA, Hawaii s-d...... -10

järgneb...

Aeg ja kalender 14

Eesti.

Eestis kehtiv Ida-Euroopa aeg on maailmaajast kaks tundi ees. Kohalik keskpäev saabub Tallinnas kell 12.21, Tartus 12.13. Narvas 12.07 ja Kuressaares 12.30. Korrektselt paigaldatud päikesekell näitab 12. veebruaril Kuressaares keskpäeva kell 12.44 Ida-Euroopa aja järgi. Nii et täpse päikesekellaga võib asjatundmatu isik Saaremaal kolmveerand tunniga petta saada. (Luup, nr. 3, 9.02.1998).

Eesti läks siis uuele (Gregoriuse) kalendrile üle 1. veebruaril 1918. aastal. 1. veebruari asemel tuli kohe 14. veebruar. Vahe uue ja vana (Juliuse) kalendri vahel on järgmine:

1600 – 1699 + 10 päeva

1700 – 1799 + 11 päeva

1800 – 1899 + 12 päeva

1900 – 1999 + 13 päeva

1918.a. 1. veeb. = 14. veeb. (Venemaa ja Eesti)

1918.a. 2. veeb. = 15. veeb. jne.

Tähtis on 31. jaan. 1918

Enne 1. märts 1900 + 12 päeva

Pärast 1. märts 1900 (kaasa arvatud 1. märts) + 13 päeva

Üks erand liigaasta kohta – 1900.a. oli veebruaris uues kalendris 28 päeva, siis vanas aga 29 päeva. See teave pärineb genealoogidelt.

Eesti kohalikud ajad:

Kihelkonna GMT + 1.28 h

Kuressaare GMT + 1.30 h

Kärdla, Käina GMT + 1.31h

Orissaare GMT + 1.32 h

Sviby, Kuivastu GMT + 1.33 h

Haapsalu GMT + 1.34 h

Lihula GMT + 1.35 h

Paldiski GMT + 1.36 h

Märjamaa GMT + 1.37 h

Keila, Pärnu-Jaagupi, Pärnu, Sindi GMT + 1.38 h

Tallinn, Kohila, Rapla, Järvakandi GMT + 1.39 h

Vändra, Kilingi-Nõmme GMT + 1.40 h

Kehra, Türi, Võhma, Suure-Jaani GMT + 1.41 h

Paide, Viljandi, Karksi-Nuia GMT + 1.42 h

Mustla GMT + 1.43 h

Tapa, Põltsamaa, Tõrva, Valga GMT + 1.44 h

Kunda, Rakvere, Jõgeva, Otepää, Elva GMT + 1.45 h

Kiviõli, Tartu, Antsla GMT + 1.46 h

Mustvee GMT + 1.47 h

Kallaste, Põlva, Võru GMT + 1.48 h

Kohtla-Järve GMT + 1.49 h

Räpina GMT + 1.50 h

Sillamäe, Värska, Petseri GMT + 1.51 h

Narva GMT + 1.52 h

Eestis oli kohalik aeg ametlikult kasutusel kuni 1899 (ja 1919-1921) aastani. Täpsed kuupäevad on Tallinna ja Tartu kohta allpool (allikas: E.& E. Paukson “Astroloogilised majad...”).

Teise maailmasõja ajal kehtis eestis Kesk-Euroopa aeg (GMT + 1 tund). Saksa okupatsiooni ajal oli suveperioodil kasutusel ka suveaeg (GMT + 2 tundi). Tedaolevad andmed sõjaajast samuti allpool olevas tabelis.

NSVL kehtestati nn. dekreediaeg 1930. aastal (üleliiduline ühtlusaeg GMT + 3 tundi) ja kehtis 31. märtsini 1991. Seda nimetati ka Moskva ajaks – kuigi Moskva linn paikneb tegelikult teises ehk Ida-Euroopa ajavööndis. Suveaeg kehtestati N Liidus (siis ka Eestis) 1981. aasta 1. aprillist (1.04.- 30.09. GMT + 4 tundi). 31.03.1991.a. Asendati Moskva aeg Ida-Euroopa ajaga (GMT + 2 tundi). Saraatovi ja Volgogradi oblastites kaotati dekreediaeg juba 27.03.1988. Astrahani, Kaliningradi, Kirovi, Kuibõshevi, Uljanovi ja Kasahhi NSV Uralski oblatis – 26.03.1989. Eestis (ka Lätis ja Leedus) kehtis dekreediaeg 1940-1941 ja 1944-1989 (vt. tabelit).

Ametlik ajaarvamine Eesti territooriumil.

Vkj- vana kalendr, ukj – uus kalender

Kuni 1898 – kehtis kohalik päikeseaeg

1898 Tartu – 3.01.1898 (vkj) – 24.02.1918 (ukj) – 2.00 (Ida-Europa aeg)

1899 Tallinn – 1.01. 1899 (vkj) – 25.02.1918 (ukj) – 2.00

1918 Tartu – 24.02.1918 – 20.12.1918 – 1.00 (Kesk-Euroopa aeg)

1918 Tallinn – 25.02.1918 – 10.01.1919 – 1.00

1918 Tartu – 20.12.1918 – 14.01.1919 – 2.00 (Ida-Euroopa aeg)

1919 Tallinn – 10.01.1919 – 01.05.1921 – 1.tund 39 min. (kohalik päikeseaeg)

1919 Tartu – 14.01.1919 – 01.05.1921 – 1.tund 39 min. (Tallinna aeg)

1921 – 01.05.1921 – 05.08.1940 . 2.00 (Ida-Euroopa aeg)

1940 – 05.08.1940 – 1941 suvi – 3.00 (Moskva aeg)

1941 Kilingi-Nõmme – 07.07.1941 – 28.09.1944 – 1.00 (Kesk-Euroopa aeg)

1941 Pärnu – 08.07.1941 – 23.09.1944 – 1.00 suveaeg (+ 1 tund) kehtis Eestis sakalaste poolt vallutatud alal 4.04.? 1942 kuni 2.11.1942 ning 29.03.1943, 2.00.3.04.1944 ?

1941 Viljandi – 08-09.07.1941 – 23.09.1944 – 1.00

1941 Võru – 09.07.1941 – 13.08.1944 – 1.00

1941 Elva – 09.07.1941 – 25.08.1944 – 1.00

1941 Valga, Tõrva – 09.07.1941 – 19.09.1944 – 1.00

1941 Rapla – 20.? 07.1941 – 23.09.1944 – 1.00

1941 Põltsamaa – 22.07.1941 – 21.09.1944 – 1.00

1941 Jõgeva – 23.07.1941 – 20.09.1944 – 1.00

1941 Kallaste – 22-25.07.1941 – 18.09.1944 – 1.00

1941 Mustvee – 25.07.1941 – 19.09.1944 – 1.00

1941 Tartu – 25.07.1941 – 25.08.1944 – 1.00

1941 Paide – 03.08.1941 - ?????? - 1.00

1941 Tapa – 04.08.1941 – 21.09.1944 – 1.00

1941 Rakvere – 04.08.1941 – 20.09.1944 – 1.00

1941 Kunda – 07.08.1941 – 21.09.1944 – 1.00

1941 Kiviõli – 10-11.08.1941 – 19.09.1944 – 1.00

1941 K-Järve – 12-13.08.1941 – 19.09.1944 – 1.00

1941 Sillamäe – 16.08.1941 – 19.09.1944 – 1.00

1941 Narva – 17.08.1941 – 26.07.1944 – 1.00

1941 Rapla – 20.? 08.1941 – 23.09.1944 – 1.00

1941 Lihula, Virtsu – 25.08.1941 – 29.09.1944 – 1.00

1941 Keila – 25.08.1941 – 23.09.1944 – 1.00

1941 Paldiski – 28.08.1941 – 23.09.1944 – 1.00

1941 Tallinn – 28.08.1941 – 22.09.1944 – 1.00

1941 Haapsalu – 31.08.1941 – 24.09.1944 – 1.00

1941 Muhumaa – 16.09.1941 – 30.09.1944 – 1.00

1941 Kuressaare – 21.09.1941 – 07.10.1944 – 1.00

1941 Hiiumaa – 16-21.10.1941 – 03.10.1944 – 1.00

1941 Kärdla – 21.10.1941 – 02.10.1944 – 1.00

1941 Osmussaare – 02.12.(teistel andmetel 06.12) 1941 - ???? - 1.00

1944 – 26.03.1989 – 3.00 (Moskva aeg)

1981 kuni 01.04. kell 00.00 – 30.09. kell 24.00 – 4.00 (Moskva aeg suvel)

1985 – 01.10. kell 00.00 – 31.03. kell 24.00 – 3.00 (Moskva aeg)

Suveajale üleminekud.

1985 – 31.03. kell 02.00 – 29.09. kell 03.00 – suvel 4.00, talvel 3.00 (ajavahe)

1986 – 30.03. kell 02.00 – 28.09. kell 03.00 – suvel 4.00, talvel 3.00

1987 – 28.03. kell 02.00 – 27.09. kell 03.00 – suvel 4.00, talvel 3.00

1988 – 27.03. kell 02.00 – 25.09. kell 03.00 – suvel 4.00, talvel 3.00

1989 – 26.03. kell 02.00 - 24.09. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00 (alates 26.03.1989 Ida-Euroopa aeg)

1990 – 25.03. kell 02.00 – 30.09. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1991 – 31.03. kell 02.00 – 29.09. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1992 – 29.03. kell 02.00 – 27.09. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1993 – 28.03. kell 02.00 – 26.09. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1994 – 27.03. kell 02.00 – 30.10. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00 (määrus 30.05.1994)

1995 – 26.03. kell 03.00 – 29.10 kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1996 – 31.03. kell 03.00 – 27.10. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1997 – 30.03. kell 03.00 – 26.10. kell 03.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

1998 – 29.03. kell 03.00 – 25.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00 (määrus 22.09.1998)

1999 – 28.03. kell 03.00 – 31.10. kell 04.00 – suvel 04.00, talvel 2.00

2000 - suveaega ei kehtestatud – suvel 2.00, talvel 2.00 (määrus 1.11.1999)

2001 – sama

2002 – 31.03. kell 03.00 – 27.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00 (määrus 21.02.2002)

2003 – 30.03. kell 03.00 – 26.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2004 – 28.03. kell 03.00 – 31.10. kell 04.00 – suvel 3.00. talvel 2.00

2005 – 27.03. kell 03.00 – 30.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2006 – 26.03. kell 03.00 – 29.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2007 – 25.03. kell 03.00 – 28.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2008 – 30.03. kell 03.00 – 26.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2009 – 29.03. kell 03.00 – 25.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2010 – 28.03. kell 03.00 – 31.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00

2011 – 27.03. kell 03.00 – 30.10. kell 04.00 – suvel 3.00. talvel 2.00

2012 – 25.03. kell 03.00 – 28.10. kell 04.00 – suvel 3.00, talvel 2.00 (ajavahe)

Meil siis kevadel lükatakse kella 1 tunni võrra edasi ja talvel 1 tunni võrra tagasi. Märtsis oli Delfis uudis, et Venemaa hakkab uuesti arutama suveajaga seotud küsimusi. Oktoobris 2011 läks Venemaa üle aastaringsele suveajale. Nüüd tahetakse seda aga muuta. Nii nimetatud dekreediaega ja suveaja tühistamisega hakkab tegelema Dmitri Medvedjev.

järgneb...

Aeg ja kalender 13

Suveaja mõttetusest Eestis.

Kas kellaajamäng tasub end ära? Igal kevadel lehti lugedes võib näha, et paljud psühholoogid, pedagoogid, loomakasvatajad on veendunud suveaja vastased. Nende arvates on ajanihkest tingitud kaudne kahju – halb mõju tervisele ja töövõimele – palju suurem, kui väidetav otsene kasu. Oletame siiski, et kasu on tõepärast olemas, kuigi viimase aja kontrollarvutused seda eriti ei kinnita.

Vaatame, kui palju Eesti saab näiteks Itaaliaga võrreldes suveajast kasu. Rooma linnas loojub Päike jaanipäeva paiku ehk samal ajal nagu Eestis Jüripäeval. Võib mõista itaallast, kui talle meeldib Jaanipäeval päikeseloojangut kolmveerand kaheksa asemel kolmveerand üheksa nautida. Eriti siis, kui kuum keskpäev maha tuli magada.

Eestlasel saabub suveajatagi Jaanipäevane päikeseloojang peaaegu tunni võrra hiljem, pikast ehavalgusest rääkimata. Itaaliaga sarnane olukord on meil aprillis, mil aga väljas veel suurt teha pole, ning septembris.oktoobris, kus väljas enam palju teha pole.

Järelikult ei ole suveajast meie ja teiste põhjarahvaste jaoks kuigivõrd kasu. Vaieldavad on väited, mille järgi suveaeg oleks turismi või äri jaoks hädavajalik. Turist ei jäta meile kellaaja pärast tulemata ja selline rahvusvahelise klassi ärimees, ke ajavahet ei suuda arvestada, võib palgata endale konsultandi, kui ta oma pea ei võta.

Kui otse mõõta ei oska, on kasulik vaadelda kaudseid tunnuseid. Eesti riigi sõltumatuse ilmsete tunnuste kohta võime kuulda nii palju demagoogiat, et vaevalt üks mittepoliitik suudab tajuda, kuidas asjalood tegelikult on. Lihtkodanik saab riigi sõltumatust hinnata kehtiva kellaaja kui kaudse tunnuse abil. Ajalugu näitab: kelle kell, selle võim. (Enn Kasak, Luup nr. 3. 9 02.1998.)

Päikesekellaga vastu pükse.

Maa kulutab täispöördeks oma telje ümber 0,99726 päeva ehk 23h 56m 03s. Elu aga käib Päikese järgi. Ööpäeva jooksul nihkub Päike taevas tähtede suhtes. Nii kulub veel ligi neli minutit, enne kui keskpäevst järgmisse keskpäeva jõuame.

Üheks 24-tunniseks päikeseööpäevaks peab Maa ennast pöörama natuke rohkem kui täispöörde. Päikesekell mõõdab Päikese asendit taevas ehk tõelist päikeseaega. Ööpäev algab südaööl ning tõeline keskpäev saabub, kui Päike on kõige kõrgemas asendis sellel päeval. Siis näitab päikesekell täpselt 12.

Maa aastapikkune tee ümber Päikese pole ringikujuline. Põhjapoolkera suvel liigub Päikesest kaugemal olev Maa aeglasemalt ja talvel kiiremini. Seetõtu näeme, et Päike liigub aasta jooksul tähtede suhtes ebaühtlaselt. Tõeline päikeseööpäev võib varieeruda kuni 50 sekundit, tõeline keskpäev aga nihkub aastas üle poole tunni.

Kuni aega mõõdeti päevades ja vahel harva ka tundides, polnud viga oluline. Kurjaks läks siis, kui hindama hakati minuteid ja sekundeid. Mehaaniliste kellade tunde ja minuteid ei anna venitada. Iga suurmeas linnas kujunes keskaja lõpuks välja kohalik aeg. See on aastakõikumiste suhtes keskmistatud päikeseaeg. Neljal päeval aastas – 15.04, 14.06, 1.09. ja 24.12 – on tõeline keskpäev tõepoolest kohalikul keskpäeval. Samas valetab päikesekell kõige rohkem 3. novembril, siis saabub tõeline keskpäev peaaegu 16 ja pool minutit enne kohalikku keskpäeva, 12. veebruaril seevastu hilineb rohkem kui 14 minutit.

Kohalik aeg kõlbas üpris hästi mingi linna ja selle lähema ümbruse jaoks. Kui aga kahe linna geograafiline pikkus erineb 15 kraadi, saabub läänepoolsemasse neist kohalik keskpäev tund aega hiljem. Ööpäevas peab ta tegema ringi ümber Maa. 19. sajandil võeti kasutusele raudtee, hakati rohkem ja kiiremini reisima. USA raudteedel kasutas iga kompanii oma kohalikku aega. Mõnedes jaamas võis näha kuni kuut erineva näiduga kella. Elu sunnil jagati 1884. aastal Maa 24 ajavööndiks (sellest on mul blogis üks artikkel, aprill 2007). Kogu vööndis kehtib ühesugune vööndiaeg. See vastab vööndi keskkoha kohalikule ajale ja erineb naabervööndi omast ühe tunni võrra. Minutiosutid näitavad igal pool ühte ja sedasama.

Maailmaajaks loetakse Inglismaa, Greenwichi meridiaani (prantslaste arvates Pariisi meridiaani) aega ja tähistatakse lühendiga GMT (Greenwich Mean Time). Kasutusel on ka uuem tähistus, kuid kasutatakse ka seda vanemat. Uus on - UT (Universal Time). GMT on enam levinud astroloogilises kirjanduses. Greenwichi meridiaani koordinaadid on: 0 kraadi 00 minutit 00,0 sekundit E (ida pikkus) ja 51 kraadi 28 minutit 38,2 sekundit N (põhja laiust). Ajavööndite piirid kulgevad mööda riigipiire ja hõredalt asustatud alasid. Mitmetes maades , näiteks Indias, on otstarbekalt kehtestatud kahe vööndi vaheline aeg. Minutiosuti näit erineb seal maailmajast poole tunni võrra.

järgneb...

Aeg ja kalender 12

Kelle kell, selle võim.

Lihtkodanik saab riigi sõltumatust hinnata kehtiva aja põhjal. Seda on kinnitanud ajalugu nii meil kui ka mujal. Kalender ja kell on maksma läinud rohkem kui enamik inimese loodud imesid. Dramaatiliselt on ajaasjad kulgenud ka hääbuva sajandi (20 saj.) Eestis. Üle saja aasta tagasi hakati Eestis kohalikult ajalt Peterburi omale üle minema. Tookord langes see kokku Ida-Euroopa ajaga. Vana kalendri järgi (15.01. uue kalendri järgi) lõppes kohaliku aja kasutamine Tartus 1898. aasta 3. jaanuaril, Tallinnas toimus see peaaegu aasta hiljem, 1. (13.) jaanuaril 1899. aastal.

Uus Gregoriuse kalender hakkas Eestis nagu kogu Venemaalgi kehtima kakskümmend aastat hiljem, 1918. aastal, mil 1. veebruari asemel tuli kohe 14. veebruar. Gregoriuse kalendri järgi oli aasta 1900 lihtaasta ning erinevus Juliuse kalendriga suurenes ühe päeva võrra.

“Tähtjas muutus kohalikus elus võetakse meie linnas täna õhtul ette. Õhtul kell kaheksa, kui kõik asutused oma töö on lõpetanud, pannakse meie linna raekojas ja Jaani kiriku tornikellad Peterburi aja järgi käima. Sellega käivad edaspidi Jurjevi kellad praegusest ajast 14 minutit ette.” (Postimees, 3. jaanuar 1898.)

Esimese maailmasõja ajal võtsid inglased kasutusele suveaja. Suvel on päev pikk. See algab linnainimese jaoks nii võrd vara, et ta magab osa valget aega maha. Õhtul seevastu ollakse kaua üleval ning kulutatakse energiat valgustamiseks. Kella edasilükkamisega suvel tõustakse Päikese suhtes varem ning minnakse paratamatult ka varem magama. Energia kokkuhoid näis olevat küllaltki suur. Inimese heaolu ei maksnud sõjaajal aga midagi.

Alates 1916. aastast võtsid suveaja kasutusele Saksamaa ja Austria-Ungari keisririik. 1917. aastal kehtesatas suveaja koos Venemaaga ka Eesti. Aasta hiljem pani suveaja siin aga kehtima Saksa okupatsioonivõim. Eesti vabariik oskas inimeste heaolu paremini hinnata ning kuni uute okupatsioonideni meil ajaga rohkem ei mängitud.

Venemaal ja enamikus lääneriikides aga suveaja kasutamise jätkus. Kommunistid pruukisid isegi topelt suveaega, mil kell koguni kaks tundi ette lükatakse. Sama eksperimenti üritasid Saksa võimud Teise maailmasõja ajal korrata, kuid see ei läinud läbi.

1930. aastal taibati N.Liidus, et talveaja kasutamine ei tasu üleminekuvaeva ja kehtestatigi dekreediaeg – sisuliselt aasta läbi kehtiv suveaeg. Nõukogude võim seadustas Eestis Moskva dekreediaja 5. augustil 1940 – päev enne “ühinemist” lõpliku vormistamist. Sakslaste tulekuga taastati meil Ida-Euroopa aeg. Selle kokkulangemine Kesk-Euroopa suveajaga põhjustas esemeses saksaaegses Postimehes (13. juuli 1941) järgmise artikli:

“Kesk-Euroopa kellaaeg hakkab kehtima 13. juulil. Iseseisvas Eestis teatavasti kehtis meil loomulikule kellaajale kõige enam vastavana Kesk.Euroopa kellaaeg. Kui enamlased möödunud suvel vallutasid meie riigi nad viisid ka meie kellaaja Moskva ehk Ida-Euroopa kellaajale lükates kella tund aega edasi. Nüüdsest peale, kus jälle eestlane ise otsustab omi asju, valitseb meil jälle Kesk-Euroopa kellaaeg. Seega kõigil kodanikel tuleb tänasest peale kella osut lükata tund aega tagasi.”

Segadus nimetustes aitas Eestlasi vaid pisut enam kui aasta. Juba 2. novembril 1942 pani Saksa võim ka tegelikult maksma Kesk-Euroopa aja. Sakslased tarvitasid kahel järgmisel suvel Eestis suveaega, mis kehtis sellalgi, kui Punaarmee taaskehtestas Moskva dekreediaja.

1981. aastal, ku “murdmatu liidu” majandus hakkas kiiremini alla käima, leiutati Moskvas taas suveaeg. Põhjenduseks toodi muu hulgas ka lääneriikide kogemused. Ei tehtud märkamagi, et dekreediajale lisatud suveaeg tähendab tegelikult topelt suveaega. Esialgu teostati ajanihe 1. aprilli ja 1. oktoobri keskööl. Suveajale üleminekureegleid ühtlustati Euroopaga 1984. aastal. Alates 1985. aastast kehtestati suveaeg märtsikuu viimasel pühapäeval 2.00 ühe tunni lisamisega ning lõpetati septembrikuu viimasel pühapäeval kell 3.00, viies kellad ühe tunni võrra tagasi.

1989. aasta kevadel sai Eesti kellaosuteid rahule jättes tagasi oma Ida-Euroopa aja, seekord koos suveajaga. Euroopa Uniooni eeskujul pikendati sügisel 1996 suveaega kuu võrra. Otsused suvaaja kohta tehti tihti viimasel hetkel. Näiteks alles 1996. aasta septembris selgus, et suveaeg kesatab kuu kauem. Möödunud sügisel (1997), talveaja kehtestamise eel, pilgati ETV põhiuudiste saates Läti Vabariiki, kes “ainsana riigina Euroopas 1996. aastal lõpetas suveaja septembri lõpus”. Jäeti mainimata, et lätlased lihtsalt ei karanud sarnaselt eestlastega välkkiirelt Euroopa Uniooniga kaasa.

 
järgneb...

Aeg ja kalender 11

Ajaloolane Lauri Vahtre kirjutas 6. oktoobris 2006.a Postimehes artikli “Kadumaläinud kümme päeva”. Toon osaliselt selle ära, mitmed seigad korduvad, millest eespool on juba juttu olnud, kuid on lisa huvitavaid fakte ja kirjeldusi.

….Kaua aega ei olnud kalendrinihe veel otseselt tülikas. Kuid 16. sajandil otsustasid juhtivad kirikutegelased, et probleemist ei saa enam mööda vaadata. Niisiis otsustas 1563. aasta Trento kirikukogu, et on vaja vähemalt kahte reformi: viia kalender ja taevakehade tsüklid taas kooskõlla ning teiseks võtta kasutusele niisugune kalendaarne süsteem, mis väldiks uue triivi käivitumise.

Selle uue ja tõesti väga teravmeelse põhivalemi mõtles välja Kalaabria õpetlane Aloisus Lilius. Kui senimaani oli kehtinud reegel, et iga neljas aasta on liigaasta, siis tema lisas sellele erandi ja erandile omakorda erandi: iga neljas aasta on liigaasta, välja arvatud sajandilõppudel; sajandilõpp on siiski liigaasta sel juhul, kui sajandite arv jagub neljaga.

See tundub vaid esmapilgul keeruline olevat. Teiste sõnadega tähendab see, et aastad 1700, 1800, 1900, 2100, mis Juliuse kalendri järgi peaksid olema liigaastad, on uue kalendri kohaselt tavalised. Aga aastad 1600, 2000, 2400 on siiski liigaastad, sest sajandite arv jagub neljaga. Tulemus: iga neljasaja aasta kohta jätab Gregoriuse kalender ära kolm päeva, “lisades sammu”, sellal kui Juliuse kalender idamaise rahuga harjunud tempos kulgeb. Ning just seda oligi tarvis.

Muide, üks kõrvalpõige. Nimetasin aastaid 1700, 1800 jne. sajandilõppudeks. See ei olnud näpuviga, sest nad on tõepoolest vana sajandi viimased ja mitte uue sajandi esimesed aastad. Sellest tõsiasjast saab väga hästi aru igaüks, keda näiteks kümneks aastaks vangi pannakse: kümme aastat saab täis kümnenda aasta lõpus ja mitte aasta alguses. Millegipärast keldus inimkond seda lihtsat tõde tunnistamast 2000. aastal, pühitsedes kahe tuhande aasta möödumist mitte kahetuhandeda aasta lõpu-, vaid algushetkel (eks see oli seotud ka rohkem suure äriga (Valori märge)).

Lilius oli esitanud igati kõlvulise kalendri. Kuidas seda aga kehtestada? Lilius pakkus välja, et 40 aasta jooksul jätta kõik kümme lisapäeva ära, millega kalender vaikselt paika loksuks. Tema kalendrisüsteemi kirglik kaitsja ja propageerija Cristopher Clavius oli teisel arvamusel: reform tuleb ära teha kohe ja korraga, sest vastasel korral käituksime nagu mees, kes jupphaaval koera saba raius, arvates, et niimoodi on vähem valus. Claviuse seisukohaga nõustus ka paavst Gregorius XIII, kes kuulutas reformi välja 1582. aasta 24. veebruaril, määrates ajahüppe sügisesse.

Kui uus kalender 4. oktoobri ja 15. oktoobri vahelisel ööl käivitus, siis hõlmas see vaid piiratud osa Euroopast: Hispaania ja Portugal (ning nende valdused), Itaalia ning Poola-Leedu. Juba sama aasta lõpul liitusid reformiga siiski Prantsusmaa ja esimese protsentantliku maana Holland. Ülejäänud protsentantlikud maad suhtusid sellesse järjekordsesse paavstlikku vigurisse umbusklikult. Briti impeerium võttis uue kalendri kasutusele alles 1752. aastal, Venemaa 1918 ja viimase Euroopa riigina Kreeka 1923. aastal.

Eesti, täpsemalt küll Lõuna-Eesti, oli juhtumisi nende eesrindlike maade hulgas, kus reform käivitus kohe, esimesel päeval. Seda põhjusel, et olime siis poolakate-leedukate võimu all. Kuna see võim ei jäänud püsima ja seetõttu on eestlastel tulnud seigelda uue, vana ja vahepealsete kalendrite vahel rohkem kui võib-olla ükski teine Euroopa rahvas.

See juhtus nõnda. Poola-Leedu ülemvõim jäi suhteliselt lühikeseks ja 17. sajandi algul puhkes Poola-Rootsi sõda, mille käigus Lõuna-Eesti ning puhuti ka Põhja-Eesti (v.a. Tallinn) korduvalt käest kätte käis. Iga võimuvahetus tõi kaasa uue kalendri ja sellest võis pea lausa ringi käima hakata. Selle ärahoidmiseks dateeriti kirjad ja dokumendid sageli nii uue kui vana kalendri järgi.

Neis võitlustes jäi peale Rootsi, kelle tegelik võim kehtis kuni 1710. aastani, ja seejärel kehtis ka vana kalender. Kuid siingi oli oma nüanss: rootslased otustasid 1700. aastal üle minna uuele kalendrile, kuid just sel koerasaba raiumise meetodil, mille Gregorius XIII oli kõrvale heitnud. Rootslastel õnnestus tõestada, et paavsti otsus oli ainuõige: kavatsetav sujuv üleminek (41 aasta jooksul, tegemaks tasa nüüdseks juba 11-päevast vahet) tõi kaasa suure segaduse. Rootsi kalender hakkas erinema nii uuest kui vanast kalendrist, kusjuures see erinevus pidi muutuma iga nelja aasta tagant.

Tegelikkuses jäeti 1704. ja 1708. aastal lisapäev ometigi maha võtmata, nii et 1708. aastal, kui erinevus Gregoriuse kalendrist pidanuks olema kaheksa päeva, oli see endiselt kümme päeva (üks päev vana kalendriga võrreldes). Karl XII lõpetas segaduse, kuid mitte uue kalendri kehtestamisega, vaid vana taastamisega. Selleks astuti 1712. aastal enneolematu samm: lisati lisapäevale teinegi lisapäev, 30. veebruar. Uuele kalendrile mindi üle alles 1753. aastal, ilmselt inglaste eeskujul.

Kuid Eesti oli selleks ajaks juba Juliuse kalendri rüpes tagasi ja ühtlasi Venemaa küljes, mistõttu vana kalender püsis meil kuni 1918. aasta veebruarini, mil 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar.

Seega võib nentida, et Eesti oli üks esimesi ja Eesti oli üks viimaseid. Sarnaseid kurioosumeid on meie ajaloos küllalt. Näiteks kui Tartus 17. sajandi lõpul rajati õpetajate seminar, siis oli see esimene omataoline Rootsi riigis; kui aga 19. sajandi esimesel poolel Tartusse taas seminar asutati, siis oli see teine Eestis, aga esimene Vene riigis.

Vene õigeusu kirik hoiab tänaseni kinni Juliuse kalendrist ja pühitseb uut aastat (meie mõistes) 14. jaanuaril. Selle mõnevõrra mõistusevastase visaduse õigustuseks öeldakse, et ka Gregoriuse kalender pole päris täpne. See vastab tõele. Märkigem siiski, et kui Juliuse kalendri viga suureneb ühe päeva võrra keskmiselt iga 128 aasta tagant, siis Gregoriuse kalender jääb astronoomilisest kalendrist ühe päeva võrra maha 3300 aasta jooksul. Et viga silmaga märgatavaks muutuks, kulub vähemalt 10 000 aastat. See pole muidugi teab mis pikk aeg, aga.....(L.Vahtre kirjutise lõpp).

järgneb...

Aeg ja kalender 10

Kuni VII sajandi keskpaigani elasid Araabia poolsaarel hõimud, kellel ühtne ajaarvamine puudus. Enne islami tekkimist oli levinumaks nn. elevandi eoon (570.a.), mis tähistas aega, mil etiooplased olid Mekat rünnanud elevandiüksusega; selliseid imeloomi polnud araablased ealeski näinud.

Islami ajaarvamise algdaatumiks sai 16. juuli (reede) 622. aastal (Muhamedi põgenemine Mekast). Kalendri aluseks on 12 kuust koosnev kuuaasta, mis jaguneb 7 nädalapäevaks. Pühitsetud päev on reede – jaum al-dzum`a (ühinemine, liitumine). Erilise tähtsusega on veel 15. sha`abani öö (8. kuul), mil surmaingel saab järgmisel aastal surema määratud nimekirja, 27. ramadani öö (9. kuul), mil Muhamed sai peainglilt koraani, samuti ramadani-paast, mil 30 päeva ei tohi süüa, juua ega suitsetada päikesetõusust loojakuni.

Kalendri hädaks on see, et ta jõuab troopilisest aastast tublisti ette. Kuna kuuaasta on päikeseaastast lühem, algab muhameedlaste uus aasta meie omast 11 päeva varem, 33 aastaga aga liigub nende uusaasta läbi kõikide aastaaegade. Sellest jagusaamiseks võeti kasutusele Kuu-Päikesekalender, kus lisaks sünoodilisele kuule on arvestatud ka päikeseaastat. Selline süsteem kehtib näiteks Iraanis, kus on kasutusel ühteaegu 3 kalendrit: iraani kuu-hedzra, päikese-hedzra ja gregoriuse kalender.

Enne Iraani vabariigi väljakuulutamist loeti ametlikuks päikese-hedzra, praegu aga kuu-hedzra kalendrit, mida hiljutise ajani kasutas põhiliselt vaimulikkond. Iraani päikese-hedzra kalender on aastasadu vana ja läbi teinud palju muutusi.1976. Aastal üritas veel ühe reformi toime panna ka tolleaegne shahh: Ahhemeniidide dünastia auks kehtestas ta uue ajaarvamise, mis algas selle dünastia rajamisest. Reformiga kuulutati päikese-hedzra 1355. aasta (gregoriuse kalendri järgi 1976. aasta) shahhidünastia 2535. aastaks. Ent juba paari aasta pärast oli shahh rahutuste tõttu sunnitud reformi tühistama.

Kuu-päikesekalender on levinud ka Israelis. See vahetas välja vanajuudi kuukalendri, kus aastas oli 354 päeva ja päev algas kell 6 õhtul. Juudi kuu-päikesekalender ei jagune tund minutiteks ja sekunditeks, vaid helek`iteks ja reg`ideks (hetk, silmapilk). Tunnis oli 1080 helek`it, helek`is 76 reg`i. Aastas on 12 kuud – paariskuus 29, paaritus 30 päeva. Kuu algas noorkuu ilmumisega õhtutaevasse, mida linnast välja jälgima saadeti vastavad asjamehed. Kuusirpi silmates hõiskasid nood: “Ta on pühitsetud!” ja rahvas kordas neid sõnu kooris. Seejärel süüdati künkail lõkked.

IV saj. eKr asendati vanajuudi kuukalender kuu-päikesekalendriga. Kuna päikeseaasta on kuukalendrist 11 päeva pikem, toodi sisse kolmeteistkümnes 30- päevane kuu 7 korda 19-aastase tsükli vältel.Liigaasta kandis nimetust ibbur (rase). Aasta alguse arvestamisel tuli lisaks päeva algusele (kell 18) ja noorkuu ilmumisele silams pidada ka mitmeid usunõudeid. Seetõttu nihkus uusaasta (1.Tishri) sageli päeva või paari võrra edasi. Ka praeguses juudi kuu-päikesekalendris on rituaalsetel nõudel tähtis koht.

Vietnamis, Kampucheas, Hiinas, Koreas, Laoses, Mongoolias, Tais, Jaapanis ja mitmel pool mujalgi on aastatuhandeid käibel olnud 60 aasta tsükli kalender, mis põhineb Päikese, Maa, Kuu, Jupiteri ja Saturni liikumistsüklitel. Arvatakse, et Jupiteri-kalendri idee koos 12-aastase loomatsükliga võtsid Ida-aasia rahvad üle Kesk-Aasia nomaadidelt, kes olid ammu märganud, et Jupiter teeb täistiiru ümber Päikese 12 aastaga. Jaganud Jupiteri liikumistee 12 võrdseks 30-kraadiseks lõiguks ja andnud neist igaühele loomanime, lõid Aasia rahvad 12-aastase Päikese-Jupiteri kalendritsükli: 1. hiir (rott), 2. lehm (härg, pühvel), 3. tiiger, 4. jänes (küülik), 5. draakon (krokodill), 6. madu, 7. hobune, 8. lammas (jäär), 9. ahv, 10. kana (kukk), 11. koer, 12. siga (metskult).

Vanahiina astronoomide erilise huvi pälvisid Jupiter oma 12-aastase tiirlemisperioodiga ja Saturn 30-aastase perioodiga.(Planeete arvati tiirlevat ümber Maa). Arvude sümboolikale suurt tähendust omistades valisid hiina kalendrikoostajad tsükli aluseks Jupiteri ja Saturni tiirlemisperioodide väikseima ühiskordse. Seega sai tsükli pikkuseks 60 aastat, mille vältel Saturn teeb 2 tiiru ja Jupiter 5 tiiru. Need arvud olid kooskõlas ka hiina natuurfilosoofiaga: arv 5 sümboliseeris 5 “algelementi”, millel olid ühtlasi vastavad värvitähendused. Värvidega tähistati ka planeete, aastaaegu ja ilmakaari, mida kõiki oli samuti 5.

Vana-Hiinas on kehtinud ka kalender, mille tsüklilise ajaarvestuse aluseks olid 12 sümbolit – 12 “maaoksa”(shi er zhi). Need tähistasid aastas kuusid ning ööpäevas tunde, neile vastasid tähtkujud ning nad olid seotud ka loomanimedega. Näiteks 60 aasta tsükli esimene märk zi tähistas taevas Jäära tähtkuju, maa peal hiirt ning ööpäevas aega kella 23 kuni 1-ni öösel; chou taevas Sõnni, maa peal lehma ja ööpäevas aega kella 1 kuni 3-ni jne. Kuu-kuu kestis 29 või 30 päeva ja jagati 3 dekaadiks (xun). Iga dekaadi päevi tähistavad järgarvud ehk “10 taevakändu” (shi gan) olid vastavais seostes planeetide ja “algelementidega”, 5 “algelementi” aga püsisid pidevas liikumises ja olid vastastikku seotud sümboolse alluvusvahekorraga. Iga “algelemendi” juurde kuulus 2 “taevakändu” (või esitati neid kahes seisundis – mees ja naisalgena).

60 aasta tsüklis paigutusid “taevakännud” horisontaalselt “algelementide” alla, “maaoksad” ja loomanimetused aga vertikaalselt, nii et nende lõikumisel moodustus 60 kordumatut numbritega tähistatud ühendust. Iga aasta kandis topletnimetust: esimeseks komponendiks oli üks 10-st “taevakännu” märgist, teiseks üks 12 “maaoksast”. Kolmandaks komponendiks sai loomanimetus. Et aga loomanimed kordusid tsüklis iga 12 aasta tagant, rakendati täpsuse huvides veel täiendavalt värvisümboolikat: 1.-2. aasta sinine ehk roheline (hiir, lehm), 3.-4. punane (tiiger, jänes).......11.-12. Sinine ehk roheline (koer, siga)...... 59.-60. must (koer, siga). Värvid vastasid “algelementidele” ja 10 “taevakännule”.

Hiina uusaasta jääb ajavahemikku 21. jaanuar kuni 20. veebruarini, kusjuures päevade arv aastas pole võrdne. Näiteks 1982. aasta algas Hiinas 25. jaanuaril, järgmised aastad vastavalt 13, 2, 20 veebruaril jne. Meie aastate kohaldamisel hiina arvestusega tuleb meie kalrndri aastaarvule liita 2397 ja jagada see 60-ga. Jääk tähistab hiina 60 aasta tsükli aastanumbrit.

Ida-Aasias on eksisteerinud tohutu hulk eoone, mis algasid ühe või teise keisri troonileasumisega ning jagunesid tema valitsusajal perioodideks, millest igaüks sai vastava sümboolse deviisi. Arvutamisel tuli teada deviisi kronoloogilisi raame või keisri valitsusaastaid, milleks lisaks 60 aasta tsükli tabelitele toodi tähestikulises järjekorras ära keisrite nimed, deviisid ja vastavad daatumid.

Samasugune kalender kehtis ka Jaapanis enam kui 2000 aastat tagasi. Selle tõid sinna korealased ja hiinlased, kes juurutasid ka hieroglüüfid, konfutsianismi ja budismi. Pärast Jaapani keisririigi moodustamist võeti loomatsükliga Kuu-Päikese-Jupiteri kalender kasutusele kogu riigis, kusjuures igale kuule anti kindel tähendus:

1. Mutsuki – sõpruse kuu
2. Kisaragi – rõivaste vahetamise kuuka
3. Yaol – rohu kasvamise kuu
4. Uzuki – põõsakuu
5. Satsuki – varajaste külvide kuu
6. Minazuki – põuakuu
7. Fumizuki – Kuu imetlemise kuu
8. Hazuki – puulehtede kuu
9. Kikuzuki – krüsanteemide kuu
10. Kaminazuki – jumalateta kuu
11. Shimotsuki – hallade kuu
12. Shiwasu – toimingute lõpetamise kuu

Kuna Jaapanis varasem aastaarvutus puudus, töötasid kronoloogid välja keisridünastiate ajaloo retrospektiivse skeemi. Rahvusliku eooni alguseks võeti esimese müütilise keisri Jimmu troonileastumine. See väljamõeldud sündmus kanti aastasse 660 eKr Euroopa ajaarvamise järgi. Ka 14 Jimmule järgnenud keisrit on välja mõeldud, ent aega arvestatakse ikka nende “valitusaja” järgi. Täpsemad on andmed keisrite elu ja tegevuse kohta ilmuvad Jaapani kroonikaisse keiser Ketaist alates, kes sündis aastal 450 pKr ja valitses 507-531. Aastast 645 (1305. Jaapani eooni aasta), kui troonile astus keiser Kotoku, hakati aega arvama keisrite deviiside, s.t. valitsusaastate nimetuste järgi (nengo), mis muutis ajaarvestamise keeruliseks, kuna keisrid ühtelugu deviise vahetasid. Alles pärast 1867. aasta revolutsiooni kehtestati kord, et iga keisri valitsusajale antakse vaid üks deviis.

Viimasel ajal on Ida-Aasia riikides üha laiemalt kasutusele võetud euroopa ajaarvestamine, vanad kalendrid kehtivad veel perifeerias. Ent Jaapani parlament võttis 1979. aastal vastu otsuse, et keisrite valitsusaastate kasutamine ajaarvestamisel on kohustuslik , eriti valitsuse otsuste dateerimisel. Keiser Hirohito deviisiks on Syowa.

Eelviimane 60-aastane kalendriperiood algas 1924. aastal ja lõppes 1984. aastal. Praegune siis kestev lõpeb 2044.

järgneb...

Aeg ja kalender 8

Juliuse kalendri kuude nimed.

Januarius – alguse ja lõpu jumal Januse järgi
Februarius – lad. febura “puhastuspüha” järgi
Martius – sõjajumal Marsi järgi
Aprilis – lad. aperire “avanema” järgi
Maius – jumalanna Maia, Mercuriuse ema järgi
Junius – jumalanna Juno, Jupiteri abikaasa järgi

Julius – Julius Caesari auks, enne Quintilis “viies”
Augustus – keiser Augustuse auks, enne Sextilis
September – lad. septem “seitsmes” kuu
October – lad. octo “kaheksas” kuu
November – lad. novem “üheksas” kuu
December – lad. decem “kümnes” kuu

Gregoriuse (uue) kalendri kehtestamise aeg.

Riik – Viimane päev Juliuse kalendris - Esimene päev Gregoriuse kalendris

Kirikuriik (Vatikan) – 04.10.1582 …... 15.10.1582
Hispaania - sama
Itaalia (tollal Hispaania osa) – sama
Poola – sama
(sh Poola koosseisus ka Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti – 1624)
(sh Poola koosseisus ka Lõuna-Läti ja Leedu – 1795)
Portugal – 4.10. 1582...... 15.10. 1582

Prantsusmaa – 09.12.1582 …... 20.12.1582
Holland (Madalmaad) – 14.12.1582......25.12.1582
Teistel andmetel 21.12. 1582.....1.01.1583

Luksemburg (Madalmaade osa) - 21.12. 1582...... 1.01.1583
Teistel andmetel 21.12. 1582.....1.01. 1583
Belgia (Madalmaade osa) – 21.12.1582.....01.01.1583
Baierimaa (sks. Bayern) – 05.10.1583......16.10.1583

Saksamaa (katolliiklik) – 02.11.1583.....13.11.1583
Saksamaa (protestantlik) – 18.02. 1700.....1.03. 1700
Austria – 14.12.1583......25.12.1583
Teistel andmetel 6.01. 1584......17.01.1584
Tsehhi (tollal Austria osa) – 06.01.1584......17.01.1584
Sveits (katoliiklik) – 11.01.1584......22.01.1584
Ungari (tollal Austria osa) – 21.10.1587......01.11.1587

Preisimaa – 22.08.1610......02.09.1610
Saksamaa (protestantlik) – 18.02.1700.....01.03.1700
Taani – 18.02. 1700......1.03. 1700
Norra (tollal Taani osa) – 18.02. 1700......1.03.1700
Island (tollal Taani osa) – sama
Sveits (protestantlik) – 31.12.1700.....12.01.1701

Inglismaa – 02.09.1752......14.09.1752
Iirimaa (tollal Inglismaa osa) – sama
Rootsi* - 17.02.1753......01.03.1753
Soome (tollal Rootsi osa) – sama
Jaapan (osa andmetel juba 1753.a.?) - …....01.01.1873
Teistel andmetel................1.01. 1753
Hiina (osa andmetel alles 1929.a.?) - …......20.11.1911

Albaania (vabanemine Türgi ikkest) - …...12.1912
Leedu (algas Saksa okupatsioon) - …....08.1915
Läti (algas Saksa okupatsioon) - …....09.1917
Bulgaaria – 31.03.1916......14.04.1916
Venemaa – 31.01.1918......14.02.1917
Eesti (tollal Venemaa osa) – sama
Serbia – 18.01.1919......01.02.1919
Rumeenia – 31.03.1919......14.04.1919

Kreeka – 09.03.1924......23.03.1924
Türgi – 18.12.1925......01.01.1926
Egiptus – 17.09.1928......01.10.1928

* Rootsi kalendrivahetus oli kurioosne. 1700 otsustati uuelekalendrile üle minna “sujuvalt” (-1700), kuid arvepidamine läks lootusetult sassi juba päris alguses. 1712 mindi tagasi Juliuse kalendrile. Gregoriuse kalender kehtestati aga alles 1753. See segadus kalendrikorralduses kajastus kuni 1710.a. Ka eestimaal, mil Eesti oli Rootsi kuningriigi osa. Tegelikuses jätkusid segadused alguses ka Vene tsaaririigi all (alates 1710), kuna just äsja (1700) oli Peeter I oma reformiga minetanud Bütsantsi kalendri ja läinud üle Juliuse kalendrile. Viimane aga ei juurdunud lihtrahva seas kohe. Reformiga järgnes päevale 31.12.7208 “maailma loomisest” 1.01.1700 “Kristuse sünnist”. Reformiga viidi ka senine uusaastapäev 1. septembrilt üle 1. jaanuarile.

järgneb...

Aeg ja kalender 7

Gregoriuse kalender.
Juliuse kalender oli troopilisest aastast 11 minutit ja 14 sekundit pikem. 16. saj. Oli kalendriaasta algus triivinud juba 10 päeva (praegu oleks vahe 13 päeva). Triivi parandas paavst Gregorius XIII, kes lühendas 1582. aastat 10 päeva võrra ning täpsustas liigaastate reeglit, otsustades lugeda täissajalistest aastatest liigaastateks ainult need, mille täissadade arv jagub neljaga. Sellises kalendris tekib ühepäevane nihe alles 3280. aasta jooksul. See kalender on kasutudes suures osas nüüdisaja maailmas. Üle mindi uuele kalendrile oktoobris, sest siis on kõige vähem usupühasid.

Uue aasta algus kristlikus kalendris.
Rooma kalendris algas aasta 1. märtsil, a-st 45 eKr 1. jaanuaril.Kõrgkeskajal algas valdavas osas Lääne-Euroopas, sh ka Eestis, uus aasta põhiliselt maarjapäeval, s.o Kristuse eostamise päeval 25. märtsil. Samas kasutas keskaegne kristlik kirik piirkonniti vähemalt 7 erinevat aastavahetust (25.märts, 1.september, 25.detsember, 1.jaanuar, 1.märts, aga ka liikuva päevana ülestõusmispühi jms). Enamikes Lääne-Euroopa riikides oli uue aasta alguseks:
detsember.......7-12. sajand
märts..............12-16/17 saj (üldjuhul Gregoriuse kalendri kehtestamiseni)
september........kristlik Idakirik (Bütsantsi impeerium-1453, Venemaa-1700)
jaanuar................... üldjuhul kehtestati alates 16/17.saj.(Inglismaal nt alles 1752).

Etioopia kristlik kalender.
Etioopia, tollal Aksumi kuningas Ezanus kehtestas 330/340.a. Maailma teise riigina kristluse ametlikuks riigiusuks. Etioopia kalender on jaotatud 12 kuuks, igasühes 30 päeva ja, 13. kuuks, milles on 5 või 6 päeva. Kalender on meie kalendrist 7 aastat ja 8 kuud taga. Jõulud on samal päeval kui ortodoksi kirikuski – 7. jaanuaril.
Etioopia kalender põhineb kopti (Aleksandria) kalendril, kuid erinevalt etiooplastest algab koptide ajaarvamine kristlaste tagakiusaja, Rooma keisri Diocletianuse valitsusaja martüüriumi algusest 284 pKr (nn märtrikalender). Kalendrit kasutavad Egiptuse kristlased (koptid).

Ruunikalendrid.
Ruunikalender (skan. run `saladus`) on kepile või lauakesele lõigatud igavene kalender, milles olid ruunikirjas märgitud nädalapäevad, tähtpäevad ja 19 aastane kuukalendritsükkel. Seda kasutasid eeskätt skandinaavlased (alates 13. saj.), aga nende mõjul ka ranniku-eestlased kuni 19. saj-ni. Eestis nimetati ruunikalendrit sirvilaudadeks ehk riimideks.
Ruunikalendrid on põhimõtteliselt kristlikud. Tähtpäevade valik vastas üldiselt kristlikele pühadele ja nende juurde lõigati pühakute sümbolid või neist pärinevad märgid. On oletatud, et esimesed puukalendrite valmistajad võisidki olla vaimulikud. Kalendrit sai kaustada aastast aastasse. Seetõttu polnud kalendrisse võimalik märkida nädalapäevi, vaid selle asemel kordusid ruunitähestiku esimesed 7 tähte – F-U-TH-A-R-K-H.
Ühele ja samale tähele vastas erinevatel aastatel erinev nädalapäev. Liikuvate pühade arvutamiseks kasutati nn kuldarvu rida, mis koosnes 19 märgist ja mille abil määrati kindlaks kuu loomise päevad.

Prantsuse vabariigi kalender.
Kalender kehtestati Prantsuse revolutsiooni käigus 5.12.1793. Selle esimene aasta algas 22.09.1792 (kuningavõimu likvideerimisest). Kuud said aastaaegu iseloomustavad nimed. Päev jaotati detsimaaljaotusega 10 tunniks, viimased omakorda 100 minutiks. Tegelikult ei olnud selline ajajaotus pea üldse käibel. Napoleon Bonaparte`i võimuletulekuga 1799 jäi küll kalender veel kehtima, kuid 1806 mindi Prantsusmaal (õnneks) Gregoriuse kalendrile tagasi.

Nõukogude kalender.
NSV Liidus püüti kalendrit mitu korda muuta. 1929 jagati aasta 72 viispäevakuks, 1931 kehtestati puhkepäevadeks kindlad kuupäevad jne. Mõlemad süsteemid minetasid 7 päevase nädala. Venelaste nädalapäevad subbota (juutide sabat) ja voskresenije (kristlik ülestõusmine) olid nõukogude võimule vastukarva. Alles 1940 mindi 7 päevasele nädalale tagasi.

Katsetuslikud “ideaalkalendrid”.
1923.a. Loodi Rahvasteliidu juurde komitee, mis pidi ülemaailmse muutumatu kalendri välja töötama. Enamlevinud “ideaalkalender” on jaotatud 13 kuuks, mis kõik algavad pühapäevaga ja kus on võrdne arv päevi, aasta lõpus aga üks omaette päev (liigaastal kaks). Õnneks ei ole inimkonna terve mõistusega pool seda “kalendrireformi” lubanud kehtestada.

järgneb...