kolmapäev, 30. mai 2012

Mida pakub aasta 2012 - juuni


Juuni.

Juuni algab Neptuuni retrograadseks minekuga (4.06 – 11.11; 3.09 pis – 0.21 pis). Jõudes septembri teisel poolel tagasi Kalade null kraadi, mis on kriitiline kraad. Tehes siis kvadratuuri Musta Kuuga ja olles trigoonis Saturniga. On suurem oht veega seotud töö- ja elualadel. Jupiter siseneb Kaksikute märki (11.06), tehes varsti ka ühenduse Lõunasõlmega. Märki minnes moodustub tema ja Neptuuni vahel kvadratuur. Vürtsi lisab veel Uraan-Pluuto täpne kvadratuur. Maailmale tahetakse peale suruda vanu arusaamisi nii ühiskondliku mudeli kui religioosete tõekspidamiste vallas.

Jupiter Kaksikutes – informatsiooni voog suureneb, üleküllastub, koos liialdustega. Kvadratuur Neptuuniga - kaasneb fantaasiatulv, kuulujuttude levik, liigne illusioon tahtmiste ja võimaluste vahel. Nafta hind teeb äkilise languse? Ehk on see seotud Kreeka kollapsiga ja siis hind langeb tugevasti? Kuigi võib hoopiski järsu hüppe ülesse teha. Vahepealset nagu ei usu, et jääb praegusele tasemele. 17. juunil on Kreekas uuesti parlamendi valimised. Ja kui võidavad populistlikud erakonnad, siis peale seda on Kreeka lahkumine pea kindel värk.

Enamik loetletud planeetide printsiibid töötavad suuresti negatiivses suunas. Päris keeruline aeg tõotab tulla! Kuu algul veel kuuvarjutus lisab või hoopis lõpetab millegi olulise. Juuni on üks pingelisemaid kuid sel aastal. Seda rohkem poliitilises mõttes kui tehnogeensete või looduskatastroofide poolest. Aga ega päris kindel ei saa selleski olla. Üldiselt ei soovitata, kuigi algab üks puhkusekuudest, eriti reisida.

Juuni 11-s päev on täis elektrit ja pinget – Merkuur opositsioonis Pluutoga ja kvadratuuris Uraaniga. Vabaduse ja mässude planeet T kvadraadi tipus. Neil kuupäevadel (11-12) võib ilmneda ka mai päiksesevarjutuse otsene mõju tulemus. Toimus ju varjutus Merkuuri märgis ja nüüd on märgi valitseja Pluutoga vastasseisus. Kuul opositsioon Marsiga, Jupiteril kvadratuur Neptuuniga ja Päikesel kvadratuur Marsiga.Uraanil üsna täpne kvadratuur Pluutoga.

Venemaa tähistab 12. juunil iseseisvumispäeva, toimuvad rohked miitingud ja marssimised. Karta on, et võimud kasutavad liigset jõudu demonstrantide laialiajamiseks. Kuid ega taevas paku ainult pinget, tasakaaluks on sel päeval Päikesel trigoon Saturniga, Merkuuril trigoon Neptuuniga ja Marsil trigoon Musta Kuuga, kusjuures see aspekt on neist kõige täpsem.Nii et kõik ei pruugi minna ka jõumeetodeid kasutades. Saab näha, kumb üle kaalub, kas jõud või tasakaal.

Uraan-Pluuto kvadratuur hakkab oma tugevat mõju avaldama 6. juunist ja koos vaheaegadega kestab see mai lõpuni aastal 2014. Kogu selle aja on aspekt täis ohte ja on pinges. Kvadratuurne aspekt on midagi seesugust, nagu bensiiniga tule kustutamine, astroloogiline Molotovi kokteil, mis võib äkitselt plahvatada ja palju kahju teha. Teisest küljest on aspekt inimkonna teadvuse tõstmise jaoks hädasti vajalik. Ülekantud tähenduses võib aspekti võtta kui Titanicu kokkupõrget jäämäega, täiskiirusel, hoiatusi ja ettevaatust kuulmata võtta, aina edasi kuni pauk käes. Eks see võib oodata ka inimkonda, kui õigel ajal kurssi ei muudeta ja hoiatusi ning ohumärke miskiks ei peeta.

Uraan-Pluuto kvadratuur on tugevama mõjuga järgmistel aegadel.
6.06.2012 – 13.10.2012
26.04.2013 – 11.06.2013
28.09.2013 – 24.11.2013
26.03.2014 – 20.05.2014

Täpne kvadratuur: Uraan-Pluuto
24.06.2012 8.23 ari D – 8.23 cap R
19.09.2012 06.57 ari R – 06.57 cap D
21.05.2013 11.14 ari D – 11.14. cap R
1.11.2013 09.25 ari R – 09.25 cap D
22.04.2014 13.34 ari D – 13.34. cap R
15.12.2014 12.35 ari R – 12.35. cap D
17.03.2015 15.18 ari D – 15.18. cap D

Nendel aegadel maailm kindlasti muutub, kui me ei taha mingeid muutusi või ise ei muutu, siis on väga raske see aeg üle elada. Aga pole halba ilma heata, tuleb nii head kui halba. Kogu muutuste protsess kestab seni kuni Neptuun Kaladest väljub (2025).

Kuuvarjutus toimub 14.14 Amburis 4. juunil (sarose seeria 140). Päikesel ühendus Veenusega Kaksikutes ja kvadratuur Marsiga, T kvadratuuri tipus siis Marss. Hetke ainus harmooniline seis on Merkuuri ja Saturni täpne trigoon, mis leevendab Marsi pingelist seisu läbi kaine ja ratsionaalse mõtlemise. Kuid kõige suurem on maavärina oht (koos tsunamiga), sest samal ajal teeb pöörde Neptuun.Väga sageli on just planeedi pöörde ajal olnud tugevaid maavärinaid. Soovitus on, ärge midagi kardinaalset ja tähtsat varjutuse päevil ette võtke.

Marsi osalus varjutuses, soovitus selline. Kõigil tuleks võtta omaks ja praktikas ellu viia mõned igivanad printsiibid: ausus on parim poliitika. Üks ei ole lahinguväljal sõdur. Kõik, mis oled andnud, see on sinu, mis peitnud, sellest oled ilma. Kasutades neid soovitusi, me võime ületada mitte ainult praegused keerulised ajad, vaid ka iga emotsionaalse, karjääri või muu elulise situatsiooni probleemid. Varjutuse mõju ulatub ju palju kaugemale ajas ette, vähemasti pool aastat. Ja neid reegleid järgides siis lahendame oma probleeme palju edukamalt.

Varjutus toimub meie valitsuse 5 maja tipus tehes trigooni Päike-Jupiter ühendusega Jääras.
Olulisem vast on aga see, et varjutuse kraad on kvadratuuris valitsuse Veenusega, on mõned võimalused, kas jällegi tõuseb eliidi palk või kärbitakse kulutusi valitsuse endi ridades või hoopiski neis valdkondades, mis eelkõige kitsendavad ja mõjutavad rahva rahalisi võimalusi või siis kehtestatakse mõni uus maks. Kuigi on puhkuste aeg aga päris tähelepanuta ja tulemusteta see seis minu arust ei jää. Sest varjutuse aspekti saab nii 5 maja valitseja Jupiter kui ka valitsuse AC valitseja Päike ning Veenus. Pealegi teeb varjutuse kraad opositsiooni valitsuse asteroid Money`le kaardis.

Huvitav ka see, et kaks päeva enne alustast oma tööd ka Riigikogu, ka neil saab varjutuse kraadilt Päike-Jupiter trigooni, samuti Veenus. Saab näha, kas varjutuse toimel on sarnaseid mõjusid mõlemale või toimib see erinevalt. Mai teisel dekaadil tuli ilmsiks erakondade rahastamine ja salajased ning segased, varajatud annetamised. Selle asja järg ulatub kindlasti ka juunikuu sisse ja osaleb selles Veenus.Mõni ootamatu skandaal võib veel ilmsiks tulla. Meil ju ikka nii, et üks pauk järgneb teisele ja lõppu pole näha. Meie maa poliitiline kriis vajab põhjalikumat ja mitmekülgsemat uurimist, mis siia rubriiki ei mahu.

Jupiteri kvadratuur Neptuuniga on see aeg, kui minnakse liiale alkoholi tarbimisega. Seda enam, et meil on siis Jaanipäeva pidustused. Samuti pakutakse üle oma ujumisoskust, seda eriti ebakaines olekus. Tugevalt hinnatakse üle oma liiklusvahendi juhtimise oskust. “Meri põlvini” on väga paljudele mõtteviis, mis sageli lõpeb väga kurvalt.

järgneb...

pühapäev, 27. mai 2012

Aeg ja kalender 13


Suveaja mõttetusest Eestis.
Kas kellaajamäng tasub end ära? Igal kevadel lehti lugedes võib näha, et paljud psühholoogid, pedagoogid, loomakasvatajad on veendunud suveaja vastased. Nende arvates on ajanihkest tingitud kaudne kahju – halb mõju tervisele ja töövõimele – palju suurem, kui väidetav otsene kasu. Oletame siiski, et kasu on tõepärast olemas, kuigi viimase aja kontrollarvutused seda eriti ei kinnita.

Vaatame, kui palju Eesti saab näiteks Itaaliaga võrreldes suveajast kasu. Rooma linnas loojub Päike jaanipäeva paiku ehk samal ajal nagu Eestis Jüripäeval. Võib mõista itaallast, kui talle meeldib Jaanipäeval päikeseloojangut kolmveerand kaheksa asemel kolmveerand üheksa nautida. Eriti siis, kui kuum keskpäev maha tuli magada.

Eestlasel saabub suveajatagi Jaanipäevane päikeseloojang peaaegu tunni võrra hiljem, pikast ehavalgusest rääkimata. Itaaliaga sarnane olukord on meil aprillis, mil aga väljas veel suurt teha pole, ning septembris.oktoobris, kus väljas enam palju teha pole.

Järelikult ei ole suveajast meie ja teiste põhjarahvaste jaoks kuigivõrd kasu. Vaieldavad on väited, mille järgi suveaeg oleks turismi või äri jaoks hädavajalik. Turist ei jäta meile kellaaja pärast tulemata ja selline rahvusvahelise klassi ärimees, ke ajavahet ei suuda arvestada, võib palgata endale konsultandi, kui ta oma pea ei võta.

Kui otse mõõta ei oska, on kasulik vaadelda kaudseid tunnuseid. Eesti riigi sõltumatuse ilmsete tunnuste kohta võime kuulda nii palju demagoogiat, et vaevalt üks mittepoliitik suudab tajuda, kuidas asjalood tegelikult on. Lihtkodanik saab riigi sõltumatust hinnata kehtiva kellaaja kui kaudse tunnuse abil. Ajalugu näitab: kelle kell, selle võim. (Enn Kasak, Luup nr. 3. 9 02.1998.)

Päikesekellaga vastu pükse.

Maa kulutab täispöördeks oma telje ümber 0,99726 päeva ehk 23h 56m 03s. Elu aga käib Päikese järgi. Ööpäeva jooksul nihkub Päike taevas tähtede suhtes. Nii kulub veel ligi neli minutit, enne kui keskpäevst järgmisse keskpäeva jõuame.

Üheks 24-tunniseks päikeseööpäevaks peab Maa ennast pöörama natuke rohkem kui täispöörde. Päikesekell mõõdab Päikese asendit taevas ehk tõelist päikeseaega. Ööpäev algab südaööl ning tõeline keskpäev saabub, kui Päike on kõige kõrgemas asendis sellel päeval. Siis näitab päikesekell täpselt 12.

Maa aastapikkune tee ümber Päikese pole ringikujuline. Põhjapoolkera suvel liigub Päikesest kaugemal olev Maa aeglasemalt ja talvel kiiremini. Seetõtu näeme, et Päike liigub aasta jooksul tähtede suhtes ebaühtlaselt. Tõeline päikeseööpäev võib varieeruda kuni 50 sekundit, tõeline keskpäev aga nihkub aastas üle poole tunni.

Kuni aega mõõdeti päevades ja vahel harva ka tundides, polnud viga oluline. Kurjaks läks siis, kui hindama hakati minuteid ja sekundeid. Mehaaniliste kellade tunde ja minuteid ei anna venitada. Iga suurmeas linnas kujunes keskaja lõpuks välja kohalik aeg. See on aastakõikumiste suhtes keskmistatud päikeseaeg. Neljal päeval aastas – 15.04, 14.06, 1.09. ja 24.12 – on tõeline keskpäev tõepoolest kohalikul keskpäeval. Samas valetab päikesekell kõige rohkem 3. novembril, siis saabub tõeline keskpäev peaaegu 16 ja pool minutit enne kohalikku keskpäeva, 12. veebruaril seevastu hilineb rohkem kui 14 minutit.

Kohalik aeg kõlbas üpris hästi mingi linna ja selle lähema ümbruse jaoks. Kui aga kahe linna geograafiline pikkus erineb 15 kraadi, saabub läänepoolsemasse neist kohalik keskpäev tund aega hiljem. Ööpäevas peab ta tegema ringi ümber Maa. 19. sajandil võeti kasutusele raudtee, hakati rohkem ja kiiremini reisima. USA raudteedel kasutas iga kompanii oma kohalikku aega. Mõnedes jaamas võis näha kuni kuut erineva näiduga kella. Elu sunnil jagati 1884. aastal Maa 24 ajavööndiks (sellest on mul blogis üks artikkel, aprill 2007). Kogu vööndis kehtib ühesugune vööndiaeg. See vastab vööndi keskkoha kohalikule ajale ja erineb naabervööndi omast ühe tunni võrra. Minutiosutid näitavad igal pool ühte ja sedasama.

Maailmaajaks loetakse Inglismaa, Greenwichi meridiaani (prantslaste arvates Pariisi meridiaani) aega ja tähistatakse lühendiga GMT (Greenwich Mean Time). Kasutusel on ka uuem tähistus, kuid kasutatakse ka seda vanemat. Uus on - UT (Universal Time). GMT on enam levinud astroloogilises kirjanduses. Greenwichi meridiaani koordinaadid on: 0 kraadi 00 minutit 00,0 sekundit E (ida pikkus) ja 51 kraadi 28 minutit 38,2 sekundit N (põhja laiust). Ajavööndite piirid kulgevad mööda riigipiire ja hõredalt asustatud alasid. Mitmetes maades , näiteks Indias, on otstarbekalt kehtestatud kahe vööndi vaheline aeg. Minutiosuti näit erineb seal maailmajast poole tunni võrra.

järgneb...

teisipäev, 22. mai 2012

Aeg ja kalender 12

Kelle kell, selle võim.


Lihtkodanik saab riigi sõltumatust hinnata kehtiva aja põhjal. Seda on kinnitanud ajalugu nii meil kui ka mujal. Kalender ja kell on maksma läinud rohkem kui enamik inimese loodud imesid. Dramaatiliselt on ajaasjad kulgenud ka hääbuva sajandi (20 saj.) Eestis. Üle saja aasta tagasi hakati Eestis kohalikult ajalt Peterburi omale üle minema. Tookord langes see kokku Ida-Euroopa ajaga. Vana kalendri järgi (15.01. uue kalendri järgi) lõppes kohaliku aja kasutamine Tartus 1898. aasta 3. jaanuaril, Tallinnas toimus see peaaegu aasta hiljem, 1. (13.) jaanuaril 1899. aastal.

Uus Gregoriuse kalender hakkas Eestis nagu kogu Venemaalgi kehtima kakskümmend aastat hiljem, 1918. aastal, mil 1. veebruari asemel tuli kohe 14. veebruar. Gregoriuse kalendri järgi oli aasta 1900 lihtaasta ning erinevus Juliuse kalendriga suurenes ühe päeva võrra.

“Tähtjas muutus kohalikus elus võetakse meie linnas täna õhtul ette. Õhtul kell kaheksa, kui kõik asutused oma töö on lõpetanud, pannakse meie linna raekojas ja Jaani kiriku tornikellad Peterburi aja järgi käima. Sellega käivad edaspidi Jurjevi kellad praegusest ajast 14 minutit ette.” (Postimees, 3. jaanuar 1898.)
Esimese maailmasõja ajal võtsid inglased kasutusele suveaja. Suvel on päev pikk. See algab linnainimese jaoks nii võrd vara, et ta magab osa valget aega maha. Õhtul seevastu ollakse kaua üleval ning kulutatakse energiat valgustamiseks. Kella edasilükkamisega suvel tõustakse Päikese suhtes varem ning minnakse paratamatult ka varem magama. Energia kokkuhoid näis olevat küllaltki suur. Inimese heaolu ei maksnud sõjaajal aga midagi.

Alates 1916. aastast võtsid suveaja kasutusele Saksamaa ja Austria-Ungari keisririik. 1917. aastal kehtesatas suveaja koos Venemaaga ka Eesti. Aasta hiljem pani suveaja siin aga kehtima Saksa okupatsioonivõim. Eesti vabariik oskas inimeste heaolu paremini hinnata ning kuni uute okupatsioonideni meil ajaga rohkem ei mängitud.
Venemaal ja enamikus lääneriikides aga suveaja kasutamise jätkus. Kommunistid pruukisid isegi topelt suveaega, mil kell koguni kaks tundi ette lükatakse. Sama eksperimenti üritasid Saksa võimud Teise maailmasõja ajal korrata, kuid see ei läinud läbi.

1930. aastal taibati N.Liidus, et talveaja kasutamine ei tasu üleminekuvaeva ja kehtestatigi dekreediaeg – sisuliselt aasta läbi kehtiv suveaeg. Nõukogude võim seadustas Eestis Moskva dekreediaja 5. augustil 1940 – päev enne “ühinemist” lõpliku vormistamist. Sakslaste tulekuga taastati meil Ida-Euroopa aeg. Selle kokkulangemine Kesk-Euroopa suveajaga põhjustas esemeses saksaaegses Postimehes (13. juuli 1941) järgmise artikli:

“Kesk-Euroopa kellaaeg hakkab kehtima 13. juulil. Iseseisvas Eestis teatavasti kehtis meil loomulikule kellaajale kõige enam vastavana Kesk.Euroopa kellaaeg. Kui enamlased möödunud suvel vallutasid meie riigi nad viisid ka meie kellaaja Moskva ehk Ida-Euroopa kellaajale lükates kella tund aega edasi. Nüüdsest peale, kus jälle eestlane ise otsustab omi asju, valitseb meil jälle Kesk-Euroopa kellaaeg. Seega kõigil kodanikel tuleb tänasest peale kella osut lükata tund aega tagasi.”

Segadus nimetustes aitas Eestlasi vaid pisut enam kui aasta. Juba 2. novembril 1942 pani Saksa võim ka tegelikult maksma Kesk-Euroopa aja. Sakslased tarvitasid kahel järgmisel suvel Eestis suveaega, mis kehtis sellalgi, kui Punaarmee taaskehtestas Moskva dekreediaja.

1981. aastal, ku “murdmatu liidu” majandus hakkas kiiremini alla käima, leiutati Moskvas taas suveaeg. Põhjenduseks toodi muu hulgas ka lääneriikide kogemused. Ei tehtud märkamagi, et dekreediajale lisatud suveaeg tähendab tegelikult topelt suveaega. Esialgu teostati ajanihe 1. aprilli ja 1. oktoobri keskööl. Suveajale üleminekureegleid ühtlustati Euroopaga 1984. aastal. Alates 1985. aastast kehtestati suveaeg märtsikuu viimasel pühapäeval 2.00 ühe tunni lisamisega ning lõpetati septembrikuu viimasel pühapäeval kell 3.00, viies kellad ühe tunni võrra tagasi.

1989. aasta kevadel sai Eesti kellaosuteid rahule jättes tagasi oma Ida-Euroopa aja, seekord koos suveajaga. Euroopa Uniooni eeskujul pikendati sügisel 1996 suveaega kuu võrra. Otsused suvaaja kohta tehti tihti viimasel hetkel. Näiteks alles 1996. aasta septembris selgus, et suveaeg kesatab kuu kauem. Möödunud sügisel (1997), talveaja kehtestamise eel, pilgati ETV põhiuudiste saates Läti Vabariiki, kes “ainsana riigina Euroopas 1996. aastal lõpetas suveaja septembri lõpus”. Jäeti mainimata, et lätlased lihtsalt ei karanud sarnaselt eestlastega välkkiirelt Euroopa Uniooniga kaasa.
 
järgneb...

kolmapäev, 16. mai 2012

Aeg ja kalender 11


Ajaloolane Lauri Vahtre kirjutas 6. oktoobris 2006.a Postimehes artikli “Kadumaläinud kümme päeva”. Toon osaliselt selle ära, mitmed seigad korduvad, millest eespool on juba juttu olnud, kuid on lisa huvitavaid fakte ja kirjeldusi.

.Kaua aega ei olnud kalendrinihe veel otseselt tülikas. Kuid 16. sajandil otsustasid juhtivad kirikutegelased, et probleemist ei saa enam mööda vaadata. Niisiis otsustas 1563. aasta Trento kirikukogu, et on vaja vähemalt kahte reformi: viia kalender ja taevakehade tsüklid taas kooskõlla ning teiseks võtta kasutusele niisugune kalendaarne süsteem, mis väldiks uue triivi käivitumise.

Selle uue ja tõesti väga teravmeelse põhivalemi mõtles välja Kalaabria õpetlane Aloisus Lilius. Kui senimaani oli kehtinud reegel, et iga neljas aasta on liigaasta, siis tema lisas sellele erandi ja erandile omakorda erandi: iga neljas aasta on liigaasta, välja arvatud sajandilõppudel; sajandilõpp on siiski liigaasta sel juhul, kui sajandite arv jagub neljaga.

See tundub vaid esmapilgul keeruline olevat. Teiste sõnadega tähendab see, et aastad 1700, 1800, 1900, 2100, mis Juliuse kalendri järgi peaksid olema liigaastad, on uue kalendri kohaselt tavalised. Aga aastad 1600, 2000, 2400 on siiski liigaastad, sest sajandite arv jagub neljaga. Tulemus: iga neljasaja aasta kohta jätab Gregoriuse kalender ära kolm päeva, “lisades sammu”, sellal kui Juliuse kalender idamaise rahuga harjunud tempos kulgeb. Ning just seda oligi tarvis.

Muide, üks kõrvalpõige. Nimetasin aastaid 1700, 1800 jne. sajandilõppudeks. See ei olnud näpuviga, sest nad on tõepoolest vana sajandi viimased ja mitte uue sajandi esimesed aastad. Sellest tõsiasjast saab väga hästi aru igaüks, keda näiteks kümneks aastaks vangi pannakse: kümme aastat saab täis kümnenda aasta lõpus ja mitte aasta alguses. Millegipärast keldus inimkond seda lihtsat tõde tunnistamast 2000. aastal, pühitsedes kahe tuhande aasta möödumist mitte kahetuhandeda aasta lõpu-, vaid algushetkel (eks see oli seotud ka rohkem suure äriga (Valori märge)).

Lilius oli esitanud igati kõlvulise kalendri. Kuidas seda aga kehtestada? Lilius pakkus välja, et 40 aasta jooksul jätta kõik kümme lisapäeva ära, millega kalender vaikselt paika loksuks. Tema kalendrisüsteemi kirglik kaitsja ja propageerija Cristopher Clavius oli teisel arvamusel: reform tuleb ära teha kohe ja korraga, sest vastasel korral käituksime nagu mees, kes jupphaaval koera saba raius, arvates, et niimoodi on vähem valus. Claviuse seisukohaga nõustus ka paavst Gregorius XIII, kes kuulutas reformi välja 1582. aasta 24. veebruaril, määrates ajahüppe sügisesse.

Kui uus kalender 4. oktoobri ja 15. oktoobri vahelisel ööl käivitus, siis hõlmas see vaid piiratud osa Euroopast: Hispaania ja Portugal (ning nende valdused), Itaalia ning Poola-Leedu. Juba sama aasta lõpul liitusid reformiga siiski Prantsusmaa ja esimese protsentantliku maana Holland. Ülejäänud protsentantlikud maad suhtusid sellesse järjekordsesse paavstlikku vigurisse umbusklikult. Briti impeerium võttis uue kalendri kasutusele alles 1752. aastal, Venemaa 1918 ja viimase Euroopa riigina Kreeka 1923. aastal.

Eesti, täpsemalt küll Lõuna-Eesti, oli juhtumisi nende eesrindlike maade hulgas, kus reform käivitus kohe, esimesel päeval. Seda põhjusel, et olime siis poolakate-leedukate võimu all. Kuna see võim ei jäänud püsima ja seetõttu on eestlastel tulnud seigelda uue, vana ja vahepealsete kalendrite vahel rohkem kui võib-olla ükski teine Euroopa rahvas.

See juhtus nõnda. Poola-Leedu ülemvõim jäi suhteliselt lühikeseks ja 17. sajandi algul puhkes Poola-Rootsi sõda, mille käigus Lõuna-Eesti ning puhuti ka Põhja-Eesti (v.a. Tallinn) korduvalt käest kätte käis. Iga võimuvahetus tõi kaasa uue kalendri ja sellest võis pea lausa ringi käima hakata. Selle ärahoidmiseks dateeriti kirjad ja dokumendid sageli nii uue kui vana kalendri järgi.

Neis võitlustes jäi peale Rootsi, kelle tegelik võim kehtis kuni 1710. aastani, ja seejärel kehtis ka vana kalender. Kuid siingi oli oma nüanss: rootslased otustasid 1700. aastal üle minna uuele kalendrile, kuid just sel koerasaba raiumise meetodil, mille Gregorius XIII oli kõrvale heitnud. Rootslastel õnnestus tõestada, et paavsti otsus oli ainuõige: kavatsetav sujuv üleminek (41 aasta jooksul, tegemaks tasa nüüdseks juba 11-päevast vahet) tõi kaasa suure segaduse. Rootsi kalender hakkas erinema nii uuest kui vanast kalendrist, kusjuures see erinevus pidi muutuma iga nelja aasta tagant.

Tegelikkuses jäeti 1704. ja 1708. aastal lisapäev ometigi maha võtmata, nii et 1708. aastal, kui erinevus Gregoriuse kalendrist pidanuks olema kaheksa päeva, oli see endiselt kümme päeva (üks päev vana kalendriga võrreldes). Karl XII lõpetas segaduse, kuid mitte uue kalendri kehtestamisega, vaid vana taastamisega. Selleks astuti 1712. aastal enneolematu samm: lisati lisapäevale teinegi lisapäev, 30. veebruar. Uuele kalendrile mindi üle alles 1753. aastal, ilmselt inglaste eeskujul.

Kuid Eesti oli selleks ajaks juba Juliuse kalendri rüpes tagasi ja ühtlasi Venemaa küljes, mistõttu vana kalender püsis meil kuni 1918. aasta veebruarini, mil 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar.

Seega võib nentida, et Eesti oli üks esimesi ja Eesti oli üks viimaseid. Sarnaseid kurioosumeid on meie ajaloos küllalt. Näiteks kui Tartus 17. sajandi lõpul rajati õpetajate seminar, siis oli see esimene omataoline Rootsi riigis; kui aga 19. sajandi esimesel poolel Tartusse taas seminar asutati, siis oli see teine Eestis, aga esimene Vene riigis.

Vene õigeusu kirik hoiab tänaseni kinni Juliuse kalendrist ja pühitseb uut aastat (meie mõistes) 14. jaanuaril. Selle mõnevõrra mõistusevastase visaduse õigustuseks öeldakse, et ka Gregoriuse kalender pole päris täpne. See vastab tõele. Märkigem siiski, et kui Juliuse kalendri viga suureneb ühe päeva võrra keskmiselt iga 128 aasta tagant, siis Gregoriuse kalender jääb astronoomilisest kalendrist ühe päeva võrra maha 3300 aasta jooksul. Et viga silmaga märgatavaks muutuks, kulub vähemalt 10 000 aastat. See pole muidugi teab mis pikk aeg, aga.....(L.Vahtre kirjutise lõpp).
järgneb...

kolmapäev, 9. mai 2012

Aeg ja kalender 10


Kuni VII sajandi keskpaigani elasid Araabia poolsaarel hõimud, kellel ühtne ajaarvamine puudus. Enne islami tekkimist oli levinumaks nn. elevandi eoon (570.a.), mis tähistas aega, mil etiooplased olid Mekat rünnanud elevandiüksusega; selliseid imeloomi polnud araablased ealeski näinud.

Islami ajaarvamise algdaatumiks sai 16. juuli (reede) 622. aastal (Muhamedi põgenemine Mekast). Kalendri aluseks on 12 kuust koosnev kuuaasta, mis jaguneb 7 nädalapäevaks. Pühitsetud päev on reede – jaum al-dzum`a (ühinemine, liitumine). Erilise tähtsusega on veel 15. sha`abani öö (8. kuul), mil surmaingel saab järgmisel aastal surema määratud nimekirja, 27. ramadani öö (9. kuul), mil Muhamed sai peainglilt koraani, samuti ramadani-paast, mil 30 päeva ei tohi süüa, juua ega suitsetada päikesetõusust loojakuni.

Kalendri hädaks on see, et ta jõuab troopilisest aastast tublisti ette. Kuna kuuaasta on päikeseaastast lühem, algab muhameedlaste uus aasta meie omast 11 päeva varem, 33 aastaga aga liigub nende uusaasta läbi kõikide aastaaegade. Sellest jagusaamiseks võeti kasutusele Kuu-Päikesekalender, kus lisaks sünoodilisele kuule on arvestatud ka päikeseaastat. Selline süsteem kehtib näiteks Iraanis, kus on kasutusel ühteaegu 3 kalendrit: iraani kuu-hedzra, päikese-hedzra ja gregoriuse kalender.

Enne Iraani vabariigi väljakuulutamist loeti ametlikuks päikese-hedzra, praegu aga kuu-hedzra kalendrit, mida hiljutise ajani kasutas põhiliselt vaimulikkond. Iraani päikese-hedzra kalender on aastasadu vana ja läbi teinud palju muutusi.1976. Aastal üritas veel ühe reformi toime panna ka tolleaegne shahh: Ahhemeniidide dünastia auks kehtestas ta uue ajaarvamise, mis algas selle dünastia rajamisest. Reformiga kuulutati päikese-hedzra 1355. aasta (gregoriuse kalendri järgi 1976. aasta) shahhidünastia 2535. aastaks. Ent juba paari aasta pärast oli shahh rahutuste tõttu sunnitud reformi tühistama.

Kuu-päikesekalender on levinud ka Israelis. See vahetas välja vanajuudi kuukalendri, kus aastas oli 354 päeva ja päev algas kell 6 õhtul. Juudi kuu-päikesekalender ei jagune tund minutiteks ja sekunditeks, vaid helek`iteks ja reg`ideks (hetk, silmapilk). Tunnis oli 1080 helek`it, helek`is 76 reg`i. Aastas on 12 kuud – paariskuus 29, paaritus 30 päeva. Kuu algas noorkuu ilmumisega õhtutaevasse, mida linnast välja jälgima saadeti vastavad asjamehed. Kuusirpi silmates hõiskasid nood: “Ta on pühitsetud!” ja rahvas kordas neid sõnu kooris. Seejärel süüdati künkail lõkked.

IV saj. eKr asendati vanajuudi kuukalender kuu-päikesekalendriga. Kuna päikeseaasta on kuukalendrist 11 päeva pikem, toodi sisse kolmeteistkümnes 30- päevane kuu 7 korda 19-aastase tsükli vältel.Liigaasta kandis nimetust ibbur (rase). Aasta alguse arvestamisel tuli lisaks päeva algusele (kell 18) ja noorkuu ilmumisele silams pidada ka mitmeid usunõudeid. Seetõttu nihkus uusaasta (1.Tishri) sageli päeva või paari võrra edasi. Ka praeguses juudi kuu-päikesekalendris on rituaalsetel nõudel tähtis koht.

Vietnamis, Kampucheas, Hiinas, Koreas, Laoses, Mongoolias, Tais, Jaapanis ja mitmel pool mujalgi on aastatuhandeid käibel olnud 60 aasta tsükli kalender, mis põhineb Päikese, Maa, Kuu, Jupiteri ja Saturni liikumistsüklitel. Arvatakse, et Jupiteri-kalendri idee koos 12-aastase loomatsükliga võtsid Ida-aasia rahvad üle Kesk-Aasia nomaadidelt, kes olid ammu märganud, et Jupiter teeb täistiiru ümber Päikese 12 aastaga. Jaganud Jupiteri liikumistee 12 võrdseks 30-kraadiseks lõiguks ja andnud neist igaühele loomanime, lõid Aasia rahvad 12-aastase Päikese-Jupiteri kalendritsükli: 1. hiir (rott), 2. lehm (härg, pühvel), 3. tiiger, 4. jänes (küülik), 5. draakon (krokodill), 6. madu, 7. hobune, 8. lammas (jäär), 9. ahv, 10. kana (kukk), 11. koer, 12. siga (metskult).

Vanahiina astronoomide erilise huvi pälvisid Jupiter oma 12-aastase tiirlemisperioodiga ja Saturn 30-aastase perioodiga.(Planeete arvati tiirlevat ümber Maa). Arvude sümboolikale suurt tähendust omistades valisid hiina kalendrikoostajad tsükli aluseks Jupiteri ja Saturni tiirlemisperioodide väikseima ühiskordse. Seega sai tsükli pikkuseks 60 aastat, mille vältel Saturn teeb 2 tiiru ja Jupiter 5 tiiru. Need arvud olid kooskõlas ka hiina natuurfilosoofiaga: arv 5 sümboliseeris 5 “algelementi”, millel olid ühtlasi vastavad värvitähendused. Värvidega tähistati ka planeete, aastaaegu ja ilmakaari, mida kõiki oli samuti 5.

Vana-Hiinas on kehtinud ka kalender, mille tsüklilise ajaarvestuse aluseks olid 12 sümbolit – 12 “maaoksa”(shi er zhi). Need tähistasid aastas kuusid ning ööpäevas tunde, neile vastasid tähtkujud ning nad olid seotud ka loomanimedega. Näiteks 60 aasta tsükli esimene märk zi tähistas taevas Jäära tähtkuju, maa peal hiirt ning ööpäevas aega kella 23 kuni 1-ni öösel; chou taevas Sõnni, maa peal lehma ja ööpäevas aega kella 1 kuni 3-ni jne. Kuu-kuu kestis 29 või 30 päeva ja jagati 3 dekaadiks (xun). Iga dekaadi päevi tähistavad järgarvud ehk “10 taevakändu” (shi gan) olid vastavais seostes planeetide ja “algelementidega”, 5 “algelementi” aga püsisid pidevas liikumises ja olid vastastikku seotud sümboolse alluvusvahekorraga. Iga “algelemendi” juurde kuulus 2 “taevakändu” (või esitati neid kahes seisundis – mees ja naisalgena).

60 aasta tsüklis paigutusid “taevakännud” horisontaalselt “algelementide” alla, “maaoksad” ja loomanimetused aga vertikaalselt, nii et nende lõikumisel moodustus 60 kordumatut numbritega tähistatud ühendust. Iga aasta kandis topletnimetust: esimeseks komponendiks oli üks 10-st “taevakännu” märgist, teiseks üks 12 “maaoksast”. Kolmandaks komponendiks sai loomanimetus. Et aga loomanimed kordusid tsüklis iga 12 aasta tagant, rakendati täpsuse huvides veel täiendavalt värvisümboolikat: 1.-2. aasta sinine ehk roheline (hiir, lehm), 3.-4. punane (tiiger, jänes).......11.-12. Sinine ehk roheline (koer, siga)...... 59.-60. must (koer, siga). Värvid vastasid “algelementidele” ja 10 “taevakännule”.

Hiina uusaasta jääb ajavahemikku 21. jaanuar kuni 20. veebruarini, kusjuures päevade arv aastas pole võrdne. Näiteks 1982. aasta algas Hiinas 25. jaanuaril, järgmised aastad vastavalt 13, 2, 20 veebruaril jne. Meie aastate kohaldamisel hiina arvestusega tuleb meie kalrndri aastaarvule liita 2397 ja jagada see 60-ga. Jääk tähistab hiina 60 aasta tsükli aastanumbrit.

Ida-Aasias on eksisteerinud tohutu hulk eoone, mis algasid ühe või teise keisri troonileasumisega ning jagunesid tema valitsusajal perioodideks, millest igaüks sai vastava sümboolse deviisi. Arvutamisel tuli teada deviisi kronoloogilisi raame või keisri valitsusaastaid, milleks lisaks 60 aasta tsükli tabelitele toodi tähestikulises järjekorras ära keisrite nimed, deviisid ja vastavad daatumid.

Samasugune kalender kehtis ka Jaapanis enam kui 2000 aastat tagasi. Selle tõid sinna korealased ja hiinlased, kes juurutasid ka hieroglüüfid, konfutsianismi ja budismi. Pärast Jaapani keisririigi moodustamist võeti loomatsükliga Kuu-Päikese-Jupiteri kalender kasutusele kogu riigis, kusjuures igale kuule anti kindel tähendus:

  1. Mutsuki – sõpruse kuu
  2. Kisaragi – rõivaste vahetamise kuuka
  3. Yaol – rohu kasvamise kuu
  4. Uzuki – põõsakuu
  5. Satsuki – varajaste külvide kuu
  6. Minazuki – põuakuu
  7. Fumizuki – Kuu imetlemise kuu
  8. Hazuki – puulehtede kuu
  9. Kikuzuki – krüsanteemide kuu
  10. Kaminazuki – jumalateta kuu
  11. Shimotsuki – hallade kuu
  12. Shiwasu – toimingute lõpetamise kuu

Kuna Jaapanis varasem aastaarvutus puudus, töötasid kronoloogid välja keisridünastiate ajaloo retrospektiivse skeemi. Rahvusliku eooni alguseks võeti esimese müütilise keisri Jimmu troonileastumine. See väljamõeldud sündmus kanti aastasse 660 eKr Euroopa ajaarvamise järgi. Ka 14 Jimmule järgnenud keisrit on välja mõeldud, ent aega arvestatakse ikka nende “valitusaja” järgi. Täpsemad on andmed keisrite elu ja tegevuse kohta ilmuvad Jaapani kroonikaisse keiser Ketaist alates, kes sündis aastal 450 pKr ja valitses 507-531. Aastast 645 (1305. Jaapani eooni aasta), kui troonile astus keiser Kotoku, hakati aega arvama keisrite deviiside, s.t. valitsusaastate nimetuste järgi (nengo), mis muutis ajaarvestamise keeruliseks, kuna keisrid ühtelugu deviise vahetasid. Alles pärast 1867. aasta revolutsiooni kehtestati kord, et iga keisri valitsusajale antakse vaid üks deviis.

Viimasel ajal on Ida-Aasia riikides üha laiemalt kasutusele võetud euroopa ajaarvestamine, vanad kalendrid kehtivad veel perifeerias. Ent Jaapani parlament võttis 1979. aastal vastu otsuse, et keisrite valitsusaastate kasutamine ajaarvestamisel on kohustuslik , eriti valitsuse otsuste dateerimisel. Keiser Hirohito deviisiks on Syowa.

Eelviimane 60-aastane kalendriperiood algas 1924. aastal ja lõppes 1984. aastal. Praegune siis kestev lõpeb 2044.
järgneb...

kolmapäev, 2. mai 2012

Aeg ja kalender 9

Kalendri ajaloost pikemalt - nii ja naa.
Hiina piiri ääres ühes Tadzikistani külas, mille kõrged mäed muust maailmast ära lõikavad, seadsid mägilased veel XX sajandi algul oma elupäevi kivikalendri järgi, mis võis pärineda koguni Timuri ajast. Kiviplaati kindlustorni jalamil olid raiutud suur sirpi hoidev mehekuju ja koer. Talvel, kui Päike käis madalalt, püsis varju tipp 40 päeva koeral ja neid kutsuti “penipäevadeks”.

 
Kevade poole kerkis Päike kõrgemale ning vari koos temaga, kuni tõusis südapäeval mehe peani. Sügiseti, kui Päike hakkas taas madalamalt käima ja vari kattis sirbi, olid käes “sirbipäevad” - lõikusaeg. Kord arõki kaevamisel aga varises torn kokku ja igivana kalender hävines. Mägilastele toodi trükitud kalendrid, ent nad ei suutnud nendega kuidagi harjuda ja kutsusid endist viisi jaanuari penipäevadeks, juunit peapäevadeks ja augustit sirbipäevadeks.......

 
Ikka ja alati on inimene jälginud taevakehade liikumist ja nende järgi aega arvestanud. Tähistaevas muutub lakkamatult, igale aastaajale vastab tähtkujude teatud asend ning see kordub aastast aastasse. Maa teeb täistiiru ümber Päikese ajavahemikuga, mille jooksul Päike näivalt läbib suurringil ehk ekliptikal 12 sodiaagi märgi ning jõuab esialgsesse kohta tagasi. Aastaajad sõltuvad Päikese asukohast taevaekvaatori suhtes ning neid määravad kevade-, suve-, sügise- ja talvepunktid.

 
Umbes niimoodi räägime nüüd. Ent aegade alguses vaatas inimene üles ja nägi enda kohal tohutut taevavõlvi, hiiglaslikku kuplit, mille sisepinnal liikusid Päike, Kuu, planeedid ja tähed.Ninga alati leidis ta end selle pidevalt , kuid kindla korra järgi muutuva võrratu vaatemängu keskmest. Taevavõlvil asetleidvad muutused kajastusid tema elus Maa peal ning olid ka kalendri aluseks.

 
Paljud heledad tähed said endale nime, nende järgi orienteerusid meresõitjad ja kõrbekaravannid. Tuntuim oli Põhjanael: näoga tema poole seistes jäi paremat kätt idakaar, vasemat läänekaar, otse ette põhjakaar ja selja taha lõunakaar. Ajapikku märgati ära ka väiksema heledusega tähed. Alkorit Suure Vankri tähtkujus näiteks peeti igivanast ajast peale normaalse nägemise kriteeriumiks: kelle silm seda seletas, too suutis pilvitul ööl vaadelada 2500 taevatähte.Veelgi teravamat nägemist täheldati nomaadidel. Meresõitja Ferdinad Wrangel kirjutab: “ Üks keskealine jakuut kinnitas, et oli näinud, kuidas suur helesinine täht (Jupiter) väiksemad alla neelas ja jälle välja sülitas. Nii oli ta palja silmaga vaadelnud Jupiteri kaaslaste varjutust”.

 
Ajapikku hakati täherühmades nägema kujundeid ja neilegi nimetusi andma. Nii sündisid tähtkujud. Igal maal olid need isenimelised; erinesid ka Hiina, India, Egiptuse ja Kesk-Aasia astronoomide koostatud täheatlased. Osa tähekogusid sai nime mütoloogiast; peamiselt loomanimed anti 13 tähtkujule (Maokandja ja Skorpion liideti), millest läheb läbi ekliptika: need on sodiaagi märgid. Iga märgiga käis kaasas müüt. Vanaegiptuse Dendera sodiaagis näiteks sai kõik elav Maa peal alguse Kaladest.

 
Kõikide kalendrisüsteemide põhiühik on ööpäev, seejärel tulevad nädalad, kuud, aastad, tsüklid jne. 3000 aastat tagasi levis praeguse Itaalia territooriumil ajaarvestus, mille aluseks sai vegetatsiooniperiod, st. taimestiku aktiivse kasvu aeg. Vegetatsiooniaasta, mis algas kevadise pööripäevaga, kestis 295 päeva ja jaotus 10-ks järjekorranumbriga tähistatud kuuks. VII sajandil eKr reformis legendaarne Rooma kuningas Numa Pompilius kalendri, lisades aastale veel 2 kuud. Nüüd sai aasta 354-päevaseks, olles troopilisest aastast siiski veel 11 päeva lühem.

 
Kalendri ja aastaaegade ühildamiseks lisati iga 2 aasta järel 22- või 23 päevane lisakuu, ent kuna preestrid tegid seda oma äranägemise järgi, tekkis tihtilugu õige suuri segadusi. Voltaire kirjutas: “Rooma väejuhid võitsid küll alati, ent nad ei teadnud kunagi, millal see õieti juhtus”.
Nädalaarvestus aga sündis idamaal. Nädala pikkuseks sai 7 päeva (7 planeeti), kuigi on teada ka viispäevakuid ja dekaade. Nädalapäevi märkisid järjekorranumbrid või võeti nende nimetused taevakehadelt: Päike nädala tähtsaima päevana, Kuu Maa kaaslaesena jne. Euroopas kandsid päevad antiikjumalate nimesid, inglastel pärinevad päevade nimetused skandinaavia mütoloogiast. Ida-Aasias järgnesid Päikese ja Kuu päevale 5 “algelementi” - tule, vee, puu, metalli ja maa päevad.

 
Pikemate ajavahemike tähistamiseks kasutati väga mitmesuguseid mooduseid. Enamikul rahvail sai ajaarvamise algusdaatumiks mütoloogiline või religioosne sündmus, millest algas “eera”(aastate sari), mis arvatakse tulenevat ladinakeelse fraasi “ab exordio regni Augusti” (Augustuse valitsemisaja algusest) algustähtedest. Meil on rohkem kasutusel olnud mõiste “eoon” (kr. aiõn – ajastu, igavik). Üpris sageli määrasid eooni pikkuse dünastiate valitsemisajad. Eoone on teada paar tuhat: aega on arvestatud alates “maailma loomisest”, Kristuse sünnist, idamaal alates hedzra`st (Muhamedi Mekast Mediinasse siirdumise päevast), Indias Buddha surmast jne.

Peaaegu kõik Euroopa Päikesekalendrid, mille aluseks on nn. troopiline aasta, võivad oma algkujuks pidada aastatuhandeid enne meie ajaarvamist kasutusele võetud Egiptuse kalendrit. Selle järgi algas aasta siis, kui taeva heledaim täht Siirius (Sothis) pärast rohkem kui 2-kuist nähtamatuseperioodi päikesetõusu eel silmapiirile kerkis. Sellega langesid kokku Niiluse üleujutuse algus ja kevadine pööripäev. Aasta kestis 365 päeva ja jagunes 12-ks 30-päevaseks 5 lisapäevaga kuuks. Ent sellegi üsna täpse kalendri aasta oli troopilisest aastast ligikaudu ¼ ööpäeva lühem, seega käis kalender 4 aastaga ette peaaegu terve päeva.

 
Kui Julius Caesar Egiptuses viibimise ajal päikesekalendrit tundma õppis, leidis ta, et õigem oleks rooma segane kalender asendada tollega. Ja aastal 46 eKr sai kalendrireform teoks. Aasta pikkuseks määrati 365,25 ööpäeva. Et aga igas aastas oleks täisarv päevi, võeti 3 aastat 365-päevastena ja iga neljas 366-päevasena (liigaasta), mille lisapäev paigutati veebruari kui kõige lühemasse kuusse. Aasta alguseks sai 1, jaanuar. Et rooma aasta algust jaanuari üle viia, pidi Caesar eelnevat aastat pikendama 455päevale.

 
Viimane aasta enne Juliuse kalendrile üleminekut – 45. eKr – oli kõige pikem aasta inimkonna ajaloos – ta koosens 15 kuust ja kestis 445 päeva. Roomlases nimetasid seda aastat `annus confusionis`, mis tähendab “segaduse või korralageduse aasta”.Tolles nn. Juliuse kalendris ei arvestatud aega enam Kuu liikumise järgi, kuigi kuude jaotus säilis vanarooma kalendri eeskujul. Ainus viga oli, et see kalender jäi troopilisest ajast veidi maha, kuna keskmine aasta oli üle 11 minuti pikem.

 
Nagu öeldud, oli eri rahvastel kasutusel hulk eoone: nn. Bütsantsi eoon arvestas aega “maailma loomisest” - pühapäevast, 1. septembrist 5509 eKr, Palestiina juutide eoon samuti “maailma loomisest” - 7. oktoobrist 3761 eKr. Kreeka “olümpiamängude eoon” 1. juulist 776 eKr, Babüloonias Nebukadnetsari eoon 26. veebruarist 747 eKr, Rooma “linna (s.t. Rooma) asutamisest” (ab urbe condita) – 21. aprillist 753 eKr jne. Rooma keisririigis oli levinuim Diocletianuse ajaarvamine, mis algas tema kroonimise päevast 29. augustist 284.

 
Ühesõnaga segadus oli suur. Kuna tolleks ajaks oli Lääne-Euroopas valitsevaks tõusnud ristiusk, hakati uut ajaarvamist seostama Kristuse sünniga. Rooma keisri Constantiniuse valitsusajal IV sajandil tunnistati kristlus riigiusuks, 325. aastal aga võttis Nikaia kirikukogu üle juuliuse kalendri ja kehtestas ühtsed kirikupühad, eelkõige ülestõusmispühad. Nende alguspäevade täpsustamine tehti ülesandeks Aleksandria astronoomidele, kes arvestasid nii esimest kevadist täiskuud kui ka piibli osundust, et Kristus tõusis üles “nädala esimesel päeval puhteajal”, s.t. pühapäeval.

 
Kuna aga päikeseaastas pole täisarvu Kuu-kuid, satub täiskuu päikesekalendris kord ühele, kord teisele kuupäevale. Seetõttu tuli hakata koostama iga-aastaste ülestõusmispühade tabeleid. Õigete päevade otsimisel selgus, et samad nädalapäevad kuudeks (ka liigaastail) korduvad 28 aasta järel, Kuu faasid aga langevad samadele päevadele iga 19 aasta järel. Esimest ajavahemikku hakati kutsuma “Päikeseringiks”, teine sai nimeks “Kuuring”.Uue ajaarvamise algusdaatumi määras munk Dionysius Exiguus (Väike) 525. aastal. Selle väljaarvutamisel kasutas ta “Päikeseringi” ka “Kuuringi” ning evangeeliumi osundusi.

 
Venemaal ütles vürst Vladimir Svjatoslavitsh 988.a. paganausust lahti ja võttis vastu kristluse, kusjuures seati sisse bütsantsi ajaarvamine “maailma loomisest” (reedest, 1. märtsist 6608.eKr.). Alles Peeter I käsul mindi üle Lääne-Euroopas kasutusel olevale ajaarvamisele, kusjuures ka aasta ei alandu enam 1. septembril. Juliuse kalendriga vastavusse saamiseks tuli üleminekuaastal päevade arvu suurendada 365-lt 487-le.

 
Läänemaailm elas Juliuse kalendri järgi sajandeid. Ent XVI sajandi teiseks pooleks oli vahe troopilise aastaga kasvanud juba 10 päevale. 1582. aastal tegi Rooma paavst Gregorius XIII uue kalendriparanduse: päevade arvestus nihutati 10 võrra edasi ja täpsustati liigaastate reeglit.

Väga ammu kasutavate kuukalendrite aluseks on sünoodiline kuu – ajavahemik, mille järel Kuu mingi faas kordub (ca 29,53 ööpäeva). Sünoodiline kuu algas noorkuuga, mis aga visuaalselt polnud nähtav ja arvutati matemaatilisel teel. Praktikas loeti noorkuupäevaks seda päeva, kui kuusirp ilmus taevavõlvile, astronoomilisest kuuloomisest jääb see 1-2 ööpäeva maha. Mõnedes Aafrika riikides algab arvestus hoopis täiskuust.

järgneb...