kolmapäev, 2. mai 2012

Aeg ja kalender 9

Kalendri ajaloost pikemalt - nii ja naa.
Hiina piiri ääres ühes Tadzikistani külas, mille kõrged mäed muust maailmast ära lõikavad, seadsid mägilased veel XX sajandi algul oma elupäevi kivikalendri järgi, mis võis pärineda koguni Timuri ajast. Kiviplaati kindlustorni jalamil olid raiutud suur sirpi hoidev mehekuju ja koer. Talvel, kui Päike käis madalalt, püsis varju tipp 40 päeva koeral ja neid kutsuti “penipäevadeks”.

 
Kevade poole kerkis Päike kõrgemale ning vari koos temaga, kuni tõusis südapäeval mehe peani. Sügiseti, kui Päike hakkas taas madalamalt käima ja vari kattis sirbi, olid käes “sirbipäevad” - lõikusaeg. Kord arõki kaevamisel aga varises torn kokku ja igivana kalender hävines. Mägilastele toodi trükitud kalendrid, ent nad ei suutnud nendega kuidagi harjuda ja kutsusid endist viisi jaanuari penipäevadeks, juunit peapäevadeks ja augustit sirbipäevadeks.......

 
Ikka ja alati on inimene jälginud taevakehade liikumist ja nende järgi aega arvestanud. Tähistaevas muutub lakkamatult, igale aastaajale vastab tähtkujude teatud asend ning see kordub aastast aastasse. Maa teeb täistiiru ümber Päikese ajavahemikuga, mille jooksul Päike näivalt läbib suurringil ehk ekliptikal 12 sodiaagi märgi ning jõuab esialgsesse kohta tagasi. Aastaajad sõltuvad Päikese asukohast taevaekvaatori suhtes ning neid määravad kevade-, suve-, sügise- ja talvepunktid.

 
Umbes niimoodi räägime nüüd. Ent aegade alguses vaatas inimene üles ja nägi enda kohal tohutut taevavõlvi, hiiglaslikku kuplit, mille sisepinnal liikusid Päike, Kuu, planeedid ja tähed.Ninga alati leidis ta end selle pidevalt , kuid kindla korra järgi muutuva võrratu vaatemängu keskmest. Taevavõlvil asetleidvad muutused kajastusid tema elus Maa peal ning olid ka kalendri aluseks.

 
Paljud heledad tähed said endale nime, nende järgi orienteerusid meresõitjad ja kõrbekaravannid. Tuntuim oli Põhjanael: näoga tema poole seistes jäi paremat kätt idakaar, vasemat läänekaar, otse ette põhjakaar ja selja taha lõunakaar. Ajapikku märgati ära ka väiksema heledusega tähed. Alkorit Suure Vankri tähtkujus näiteks peeti igivanast ajast peale normaalse nägemise kriteeriumiks: kelle silm seda seletas, too suutis pilvitul ööl vaadelada 2500 taevatähte.Veelgi teravamat nägemist täheldati nomaadidel. Meresõitja Ferdinad Wrangel kirjutab: “ Üks keskealine jakuut kinnitas, et oli näinud, kuidas suur helesinine täht (Jupiter) väiksemad alla neelas ja jälle välja sülitas. Nii oli ta palja silmaga vaadelnud Jupiteri kaaslaste varjutust”.

 
Ajapikku hakati täherühmades nägema kujundeid ja neilegi nimetusi andma. Nii sündisid tähtkujud. Igal maal olid need isenimelised; erinesid ka Hiina, India, Egiptuse ja Kesk-Aasia astronoomide koostatud täheatlased. Osa tähekogusid sai nime mütoloogiast; peamiselt loomanimed anti 13 tähtkujule (Maokandja ja Skorpion liideti), millest läheb läbi ekliptika: need on sodiaagi märgid. Iga märgiga käis kaasas müüt. Vanaegiptuse Dendera sodiaagis näiteks sai kõik elav Maa peal alguse Kaladest.

 
Kõikide kalendrisüsteemide põhiühik on ööpäev, seejärel tulevad nädalad, kuud, aastad, tsüklid jne. 3000 aastat tagasi levis praeguse Itaalia territooriumil ajaarvestus, mille aluseks sai vegetatsiooniperiod, st. taimestiku aktiivse kasvu aeg. Vegetatsiooniaasta, mis algas kevadise pööripäevaga, kestis 295 päeva ja jaotus 10-ks järjekorranumbriga tähistatud kuuks. VII sajandil eKr reformis legendaarne Rooma kuningas Numa Pompilius kalendri, lisades aastale veel 2 kuud. Nüüd sai aasta 354-päevaseks, olles troopilisest aastast siiski veel 11 päeva lühem.

 
Kalendri ja aastaaegade ühildamiseks lisati iga 2 aasta järel 22- või 23 päevane lisakuu, ent kuna preestrid tegid seda oma äranägemise järgi, tekkis tihtilugu õige suuri segadusi. Voltaire kirjutas: “Rooma väejuhid võitsid küll alati, ent nad ei teadnud kunagi, millal see õieti juhtus”.
Nädalaarvestus aga sündis idamaal. Nädala pikkuseks sai 7 päeva (7 planeeti), kuigi on teada ka viispäevakuid ja dekaade. Nädalapäevi märkisid järjekorranumbrid või võeti nende nimetused taevakehadelt: Päike nädala tähtsaima päevana, Kuu Maa kaaslaesena jne. Euroopas kandsid päevad antiikjumalate nimesid, inglastel pärinevad päevade nimetused skandinaavia mütoloogiast. Ida-Aasias järgnesid Päikese ja Kuu päevale 5 “algelementi” - tule, vee, puu, metalli ja maa päevad.

 
Pikemate ajavahemike tähistamiseks kasutati väga mitmesuguseid mooduseid. Enamikul rahvail sai ajaarvamise algusdaatumiks mütoloogiline või religioosne sündmus, millest algas “eera”(aastate sari), mis arvatakse tulenevat ladinakeelse fraasi “ab exordio regni Augusti” (Augustuse valitsemisaja algusest) algustähtedest. Meil on rohkem kasutusel olnud mõiste “eoon” (kr. aiõn – ajastu, igavik). Üpris sageli määrasid eooni pikkuse dünastiate valitsemisajad. Eoone on teada paar tuhat: aega on arvestatud alates “maailma loomisest”, Kristuse sünnist, idamaal alates hedzra`st (Muhamedi Mekast Mediinasse siirdumise päevast), Indias Buddha surmast jne.

Peaaegu kõik Euroopa Päikesekalendrid, mille aluseks on nn. troopiline aasta, võivad oma algkujuks pidada aastatuhandeid enne meie ajaarvamist kasutusele võetud Egiptuse kalendrit. Selle järgi algas aasta siis, kui taeva heledaim täht Siirius (Sothis) pärast rohkem kui 2-kuist nähtamatuseperioodi päikesetõusu eel silmapiirile kerkis. Sellega langesid kokku Niiluse üleujutuse algus ja kevadine pööripäev. Aasta kestis 365 päeva ja jagunes 12-ks 30-päevaseks 5 lisapäevaga kuuks. Ent sellegi üsna täpse kalendri aasta oli troopilisest aastast ligikaudu ¼ ööpäeva lühem, seega käis kalender 4 aastaga ette peaaegu terve päeva.

 
Kui Julius Caesar Egiptuses viibimise ajal päikesekalendrit tundma õppis, leidis ta, et õigem oleks rooma segane kalender asendada tollega. Ja aastal 46 eKr sai kalendrireform teoks. Aasta pikkuseks määrati 365,25 ööpäeva. Et aga igas aastas oleks täisarv päevi, võeti 3 aastat 365-päevastena ja iga neljas 366-päevasena (liigaasta), mille lisapäev paigutati veebruari kui kõige lühemasse kuusse. Aasta alguseks sai 1, jaanuar. Et rooma aasta algust jaanuari üle viia, pidi Caesar eelnevat aastat pikendama 455päevale.

