pühapäev, 26. veebruar 2012

Mõtisklusi eestlaseks olemisest

Mõtteid Sirjelinnu sulest.

Hiljuti tähistasime oma taasiseseisvunud ja enamusele meist väga armsa Eesti Vabariigi aastapäeva.
See on igal aastal väga tähtis püha olnud, mis rõõmustab iga eestimeelse eestlase südant.
Kahjuks aga, eesti inimene tunnetab sageli oma südames, et praegune eesti riik ei vasta kaugeltki meie ootustele tänasel päeval!
Aga paremat pole meil ka kusagilt võtta....

See vabariik on suurte puudustega, seda juhivad endised kommunistid, siin on palju ebaõiglust ja ülekohut. Kommunistliku ideoloogia pinnalt on siin tekkinud hoolimatu, enesekeskne ja jõhker uusrikaste põlvkond, kes on kosmopoliitne ja mitte enam eestlaslik.
Selles tänases Eesti Vabariigis on paljud asjad teisiti, kui me seda sooviksime, aga ometi on see riik ainus koht maailmas, kus eestlane on oma kodus, kus riigikeeleks on eesti keel ja kus enamus rahvastikust on emakeelne.
See on meie ainuke kodumaa, mille eest on elu andnud väga paljud eestlased alates väga vanadest aegadest, kuni hilisminevikuni....
See on maa, mida me südamest armastame ja mille eest oleks valmis surema ka praegune eesti sõdur....

See maa jääb meie südameisse elama kuni meie päevade lõpuni, ka siis, kui saatuse karmid tuuled on meid paisanud maailma eri paigusse elama.
Paratamatult on uued ajad ja kombed ka meie maale tulnud, proovides haarata meie noorte südameid ja liita neid kogu maailma kobrutavasse mitmekesisusse ja võimalusterohkusesse, surmates enamasti koduigatsuse ja eestlaseks olemise tunde.
Sellistes paratamatutes protsessides kindlasti kaotame me mingi osa oma rahvast tänastesse multi-kulti hoovustesse.

Kuid ......enamasti vaid ajutiselt......sest sisemine vere hääl ja koduste kaskede kohin, mis emapiimaga meisse on imbunud, kutsub meid tagasi isade maale, kuhu me kuulume koos kogu ihu ja hingega.....
Ometi, jah, tungivad üleilmsed muutuste tuuled ka meie maale, lennutades eesti põlise loodusinimese poegi ja tütreid võõrastele maadele õnne ja rikkust taga nõudma.
Rahakõlin ja neoontulede sädelus on pimestamas mälestust kodukase kohinast ja rukkililledest viljapõllu ääres, värskest heinalõhnast ja kastesest ristikheinast varahommikuses jaheduses, merekohinast ......

Aga siiski tundub, et mitte kõik ei ole kadunud. Las eestlane käib maailmas ringi, las ta näeb, kuuleb ja õpib, las temast saab maailmakodanik, keda on uhke kõrgemate otsustajate ringis märgata ja kes suudab öelda sõna sekka kogu maailma arengutes või avada teadusmaailmas uusi suundi.
Eestlaslik tarm, visadus, töökus ja vastupidavus lubavad eestlasel edeneda ja hakkama saada mistahes maailma otsas ja erinevtes keskkondades.

Vähe sellest, leidub ka maailmakuulsaid eestlasi ja väga mitmetelt erialadelt.
Eestlasi võib kohata kogu maailmas ettevõtluse ja majanduse kõrgeimas ešelonis, poliitikas, tippteaduses, spordis, IT -valdkonnas, arhitektuuris, teravmeelsete leiutiste ja kaunite kunstide vallas.... jne. jne.
Meie rahvas on vaatamata oma vähesele arvukusele, suutnud muuta ennast ka maailmas märgatavaks.
Kindlasti tänane noorte ja sageli väga andekate inimeste põlvkond suudab tulevikus eestlaste näpujälje maakera palgel veelgi märgatavamaks muuta....ja see on ju tore!
¤¤¤
Kuid.... kogu maailma imede ja ahvatluste juures kannab eestlane oma sügavaimas hingepõhjas ikka oma rahvuse eripära, oma igipõlist osaluse tunnet karmi põhjamaise loodusega ja kokkukuuluvust oma rahvuskaaslastega.....samuti lõpmatut igatsust kodukaskede kohina ja hommikupäikeses pärlendava kastese muru järgi......kõige selle järgi, mida pole suutnud surmata ei rahakõlin ega neoontulede virvamaailm....

Seetõttu paljudki maailma risti ja põigiti tundma õppinud ja elus kaugele jõudnud eestlased leiavad hilisemas elus jälle tagasitee oma armsale kodutanumale oma juurte, emakeele, sugulaste ja hingerahu juurde.....
Kui on veel alles maad, kuhu tulla..... aga see on juba meie, siinolijate, oma maa peremeeste kujundada.....

Sirjelind

Kommentaare ei ole: