Elu ja surma dialektika

ELU JA SURMA DIALEKTIKA PLANEEDIL MAA

Bioloogilise ELU teke ja selle mitmekesisus on üks imelisemaid nähtusi kosmilises plaanis, milles põhiliselt toimuvad mõõtmatud, hoomamatud  ja kataklüsmilised protsessid loomise ja hävingu vahelduvates  rütmides. 

Kuigi inimkonna teadmised neist protsessidest on seni veel väga napid ja hägused,  siiski tundub, et stabiilsust ja püsivust materiaalsest maailmast ei leia. Seda rohkem peab imetlema sellist unikaalset  looduse ’näpukat’, nagu seda on imeline planeet Maa, mis on väga paljude  kosmiliste juhuste kokkusattumiste tõttu saanud bioloogilise ELU tekke-  ja asupaigaks.....

Elusaine  on eksistentsi mõttes mateeria kõrgeima organiseerituse  aste,  omades eneseregulatsiooni võimet, mis seisneb säilitamises, kohastumises ja pidevas arengus.

SÜND on ELU kõige olulisem avaldumisvorm, mis garanteerib jätkuvuse ajas ja ruumis ja need mõisted  on omavahel lahutamatud, sest  sünnita poleks elu ja eluta poleks sündi. Kogu elusloodus põhineb lõpmatult jätkuval  taas-sünnil,  ehk taas ja taas loomise ja tekkimise tsüklilisel protsessil.     

Seega protsess  elu=sünd=elu....jne., kestab lõpmatult, kuni selle hetkeni, kui selles sündmuste ahelas tekib mingi saatuslik mõra, mis protsessi katkestab....  siis hävib ka eluvorm. Hävingu põhjused võivad lähtuda  nii eluprotsessist enesest ja selle kõrvalekalletest, kui ka väliskeskkonnast või  teiste eluvormide toimest.

Kogu ELU, kui sellise, aluseks on taasloomise protsess ehk SÜND, mille käigus toimub olemasoleva elusaine  mingi osa organiseerumine uueks eluvormiks. Ilus ja produktiivne protsess, mida on kõikidel aegadel imetletud ja mille resultaadiks on uus elusorganism, mis sarnaneb ’vanemliku’ organismiga rohkemal või vähemal määral, kuid ei ole sellega identne.....

Sünd on alati olnud üks müstilisemaid nähtusi,mis tekitab aukartust, hardust ja tuletab meile meelde Looduse suurejoonelisust ja tarkust.  Sünd on IME, selle sõna kõige paremas tähenduse.

Sünd on kõikide rahvaste kultuuris olnud püha ja jäädvustamist vajav sündmus, mis toob kõigile asjaosalistele rõõmu ja uut lootust.

Taimede näitel on seemnesse koondunud elujõud ja programm, mis murrab ennast kestast läbi, võrsub, kasvab, saab oma kuju ja ülesande, ning koha looduses.  Seeme on keerukaim programm, sisaldades endas lõpmatult suurt  infohulka, millesse on kodeeritud kogu järgnevate arengute ja sündmuste ahel, kuni järgmise tsüklini..... Imeline, kas pole?

Kes selle küll välja mõtles?

Kardan, et sama keerukat ja viimse detailini programmeeritud infohulka ei suudaks  ükski tänapäevane digitehnika luua, võibolla järjest arenev nanotehnoloogia võiks olla võimeline....kunagi.....

Näiteks loomsetes ja inimorganismides  saavad munaraku ja seemneraku ühinemisel kokku kaks üksikut DNA ahelat ja kujuneb kaksikahel, millesse on mahutatud kogu informatsioon uue arenema hakkava organismi kohta ehk kõik see mis teeb inimesest Inimese või loomast looma. 

Ainult sellest ühest rakust algab ELU loomine ja saab alguse ülimalt keerukas hulkrakne organism, mille iga omaduse  kuni viimase detailini tema kehas, on kodeerinud DNA..... Kas keegi on tänapäeval juba suutnud luua nii keerukat programmi, et kodeerida ja luua elusainest normaalselt funktsioneeriv ja mõistuslik  inimene või suurloom kogu oma terviklikkuses ja omaduste lõpmatuses? Ega ikka ei ole,  võibolla kunagi ....

                                                           

Sünd on Elu instrument, millega ELU saab muutuda ajas kestvaks ja  jätkuvalt püsivaks. Elu kestmine on garanteeritud ainult taas-sünni abil.

Kui keskkonnas, milles ELU on saanud tekkida ja püsima jääda,  peaks juhtuma mingid pöördumatud destruktiivsed muutused , siis lõpeb ka eluvormide taasloomine  ja saabub SURM, ehk olematus. Surm on elu paariline, selle lahutamatu osa jätkuvates taassünni tsüklites. Seega, kui poleks surma, siis poleks ka sündi uuele elule.

Surm on just see HIND, mis tuleb maksta privileegi eest sündida siia ilma. Meie aga mõtleme ja loodame pikendada indiviidi elu lõpmatult.Kas on sel mõtet? 

                                                                                           

Kui kord tekkinud eluvormid oleksid igavesti eksisteerivad, siis kaoks ära igasugune areng ja evolutsioon. Surematus on olemas küll, kuid see väljendub järglastes ja nende järglastes, jne.jne., lõpmatult.   Seega iga liik on igavene seni, kuni leiab aset uue elukandja SÜND.

Ainult SURM on see, mis avab tee uuele taas-sünnile, uuele elule, mis alati on mõnevõrra teistsugune, kui ’vanemlik’ vorm, millest uus elu lähtus. Seeläbi saab võimalikuks areng läbi muutumiste tsüklite.

Sirjelind

järgneb...