Aeg ja kalender 11

Ajaloolane Lauri Vahtre kirjutas 6. oktoobris 2006.a Postimehes artikli “Kadumaläinud kümme päeva”. Toon osaliselt selle ära, mitmed seigad korduvad, millest eespool on juba juttu olnud, kuid on lisa huvitavaid fakte ja kirjeldusi.

….Kaua aega ei olnud kalendrinihe veel otseselt tülikas. Kuid 16. sajandil otsustasid juhtivad kirikutegelased, et probleemist ei saa enam mööda vaadata. Niisiis otsustas 1563. aasta Trento kirikukogu, et on vaja vähemalt kahte reformi: viia kalender ja taevakehade tsüklid taas kooskõlla ning teiseks võtta kasutusele niisugune kalendaarne süsteem, mis väldiks uue triivi käivitumise.

Selle uue ja tõesti väga teravmeelse põhivalemi mõtles välja Kalaabria õpetlane Aloisus Lilius. Kui senimaani oli kehtinud reegel, et iga neljas aasta on liigaasta, siis tema lisas sellele erandi ja erandile omakorda erandi: iga neljas aasta on liigaasta, välja arvatud sajandilõppudel; sajandilõpp on siiski liigaasta sel juhul, kui sajandite arv jagub neljaga.

See tundub vaid esmapilgul keeruline olevat. Teiste sõnadega tähendab see, et aastad 1700, 1800, 1900, 2100, mis Juliuse kalendri järgi peaksid olema liigaastad, on uue kalendri kohaselt tavalised. Aga aastad 1600, 2000, 2400 on siiski liigaastad, sest sajandite arv jagub neljaga. Tulemus: iga neljasaja aasta kohta jätab Gregoriuse kalender ära kolm päeva, “lisades sammu”, sellal kui Juliuse kalender idamaise rahuga harjunud tempos kulgeb. Ning just seda oligi tarvis.

Muide, üks kõrvalpõige. Nimetasin aastaid 1700, 1800 jne. sajandilõppudeks. See ei olnud näpuviga, sest nad on tõepoolest vana sajandi viimased ja mitte uue sajandi esimesed aastad. Sellest tõsiasjast saab väga hästi aru igaüks, keda näiteks kümneks aastaks vangi pannakse: kümme aastat saab täis kümnenda aasta lõpus ja mitte aasta alguses. Millegipärast keldus inimkond seda lihtsat tõde tunnistamast 2000. aastal, pühitsedes kahe tuhande aasta möödumist mitte kahetuhandeda aasta lõpu-, vaid algushetkel (eks see oli seotud ka rohkem suure äriga (Valori märge)).

Lilius oli esitanud igati kõlvulise kalendri. Kuidas seda aga kehtestada? Lilius pakkus välja, et 40 aasta jooksul jätta kõik kümme lisapäeva ära, millega kalender vaikselt paika loksuks. Tema kalendrisüsteemi kirglik kaitsja ja propageerija Cristopher Clavius oli teisel arvamusel: reform tuleb ära teha kohe ja korraga, sest vastasel korral käituksime nagu mees, kes jupphaaval koera saba raius, arvates, et niimoodi on vähem valus. Claviuse seisukohaga nõustus ka paavst Gregorius XIII, kes kuulutas reformi välja 1582. aasta 24. veebruaril, määrates ajahüppe sügisesse.

Kui uus kalender 4. oktoobri ja 15. oktoobri vahelisel ööl käivitus, siis hõlmas see vaid piiratud osa Euroopast: Hispaania ja Portugal (ning nende valdused), Itaalia ning Poola-Leedu. Juba sama aasta lõpul liitusid reformiga siiski Prantsusmaa ja esimese protsentantliku maana Holland. Ülejäänud protsentantlikud maad suhtusid sellesse järjekordsesse paavstlikku vigurisse umbusklikult. Briti impeerium võttis uue kalendri kasutusele alles 1752. aastal, Venemaa 1918 ja viimase Euroopa riigina Kreeka 1923. aastal.

Eesti, täpsemalt küll Lõuna-Eesti, oli juhtumisi nende eesrindlike maade hulgas, kus reform käivitus kohe, esimesel päeval. Seda põhjusel, et olime siis poolakate-leedukate võimu all. Kuna see võim ei jäänud püsima ja seetõttu on eestlastel tulnud seigelda uue, vana ja vahepealsete kalendrite vahel rohkem kui võib-olla ükski teine Euroopa rahvas.

See juhtus nõnda. Poola-Leedu ülemvõim jäi suhteliselt lühikeseks ja 17. sajandi algul puhkes Poola-Rootsi sõda, mille käigus Lõuna-Eesti ning puhuti ka Põhja-Eesti (v.a. Tallinn) korduvalt käest kätte käis. Iga võimuvahetus tõi kaasa uue kalendri ja sellest võis pea lausa ringi käima hakata. Selle ärahoidmiseks dateeriti kirjad ja dokumendid sageli nii uue kui vana kalendri järgi.

Neis võitlustes jäi peale Rootsi, kelle tegelik võim kehtis kuni 1710. aastani, ja seejärel kehtis ka vana kalender. Kuid siingi oli oma nüanss: rootslased otustasid 1700. aastal üle minna uuele kalendrile, kuid just sel koerasaba raiumise meetodil, mille Gregorius XIII oli kõrvale heitnud. Rootslastel õnnestus tõestada, et paavsti otsus oli ainuõige: kavatsetav sujuv üleminek (41 aasta jooksul, tegemaks tasa nüüdseks juba 11-päevast vahet) tõi kaasa suure segaduse. Rootsi kalender hakkas erinema nii uuest kui vanast kalendrist, kusjuures see erinevus pidi muutuma iga nelja aasta tagant.

Tegelikkuses jäeti 1704. ja 1708. aastal lisapäev ometigi maha võtmata, nii et 1708. aastal, kui erinevus Gregoriuse kalendrist pidanuks olema kaheksa päeva, oli see endiselt kümme päeva (üks päev vana kalendriga võrreldes). Karl XII lõpetas segaduse, kuid mitte uue kalendri kehtestamisega, vaid vana taastamisega. Selleks astuti 1712. aastal enneolematu samm: lisati lisapäevale teinegi lisapäev, 30. veebruar. Uuele kalendrile mindi üle alles 1753. aastal, ilmselt inglaste eeskujul.

Kuid Eesti oli selleks ajaks juba Juliuse kalendri rüpes tagasi ja ühtlasi Venemaa küljes, mistõttu vana kalender püsis meil kuni 1918. aasta veebruarini, mil 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar.

Seega võib nentida, et Eesti oli üks esimesi ja Eesti oli üks viimaseid. Sarnaseid kurioosumeid on meie ajaloos küllalt. Näiteks kui Tartus 17. sajandi lõpul rajati õpetajate seminar, siis oli see esimene omataoline Rootsi riigis; kui aga 19. sajandi esimesel poolel Tartusse taas seminar asutati, siis oli see teine Eestis, aga esimene Vene riigis.

Vene õigeusu kirik hoiab tänaseni kinni Juliuse kalendrist ja pühitseb uut aastat (meie mõistes) 14. jaanuaril. Selle mõnevõrra mõistusevastase visaduse õigustuseks öeldakse, et ka Gregoriuse kalender pole päris täpne. See vastab tõele. Märkigem siiski, et kui Juliuse kalendri viga suureneb ühe päeva võrra keskmiselt iga 128 aasta tagant, siis Gregoriuse kalender jääb astronoomilisest kalendrist ühe päeva võrra maha 3300 aasta jooksul. Et viga silmaga märgatavaks muutuks, kulub vähemalt 10 000 aastat. See pole muidugi teab mis pikk aeg, aga.....(L.Vahtre kirjutise lõpp).

järgneb...