Aeg ja kalender 10

Kuni VII sajandi keskpaigani elasid Araabia poolsaarel hõimud, kellel ühtne ajaarvamine puudus. Enne islami tekkimist oli levinumaks nn. elevandi eoon (570.a.), mis tähistas aega, mil etiooplased olid Mekat rünnanud elevandiüksusega; selliseid imeloomi polnud araablased ealeski näinud.

Islami ajaarvamise algdaatumiks sai 16. juuli (reede) 622. aastal (Muhamedi põgenemine Mekast). Kalendri aluseks on 12 kuust koosnev kuuaasta, mis jaguneb 7 nädalapäevaks. Pühitsetud päev on reede – jaum al-dzum`a (ühinemine, liitumine). Erilise tähtsusega on veel 15. sha`abani öö (8. kuul), mil surmaingel saab järgmisel aastal surema määratud nimekirja, 27. ramadani öö (9. kuul), mil Muhamed sai peainglilt koraani, samuti ramadani-paast, mil 30 päeva ei tohi süüa, juua ega suitsetada päikesetõusust loojakuni.

Kalendri hädaks on see, et ta jõuab troopilisest aastast tublisti ette. Kuna kuuaasta on päikeseaastast lühem, algab muhameedlaste uus aasta meie omast 11 päeva varem, 33 aastaga aga liigub nende uusaasta läbi kõikide aastaaegade. Sellest jagusaamiseks võeti kasutusele Kuu-Päikesekalender, kus lisaks sünoodilisele kuule on arvestatud ka päikeseaastat. Selline süsteem kehtib näiteks Iraanis, kus on kasutusel ühteaegu 3 kalendrit: iraani kuu-hedzra, päikese-hedzra ja gregoriuse kalender.

Enne Iraani vabariigi väljakuulutamist loeti ametlikuks päikese-hedzra, praegu aga kuu-hedzra kalendrit, mida hiljutise ajani kasutas põhiliselt vaimulikkond. Iraani päikese-hedzra kalender on aastasadu vana ja läbi teinud palju muutusi.1976. Aastal üritas veel ühe reformi toime panna ka tolleaegne shahh: Ahhemeniidide dünastia auks kehtestas ta uue ajaarvamise, mis algas selle dünastia rajamisest. Reformiga kuulutati päikese-hedzra 1355. aasta (gregoriuse kalendri järgi 1976. aasta) shahhidünastia 2535. aastaks. Ent juba paari aasta pärast oli shahh rahutuste tõttu sunnitud reformi tühistama.

Kuu-päikesekalender on levinud ka Israelis. See vahetas välja vanajuudi kuukalendri, kus aastas oli 354 päeva ja päev algas kell 6 õhtul. Juudi kuu-päikesekalender ei jagune tund minutiteks ja sekunditeks, vaid helek`iteks ja reg`ideks (hetk, silmapilk). Tunnis oli 1080 helek`it, helek`is 76 reg`i. Aastas on 12 kuud – paariskuus 29, paaritus 30 päeva. Kuu algas noorkuu ilmumisega õhtutaevasse, mida linnast välja jälgima saadeti vastavad asjamehed. Kuusirpi silmates hõiskasid nood: “Ta on pühitsetud!” ja rahvas kordas neid sõnu kooris. Seejärel süüdati künkail lõkked.

IV saj. eKr asendati vanajuudi kuukalender kuu-päikesekalendriga. Kuna päikeseaasta on kuukalendrist 11 päeva pikem, toodi sisse kolmeteistkümnes 30- päevane kuu 7 korda 19-aastase tsükli vältel.Liigaasta kandis nimetust ibbur (rase). Aasta alguse arvestamisel tuli lisaks päeva algusele (kell 18) ja noorkuu ilmumisele silams pidada ka mitmeid usunõudeid. Seetõttu nihkus uusaasta (1.Tishri) sageli päeva või paari võrra edasi. Ka praeguses juudi kuu-päikesekalendris on rituaalsetel nõudel tähtis koht.

Vietnamis, Kampucheas, Hiinas, Koreas, Laoses, Mongoolias, Tais, Jaapanis ja mitmel pool mujalgi on aastatuhandeid käibel olnud 60 aasta tsükli kalender, mis põhineb Päikese, Maa, Kuu, Jupiteri ja Saturni liikumistsüklitel. Arvatakse, et Jupiteri-kalendri idee koos 12-aastase loomatsükliga võtsid Ida-aasia rahvad üle Kesk-Aasia nomaadidelt, kes olid ammu märganud, et Jupiter teeb täistiiru ümber Päikese 12 aastaga. Jaganud Jupiteri liikumistee 12 võrdseks 30-kraadiseks lõiguks ja andnud neist igaühele loomanime, lõid Aasia rahvad 12-aastase Päikese-Jupiteri kalendritsükli: 1. hiir (rott), 2. lehm (härg, pühvel), 3. tiiger, 4. jänes (küülik), 5. draakon (krokodill), 6. madu, 7. hobune, 8. lammas (jäär), 9. ahv, 10. kana (kukk), 11. koer, 12. siga (metskult).

Vanahiina astronoomide erilise huvi pälvisid Jupiter oma 12-aastase tiirlemisperioodiga ja Saturn 30-aastase perioodiga.(Planeete arvati tiirlevat ümber Maa). Arvude sümboolikale suurt tähendust omistades valisid hiina kalendrikoostajad tsükli aluseks Jupiteri ja Saturni tiirlemisperioodide väikseima ühiskordse. Seega sai tsükli pikkuseks 60 aastat, mille vältel Saturn teeb 2 tiiru ja Jupiter 5 tiiru. Need arvud olid kooskõlas ka hiina natuurfilosoofiaga: arv 5 sümboliseeris 5 “algelementi”, millel olid ühtlasi vastavad värvitähendused. Värvidega tähistati ka planeete, aastaaegu ja ilmakaari, mida kõiki oli samuti 5.

Vana-Hiinas on kehtinud ka kalender, mille tsüklilise ajaarvestuse aluseks olid 12 sümbolit – 12 “maaoksa”(shi er zhi). Need tähistasid aastas kuusid ning ööpäevas tunde, neile vastasid tähtkujud ning nad olid seotud ka loomanimedega. Näiteks 60 aasta tsükli esimene märk zi tähistas taevas Jäära tähtkuju, maa peal hiirt ning ööpäevas aega kella 23 kuni 1-ni öösel; chou taevas Sõnni, maa peal lehma ja ööpäevas aega kella 1 kuni 3-ni jne. Kuu-kuu kestis 29 või 30 päeva ja jagati 3 dekaadiks (xun). Iga dekaadi päevi tähistavad järgarvud ehk “10 taevakändu” (shi gan) olid vastavais seostes planeetide ja “algelementidega”, 5 “algelementi” aga püsisid pidevas liikumises ja olid vastastikku seotud sümboolse alluvusvahekorraga. Iga “algelemendi” juurde kuulus 2 “taevakändu” (või esitati neid kahes seisundis – mees ja naisalgena).

60 aasta tsüklis paigutusid “taevakännud” horisontaalselt “algelementide” alla, “maaoksad” ja loomanimetused aga vertikaalselt, nii et nende lõikumisel moodustus 60 kordumatut numbritega tähistatud ühendust. Iga aasta kandis topletnimetust: esimeseks komponendiks oli üks 10-st “taevakännu” märgist, teiseks üks 12 “maaoksast”. Kolmandaks komponendiks sai loomanimetus. Et aga loomanimed kordusid tsüklis iga 12 aasta tagant, rakendati täpsuse huvides veel täiendavalt värvisümboolikat: 1.-2. aasta sinine ehk roheline (hiir, lehm), 3.-4. punane (tiiger, jänes).......11.-12. Sinine ehk roheline (koer, siga)...... 59.-60. must (koer, siga). Värvid vastasid “algelementidele” ja 10 “taevakännule”.

Hiina uusaasta jääb ajavahemikku 21. jaanuar kuni 20. veebruarini, kusjuures päevade arv aastas pole võrdne. Näiteks 1982. aasta algas Hiinas 25. jaanuaril, järgmised aastad vastavalt 13, 2, 20 veebruaril jne. Meie aastate kohaldamisel hiina arvestusega tuleb meie kalrndri aastaarvule liita 2397 ja jagada see 60-ga. Jääk tähistab hiina 60 aasta tsükli aastanumbrit.

Ida-Aasias on eksisteerinud tohutu hulk eoone, mis algasid ühe või teise keisri troonileasumisega ning jagunesid tema valitsusajal perioodideks, millest igaüks sai vastava sümboolse deviisi. Arvutamisel tuli teada deviisi kronoloogilisi raame või keisri valitsusaastaid, milleks lisaks 60 aasta tsükli tabelitele toodi tähestikulises järjekorras ära keisrite nimed, deviisid ja vastavad daatumid.

Samasugune kalender kehtis ka Jaapanis enam kui 2000 aastat tagasi. Selle tõid sinna korealased ja hiinlased, kes juurutasid ka hieroglüüfid, konfutsianismi ja budismi. Pärast Jaapani keisririigi moodustamist võeti loomatsükliga Kuu-Päikese-Jupiteri kalender kasutusele kogu riigis, kusjuures igale kuule anti kindel tähendus:

1. Mutsuki – sõpruse kuu
2. Kisaragi – rõivaste vahetamise kuuka
3. Yaol – rohu kasvamise kuu
4. Uzuki – põõsakuu
5. Satsuki – varajaste külvide kuu
6. Minazuki – põuakuu
7. Fumizuki – Kuu imetlemise kuu
8. Hazuki – puulehtede kuu
9. Kikuzuki – krüsanteemide kuu
10. Kaminazuki – jumalateta kuu
11. Shimotsuki – hallade kuu
12. Shiwasu – toimingute lõpetamise kuu

Kuna Jaapanis varasem aastaarvutus puudus, töötasid kronoloogid välja keisridünastiate ajaloo retrospektiivse skeemi. Rahvusliku eooni alguseks võeti esimese müütilise keisri Jimmu troonileastumine. See väljamõeldud sündmus kanti aastasse 660 eKr Euroopa ajaarvamise järgi. Ka 14 Jimmule järgnenud keisrit on välja mõeldud, ent aega arvestatakse ikka nende “valitusaja” järgi. Täpsemad on andmed keisrite elu ja tegevuse kohta ilmuvad Jaapani kroonikaisse keiser Ketaist alates, kes sündis aastal 450 pKr ja valitses 507-531. Aastast 645 (1305. Jaapani eooni aasta), kui troonile astus keiser Kotoku, hakati aega arvama keisrite deviiside, s.t. valitsusaastate nimetuste järgi (nengo), mis muutis ajaarvestamise keeruliseks, kuna keisrid ühtelugu deviise vahetasid. Alles pärast 1867. aasta revolutsiooni kehtestati kord, et iga keisri valitsusajale antakse vaid üks deviis.

Viimasel ajal on Ida-Aasia riikides üha laiemalt kasutusele võetud euroopa ajaarvestamine, vanad kalendrid kehtivad veel perifeerias. Ent Jaapani parlament võttis 1979. aastal vastu otsuse, et keisrite valitsusaastate kasutamine ajaarvestamisel on kohustuslik , eriti valitsuse otsuste dateerimisel. Keiser Hirohito deviisiks on Syowa.

Eelviimane 60-aastane kalendriperiood algas 1924. aastal ja lõppes 1984. aastal. Praegune siis kestev lõpeb 2044.

järgneb...