Jumalad töötavad taevas 10

Veenuse lugu

Veenuse veetlus köidab nii inimesi kui jumalaid kõrges taevalaotuses. Tema leebusele, ilule ja armastusele ei suudaks vist keegi vastu panna. Kuigi, jah....Mõnikord võib armastuski haiget teha ning Veenuse õhutusest saada hukatuslik allakäik. Ometi pole pasklik selles jumalannat süüdistama hakata, sest valiku teeb inimene ikka ise. Isegi Veenuse lummuses.

Astronoomiliselt on Veenus Päikesesüsteemis Merkuuri järel Päikesest kauguselt teine planeet, meie koduplaneedi Maa sisemine naaber. Veenuse keskmine kaugus Päikesest on 0,7233 astronoomilist ühikut ja ta võib küündida Maale lähemale kui mis tahes muu planeet – kuni 42 mln kilomeetrit. Planeedi tiirlemisperiood on 0,6152 aastat ehk 224,7 Maa ööpäeva, pöörlemisperiood 243,01 ööpäeva (pöörlemissuund on vastupidine tiirlemissuunale, seetõttu kestab Veenuse ööpäev 0,32 aastat ehk pisut enam kui kuus kuud). Tema läbimõõt ekvaatoril on 12 102 km, mass 0,82 Maa massi.

Maalt vaadatuna on Veenusel faasid. Planeedi siseehitus on tõenäoliselt sarnane Maa omaga, kuid erinevalt koduplaneedist, puudub Päikese-poolsel naabril nii tugev magnetväli kui pinnavesi. Planeedi pinnavormid on kujunenud vulkaanilise tegevuse tagajärjel, kuid leidub ka meteoriidikraatreid. Atmosfäär on laiaulatuslik, tihedaim pilvekiht paikneb umbes 50 km kõrgusel. Pilvedes sisalduva dioksiidi põhjustatud nn kasvuhooneefekti mõjul tõuseb planeedi temperatuur kuni 750 kraadini Kelvini järgi. Peale süsinikdioksiidi, mida atmosfääris on 96,5 %, leidub seal veel lämmastikku. Teisi gaase on vähesel määral.

Enamasti kutsutakse seda taevakeha erinevates keeltes ladinapäraselt Venuseks, kuid tuntud on ka tema kreekapärased nimed Hesperos (Ehatäht) ja Phosphoros (Koidutäht). Eestlased kutsusid hommikuses idataevas enne päikesetõusu kumavat Veenust Koidutäheks, õhtul pärast päikest esimeste seas läänetaevas paistma hakkavat Veenust Ehatäheks.

Mütoloogiliselt on Veenus rooma ilu- ja armastuse jumalanna, kelle kreekapäraseks vasteks on Aphrodite. Antiikrahvaste suhtumine sellesse kaunisse taevasesse emandasse on nii roomlastel kui kreeklastel küllalt sarnane. Kuna kreeklaste lood ja laulud on pisut värvikamad ning paremini tuntud, tuleb kaunikesest juttu Aphrodite nime all (kuigi planeet otseselt pole tema nimega seotud).

Aphrodite oli armastuse- ja ilujumalanna. Teda peeti nii inimeste kui jumalate kavalaks võrgutajaks. Ilus jumalanna röövis aru isegi tarkade peast. Vastupandamatu ja naeruhimulise tegutsejana andis ta Hermeselegi silmad ette. Ent Aphrodite asus mängu üksenes siis, kui haistis lustakat armuseiklust või ahvatlevat intriigi.Tema enda armuseiklusi ja lapsi on nii palju, et neid jagub paljudesse lugudesse ja legendidesse. Tema enda sünnilugu aga kannab saladusteloori. Või siis vastupidi – ühe sünni kohta mitu erinevat lugu, on ilmselgelt liiga palju.

Ühe versiooni kohaselt (Homerose järgi) on Aphrodite Zeusi ja Dione tütar – igati pasklik päritolu ühele korralikule Olümpolase jumalannale. Kuid teise, Hesidose versiooni järgi sündis Aphrodite titaan Uranose veretilkadest, mis kukkusid merre ja moodustasid vahu. Vahust aga sündis jumalanna (sellele viitab ka tema nimi - `aphros` on kreekakeeli vaht). Kõrgete jumalate vanaisa oli sellel hetkel parasjagu suremas, sest tema poeg Kronos (rooma Saturnus) tappis Uranose, et ise valitsusjärjele saada. See müüt peegeldab jumalanna iidset ktoonilist (maajumalikku) päritolu.

