Riik, ühiskond ja inimene on mikrokosmos, selle
struktuurimudeliks on Päikesesüsteem. Süsteemis toimuv liikumine kajastub nii
riigi kui inimese elus.Riiki sümboliseerib Saturn ja tema rahvast Kuu. Riigi
ülesanne on luua ühiskonnas tingimused, kus rahvas saaks hoolitseda uue
põlvkonna eest.
Päike selles süsteemis on riigipea ja elukvaliteedi
sümbol.Me vähemasti eeldame, et juht elab kõige kvaliteetsemat elu, on meile
eeskujuks. Riigipeas nähakse Päikese parimaid omadusi – ausust, siirust,
julgust, loomingulisust ja eneseteostust. Kas see aga alati nii on? Ühiskonnas
on Päike valitseja, Kuu on rahvas ja rahvas on valitseja peegel.
Öeldakse, et praegu on meil demokraatia. Ja rahva võim. Kes
aga valitseb, rahvas seda ju ei tee, ta vaid üksnes valib selle, kes talle ette
seatakse. Rahvas ehk Kuu on aga muutlik, ärrituv, ühekülgne ja alahoidlik.
Talle ei taheta usaldada valimist, seepärast püütakse leida teisi teid ja
ainult luuakse illusioon, et rahvas valis ja see oli tema tahe.
Valitud parlament koosneb valimised võitnud parteidest ehk
võimurühmadest. Sinna pääsemine on tehtud nii keeruliseks ja segaseks, et see
kes sai rohkem hääli ei pruugi sugugi sisse pääseda.Otsevalimised on püütud välistada,
et rahvas oma lemmiku sinna saadaks. Sama lugu on riigipea valimistega.
Miks meie riik on selline nagu ta parasjagu on. Sellele
küsimusele tuleks vastust otsida tema sünniaega minnes ja rahva juuri uurides.
Et paremini aru saada ja mõista olevikku ja tulevikku, tuleb minna minevikku.
Järgnevalt siis meie riigi areng läbi tähtede. Kõige aluseks
on ikka sünnikaart ehk riigi puhul nimetan seda radixiks. Riigi loomise ajaks
loetakse 24. veebruarit kell 18.38 aega ja kohaks Tallinnat (nimetan seda kaarti
Tallinna kaardiks ehk riigikaardiks, et kronoloogia ülevaates oleks selgem
vahe, millist kaarti silmas pean. 23.02.1918 kaarti nimatan Pärnu kaardiks.).
On arvamusi, et riigi alguseks tuleks lugeda hoopiski
iseseisvusmanifesti ettelugemist Pärnu “Endla” seltsimaja rõdult, mille esitas
23. veebruari õhtul kell 8 Maanõukoja liige Hugo Kuusner. Sellega olevat
suveräänne Eesti riik ametlikult välja kuulutatud. Rahvusarhiivis on järgnev
materjal:
On veel üks kuupäev, mida aga ei taheta eriti arvestada, mis
aga võib samuti olla oluline. Sellest kirjutas 23. veebruaril 2014.a.Delfi:
Jälle on kätte
jõudnud järjekordne ajaloo ring. Lehvivad lipud, asetatakse pärgi Vabadussõjas
langenute mälestusmärkide juurde ning peetakse kõnekoosolekuid meenutamaks
minevikku. Eesti riik sündis 28. novembril 1917, mil Maanõukogu kuulutas ennast
kõrgemaks võimuks Eesimaa kubermangus. Kahjuks oleme selle päeva ära unustanud
ja see päev on vajunud unarusse rahva ajaloolises mälus. Tollal, I maailmasõja
ja Venemaa enamlaste võimuhaaramise ärevatel päevadel, jätkus Eesti poliitikutel
julgust ja mehisust lüüa selg sirgu. Luua ja viia maailma kaardile uus riik -
iseseisev Eesti riik. Sellel noorel riigil oli rahvas, kindel piiritletud
territoorium, seadusandlik ja täitevvõim ning kujunemas oli välissuhtlus. Seega
kõik riigi tunnustamiseks vajalikud tingimused. Eesti poliitikute töö
välissuhtluses kandis vilja. 25. jaanuaril 1918 tunnustas noort riiki esimesena
Inglismaa ja seejärel Prantsusmaa. Samal ajal tegutsesid aktiivselt
baltisakslased. Nad lootsid Saksa keisri Wilhelm II relvade abil taastada oma
endisi privileege ja mis kõige tähtsam - taastada oma võim ning muuta Eestimaa
Saksamaa provintsiks. Selleks olid juba olemas soodsad tingimused. Saksamaa oli
sõjakäigus hõivanud Saaremaa. Järgnes mandrile tungimise oht. Sellest ohust
tingituna tuli 14. jaanuaril 1918 järjekordselt kokku Maanõukogu.
Koosolekul soovitas luuletaja G. Suits, et kõik erakonnad ühise memorandumiga toetaksid iseseisvust. Koosoleku põhisõnumiks oli kuulutada välja iseseisvus. Seda dokumenti oli vaja selleks, et loodud Eesti riik lõplikult lahti haakida Nõukogude Venest. Teavitada maailmale, et iseseisvana ei ole Eesti riik enam osa Venemaast. Samuti oli vaja esitada dokument Saksamaale, vältimaks tema sissetungi mandrile. Novembris loodud Eesti riik ei osalenud kummagi poole sõjategevuses ega osalenud Bresti läbirääkimistel. Antud hetke olukord Bresti tulemina nõudis Eesti poliitikutelt kohest vajadust teavitada võõrriigi sõjaväevõime sellest, et Eesti riik on omaette iseseisev riik. Ühtlasi teavitada ka sellest, et loodud riik ei kuulu enam tema vaenlase riigi koosseisu ega ole selle liitlane, kellega Saksamaa sõdib. Eesti riigile oli hädavajalik saavutada erinevate riikide sõjavägede omavahelist, s.o Eesti ja Saksamaa relvajõudude neutraliteeti ja igati vältida edaspidi nende vahel võimalikku relvakonflikti, et Saksa sõjaväevõimud ei ajaks olemasolevaid Eesti väeosi laiali.
I Eesti polgu
ülem polkovnik E. Põdder saatis Saaremaale delegatsiooni teavitamaks Saksa
Põhjakorpuse juhatust Eesti neutraliteedist. Veebruaris tõusid pinged
haripunkti. Sakslased tungisid mandrile. Juba 21. veebruaril 1918 teatasid
sõjaväelased veelkord Haapsalusse jõudnud sakslastele, et Eesti on iseseisev
erapooletu riik ega ole Saksamaaga sõjalises vahekorras. Miks siis meie ei taha
oma poliitilises põikpäisuses tunnistada riigi tegelikku sünniaega? Ilmselt
tuleneb probleemi olemus juba ärkamisajast, mil Eesti juhtivad
kultuuritegelased omavahel rivaalitsesid. Nüüd kandus see rivaalitsemine
omariikluse algperioodi ja sealt meie tänasesse päeva. Vaadeldaval perioodil
oli J. Tõnisson see mees, kes tegi juriidiliselt kõrgesti hinnatava
põhimõttelise ettepaneku - Maanõukogu peab ennast tunnistama kõrgemaks
võimukandjaks Eestimaal. Ta tegi seda oma õigustloova õigusaktiga. See oli omariikluse
vääramatu sünniakt.
Kuid samas, miks seome oma mõttes ja haagime kaudselt riigi sünniaja ühe mehe sünnipäevaga? Põhjus on arusaadav. Omariikluse idee ning rakendus tuli vale mehe, J. Tõnissoni poolt, mitte õige mehe, K. Pätsi poolt. Seda viga sai parandada manifestiga - Eestimaa Päästmise Komitee loomisega, mille etteotsa astus K. Päts. Nüüd saadi õiget meest paigutada "õigesse" kohta ajaloo "õigele" pjedestaalile.
Kuid samas, miks seome oma mõttes ja haagime kaudselt riigi sünniaja ühe mehe sünnipäevaga? Põhjus on arusaadav. Omariikluse idee ning rakendus tuli vale mehe, J. Tõnissoni poolt, mitte õige mehe, K. Pätsi poolt. Seda viga sai parandada manifestiga - Eestimaa Päästmise Komitee loomisega, mille etteotsa astus K. Päts. Nüüd saadi õiget meest paigutada "õigesse" kohta ajaloo "õigele" pjedestaalile.
R.Sinimägi
Sõjanduse mõtteteadusega tegeleja
Sõjanduse mõtteteadusega tegeleja
Seda 28. novembri 1917. aega
võiks võtta, kui riigi loomise protsessi algust, mis päädis Iseseisvus
manifesti ettelugemisega 23. veebruaril 1918. Pärnus. Kui vaatata
kronoloogiliselt peamisi poliitilisi sündmusi peale riigi loomist, siis
paremini töötab siiski 24. veebruari 1918. kaart. Vähemasti transiitides.
Sellest ülevaade allpool. S. Vahtre raamatus “Eesti ajalugu kronoloogia” aga
seda täpset kuupäeva 28.novembr 1917.ära pole toodud. November-detsember 1917
kohta on kirjas:
Ülevenemaalise Asutava Kogu avamist oodates sõidavad saadikuteks
valitud Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Julius Seljamaa, Jüri Vilms jt. Petrogradi.
Tehakse koostööd Asutava Kogu Kaitse Komiteega ja konsulteeritakse
enamlaste-vastaste vene parteidega Eesti iseseisvumise küsimustes. Olukorras,
kus enamlased takistavad Asutava Kogu kokkutulekut ja Vene riigi lagunemine
silmnähtavaks muutub, hakkab Eesti iseseisvuse mõte Eesti parteide liidrite
hulgas üha enam toetust leidma. Iseseisvuse väljakuulutamises hakatakse nägema
ka abinõu ikka tõenäolisemaks muutuva saksa okupatsiooni vastu.
Maanõukogu otsus Eesti kõrgemast võimust 28.11.1917
järgneb....
1 kommentaar:
Ootan põnevusega järgmist osa.
Postita kommentaar