Aeg ja kalender 17

Suveaja kasutamine siis eelkõige teenib ikka suurfirmade ja äriringkonna huvisid.Inimene, kui üksikindiviid jääb jällegi tahaplaanile. Igal asjal on on omad head ja vead, mis kasulik poliitikas-äris, ei ole kasulik tavakodanikule.Selline on minu arvamus.Samas ajakirja numbris on ära toodud ka suveaja vastaliste kommentaarid.

USA – isepäised Indiana farmerid. Osa Indiana osariigi farmeritest ei järgi päevavalgust vabastavat aega. Farmerid, kes peavad Päikesega koos üles tõusma, ei soovi muuta oma päevakava selleks, et müüa oma saak kellaaega muutvatele inimestele.

Mehhiko – kõigepealt äri, siis mõnu. Suveaja kasutamine annab suurema efekti maades, mis paiknevad kõrgetel laiuskraadidel. Ekvaatori lähedal ei olene valge aja kestus aastaajast. Täbaras olukorras on Mehhiko, millest suur osa paikneb alla 25 kraadi põhjalaiust.Parlamendisaadik Felix Salgado põhjendas, et suveaja kehtestamine seab ohtu koolilapsed, kes peavad hommikupimeduses kuritegevusest kubisevale tänavale astuma, ja pärsib normaalset suguelu. Kui mehed hommikul harjumuspärasel ajal oma naise järele kobavad, on need ju ba läinud lapsi kooli saatma.

Vaatamata sellele, et Mehhiko 31 osariigist oli 16 suveaja rakendamise vastu, jääb see kehtima. Suveajale üleminek hoiab Mehhikot samas rütmis peamise kaubanduspartneri USA-ga. Kõigepealt äri, alles seejärel mõnu!

Ega selle suveaja küsimuses pole tänini üksmeelt. Kui eespool sai ära toodud nii poolt kui vastuargumendid, siis lisan veel ühe artikli, mis ilmus Tiit Kändleri sulest Eesti Päevalehes 26. märtsil 2009. aastal pealkirjaga “Kellakeeramine võib energia tarbimist suurendada”.

….. Suveaega kasutab praegu vaid neljandik inimkonnast. Arvatakse, et sellest on tulu. Nüüd on esile toodud teadustöid, kus tõestatakse, et suveajale minek ja sealt päikeseajale tagasitulek pigem raiskab kui säästab energiat.

Euroopas minnakse suveajale märtsi viimasel pühapäeval kell kaks ja tagasi vööndiajale oktoobri viimasel pühapäeval kell kolm. USA-s minnake suveajale 8. märtsil. Ja kuna seal on eri osariikide erinevate kellapoliitikate tõttu olnud palju segadust, siis ehk just sellepärast mõeldakse Ameerikas, kas selline kellatants ka tõepoolest energiat sääsatab, nagu väidetakse. 1970. aasta naftakriisi ajal analüüsiti suveaja mõju energiatarbimisele esimest korda USA-s ja leiti, et see säästab päikeseajaga võrreldes energiat vaid ühe protsendi. Indiana osariik läks suveajale üle alles 2006. aastal. Siis uuris California ülikooli teadlane Matthew Kotchen kolleegidega hoolsalt energia kasutamist ja selle eest maksmist ning jõudis järeldusele, et see suurenes ühe protsendi, mis läks osariigile maksma miljon dollarit.

Suveaja kohaselt kulub küll vähem kodude valgustamiseks, kuid suureneb vajadus hooneid suvel jahutada ja talvel soojendada. 2007. aastal nihutati suveajapunkt kogu USA-s kolm nädalat varasemaks ja normaalajale tagasiminek üks nädal hilisemaks. Energiakasutus vähenes vaid 0,2 protsenti. Absoluutarvudes hoitakse üle riigi siiski kokku märkimisväärne kogus – päevase kokkuhoiuga saaks aasta ringi käigus hoida 100 000 kodumajapidamist. Suveajale üleminekut reklaamivad eriti ägedalt spordimagnaadid. Golfitööstus näiteks väidab, et suveaeg toob neile aastas 400 miljonit dollarit lisatulu.

Kuid südamele ei paista suveaeg meeldivat. Stockholmi Karolinska instituudi teadlased, kes uurisid müokardiinfarkte alates 1987. aastast, leidsid, et südamerabanduste arv kasvab suveajale ülemineku järgsel nädalal viis protsenti. Nad oletavad, et see tuleb magamisharjumuste ja bioloogiliste rütmide häirest.

Igas meie rakus tiksub justkui miniaruurne seinakell. See hoiab ennast samas rütmis ööpäeva vaheldumisega. Seega on oluline valguse ja pimeduse vaheldumine. Just see kell määrab kõik meie ainevahetusprotsessid ja paljud psüühikaga seotud protsessid. “Bioloogilisel kellal on võime kontrollida meie võimeid,” võtab kokku Müncheni Ludwig-Maxmiliani ülikooli kronobioloogia professor Till Roenneberg. Tema käsitluse kohaselt määrab meie kronotüübi une keskaeg – kel see nihutatud õhtu poole, on varane, kel hommiku suunas, on hiline kronotüüp.

“Koolid peaksid sellise asjaga rohkem tegelema, et õppimine tulemuslikum oleks,” arvab Roenneberg, “näiteks talvel ei tohiks tunnid pimedas alata.” Kuid mida siis ikkagi teha, kui õues on pime? “Ei tohi sisevalgustuse pealt kokku hoida, muidu läheb bioloogiline kell sassi,” hoiatab ta ja juhib tähelepanu sellele, et maa- ja linnainimeste kronotüübides on oluline erinevus. “Linnainimene viibib õues vaid paarkümmend minutit ja on valgusest eraldatum,” põhjemdab ta.

Koer suveaega ei tunne

Kuidas meie kell ennast siis rütmis hoiab? Väga keeruliselt ja teisalt väga lihtsalt. See toimub üldjoontes nõnda, nagu avastas Huygens (1629-1695) seinakellade puhul. Kui kaks seinakella on samas toas, siis varem või hiljem nende pendlite käik ühtlustub. Seda nimetatakse füüsikas ostsillaatorite ehk võnkujate ühtlustumiseks ning see toimub näiteks augustiöödel aasal mängivate rohutirtsude vahel, kui nende saagimine omandab üha korrapärasema iseloomu.

Rakkude bioloogilised kellad on üsna erinevad. Mõni käib 20-tunnise, mõni 25-tunnise tsükliga. Kuid kokku sünkroniseerib selline süsteem paremini oma tööd kui juhul, mil kõik rakud töötaksid unisoonis. Tundub paradoksaalsena, kuid on tõsiasi, millele juhtis tähelepanu juba küberneetika rajaja Norbert Wiener.

Kui inimesed sulgeda pimedasse ruumi, hakkab nende bioloogiline kell valetama. On tehtud katseid, kus inimene suleti pimedusse kuueks kuuks – tema sisemine kell hakkas käima 26-tunnise perioodiga. Nii et sidet valgusega on vaja. Eriti häirib kellakeeramine loomasõpru ja- kasvatajaid. Koer nõuab õueviimist ikka omal ajal, küsimata sellest, kuidas inimesed oma kellaosuteid liigutavad. Loomade talitamisega, aga ka looduses elavate loomadega on samuti.

Tartu ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu ütleb, et füsioloogiliselt on eri tüüpi inimesi – osale mõjub sisekella segilöömine väga halvasti, osale mitte. Eriti rängalt mõjub kellakeeramine lastele ja noortele meestele. Tema arvates olgu suveaeg või talveaeg, peaasi et ei nihutataks seda kaks korda aastas. Teiselt poolt võib suveaeg aidata ennetada liiklusõnnetusi, kuna enamik inimesi sõidab päevavalguses. Ühe USA-s tehtud uuringu tulemused kinnitavad, et esimesel suveaja kuul on kuni kümme protsenti vähem mitmesuguseid liiklusõnnetusi.

Ajaloolane Mati Laur juhib ajakirjas Horisont tähelepanu, et kellakeeramine võib mõjutada ka meie ajalootunnetust. Ta toob näiteks 1989. aasta. 9. märtsi meenutuse 45 aasta tagusest Tallinna pommitamisest Punaarmee poolt. Õhurünnak algas kell seiste õhtul ja 1944. aastal oli siis kottpime. Kuid 1989. aastal polnud päike veel loojunudki. Asi selles, et neil kahel aastal erines ajaarvestus kahe tunni võrra.

Lõpp.

Aeg ja kalender 16

Kui eelmises E. Kasaku kirjutises oli juttu meil suveajale ülemineku mõttetusest, siis alljärgnev on artikkle, mis seda hoopiski toetab seda üleminekut. Artikkel ise ilmus aprillis 2001 ajakirjas Luup, mille pealkirjaks oli “Jonnakalt ikka vastutuult”(siin lühendatud variant). Tekst Eino Mikk. Usun, et teema on aktuaalne ka nüüd, sest suveajale ülemineku pooldajaid ja vastaseid on praegugi. 2000 ja 2001.a meil suveaega ei olnud. Sellest siis ka see artikkel.

Suveaeg.

Suveaega kasutab nii põhja- kui lõunapoolkeral 70 riiki. Eesti on üks väheseid, kes omapäi astub. Kõik, kes oma arvuti 26. märtsi hommikul sisse lülitasid, leidsid ekraanilt akna, mis andis teada, et arvuti on seoses suveajale üleminekuga oma ajanäitajat tunni võrra edasi nihutanud. Seekord tuli taimerit korrigeerida ja sundida arvutit endist aega näitama. Samamoodi tuli toimida suveaega näitama hakanud käekellaga. Inimesed tajusid, et on eestlased, kes ei ole veel eurooplasteks saanud.

Kui Leedu ja Island välja arvata, läks märtsi viimasel pühapäeval suveajale üle peaaegu kogu Euroopa. Meie jätsime teist aastat järjest kellad edasi keeramata, mistõttu kuni oktoobri lõpuni näitavad nad sama aega, mis kellad Pariisis, Roomas ja Madridis. Eestimaalaste ajanäitajad on nüüd tund aega järel meie naabrite soomlaste ja lätlaste kelladest ning kaks tundi maas Venemaa Euroopa osas Moskva aega näitavatest kelladest.

Elurütmide diktaator.

Tsivilisatsiooni arenedes on kellast saanud ühiskonna elurütmide diktaatorlik sünkronisaator. Suveajale üleminek või sellest loobumine puudutab nii või teisiti kõiki, kes peavad oma toimetusi teiste tegevustega ajastama. Seetõttu on enamikul eestmaalastest kellanihutamise küsimuses kindel seisukoht, mis suurel määral johtub sellest, kas ta on varajase ärkamisega “lõoke” või hilja voodist tõusev “öökull”.

Eesti riigi praegust, Mõõdukate eestvedamisel aetavat kellaajapoliitikat põhjendab aastaringse vööndiaja kasutamise “vaimne ema” Tartu Ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu sellega, et suveaeg laastavat tervist. Kõige rohkem mõjutavat suveajale üleminek lapsi, tehes nad närviliseks ja võtte neilt söögiisu. Füsioloog Teesalu sõnul on “... kolmveerand küsitlustest sellega rahul, et suveaega enam pole”.

Internetivärava Delfi küsitluses pooldas aga 1474 vastanust 60 % suveaega. Portaali Mega samalaadeses küsitluses andis suveajale ülemineku poolt oma hääle 58 %, vastu oli 33 % ja ükskõikseid vaid 9 % vastanutest. Ehkki internetiküsitlused pole samaväärsed korrektselt läbiviidud gallupitega, võivad tulemused vihjata asjaolule, et suveajale ülemineku pooldajate hulk aasta-aastalt kasvab. Selle trendile viitavad ka sel kevadel (2001) meedia tähelepanu pälvinud Võru maavalitsuse, Tartu linna ja mitmete suurettevõtete tööaja alguse varasemale ajale nihutamise plaanid. Töö varasem algus võimaldab inimestel valget aega ratsionaalsemalt kasutada.

Idee algus.

Päevavalguse ratsionaalsema kasutamise idee autoriks loetakse USA riigitegelast, teadlast ja publitsisti Benjamin Franklinit. Mees, kes muu hulgas leiutas piksevarda ja hakkas ühe esimesena Kongressis orjusele vastu, oli aastatel 1776-1785 USA saadikuks Pariisis. Saadikuna olles pani ta tähele, et kohalik Päike tõuseb suvel juba hommikul kell kuus aga pariislased tavatsevad ärgata alles keskpäeval. Edasi arvutab Franklin välja, et hiline ülestõusmine ja öine eluviis läheb pariislastele kalliks maksma, kuna nad on sunnitud sellise harjumuse tõttu veetma poole aasta jooksul üle tuhande tunni küünlavalgel.

Harjumuste muutmiseks ja küünlarasva mõttetu raiskamise lõpetamiseks teeb Franklin ettepaneku kehtestada eeskirjad, mis maksustaksid aknaluugid ja limiteeriksid ühele perele nädalaks ettenähtud küünlarasva koguse. Olulise meetmena paneb Franklin ette helistada päikesetõusul kirikukelli. Vajaduse korral tuleks valguse saabumisest teavitada ja laiskvorste äratada kahurist tulistamisega. Kui sundida inimest tõusma kell neli hommikul, siis tõenäoliselt läheb ta heameelega õhtul kell kaheksa magama.

Sõda sunnib koonerdama.

Möödus rohkem kui sada aastat ja Franklini ratsionaalne iva hakkas idanema. 1907. aastal tegi inglane William Willett oma pamfletis “Päevavalguse raiskamine” ettepaneku tõugata kellasid kevadel 80 minutit ehk neli korda 20 minuti kaupa edasi ja sügisel samal viisil tagasi. Aasta hiljem arutas asja Briti alamkoda, ent tõukas tagasi suveaja kehtestamise seadusnõu, mis nägi ette kellaosuti tunni võrra edasikeeramist kevadel ja tagasikeeramist sügisel.

Suveajale ülemineku idee realiseerus esimest korda Esimese maailmasõja päevil Suurbritannias (1916.a.), seejärel ka USA-s ja Saksamaal. Suveaja rakendamise põhieesmärgiks oli energia säästmine.

Mis kasu annab suveajale üleminek?

Peamine põhjus, miks suveaeg on maailmas nii laialt levinud, peitub selles, et see võimaldab päevavalgust paremini kasutada. Küsitlused näitavad, et suveaega pooldatakse, sest “õhtul on kauem valge / ma saan õhtul rohkem ära teha”. Õhtune valge lisatund võimaldab tööpäeva lõppedes inimestel rohkem õues viibida – töötada koduaias, teha sporti, minna randa või metsa marjule-seenele. Meie napile päevavalguses viibimisele lisaaja võitmine aitab taastoota töö- ja õppevõimet, korvates ülekaalukalt suveajale ülemineku perioodil ilmnevaid, enamasti lühiaegseid ja sugugi mitte kõiki täiskasvanuid ja lapsi puudutavaid hädasid (stress, närvilisus, uimasus).Piltlikult öeldes vabastab suveajale üleminek päevavalguse. Ameerikas kutsutaksegi suveaega sedasi – daylight saving time.

Teiseks hoiab suveajale üleminek kokku elektrienergiat. Suveajale üleminek vähendab nii elektrivalgustuseks kulutatavat kui ka audio-videoaparatuuri tarbitavat energiahulka. USA transposdiministeeriumi uuring näitab, et nii hoitakse päevas kokku umbes 1 % riigi elektrienergia kogutarbest. Tõenäoliselt kehtib sama suhe ka Eestis.

Lisaks vähendab suveaeg pimedusest tingitud õhtuseid liiklusõnnetusi ja aitab seeläbi vältida traumasid ning liigseid surmi. USA-s ja Suurbritannias läbi viidud uuringud näitavad, et päevavalgus vähendab parema nähtavuse tõttu tervelt neli korda jalakäijate surmariski. Uuringud näitavad, et suveaeg ohjeldab mingil määral isegi kuritegevust. Enamik inimesi jõuab töölt koju ja koolist koju päevavalgel, kurikaelad aga tegutsevad reeglina aktiivsemalt pimeduses.

Eestis annaks kevadine kellanihutamise taastamine võimaluse vältida asjatuid kulutusi, segadust ja ebameeldivusi, mida praegune jonnakas suveaja trotsimise poliitika rahvusvaheliselt tegutsevatele transpordi- ja turismifirmadele ning nende klientidele põhjustab. (Luup nr. 20.04.2001, Eino Mikk, tehnikakandidaat ja ärikonsult).

järgneb...