Samuti räägitakse, et Uranose verest sündisid ilma ka erinnüsed (fuuriad) ja gigandid – kõik neljanda põlvkonna koletised. Seega on Aphrodite nende koletiste ja kurjade naisolevuste (erinnüste) õde, järelikult Zeusist vanem ja peaks olema tema tädi, mitte tütar. Uranose neljanda “pesakonna” lapsena oli Aphroditel kosmiline missioon – tuua või mas armastus maailma.Armastusel aga on erinevad palgeid.

Varasematel aegadel paistis inimestele kõige enam meeldivat armastuse viljakuse pale, seepärast seostati Aphroditet üsna alguses peamiselt viljakuse, kevade ja igavese elu ning noorusega. Samuti tunti iginoort jumalannat ka aedade valitsejannana. Aphroditet ümbritsesid alati roosid, mirt, anemoonid, kannikesed, nartsissid ja liiliad. Loomulikult ka hulk teisi kauneid taimi ning olevusi. Nende hulgas kindlasti ka graatsiaid ja nümfid imeilusast jumalannat saatmas.

Varases Aphrodites on foniikia jumalanna Astarta, babüloonia Ishtar ja Egiptuse Isise mõjusid peidus. Nagu need idamaised vilajkusjumalannad, nõnda olnud Aphrodetegi ka metsloomade kaitsja. Tema erilise soosingu osaliseks said lõvi, hunt ja karu.

Kreeka kultuuris omandavad Aphrodite muistsed karmid omadused pehmema kuju.Pimeda lauliku Homerose eepos kirjeldab korrektse päritoluga jumalikest vanematest sündinud Olümpose jumalanna elu. Teisedki umbkaudu samaaegsed laulikud mõistavad kaunisti ülistada veetleva jumalanna võlusid ning laualvad tema lugu. Kuid nüüd läheb see lugu keeruliseks, mis ihaladatud kaunitari puhul pole põrmugi imekspandev.

Mõned allikad pajatavad Aphrodite ja jumal-sepa Hephaistose abielust. Üks kaunis, teine välimuselt inetu, kuid sepistemeistrina võrratu, elavad jumalatele kohast elu võimsa Olümpose suursuguses lossis. Teised allikas lasevad Aphroditel elada küll jumalate mäel, kuid panevad ta paari sõjajumal Aresega. Neil teatakse ka lapsi olevat. Üks on poisikese välimusega kritskivend Eros (Amor), kes ulakuselt suudab ületada Arestki ning armuintriigide punujana ei jää sammugi maha ema Aphroditest. Ta pillub armunoolekesi halastamatult nii inimeste kui jumalate pihta, tehes seda läbisegi ning sageli lihtsalt paljast lustist, et näha, mis juhtub.

Aresi (Marsi) poegadena on küll tuntud, kuid piisavalt kõhedusttekitavad Deimos ja Phobos (tõlkes Hirm ja Õudus). Nemad lustisid isaga sõjaväljadel möllata ning oma ema armastuse ja ilu maailma toimetustesse nad eriti ei sekkunud.

Harmonia olla samuti Arese ja Aphrodite tütar. Kummalised lapsed on kirglikul sõdalasel ja ilusal armastuseloojal. Aphroditel teatakse olevat ka abieluväliseid lapsi. Üks kuulsamaid on Trooja sõja kangelane Aeneas, Anchisese poeg. Aeneas on rohkem roomalste lemmik ning Trooja sõja vägevate kangelaslaulusde kõrval on talle rooma laulikud pühendanud lausa omaette eepose.

Kõik Aphrodite armulood polnud aga viljakad ega õnnelikud ei iidsel ega vähem iidsetel aegadel. Imelise jumalanna armastusest samuti kummalist päritolu kauni noormehe vastu teatakse rääkida järgmine kurb lugu, mis võiks kõlada umbes nii: