Jumalad töötavad taevas 16

Võiks arvata, et nüüd sai Zeus rahus puhata, kuid lugu polnud teps mitte veel lahendust leidnud. Maa (Gaia; rooma Ge) vihastas mis paugub, sest võimujanus noor jumal oli tapnud ja vangistanud tema lapsi ja lapselapsi. Protestiks sünnitas Emake Maa koletise, kes seinisest hirmsam ja võimsam. Tema nimi oli Typhon:

“Tuld purskav saja peaga koletis,

kes tõusis kõigi jumalate vastu

Surm vingus tema hirmsas suus,

ta silmad lausa leekisid.”

Ühe teise versiooni kohaselt kallas Zeus Typhonile Etna vulkaani kaela.

Selle aja peale oli aga Zeus haniknud endale mingil viisil vägevaimad relvad – võitmatud kõu ja välk, mida varemini sajakäelised kasutasid. Ta lõi nende abil Typhoni sõna otseses mõttes mättasse ning rahu oli seks korraks maale laskunud. Kuid rahulolematus ingitses hõõguvate sütena tuha all. Korra püüdsid gigandid mässu tõsta, kuid nende ettevõtmine ebaõnnestus.

Nüüd oli vaja uut ilmakorda. Zeus oma vendadega heitis liisku ning nad jagasid omavahel maailma (ja taeva ja allilma) valitsemise ära. Poseidon sai meredevalitsejaks, Hadesele anti allilm (surnuteriik) ja Zeusist sai taeva valitseja ning jumalate kõrge kuningas. Sest ajast elas ta uhket elu kaunis lossis Olümpose mäel. Zeusi ja teisi mäelossis elavadi jumalaid hakati sest peale kutsuma olümpialasteks.

Varasemal (Olümpose-eelsel) ajal koondus kogu võim nii elavate kui surnute üle Zeusi kätte, nüüd oli tal vaja seda võitluskaaslastega jagada. Küsimus jääb, miks ta Kronosega üldse sõdima pidi hakkama, kui tal nagunii ennemini juba võim kõigi elavate ja surnute üle käes oli. Ju on tegemist erinevate aegade ja arusaamiste põimumisega, uute jumalate ilmumisega ning nende paigutamisega inimeste meeles kujunenud maailmapilti.

Kõik oleks nagu kaunis ja korras – Zeus peajumal, tema käsutuses võimsad relvad, piksenooled ja maailm arenemas uue parema tuleviku poole. Kuid... Zeusi kummitasid minevikuvarjud, sest temagi kõrvu olid jõudnud kuuldused, et tema laps võib kõrvaldada ta magusalt troonilt taevaste ja maiste ülemvalitseja kohalt.

Samuti tuleb tal sagedasti võidelda võimu eest oma lähedaste sugulastega. Tema vastu tõusevad üles Hera, Poseidon ja Pallas Athena. Olümpolaste valitsemine pole kerge töö. Isegi vägevale piksejumalale.

Suurest hirmust ning Gaia ja Uranose soovitusel neelas Zeus alla oma esimese naise Metise, et too ei sünnitaks talle poega, kes oleks isast tugevam. Metis oli aga juba käima peal ning lapse saamist polnud kuidagi võimalik vältida. Õnneks ei sündinud neiel mitte poisslaps, vaid Zeusi peast kargas välja täies sõjarüüs tütar – Pallas Athena.

Üks Gaia tütardest, Themise oraakel, kellel olid tugevad selgeltnägemisvõimed, avaldas kord Zeusile saladuse. Oli ka viimane aeg, sest peajumal pidas taas abieluplaane. Seekordseks väljavalituks osutus merenümf Thetis. Zeusi ja Thetise poeg pidavat isast vägevamaks sirguma ning võtma temnalt võimujärje. Zeus keeldus abielust Thetisega ning andis tolle naiseks kangelane Peleusele. Selle teoga aga päästis ta valla võimaluse Trooja sõja sündmuste puhkemiseks hilisemal ajal. Themisel ja Peleusel sündiski poeg – Achilleus, Trooja sõja üks võtmefiguure.

Õnneks (või kahjuks) ei lasknud Zeus ennast lörri läinud kosjakatsest eriti heidutada ning tema teiseks naiseks sai õigusejumalanna Themis. Neil sündisid lapsed – hoorid ja moirad. Jumalatepaari tütred hoorid olid ilusad, inimsõbralikud aastaaegade jumalannad. Atika oli lille- ja viljakusejumalanna, Thallo oli õitsemise-, Auxo kasvu-ning Karpo viljajumalanna.Üksi neist kauneist tütardest ei ohustanud isa positsiooni.

Moirad, kuigi saatusejumalannad, polnud samuti ohtlikud, sest neil oli oma rida ajada, mis otseselt võimuvõitlust ei puudutanud. Kui hoorid olid noored ja kaunid, siis kolm moirat kujutati enamasti vanade naistena elusaatuse kangast kudumas. Klotho ketras elulõnga, Lachesis määras lõnga pikkuse ja Atropos lõikas selle katki, kui õige aeg suremiseks saabunud. Hoorid tõid inimeste ja jumalate ellu korda ning mõõdukust, moirad aga , kellest Zeus ise ei sõltunud, määrasid saatust ning viisid ellu Zeusi tahet.

Järjekorranumbrilt kolmas, kuid tähtsuselt esimene oli Zeusi abikaasa Hera (rooma Juno), seadusliku abielu jumalanna ja abieluseaduste kaitsja. Nende lapsed olid Ares, Hebe, Hephaistos ja Eileithvia. Aresest (Marsist) on varem juttu olnud, pisut ka kuulsast ja osavast sepast Hephaistosest (Aphtodite-Veenuse abikaa-sana). Kohati öeldakse, et inetu sepapoiss olnud ainult Hera laps, kes sünnitanud poja üksnes abikaasa kiuste, kuna too muudkui üle aisa löönud.

Hebe oli õitsva nooruse jumalanna, jumalate joogikallaja; Eileithyia sünnitusjumalanna, vahest kasutati tema nime Hera (või Artemise) kui sünnitusjumalanna (lisa) nimena.

Zeusi ja Hera abielu oli kirev ja kirglik. Kirgi küttis üles peamiselt Hera armukadedus. Kreeklastele meeldis vesta lugusid sellest, kuidas peajumal kavalaid plaane nuputas, et ühe ehk teise kallima juurde lipsata. Hera neid aga paljastas, püüdis truudusetut meest vahele võtta ning kiusas taga oma mehe armukesi ja vallaslapsi.

Et maailma järjest parem saaks ning jumalad “uut kvaliteeti” kannaks, sigitas Zeus aina uusi jumalaid. Zeus lõi omameelest maailma, mis oleks täis seaduseid, korda, teadust, kunsti moraalinorme jne. Ometi on paljudes müütides tuntav ka olümpose-eelne side, iidsed uskumused ja tõekspidamised.

Zeusil oli palju naisi-lapsi. Ta ei põlanud ära ka armastust inimeste vastu, sigitades nõnda pooljumalaid. Abiellumisega ta pärast Herat rohkem eriti vaeva ei näinud; ametlikke naisi oli tal kolm, ülejäänud lihtsalt armukesed-laste emad. Paljude jumalannade ja surelike naistega sigiatas ta lapsi:

Dionega Aphrodite;

Themisega hoorid;

Mnemosynega 9 muusat;

Letoga Apolloni ja Artemise;

Demeteriga Persephone;

Eurynomega kariidid;

Maiaga Hermese;

Semelega Dionysose;

Danaega Perseuse;

Ledaga Helena ja dioskuurid;

Alkemenega Heraksles;

Aiginaga Aiakose;

Europega Minose, Rhadamanthuse ja Sarpedoni;

Antiopega Amphioni ja Zethose;

Ioga Epaphose;

Kallistoga Arkase.

järgneb...