laupäev, 24. märts 2012

Aeg ja kalender 2

Nüüd siis ülevaade aja ja kalendri kujunemisest ja kõigest sellest, mis sellega on seotud.

Artikli koostamisel kasutasin järgnevaid materjale:
Ajakiri “Aja Pulss”, 9.1983.
Ajakiri “Luup”, 3.1998 ja 4. 2001
Ajaleht Postimees 12. 2000
Postimees 21.01.2012
Raamat- R. Vaiksoo “aja lugu”
Raamat – Stefan Klein “Aeg”
Raamat – Gregg Braden “Fraktaalne aeg”
Raamat E&e Paukson “Astroloogilised majad Eesti laiuskraadidel”
Raamat A ja O
Oma arhiivi materjali
Internett

Aeg

Mis on aeg, seda ei oska keegi seletada. Aeg, nagu ka ruum ja jõud, on põhimõiste, mida ei osata täpselt määratleda. Aega ei saa osta ega müüa, saab ainult tunnetada ja mõõta. Arvatavasti on aeg väga eriline energaliik. Aeg kordub tsükliliste mustritena ning iga kordus sarnaneb eelmisega suurema intensiivsusega.

“Aeg on aine, millest koosneb elu”, kirjutas Ameerika leidur ja riigimees Benjamin Franklin. Ameerika kirjanik Joyce Carol Oates on aja kohta öelnud: “Aeg on element, milles me eksisteerime”. Filosoof Johann Gotthelf Herder on kirjutanud: “Kaks suurimat türanni maapeal on juhus ja aeg”. Vast kõige parema definitsiooni aja kohta on öelnud füüsik John Wheeler: “Aeg on see, mis ei lase kõigel toimuda ühekorraga”. See ütlus iseloomustab meie suhet ajaga, mis määratleb meie eksistentsi.

Meie ebamäärane suhe ajaga, samuti katsed seda kirjeldada, pole mitte midagi uut. Püha Augustinius määratles meie ja aja vahelise suhte paradoksi sõnadega, mis on tänapäeval niisama tähendusrikkad nagu tema ajalgi. “Mis on aeg?” alustas ta. “Kui mitte keegi minu käest ei küsi, siis ma tean, mis see on. Kui ma tahan seda küsijale selgitada, siis ma ei tea”. Tuhat kuussada aastat tagasi tõi püha Augustinius täpselt välja aja müsteeriumi olemuse.

Looduse ja aja seadused eksisteerivad universumis kahtlemata suures mastaabis (plaanis), on nende aluseks ikkagi väga lihtsad põhimõtted. Need avalduvad meie elus lihtsates asjades. Ja neid on võimalik väljendada lihtsate sõnade ja näidetega, mis muudavad need tähendusrikkaks. Niisiis ilmneb, et loodus ja aeg on ainult nii keerukad, kui keeruliseks me need ise teeme.

Mida paremini me tunneme oma suhteid looduse ja ajaga, seda selgemaks saab, et mustrid ja ajatsüklid on enamat kui lihtsalt huvitavad nähtused. Aja tsüklilisus ongi elu. Tegelikult oleks õiglane öelda, et kõiges, alates DNA bioloogiast ja füüsikaseadustest kuni meie planeedi ajaloo ja universumi evolutsioonini välja, järgib materiaalne maailm väga täpseid reegleid, mis võimaldavad asjadel “olla” nagu nad on.

Samas kui võib jääda mulje, nagu meil õnnestuks pääseda tsüklite mõjust ainult oma elu lõpul, paistab isegi surm olevat osa suuremast tsüklist. Peaaegu universaalselt meenutavad meie peamised vaimsed traditsioonid, et surm on pelgalt ühe tsükli lõpp ja osake suuremast, mis kajastab universumi enda loomise ja hävingu, sünni ja surma teemat.

Neist ideedest lähtudes pakub loodus meile kaks võimsat võtit, mille abil on võimalik ennustada korduvaid mustreid ajatsüklites. Sõltumata mõõtkavast, ükskõik kas tsüklid kestavad nanosekundi või kümneid tuhandeid aastaid, töötavad võtmed samamoodi. Esimene võti on fraktaalne põhimõte, need on mustrid, mida loodus kasutab universumi ilmaruumi täitmiseks. Teine võti on kuldlõige. See on arv, mis määrab, kui sageli loodus kordab ruumi täitvaid fraktaale.

Kumbki võti on omaette võimas vahend kõige mõistmiseks, alates aatomite saladustest ja päikesesüsteemide toimimistest kuni isikliku elu edu ja ebaõnne tsüklilisuseni. Kombineerituna annavad need ennenägematu kaemuse aja enda keelest.

Me kogeme aega võrdlemise teel. Selleks vajame mõõdupuud, kuid see mõõdupuu ei ole tavaline kell. Seda, kui kaua miski kestab, mõõdame pigemini selle järgi, kuidas me end liigutame. Mitte minut ja sekund, vaid silmapilgutus, samm või ka sõrmepainutus on meie jaoks aja ühikuteks. Siia lisandub veel mälu. Liikumine ja mälu on sisemise aja mõõdupuu. Kahtlemata on aeg kõige raskemini määratletav ja seletatav kogemus. Põhjus on selles, et mitte keegi pole aega kunagi näinud, otseselt mõõtnud ega aega kui niisugust kogenud. Aega pole võimalik talletada ega pildistada. Aega on võimatu ühte kohta koguda ja hiljem teises kohas kasutada.

Kui me püüame kirjeldada, mida aeg meie elus tähendab, siis leiame, et ainus viis selleks on kirjeldada meie kogemusi aja piires, mitte niivõrd aega ennast. Me ütleme, et miski juhtus tookord minevikus, et see toimub praegu olevikus või et see saab toimuma mingil hetkel tulevikus.

Teiste sõnadega, aega pole võimalik lahutada sündmustest endist. Nimelt see ongi üks võtmeküsimusi, mis võib aidata inimkonnal teha suurima hüppe universumi toimimise mõistmiseks: tõsiasi, et aeg ja selle raames toimuvad sündmused on niisama lähedalt seotud nagu sama asja kaks poolt – need on lahutamatud.



järgneb...

Kommentaare ei ole: