kolmapäev, 28. märts 2012

Aeg ja kalender 3

Tund – minut – sekund

Tund on mittesüsteemne aja mõõtühik (tähis h); 1 h = 60 minutit = 3600 sekundit. Minut (lad. minutus, `üsna väike, pisike`) on samuti aja mõõtmise ühik, tähis min. ka on ta nurga või kaare mõõtühik, tähis `; võrdub 1/60 kraadiga. Sekund (lad. secundus `teine` füüsiline aja mõõtühik. On samuti nurga või kaare mõõtühik, tähis ``, võrdub 1/3600 kraadiga.

Sekund on täpselt kindlaks määratud. See on möödas, kui tseesiumnukliid (Cs) aatommassiga 133 on teinud täpselt 9 192 631 770 üleminekut oma põhioleku ülipeenstruktuuri nivoode vahel. Füüsikutele piisab sellest definitsioonist aatomkella ehitamiseks, mis näitaks avalikku aega suurima võimaliku täpsusega. Sisemine aeg seevastu järgib mõõdupuud, mis muutub.

Ehk on aeg oma olemuselt hakitud, või jagab meie taju ta tillukesteks osadeks. Inimese jaoks, kellel on juurdepääs üksnes meeltega kogetavale, ei ole vahet: igal juhul on olemas lühim ajavahemik, mida ta suudab tuvastada – oleviku terake.

Alles viimastel sajanditel on füüsikud oma mõõteriistadega suutnud tungida ajavahemikeni, mis on paljude suurusjärkude võrra lühemad kui kõik see, mida me oleme võimelised tajuma meeltega. Kiiremad stopperid, mis tänapäeval olemas, on laseri välked. Teadlased tekitavad neid, et mõõta nendega aatomite omadusi. Lühimad nendest valgusimpulssidest kestavad kõigest paar attosekundit, miljondikosa miljondiksekundi miljondikust või numbritena kujutatuna 0, 000000000000000001 sekundit. Lühemalt kirjutades näeb see välja nii: 10 astmes miinus 18 sekundit. See on number, kus ühele järgneb 18 nulli.

Tuleb üritada hullumeelset võrdlust, et saada aimu, kui vähe see on: üks attosekundi-välge on sekundi kestusega võrreldes nagu üks sekund võrreldes universumi vanusega. Nii väikesteks osadeks on siis võimalik aega jagada.

Kui peaks leiduma piir, mida ületades aega enam edasi jagada ei saa, on teadlased sellest veel väga kaugel. Kvantmehaanika teooria kuulutab siiski, et selline piir on siiski olemas. Seda nimetatakse füüsiku Max Plancki järgi Plancki ajaks. Ja kuna see kujutab endast piiri, mida ületades aeg füüsikas oma kehtivuse kaotab, nimetavad mõned seda ka “jumala ajaks”. Plancki aeg on suurusjärgus 10 miinus 43 astmes sekundit, see on üks 43. kohal pärast koma. Lühemaid sündmusi enam olla ei saa; muidu pudeneks aeg tõepoolsest tillukesteks tükkideks. Kuid nii lühikesed kestised on esialgu ainult teoreetiline kujutelm.

Sellest, kui mitme suurusjärgu kaugusel on need lühimatest mõeldavatest sündmustest, saab aru juba siis, kui võrrelda omavahel neid kahte pikka numbrijada: lühemad välked, mida füüsikud suudavad tänapäeval tekitada, kestavad 0,000000000000000001 sekundit. Lühimad mõeldavad välked seevastu peavad olema pisut pikemad kui Plancki aeg, seega ehk 0,0000000000000000000000000000000000000000001 sekundit. Iga null käib kümne korra eest, mis teel praktiliselt võimalikust teoreetiliselt võimalikuni vajaka jääb.

Kas aeg eksisteerib tegelikult või annab ajale tähenduse meie kogemus sellest? Huvitaval kombel näib vastus mõlemale küsimuse osale olevat sama. See on jah. Kõik sõltub sellest, millisest tõeluse tasandist me räägime ja meie kohast selles tõeluses. Näiteks Ameerika hopi indiaanlaste arusaam ajast ja oma kohast selles on väga erinev sellest, kuidas meie seda tavapäraselt adume. Nad näevad maailma ühtse tervikuna, kus kõik on seotud ja toimub “praegu”. Hopide maailmavaade on selline: “Aeg kaob ja ruum teiseneb, nii et enam pole see homogeenne ja hetkeline ajatu ruum, mida me intuitiivselt tajume või klassikaline Newtoni mehhaanika kinnitab. Teiste sõnadega, hopid lihtsalt ei mõtle ajast, ruumist, vahemaast ja reaalsusest, kus kõik on elav ja omavahel seotud. Ning mis kõige tähtsam – nad näevad kõike toimumas “praegu”.

Hopide keeles ei tehta vahet sellel, mis “on” või mis “on olnud”. Teades, et kvantmaailm kätkeb endas kõigi võimaluste alget, on selline aja nägemus täiesti loogiline. Kui hopi ütleb, et midagi “on”, siis kirjeldab ta kvantvõimalust, mis on manifesteerunud, samas jättes tuleviku avatuks teistele võimalustele.

Aeg on seotud ka Maa pöörlemistelje pretsessiooniga. Paljude ajaloolaste ja arheoloogide arvates “avastas” kreeka astronoom Hipparchos ligikaudu 120 aastat eKr. Seda keerukat kosmilist nähtust teadsid ja valdasid ka maiad. 1687. aastal kirjeldas ja seletas nähtust Newtoni füüsika. Newton pidas aega absoluutseks suuruseks. See “on”, mis see “on” ja seda ei mõjuta ei universum ega maailma sündmused. Sellise ajakäsitluse järgi tiksuks nagu kusagil väljapool universumit sõltumatu kell, mis arvestab väsimatult aja lakkamatut kulgu. Newtoni ideed võeti kiiresti omaks, sest need tundusid toimivat hästi – tegelikult lausa sedavõrd hästi, et ta töötas sellise ajakäsitluse alusel välja uued arvutusmeetodid, terve matemaatilise süsteemi.

Veel tänapäevalgi mõjutab meid Newtoni nägemus ajast kui absoluutsest suurusest. Kui tema ideed on õiged, siis see tähendab, et me peaksime olema võimelised välja arvutama iga osakese asukoha universumis. Ja kui meil oleks võimalik täpselt teada, kus iga osake asub ja kui kiiresti liigub, siis me peaksime olema võimelised välja arvutama selle täpse asukoha teisel ajahetkel.

Newtoni ideid tunnistades hakkas kogu universum paistma suure masinavärgina, mis koosneb osakestest, mida on võimalik ümberpaiknedes kindlaks teha. Selline mehhaaniline nägemus tõelusest ja inimkehast on viinud tänapäevase kahestunud arusaamani meie maailmast kui individuaalsete osakeste kogumist, mida on võimalik lõplikult tunda ja mõõta (klassikaline füüsika), või kui tinglikest energiaväljadest, mis on määratud tõenäosuslikult (kvantfüüsika).

Einsteini relatiivsusteooriaga 1905. aastal muutusid poeetilised ajakäsitlused igaveseks. Selle asemel et mõelda ajast kui omaette kogemusest ja kõigest muust eraldivõetavana, väitis Einstein midagi nii radikaalset, et tema ideedest arusaamiseks olid teadlased sunnitud füüsika alused ümbet mõtestama. Einsteini teooria põhimõte oli lihtsustatult järgmine: aeg on universumi osa ja seda ei saa eraldada ruumist, milles see kulgeb.

Teisisõnu, aeg ja ruum on sama asja kaks külge. Aeg ja ruum üheskoos kui aegruum moodustab lisaks meie tuttavale kolmemõõtmelisele pikkuse, laiuse ja kõrguse maailmale veel ühe mõõtme, väitis Einstein.Ta nimetas seda mõõdet neljandaks dimensiooniks. Tema ideede tunnistamisega muutus aeg millekski enamaks kui tavapäraseks filosoofiliseks mõisteks. Äkiselt oli see loodusjõud, millega teadlased pidid tõsiselt arvestama.

Pretsessioon on Ameerika nüüdisaegse inglise keele seletava sõnaraamatu (American Heritage Dictionary) järgi “Maa pöörlemistelje otspunktide aeglane nihkumine lääne suunas mööda ekliptikatasandit, joonistades taevasfäärile kujuteldatava ringjoone. See tekitab pööripäevade varasema ilmumise igal täheaastal. Pöörlemistelje pretsessioon kulgeb kiirusega 50,27 kraadisekundit aastas, mis teeb ühe pretsessiooniperioodi pikkuseks 25 800 (25 625) aastat.”

Maa pöörlemistelje pretsessiooni põhjustab Maa ekvaatorile mõjuv Päikese ja Kuu gravitatsioonijõud, mis paneb maakera telje loperdama 26 000-27 000 aasta pikkuse perioodiga. Muistsetes kultuurides jagati Maa 25 625 aasta pikkune orbiit läbi sodiaagi 12 tähtkuju – pööripäevade pretsessiooni – viieks maailmaajastuks, millest igaüks kestab 5125 aastat.

Hipparchose avastus, et Päikese asend nihkub sodiaagiringi suhtes, mõjutas selle aja astroloogilisi teadmisi. Lääne astroloogid käsitlevad aasta algusena tavaliselt kevadist pööripäeva, mil Päike paikneb Maalt vaadates kevadpunktis, mida nimetatakse astroloogilise Jäära märgi alguseks. Päike liigub tasapisi mööda sodiaagimärke edasi ja aasta lõpuks saab sodiaagiring täis. Jäära tähtkuju väikese nihkumise tõttu Päikese suhtes nihkub seega igal kevadisel pööripäeval veidi ka kevadpunkt tähistaeva suhtes. Seda kasutades on tegemist sideerilise sodiaagi astroloogiaga. Astroloogias on enam kasutusel nii öelda seisev ehk troopiline sodiaak, kus kevadpunkt on alati Jäära null kraadis.

Samuti võib sodiaagiringi taustsüsteemis kirjeldada Maa pöörlemistelje pretsessiooni. Ühe astroloogilise ajastuna määratletakse aega, mis kulub kevadpunkti liikumiseks ühest sodiaagimärgist teise, ja see kestab ligikaudu 2150 aastat. Astroloogid ütlevad selle kohta, et iga astroloogiline ajastu toob endaga kaasa eriomaseid nähtusi nii galaktikates kui ka inimeste seas.

Kalade ajastu on arvatavalt alanud 2160 aastat tagasi, vahetult enne Jeesuse sündi. Alates 2008.(üks paljudest arvamustest) aastast liigume Kalade ajastust Veevalaja ajastu poole. Ent ei maksa arvata, et see üleminek on kiire, selle muutumise näol on tegemist pigem protsessi kui sündmusega. Probleem seiseneb selles, et tähtkujude vahel puuduvad selged piirid, mille järgi oleks võimalik kindlaks teha täpset aega, millal üks lõpeb ja järgmine algab.Ühest ajastust väljudes ja teise jõudes on tegemist kattumisega. Niisiis oleks õige öelda, et ehkki me oleme põhimõtteliselt veel Kalade ajastus, oleme samas astunud juba ka Veevalaja ajastu tsooni.


järgneb...

Kommentaare ei ole: