Venemaa - võim ja tähed 3

Riigi tekkimine.

Venelaste esivanemate esimene püsiv riiklik moodustis, mis suures osas laius nüüdse Venemaa territooriumil, oli Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riik. Hiilgeaegadel ulatusid tema piirid Läänemere kallastelt Musta mereni ja Lääne-Bugist Volgani. Riikluse alged tekkisid 9.sajandil. Legend pajatab meile järgmist.

Vene vanimas kroonikas (11.sajandi lõpp või 12. sajandi algus) räägitakse, kuidas korratustest väsinud rahvad kutsusid varjaage (viikingeid) enda üle valitsema 6370.aastal (st. aastal 861), nad palusid: “Meie maa on suur ja külluslik, aga korda temas pole. Tulge meid valdama ja valitsema.” Ja nii tulidki Rjurik, Sineus ja Truvor ning valitsesid maad. Siit koorub välja venelaste nii öelda esimene ajalooline trauma (alaväärsus kompleks), et tulevase Venemaa elanikud ei suutnud ise endale riigikorda luua. Selleks tuli kutsuda võõramaalased. Varjaagide kutsumine on siiani ägedate vaidluste objekt, kusjuures vaidlustatakse nii selle tõiga olemasolu (seda siiski toetavad kaudselt skandinaavia allikad) kui ka varjaagide rahvuslik kuuluvus.

On näiteks väidetud, et tegu pole üldse skandinaavlastega, vaid polaabi slaavlastega või sakslastega (pole küll selge, miks sakslased on rohkem slaavlased kui skandinaavlased, kuid seda väitis juba germanofiil Lomonossov).

Teine aspekt ei ole sugugi vähem traumaatiline ega puuduta riiklust, vaid etnilist identiteeti. Asi selles, et just need viikingid olidki russid (venelased), need aga, kes neid kutsusid, olid “tshuudid, sloveenid, krivitshid ja vessid” Kaks keskmist hõimu on slaavlased, esimene ja viimane aga soomeugrilased. Esimene nimi tähistas vepsalasi ja lüüde, vahel ka eestlasi. Viimane sõna (vess) aga on vähem selge. See võib tähistada nii sürjakomisid kui ka taas vepsalasi (muuseas inkrimineeritakse Putinile nimelt, et ta on “valgesilmne tshuud” ehk eestlane). Venemaa (Russ) tekib koos varjaagide tulekuga. Ka hilisemad allikad toetavad seda versiooni.

Venemaa (Russ) tekib koos varjaagide tulekuga. Ka hilisemad allikad toetavad versiooni, et venelased olid viikingid ja Kiievi Venemaa viigingite riik nagu Normandia, Sitsiilia ja pärast Hastingsi lahingut ka Inglismaa. Niisiis ei ole vene võim venelaste võim ja pole seda kunagi olnud. Kõik seniöeldu puudutab ainult vene võimuga seotud kompleksi ilmalikku dimensiooni, kuid sugugi pole vähem tähtis sakraalne. Nimelt on Venemaa püha maa, vene rahvas püha rahvas ja Vene tsaar on jumal.

Tsaari jumaldamine Venemaal on ühelt poolt seotud Bütsantsi traditsiooni jätkumisega, teiselt poolt selle moonutatud tõlgendamisega paganlike mudelite mõjul. Seda mudelit mõjutasid omakorda riikluse kontseptsioonid ning ennekõike 15. sajandi lõpul, 16. sajandi alguses tekkinud kontseptsioon, mille kohaselt Moskva on kolmas Rooma, mille tagajärjel Moskvas kehtestati oma patriarhaat ning Moskva suurvürst võttis endale tsaari tiitli.

Seda tiitlit ei interpreteeritud politoloogiliselt, vaid mütoloogiliselt: tsaar on põhimõtteliselt erinev Euroopa kuningatest, keisritest ja Bütsantsi basileustest. See tiitel ühendab Vene tsaare ühelt poolt Vana Testamendi kujudega nagu Taavet ja Saalomon, kes slaavi tõlkes olid nimelt tsaarid ning liturgiliselt Kristuse endaga, kes on universumi tsaar.

Etümoloogia seisukohalt on see konstruktsioon muidugi täiesti fantastiline, kuna “tsaar” on nagu saksa “Kaiser” tuletatud Caesari nimest. Venemaal välja kujunenud tsaarivõimu sakraliseerimispraktika, mille aluseks on maagiast tulenev usk topeldatumisefekt. Enamik rituaale, mis on seotud nii tsaari- kui ka hiljem keisrivõimu pühitsemisega, on korduvad. Üks märgib monarhi maist (tsaar), teine taevalikku (jumal) palet.

Pangem tähele, et analoogiline kahestumine puudutab ka Venemaad ennast. Teda ristiti kaks korda – 10. sajandi lõpus tegi seda vürst Vladimir, kuid see oli nii öelda ajalooline ristimine. Kuid on olemas veel teine, sakraalne ristimine, mis leidis aset peaaegu tuhat aastat varem. Venemaa ristis oma misjoniretkel apostel Andreas, kellest sai maa taevalik patroon (et 1. sajandil mingit Venemaad polnud veel olemas, on ajalooline, kuid mitte sakraalne fakt). Venemaa on teispool argimõistust. Vene rahvas ei ole püha seepärast, et ta on teistest parem, vaid seepärast, et ta õigeusku säilitades on Jumalakandja.

Tõmbame otsad kokku. Võimu sakraalsed ja sekulaarsed aspektid on Venemaal ühelt poolt karjuvas vastuolus, teiselt poolt aga toetavad ja tugevdavad teineteist. See, et tsaar on Jumal ja riigivõimul on selged sakraalsed funktsioonid (mis säilisid ka pärast tsaarivõimu kukutamist; võrdle Lenini, Stalini kultust, samuti Jeltsini kultust tema valitsemise alguses ja Putini oma), ei lähenda võimu inimesele, vaid viib saavutamatusse kõrgusesse.

Läheme nüüd Rjurikute juurde tagasi. Seega slaavlaste ja teiste rahvuste erinevad hõimuliidud tulid kokku ja otsustasid leida endale vürsti, kes looks õiglase korra. Nad saatsid mere taha varjaagide (skand. viikingid) vürstide juurde ettepanekuga tulla meid valitsema ja korda looma. Kutse võtsid vastu kolm venda. Kustkohast täpselt Rjurik Venemaale kutsuti, selles pole ajaloolased veel üksmeelele saanud. Pakutud on Jutlandimaad Taanis, selle järgi olevat Rjuriku vanaisa kandnud nime, mis kohalikus keeles on Hroek. Ja üks tema esivanematest Rorik (VII saj.) olnud prints Hamleti (Amleth) vanaisa. Vana islandi keeles oleks Rjurik Hroerekr, mis sõnasõnalises tõlkes tähendanud vene keeles slavnõi mogutshestvam (auväärseim vägevatest).

Veel on oletatud, et Rjurik tuli legendaarse maavanema Gostomõsli asemele, kes suri aastal 860. Ladina keeles oleks selle mehe nimi Gestimus. Gostomõsl olevat olnud lääne-slaavlaste vendovite hõimu juht, kelle asurkond oli Neemeni ja praeguse Daugava vahelisel alal. Rjuriku vapp olevat kujutanud kokkusurutud tiibadega pistriku sööstu taevast alla. Tänapäeval on selle stiliseeritud variant Ukraina vapiks. Huvitav on see, et Rjurik vene keeles tähendab ka pistrikut (sokol). Neid variante on veel mitmeid, aga las siis ajaloolased murravad pead selle probleemi kallal, kust täpsemalt Rjurikud pärit olid. Täpsemalt ja lähemalt saab sellest lugeda selle artikli koostamisel kasutatud kirjandusest, mis ära toodud artikli alguses.

Niisiis oli Rjurik (oletatav sünd 830 ja surn. 879) varjaag, keda vanavene kroonikate teatel slaavlased kutsusid koos vendade Sineuse ja Trivoriga Venemaale valitsema. Kui Rjuriku tõeses päritolus enamik uurijaid ei kahtle, siis tema vendade Sineus ja Truvori olemasolu eitatakse üsna tugevalt. Trivor olevat valinud Isborska kandi ja Sineus Beloozero (valgejärve), kuhu asutas Beloozerski asunduse. Ja kõik, rohkem pole neist kahest midagi teada. Leitakse, et kõige tõenäolisemalt kasutas kroonik lihtsalt rootsi keelest ebaõnnestunult tõlgitud allikat. Tõlkes peaks vana-rootsikeelne “sine hus, thru waring” tähendama vaid “oma suguvõsa, ustav sõjasalk”. Selle järgi saabus Rjurik koos oma traditsioonilise saatjaskonnaga, kuhu kuulusid sugulased, lähikondlased ja sõjamehed.

Algul oli tema võimu all Laadoga järve piirkond. 862. aastal tuli ta kohalike vürstide vahelisi tülisid kasutades Novgorodis võimule. Järgmisi Kiievi-Vene ja Moskva vürste on peetud Rjurikovide järeltulijateks; nn. Rjurikovitshite dünastia valitses aastani 1598 (tsaar Fjodor Ivanovitshi surmani). Teistes vene vürstkondades valitsenud Rjurikovidest on tuntumad Juri Dolgoruki, Mstislav Uljas, Vsevolod Suurpea, Aleksander Nevski jt.

Koos Rjurikutega tulid kaasa kaks kaasmaalast (või venda) – varjaagid Dir ja Askold. Nemad suundusid oma malevatega Konstantinoopoli (pragune Istanbul) poole õnne otsima. Liikudes lõunasse, jõudsid nad Dnepri jõe kaldale rajatud Kiievi linna (5 või 6 saj.). Linna ehitasid kolm venda – Kii, Stsek (Shthek) ja Horiv (Horivig). Vanima venna järgi sai linn endale nime. Askold ja Dir maksustasid Kiievi ning alistasid selle sisuliselt oma võimule. Nii oli Venemaal tekkinud kaks isevalitsuslikku piirkonda – põhjas Novgorodimaa, valitses Rjurik, lõunas Kiievis valitsesid Askold ja Dir.

Iga uue võimuga loodud riigimoodi ühendus loob aja jooksul teatud kollektiivse alateadliku fooni, mis mõjutab kogu edasist tekkinud või võimule pääsenud riigi rahvamassides, kaart sümboliseerib siis tervet riiki, tema rahvast ja võimulolijaid.

järgneb...

Venemaa - võim ja tähed 2

Taevas loob uue riigi.

Enne Vene riigi tekkimist oli Uraani-Neptuuni ühendus 794. aastal 25 kraadi Neitsis. Selle ühenduse tulemusel näiteks Karl Suur rajas lääne tsivilisatsiooni Euroopas. Oluline tsükkel oleks ka Uraani ja Pluuto oma, mis kestab 127. aastat. Rjurikute Venemaa eelne selline ühendus oli 836. aastal 20 Kalades. Kõik need tsüklid põimuvad üksteisest läbi ja see “ämblikuvõrk” on üpris keeruline ning eeldab pikka ja süstemaatilist lahti arutamist, et leida seoseid ning korduvusi. Toon ära need tsüklite algused (esimene ühendus, kui neid oli mitu), mis jäävad Rjurikute riigi moodustamise eelsesse aega. Siis saab näha, kas need kraadid edaspidi ka mingit rolli mängivad. Kokku on 9 peamist planetaarset tsüklit:

Neptuun-Pluuto 493 aastat
Uraan-Neptuun 172 aastat
Uraan-Pluuto 127 aastat
Saturn-Uraan 45 aastat
Saturn-Neptuun 36 aastat

Saturn-Pluuto 33 aastat
Jupiter-Saturn 20 aastat
Jupiter-Uraan 14 aastat
Jupiter-Neptuun 13 aastat
Jupiter-Pluuto 12 aastat

Tsüklid, mis toimusid enne Rjuriku riigi tekkimist ja mis on olulised teenäitajad edasises arengus.

Neptuun - Pluuto konj. - 24.06.411.a. - 23.12 Sõnn
Uraan - Neptuun konj. - 2.10.794.a. - 25.41 Neitsi
Uraan - Pluuto konj. - 4.04.836.a. - 21.22 Kalad
Saturn - Uraan – 25.05.853.a. - 00.21 Kaksikud
Saturn – Neptuun – 16.12.841.a – 7.15 Kaljukits

Saturn – Pluuto – 26.03.849.a. - 04.28 Jäär
Jupiter – Saturn – 15.05.848.a. - 28.14 Kalad
Jupiter – Uraan – 4.04.850.a. - 15.21 Sõnn
Jupiter – Neptuun – 19.02.859.a. - 15.49 Veevalaja
Jupiter – Pluuto – 9.03.861.a. - 15.45 Jäär

Kõiki tsüklite alguskraade jälgida läbi aja on üsna keeruline ja seepärast vaatlen peamiselt ainult kolme kõige pikema tsükli toimumisi.
Nagu nimekirjast on näha, siis 9. sajandil, enne Vene riigi tekkimist oli ridamisi olulisi tsüklite alguseid. 836.aastat kuni 861. aastani tervelt 8 uut algust. Selline tsüklite kontsentratsioon ühe sajandi sees pidi lihtsalt kuidagi realiseeruma ja see toimus siis uute rahvusriikide tekkes ja üheks oli siis Venemaa. Seda tsüklite olulist tuleks niisiis Venemaa puhul vaadata kui alusmüüri, mis koosneb vundamendi blokkidest. Blokke sümboliseerivad väike-vürstiriigid. Ja tsüklite kraadid on selle alusmüüri nurgakivideks. Seepärast, minu arust, tuleks kogu Venemaa ajaloo jooksul toimunud võimuvahetusi vaadata ka esimese (Rjurikute riigi) kaarti aluseks võttes.

Näiteks Suurbritannias kasutatakse siiamaani 1066.a., 1707.a. ja 1801.aasta horoskoope ja need töötavad edukalt siiamaani. 14. okt. 1066. aastal toimus Hastingsi lahing ja kaks kuud hiljem (25.dets.1066) krooniti kuningaks William Vallutaja. See horoskoop ehitati momendile, kui tulevane Inglismaa assotsieerus eranditult liidri isikuga.1707.aastal ühendati Inglismaa ja Shotimaa, mille tagajärjel tekkis Suurbritannia. 1801.a. ühinesid Suurbritannia ja Iirimaa Uniooniaktiga. Teine ja kolmas horoskoop on juriidilise akti hetke kinnitused, mis panid aluse Ühinenud Kuningriigile. Samamoodi peaks arvestama ka Venemaa tekkimise peamisi horoskoope. Millised need on, seda püüan järgnevalt siis välja selgitada.

Venemaa erinevate valitsemisaja kaartidest võib nii mõndagi välja lugeda ja riigi tekkimist võiks laias laastus jagada minu arust viide suurde etappi. Iga järgnev etapp on eelmisest lühem. Algul oli Kiievi-Vene riik, millele panid aluse Rjurikud. Lõppes see väikeste vürstiriikide aeg umbes 1169.aastal. Järgmine etapp hõlmab Moskva suurvürstiriigide aega - 1328 kuni 1696. Kolmas etapp oleks Vene impeerium – 1689 kuni 1917. Peale oktoobrisündmusi valitses nõukogude kord kuni aastani 1991. Me paljud oleme seda oma silmaga näinud ja omal nahal tunda saanud. Praegune varakapitalistlik aeg oleks nagu siis viies etapp ajaloos.

järgneb...

Venemaa - võim ja tähed

Ajalugu ei ole elutu distsipliin või tuim teadus, vaid elav, katkematu kett, mille üks lüli on inimene.

Pole ühtegi perioodi Venemaa ajaloos, kus vene rahvas oleks tundnud end oma riigi subjektina. Võim on alati võõrvõim.

Saateks.
Praegune Vene Föderatsioon laiub Balti merest kuni Vaikse ookeanini ja hõlmab suure osa euraasia põhjaosast. Oma naabrit peaks ikka tundma, nii läbi tema ajaloo kui ka meie huvialast, lähtudes taevasümbolite seisudest.

Naaberiigi nimi on Rossijskaja Federatsija ehk Vene Föderatsioon, selle riigi kodanik on rossijanin, venelane aga russkij. Sõnaraamatud annavd nii Rusj`i kui ka Rossija vasteks Vene, Venemaa, ja segadus ongi loodud. Võib küsida, kas tasub norida ühe tähe pärast sõnapaaris Russia-Rossija. Kuid selle vahe on välja mõtelnud venelased ise.

Ja artikkel ei tule sellest, kas ta on hea või halb naaber, kasulik või kahjulik, see oleks teema mida siin pole mõtet lahata. Sellega tegelegu ajaloolased või poliitanalüütikud. Võtame parem vaatluse alla tema ajaloo tähtsamad seigad ja seda läbi astroloogilise prisma. On selge, et kõiki nüansse ära tuua on praktiliselt võimatu. Piirduks olulisemate võimu ja riigikorra taevaste seisudega ning uuriks, miks näiteks on Venemaale vaja karmi käega juhti. Kas saame kaarte uurides sellele jälile?

Selleks kaasame peale suurte planeetide ülevaatesse ka need taevakehad, millede mõju on pikema ajaulatusega. Kirja sai pandud ka mõned peamised kentaurid, mida astroprogrammid enamasti annavad ja samuti kääbusplaneedid. Kui pidasin vajalikuks, siis tulid mängu otseselt Venemaaga seotud lähiasteroidid ning mõningad asjasse puutuvad teised taevakehad.
Meeldetuletuseks mõned kaugemate väikeplaneetide iseärasused ja omadused.

Quaoar on seotud loominguga, kõige uue arendamisega. Novaatorlus, progressiivsed püüdlused, sotsiaalsed reformid, valitseva maailmavaate muutus, mässumeelsus, ideaalide formeerumine. Need on peamised tema printsiibid. Tal on ka mõningaid Chironi omadused,
Varuna esindab rohkem eksteremaalsust, omab uraanlikku printsiipi, on aktiivne meesplaneet. Üks tema omadusi on aidata saada kuulsaks. Tema osaleb seal, kus lõhnab skandaalide ja kõmu järele. Sageli osaleb terrorsündmustes.

QB1 astub sageli “mängu”siis, kui asi puudutab esmakordsust, midagi uut, mida enne pole olnud
Chaos osaleb vägagi erinevates sündmustes, tema nimi ütleb ise millega on tegu. Logos osa on olla seal, kus tegu sõna ja teadusega aga ka religiooniga.

Ixioni pikast printsiipide nimekirjast seostaks osa samuti riigi tekkimise iseärasustega. Omadused nagu kahtlemine, usk enda kõikelubatavusse, kõrksus, upsakus, uhkus ja seaduste allutamine endale, temast üleolemine, seaduste sättimine oma heaoluks, vägivalla ideoloogiline motivatsioon jne. Need omadused kõlbavad samahästi ka riiki iseloomustama.

2001UR 163, TNO gruppi kuuluv kauge asteroid (tiirlemisperiood 368 a.), mis seostub natsionaalse koloriidiga. Kui Pluuto ja Ixion sümboliseerivad isiku liidri positsiooni grupis, siis UR 163 ilmutab isiksuste rolle etnilistes kogukondades. Ta omab uraanilisi omadusi – solidaarsus ja vendlus.

Kasutan ka 1996 TL 66 ja 1996 TO 66 , mis neile esialgsete antud nimedena Tartar ja Tifon võiksid viidata riigi arengu pahupoolele. Neist kahest on lähemalt juttu aatompommi arengu artiklis.

Tavaliselt pannakse kasutatud kirjanduse loetelu artikli lõppu. Kuid veel pole täpselt teada, millal kogu artikkel ükskord avaldamise lõpuni jõuab, seepärast toon nimekirja kohe algul ära. Siis on selge, kust kohast ajalooline materjal on võetud ja ei ole edaspidi arusaamatusi. Eks artikli edenedes saab nimekirja vajadusel ka pikendada.

Kasutatud kirjandus:
V.Sergejev ja D.Vseviov. Venemaa – lähedane ja kauge. Aegade algusest kuni Vassili III-ni. Kirjastus Valgus 2002-2007.
V.Sergejev ja D.Vseviov. Venemaa – lähedane ja kauge. Suurvürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV. Kirjastus Valgus 2007.
J.Kotshinev. Kahepäise Kotka Tiiva all. Venemaa hiilgus ja hukk 862-1917. Kirjastus AS Koolibri, 2006.
E.Radzinski. Aleksander II. Venemaa lootuse ja terrori vahel. Kirjastus Varrak, 2005.
J.Konstantinova. Astrologia vremeni.2000
ENE köited 1-10
M.Kasvinov. 23 allakäigu astet. Kirjastus Eesti Raamat, 1986.
Seda viimast raamatut (Kasjanov) ei saa võta väga tõsiselt, kuna on kirjutatud nõukogude vaimus ja stiilis. Fakte sealt aga siiski kasutasin.
Eesti Ekspress 16.04.2009.

Sissejuhatus.
Inglise ajaloolane A.Toynbee käsitleb Venemaa arengu faase järgnevalt.
Üldjoontes seisneb ajaloo seaduspärasus faasiliselt arenevate tsivilisatsioonide korduvuses. Sama võib öelda ka taevaste seisude kohta. Üks tsükkel (ajalooline faas) lõpeb ja teine algab, tehes korduvuse kuid seda juba uuel tasandil. Vana-Vene riigi loomine oli vene tsivilisatsiooni esimene, sünnifaas. Koos ristiusu vastuvõtmisega ning sellest tuleneva vaimse sõltuvusega Bütsantsi keisririigist algas vene tsivilisatsiooni teine, kasvufaas, mis kestis 11.sajandi lõpuni. Seda Venemaa tõusuperioodi iseloomustab kõige ilmekamalt usulis-kultuuriline ärkamine.

Kuid juba 12.sajandil suhteliselt lühike kvalitatiivne edenemise ajajärk lõppes, algas uus, nn murrangufaas. “Loominguline vähemus” ei suutnud enam stepirahvaste rünnakutele ja vürstide separatismile vastu seista, mille tulemusena Vana-Vene ehk Kiievi riik lagunes. Samal ajal kaotas ka vaimueliit oma loomingulise jõu ja temast sai “valitsev vähemus”. Vaatamata mõnele lühiajalisele tõusuperioodile jõudis vene tsivilisatsioon mongoli-tatari ikkest alates oma kõige pikemasse faasi – allakäigufaasi. See jaguneb kaheks alaperioodiks. Esimene neist ongi mongolite-tatarlaste valitsemise aeg, teine aga, alates 1478.aastast, “universaalse riigi” aeg, mil vaatamata välisele hiilgusele ja selle “loominguliste isiksuste” nagu Peeter I, Katariina II ja Aleksander II meeleheitlike katsetele ei suudetud tsivilisatsiooni allakäiku peatada.

Oma viimasesse – huku staadiumisse jõudis vene tsivilisatsioon A.Toynbee arvates juba 1881.aastal, kui tapeti Aleksander II. Ning see faas kestab tänase päevani. Lõplik hukk on veninud vaid tänu religioossele taassünnile ja marksismile. On kuidas on, igaühel oma vaade. Veel üheks Venemaa arengut pendeldama pannud teguriks on olnud tema suhtumine Läände. Seda iseloomustavad nii üheaegne vaimustus ja eitus kui ka kadedus ja vihkamine.

Seega on Venemaa alati seisnud dilemma ees: kas olla Lääne poolt või vastu. Mõnede ajaloolaste arvates on Venemaal teoreetilise vastuse otsimine sellele küsimusele olnud isegi olulisem, kui konkreetsetest tegudest riigi praktilise moderniseerimise vallas. Venemaa pendeldamise kolmandaks põhjuseks on peetud ka seal läbiviidud reformide vägivaldset olemust. Reformide üle on alati otsustatud võimukoridorides ja need on rahva enamusele jõuga, tahte vastaselt peale surutud. Reformide idee pole Venemaal kunagi tulnud altpoolt, mistõttu need on lõpptulemusena reeglina jäänud poolikuks või lõppenud ebaõnnestumisega. Meie vaatleme Venemaa riigi teket, arengut ning võimuvahetusi läbi taevaste mustrite, sümbolite keeles.

Aga enne, kui minna riigi tekkimise juurde, paar rida tsüklitest üldse, sest pikad planeetide tsüklid on olulised näitajad, eriti mundaanastroloogias. Kaugete välisplaneetide tsüklid mängivad suurt rolli uute rahvusriikide ja suurte inimkollektiivide formeerumisel. Tsükli erinevad faasid on samuti tähtsal kohal. Peamiselt vaadatakse siis kasvava faasi peamisi aspekte algpunktile (30,45,60,90,120,135,150, ja 180 kraadiseid aspekte ja siit edasi juba vastupidises järjekorras kahanevaid aspekte). Kõik sündmused, mis selle tsükli jooksul toimuvad, on siis olulised ja tsükli peamisi aspekte tuleb vaadelda sündmuse kontekstis. Tsüklis osalevate planeetide omavaheline aspektne suhe on vaat et veelgi olulisem.

Peamiste tsüklite hulgast vajaks eraldi äramärkimist kahte tsüklit, mida nimetatakse ajasti idee ja vaimu ning sündmuse tsükliteks. Nende eraldi märkimiseks kasutan lühendit AIV ja AS. Esimene neist on Uraani ja Neptuuni konjunktsioon, mis iga 172.aasta järel kordub. Teine oleks Jupiteri ja Saturni ühendus, selle pikem omatsükklite sari, kus nende planeetide ühenduse märk vahetab oma elementi iga 240. aasta järel, nii nimetatud Suur mutatsioon. Kuna Saturn ja Jupiter on tihedalt seotud poliitikaga, siis tuleks ka nende omavahelisi tsükleid vaadata. Pikemalt mõlemist saab lugeda blogi artiklist “Ajastu astroloogia”.

Ajastu vaimu tsükkel on huvitav veel sellegi poolest, et pärast 21 omavahelist konjunktsiooni 3600 aasta jooksul, toimub nende ühendus ligikaudu samas sodiaagi kraadis, 6 kraadi piires esimese ühenduse seeriast. Kui seda pikka tsüklit jagada kuueks alamperioodiks, siis saame 600 aastat. On täheldatud, et siis iga 600. aasta järel tekib uus religioon, paneb sellele aluse. Kuuesajal on omakorda vastasfaas ehk opositsioon. Peamised daatumid selle illustreerimiseks oleksid:

575.a. e.ma. tegutses Buddha, kes loobus ülikuelust, et askeetluse ja heade elukommete abil saavutada valgustus. Dzainismi rajaja Mahavira tegevusperiood; kreeka filosoofi Pythagorase õpetused; tegutsesid Hiina filosoofid Laozi ja Confucius.

25.a m.a.j. (opositsioon) Jeesuse missioon ja tema ristilöömine
624.a Muhamedi põgenemine Mekast 622. aastal, tekkis islamiusk
1222.a (opositsioon) katoliku Püha Franciskaani ja Dominikaani ordude tekkimine; zen-budismi tutvustamine Jaapanis; püha Foma tegevus.

1821.a. Sündisid bahazismi tulevased rajajad, tegutsema asus Josef Smith (mormoonid): sündis Mary Baker Eddy (kristlik teadus); sündisid Toro ja Whitman (ameerika transcentralism)
2420.a (opositsioon) siis peaks tekkima uus religioone suund
See oli nüüd küll väheke kõrvalekaldumine peateemast aga näitas, kui oluline on pikkade tsüklite osa tervikuna inimkonna arengus.

Tõuke tulevase Vene riigi edasiseks arenguks oli kahtlemata suur konjunktsioon 411. aastal kui kaks planeeti – Neptuun ja Pluuto olid koos Sõnni 23 kraadis. Siis näiteks algas roomlaste loobumine Britanniast, sest nad ei suutnud seal oma võimu kaitsta. Selline ühendus kordub ca kord 493. aasta jooksul. Eelmine oli aastal 83. e.m.a. Järgmine toimus 905.aastal.

järgneb...

Võim

Lähenevate parlamendivalimiste eel kerkib alati esile võimu küsimus. Valimised on võitlus koha eest saada lähemale võimule ja resurssidele. Mis aga on võim? Oma mõtted ja arvamus võimust pani kirja mitmete varasemate artiklite kaasautor, kes kirjutab nime all Sirjelind.

Kuidas defineerida nähtust, mis küll eksisteerib, kuid millel puudub igasugune füüsikaline või materiaalne olek. Võim ei ole asi või ese, mida saab kätte võtta, vaadelda, kompida ja vormida.
Võim ei ole toiming, mida saab korraldada või juhtida. Võimul ei ole värvi, lõhna, kõla, ega maitset. Võimu ei saa tajuda erinevate meeleorganite abil, kuid selle olemasolu või puudumine on eksimatult tunnetatav.

Võim mõjub isikutele või rahvahulkadele vägagi konkreetselt, kohati hüpnootiliselt. Seejuures, võimu hüpnootiline teadvust hägustav toime avaldub võimul olijatele ja võimu all olijatele ühtviisi. Sellest järeldub, et on olemas miski, mida ei saa kuidagi määratleda ja mis siiski omab hämmastavalt suurt, konkreetset ja märgatavat toimet.

Lihtsustatult võib defineerida võimu, kui loodusseadust, puhtalt vaimset, polaarset ja pidevalt ajas muutuvat kategooriat, mille omaduseks on toimivate struktuuride loomine ja vastandlike pooluste vahetumine.
Võimu saab pärida, võimu saab kätte võidelda ja seda omale pidada, sama kergesti saab võimu ka kaotada.
Võimul on väga suur reaalne toime üksikinimeste ja inimhulkade psüühikale, nende otsustustele ja käitumisele.
Võim seab piire, tekitab hierarhiaid, näitab igaühele kätte tema koha. Võim on struktuur, karkass, mis kujundab mustreid olenditest, mustrid aga loovad tulemuslikku tegevust mingis valdkonnas.

Riigid, rahvused, ühiskondlikud klassid, institutsioonid, igasugused kooslused ja väiksemad üksused kuni sugukonna või perekonnani, on struktuurid, mida on kujundanud võim ja hierarhia. Kogu ühiskonnas on hierarhia mistahes kujul korrastatust loomas ja tagamas. Hierarhia abil luuakse ja kontrollitakse toimivaid üksusi. Ikka on keegi liidripositsioonil ja hierarhias allpool tegutsevad tema käealused, kes otsustavad olulisi asju ja hoiavad liikvel alluvaid ehk tegelikke protsessides osalejaid.
Võimule vastandub anarhia, totaalne korratus, juhuslikkus, mis samuti teatud tingimustel võib tekitada uut kvaliteeti ja korrastatust.

Inimene, kui bioloogiline liik, on lahutamatu osa kogu maailma elustikust ja allub samadele reeglitele. Looduses kehtib tugevama printsiip, mis on oma olemuselt tegelik võimu väljendus. Kui tugevam tõrjub kõrvale või hävitab nõrgema, siis ta näitab oma võimu.
Looduses on tuhandete aastate jooksul välja kujunenud teatav tasakaal erinevate liikide arvukuses ja territooriumide jaotuses, mis on ka taganud liikide püsimise pikemas perioodis, vaatamata teatud kaotustele.

Kuna inimkond on osa kogu maailma asurkonnast, siis tasuks pilku heita ka loomade ellu ja nende ellujäämisoskustele. Vaadeldes loomariigis toimuvat, on inimesel palju kergem mõista sarnaseid paralleele inimühiskonnas. Ei maksa unustada, et meie esivanem tuli alles eile puu otsast alla....

Pidev võitlus ja looduslik valik toimub kõige elava seas meie planeedil. Looduses igal eksistentsi tasandil toimub võitlus sama ja erinevat liiki isendite vahel. Liigi siseselt võisteldakse peamiselt territooriumide, liidripositsioonide ja õiguste eest viljastamisele. Toitumisahelas käib peamine võitlus ellujäämise eest sööjate ja söödavate vahel.

Ka kõige primitiivsemad eluvormid peavad pidevat võitlust ellujäämise ja elutingimuste nimel. Patogeenid, mis põhjustavad haigusi, võitlevad organismi kaitsesüsteemidega ja keha võitleb patogeenidega ellujäämise nimel, jne.
Seega, on kogu elusloodus pidevas võitluses, kus auhinnaks on elu. Kaotajad lahkuvad elu areenilt. Filosoofilises plaanis kujutavad võitlevad pooled endast vastandeid, nii oma tegevuse, kui motiivide poolest. Sööjad tahavad süüa, et ellu jääda ja paljuneda. Söödavad tahavad ellu jääda, et süüa ja paljuneda. Seega on kogu maailm üles ehitatud pidevale vastandumisele, võitlusele ja vahelduvale õnnele. Kord on Vestmann peal ja Piibeleht alla ja kord on vastupidi...

Juba väga vanadest aegadest peale on erinevates kultuurides mõistetud, et maailma põhiolemuseks on pidev ja katkematu muutumise protsess, mis kunagi ei lase ühel olukorral pikalt püsida, vaid see pöördub järk-järgult ise-enda vastandiks. Igas heas olukorras on halva seeme sees, mis paisudes pöörab kogu olukorra halvaks. Halvas omakorda on headuse seeme sees, mis jällegi headuse suunas kasvama hakkab... ja nii edasi lõpmatult.

Peaks ka arvestama tõsiasja, et hea ja halb on meie poolt külge riputatud sildid looduses toimuvatele protsessidele. Loodus ise on neutraalne ja sisaldab lihtsalt vastandlikke võimalusi. Seda teades on inimesel vähem tühje lootusi ja pettumusi. Kuna elu koosneb vaid hetkedest, tuleks elada siin ja praegu, mitte loota elu alustada kunagi...ei tea millal? Hetked ongi elu.

Materiaalses maailmas on omad vääramatud seadused ja nendega arvestamine ja kohandumine on maksimum, mida võime oma elus saavutada. Neid seadusi võita või muuta ei ole ühegi elusolendi võimuses. Elamine võimalikult kooskõlas loodusseadustega, on inimese jaoks ainuke tulemuslikum valik, et mitte öelda ’õigem’ valik. Inimesel on mõistuse ja mõtlemise võim, mis lubab saavutada edumaad nende ees, kel see puudub.

Domineerimine, arvuline ülekaal, kõrgem arengu ja kohastumise tase jne., on üleüldised, nähtamatud võimu atribuudid eluslooduses.
Praeguste asjade seisu juures on inimene, kui bioloogiline liik, haaranud liidrirolli ja totaalse võimu kogu maakeral olevate bioloogiliste liikide seas. Inimkonna totaalse võimu ja eriti selle väärtarvituste tagajärgi tunnetab valusalt kogu maakera elus- ja eluta loodus. Kuna inimkonnal ei ole maakeral leidumas laiemas plaanis kaalukat vastast (teist poolust), siis on protsessid olnud pikka aega liiga ühesuunaliselt kallutatud, mis rikub loodusseadusi ja käivitab ja elukeskkonna pidurdamatu riknemise. Loodusseaduste rikkumise tulemusena hävitab inimkond oma elukeskkonna, mis toob omakorda kaasa tsivilisatsiooni muutumise või hävingu, juhul, kui ei teki mingit soodsamat alternatiivi.

See teema on aga omaette pikemat analüüsi väärt ja siinkohal jätkub võimu teema.
Aegade vältel on inimesed endalt ja üksteiselt küsinud:
Miks võim on nii tohutult ihaldusväärne, et selle saavutamiseks on sobivad igasugused vahendid ja ohvrid. Miks see nii on? Inimkonna ajaloos on võimu saavutamiseks tehtud lugematuid mõrvu, sealhulgas omaenda poegi-tütreid ohverdades või isadele nuga selga lüües. Mitte miski ei ole võimule pürgija silmis keelatud. Pühamast püham on ainult võim ise kogu oma säras ja hiilguses, vastupandamatult ihaldusväärne!.. Ajalugu pakub rohkeid näiteid võimuvõitlustest ja nende destruktiivsest mõjust pürgijatele endile ning ümbritsevatele.

Ka tänapäev ei ole erand. Leidub naeruväärseid ja nukralt lamedaid näiteid, milleni on laskutud võimu saamise või säilitamise nimel. Võib vaid muiata või pead vangutada poliitikute tegevuse üle, kes on valmis omale saba taha kasvatama, et saada või jääda võimu juurde. Mitte miski ei ole piisavalt räpane, armetu ega naeruväärne, kui see vaid teenib võimuambitsioone...
Miks suur võim vastupandamatult ahvatleb inimesi?

Kas see on kõikelubatavus, kriitikavabadus või piiramatud rahalised vahendid?
Või võimalus logeleda, mitte vastutada, teha kõike, mis pähe tuleb, elada järjest rohkematele naudingutele...
Ehk hoopis joovastab teiste inimeste vastuvaidlematu allumine, lipitsemine, kiitus, jumaldamine .... tunne, et teiste elud ja saatused on sinu kätes.
Üks sõrmenips ja inimest ei ole... teine sõrmenips ja inimene on ülendatud positsioonil...
Imeline võimalus tunda ennast Jumalana... Küllap on see jumalikkus petlik ja hukutav, kuid kahjuks Jumalaks see kedagi ometi ei tee.

Nähtavasti on suurel võimul totaalne hüpnotiseeriv ja reaalsust hägustav toime, nagu narkootikumil, mis uinutab viimasegi ratsionaalse mõtlemise. Milleni see viib, on ammu teada. Taandarengule, moraalsele ja füüsilisele laostumiseni, hävingule. Varem või hiljem. Vaid tugevaimad peavad kauem vastu.

Suure võimu raskust pole enamus inimesi võimelised välja kandma. Võimukandjal peab jätkuma tohutut psüühiline jõudu ja inimlikku tarkust. Ainult kõige tugevamad suudavad vastu panna võimu narkootilisele toimele, mitte kaotades pinda jalge alt . Paljud langeda pseudo-jumalikkuse hukutavasse illusiooni.
Nõrgad hoidku võimust eemale. Võim ei tee nõrka tugevaks, pigem võtab viimasegi.

Järgneb...