Jumalad töötavad taevas 11

Adonise ja Aphrodite lugu

Kord pahandanud Küprose printsess armastusjumalanna Aphrodite nõnda ära, et see otsustanud upsakat tütarlast karistada. Ta teinud tüdriku nii ära, et see oma isa, Küprose vägevat valitsejat hakanud võrgutama, ise seda teadmata, et lihasele isale võrku heidab. Samuti teinud jumalanna ära ka vägeva kuninga, kes võrgutajas oma tütart ära ei tundnud. Kui armuvilja kandev tegu tehtud, avanenud äkitselt kuninga silmad ning ta tundnud oma tütre ära. Tal olnud hirmus häbi, kuid viha saanud veelgi suurem. Ta neednud tütarlast ning ajanud teise kodunt välja.

Jumalatel hakanud vaesest printsessist kahju ning ta muudetud puuks. Puu seest aga sündinud imekaunis poisslaps. Nii tulnudki siia ilma Adonis. Aphrodete ise olnud sünni juures ning ta mõistnud kohe, et poiss ta südamele armsaks saab. Seepärast viinud ta lapse allilma valitsejanna Persephone hoolde, et surnuteriigi emand poisist talle kalli armukese kasvataks.

Lapse kasvades aga hakanud allilma jumalanna ise Adonist armastama ega tahtnud teda Aphroditele tagasi anda, isegi siis mitte, kui ilujumalanna tuli allilma Adonisele järele. Kumbki jumalanna ei tahtnud järele anda ning siis pidanud vägev peajumal Zeus ise nende vahel õigust mõistma. Peajumal otsustas, et Adonis peab veetma pool aastat – sügise ja talve surmakuningannaga, kevade ja suve aga armastuse- ja ilujumalannaga.

Kogu selle aja, mis Adonis Aphroditega veetnud, püüdnud viimane noorukile igati meelepärane olla. Adonis aga olnud innukas kütt ja jätnud Aphrodite tihti üksinda. Jumalanna aga võtnud siis luigerakendi, millega tavatses oma lõbuks läbi õhu liuelda ning järgnenud noormehele jahiradadele kütitari rüüs.

Ühel õnnetul päeval juhtus aga, et Aphrodite ei viibinud Adonise lähedal, kui mees metsas jahti pidanud. Adonis sattunud võimsa metskuldi jälile. Hagijate abil ajanud ta kuldi kitsikusse, et loomal enam pääseteed ei paistnud. Siis visanud noor kütt metslooma odaga. Kuid oda olla kulti ainult haavanud. Enne, kui Adonis jõudnud eemale karata, tormanud valust hullunud kult talle kallale ning puksinud kütti oma võimsate kihvadega. Aphrodite kuulnud tiivulises vankris kõrgel maa kohal lennates armsama oigeid ja sööstnud õnnetuspaigale.

Adonis olnud vaikselt hinge heitmas, tume veri voolanud tema lumivalgel ihul, silmad muutunud häguseks ja vajunud kinni. Aphrodite suudelnud teda, kuid Adonis polnud teadnud, et jumalanna teda surmahetkel suudles. Kuigi Adonise haavad olnud kohutavad, saanud haav Aphrodite südames veelgi julmem. Aphrodite ütelnud Adonisele, kuigi teadnud, et surija teda enam ei kuule:

“Sa sured, oo mu ihaldatu,

mu unistused surmariiki viid.

Ja milleks mulle veel mu ilu vaja?

Mina aga ellu jääma pean, sest olen jumal

ja sulle ei saa järgneda.

Suudle veel mind viimast korda kaua,

et su hing mu huulte vahelt lahkuks,

et juua saaksin sinu armastust.”

Kõik mäed kajasid ja tammepuud vastasid:

“Oo, õnnetu Adonis! Ta on surnud.”

Ja Echo vastas: “Oo, õnnetu Adonis!”

Ja nuttis Armastus ja kaebasid kõik muusad.

Kuid hämaras allilmas ei kuulnud Adonis neid; ta ei näinud

ka karmiinpunast lille, mis tärganud sealt, kuhu tema veretilgad

olid maha langenud.

Teien laulik arvab Adonise loos mõne teise seiga teisiti olnud. Sel puhul tõusnud tüli Aphrodite ja Artemise vahele ning vihane Artemis ässitanud noormehe kallale metsiku kuldi. Kolmanda versiooni kohaselt oli Adonis Apolloni viha ohver. Igal juhul nutnud neiski lugudes Aphrodite Adonist kibedasti taga. Kuid lilledevalik on siin suurem – Adonise verest puhkevad roosid ja Aphrodite pisaratest ülased (anemoonid). Noormeest nutavad koos jumalannaga taga ka graatsiad ja moirad.

Sellest ajast peale leinasid Kreeka neiud igal aastal Adonise pühade ajal ja rõõmustasid, kui nägid õitsele puhkemas Adonise lille, veripunast anemooni. Teda armastas ka Aphrodite, armastusejumalanna, kes tulistas oma nooltega võrdselt nii jumalate kui inimeste südameid ja kes oli ka ise määratud kannatama niisama läbilõikavat piina.

Adonise saatuses nähti sureva ja taas tärkava looduse võrdkuju ja tema auks peeti suvel Adonise püha (Adonia). Seda tähistasid enamasti naised kaebelauludega. Adonise auks kasvatati kiiresti närbuvaid potililli, nn adooniseaedu.

Kreeklased võtsid Adonise vaakult oma jumalate hulka. Tema kultuse keskus oli Bybloses. Sealses Aphrodite pühakojas peeti Adonise auks orgiaid, mida viisid läbi pühad prostituudid. Esimene päev oli pühendatud taganutmisele, teine päev ülestõusmise rõõmule.

Viiendal sajandil enne meie ajaarvamist laienes Adonise kultus Kreeka mandriossa. Argoses nutsid naised Adonist taga erilistel rituaalidel- Ateenas pandi üles Adonise pidustuste ajal nutu ja leinalaulude saatel surnute kujutisi.
 

Ilu ja armastuse jumalanna Venus oli roomlastelegi armas. Mõnede oletuste kohaselt tõlgendati ta nime kui “jumalate armulisus” (venia). Aenise emana peetakse Aenis Venust Fruktiseks. Fruktisena oli Venus mitte üksnes ilu ja armastuse jumalanna, vaid ka aenislaste esiema ja Rooma kaitsja. Suur mõju Venuse kultuse levikule oli sitsiilia Venuse templil, mis asus Eryxi mäel. Eriliselt austatud ja kuulus oli Venus esimesel sajandil enne meie ajaarvamist. Julius Caesar oli eriline Venuse austaja, sest ta pidas jumalannat juliaanlaste, ühtlasi ka iseenda esivanemaks.

Üsna alguses kirjeldasid ka roomlased Venust kui ilu sümbolit, kelle ees puhkesid tuuled, sõudsid tormipilved, maapind kattus õitega ja merelained naersid... Ta liikus säravas valguses, sest ilma temata polnud rõõmu ega armastust. Mida aeg edasi, seda sarkastilisemaks ja õelamaks ta antiikajal (eriti just rooma kultuuris) muutus. Lumivalgekese süütu palge tagant hakkas kooruma võõrasema sapine muie. Ta tundis rõõmu ahvatlustest ja reetlikkusest ning parastas neid, kes ta kurja lõksu langesid. Mida kurjem Venus, seda kangelaslikum Marss vanadele lugudele tooni andis.

Nii jumaliku võsukesena kui merevahust sündinuna oli ilu ja armastuse jumalanna lugude armastatuim tegelane. Mercuriusest (Hermesest) räägiti sagedasi, kuid Venust armastati südamest, kuniks Marsi raudne haare kaunitari kurjuse kasti tõstis ning ilu asemel jõudu ülistama hakati.

Keskajal oli Venus taas süütu ja puhtake, kuid mitte naerusuine ega armuvallatu. Taaskord tuli kõne alla Venuse sündimine merevahust, kuid Uranose veri ning monstrumid ja koletised jäeti mängust välja. 

järgneb...