 
Viimane aasta enne Juliuse kalendrile üleminekut – 45. eKr – oli kõige pikem aasta inimkonna ajaloos – ta koosens 15 kuust ja kestis 445 päeva. Roomlases nimetasid seda aastat `annus confusionis`, mis tähendab “segaduse või korralageduse aasta”.Tolles nn. Juliuse kalendris ei arvestatud aega enam Kuu liikumise järgi, kuigi kuude jaotus säilis vanarooma kalendri eeskujul. Ainus viga oli, et see kalender jäi troopilisest ajast veidi maha, kuna keskmine aasta oli üle 11 minuti pikem.

 
Nagu öeldud, oli eri rahvastel kasutusel hulk eoone: nn. Bütsantsi eoon arvestas aega “maailma loomisest” - pühapäevast, 1. septembrist 5509 eKr, Palestiina juutide eoon samuti “maailma loomisest” - 7. oktoobrist 3761 eKr. Kreeka “olümpiamängude eoon” 1. juulist 776 eKr, Babüloonias Nebukadnetsari eoon 26. veebruarist 747 eKr, Rooma “linna (s.t. Rooma) asutamisest” (ab urbe condita) – 21. aprillist 753 eKr jne. Rooma keisririigis oli levinuim Diocletianuse ajaarvamine, mis algas tema kroonimise päevast 29. augustist 284.

 
Ühesõnaga segadus oli suur. Kuna tolleks ajaks oli Lääne-Euroopas valitsevaks tõusnud ristiusk, hakati uut ajaarvamist seostama Kristuse sünniga. Rooma keisri Constantiniuse valitsusajal IV sajandil tunnistati kristlus riigiusuks, 325. aastal aga võttis Nikaia kirikukogu üle juuliuse kalendri ja kehtestas ühtsed kirikupühad, eelkõige ülestõusmispühad. Nende alguspäevade täpsustamine tehti ülesandeks Aleksandria astronoomidele, kes arvestasid nii esimest kevadist täiskuud kui ka piibli osundust, et Kristus tõusis üles “nädala esimesel päeval puhteajal”, s.t. pühapäeval.

 
Kuna aga päikeseaastas pole täisarvu Kuu-kuid, satub täiskuu päikesekalendris kord ühele, kord teisele kuupäevale. Seetõttu tuli hakata koostama iga-aastaste ülestõusmispühade tabeleid. Õigete päevade otsimisel selgus, et samad nädalapäevad kuudeks (ka liigaastail) korduvad 28 aasta järel, Kuu faasid aga langevad samadele päevadele iga 19 aasta järel. Esimest ajavahemikku hakati kutsuma “Päikeseringiks”, teine sai nimeks “Kuuring”.Uue ajaarvamise algusdaatumi määras munk Dionysius Exiguus (Väike) 525. aastal. Selle väljaarvutamisel kasutas ta “Päikeseringi” ka “Kuuringi” ning evangeeliumi osundusi.

 
Venemaal ütles vürst Vladimir Svjatoslavitsh 988.a. paganausust lahti ja võttis vastu kristluse, kusjuures seati sisse bütsantsi ajaarvamine “maailma loomisest” (reedest, 1. märtsist 6608.eKr.). Alles Peeter I käsul mindi üle Lääne-Euroopas kasutusel olevale ajaarvamisele, kusjuures ka aasta ei alandu enam 1. septembril. Juliuse kalendriga vastavusse saamiseks tuli üleminekuaastal päevade arvu suurendada 365-lt 487-le.

 
Läänemaailm elas Juliuse kalendri järgi sajandeid. Ent XVI sajandi teiseks pooleks oli vahe troopilise aastaga kasvanud juba 10 päevale. 1582. aastal tegi Rooma paavst Gregorius XIII uue kalendriparanduse: päevade arvestus nihutati 10 võrra edasi ja täpsustati liigaastate reeglit.

Väga ammu kasutavate kuukalendrite aluseks on sünoodiline kuu – ajavahemik, mille järel Kuu mingi faas kordub (ca 29,53 ööpäeva). Sünoodiline kuu algas noorkuuga, mis aga visuaalselt polnud nähtav ja arvutati matemaatilisel teel. Praktikas loeti noorkuupäevaks seda päeva, kui kuusirp ilmus taevavõlvile, astronoomilisest kuuloomisest jääb see 1-2 ööpäeva maha. Mõnedes Aafrika riikides algab arvestus hoopis täiskuust.

järgneb...

Kommentaare ei ole: