Jumalad töötavad taevas 15

Jupiteri lugu

Oh seda suurustlemist ja hiilgust, mis suurimatest suurim enesega lugudes kaasa toob! Ta jõuab pea igasse müüti ning üritab kontrollida kõike, mida vähegi ulatab. Ja Jupiteri haare on lai...

Astronoomiliselt on Jupiter Päikesesüsteemi suurim planeet, Päikesest kauguselt viies, mahtudes kenasti Marsi ja Saturni orbiitide vahele. Seal on tõesti pisut rohkem ruumi, sest Marsi ja Jupiteri vahel võiks vabalt veel ühe planeedi mahutada. Mõned teavad rääkida, et see kunagi nõnda olnudki. Muistset planeeti meenutab tänapäeval vaid tihe asteroidivöö – plahvatanud planeedi mälestus.

Ladinakeeli kutsuvad astronoomid seda hiigplaneeti roomapäraselt Iuppiter-iks, tuntud on ka kreekapärased nimed Phaethon ja Zeus. Zeus on kreeka mütoloogiline vaste Jupiterile, kuid Phaethonit tuntakse Päikese (Heliose) pojana – ju planeedi suurus meelitas inimesi teda Päikesepojaks kutsuma.

Jupiter pole mitte üksnes suurim planeet, vaid ka kõige heledam terves Päikesesüsteemis. Tema keskmine kaugus Päikesest on 5,20 astronoomilist ühikut. Planeedi tiirlemisperiood on 11,86 aastat ning pöörlemisperiood ekvaatoril 9 tundi ja 50 minutit (laiustel viis minutit rohkem). Jupiteri läbimõõt ekvaatoril ulatub 142 800 ja pooluste vahel 133 500 kilomeetrini. Hiidplaneedi mass on 318 korda suurem kui Maa oma.

Kuna pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti (83 kraadi 53 minutit), siis puuduvad Jupiteril aastaajad.Planeedil on tihe ja aeglaselt muutuva struktuuriga pilvkate. Juba mitusada aastat on jälgitud ekvaatoriga rööpseid tumedaid ja heledaid vööndeid; 19. sajandi esimesest poolest alates on aga jälgitud suurt punast pöörlevat laiku, mis tekkis ühe teise varem vaadeldud laigu asemel. Planeedi ööküljel on täheldadud väga tugevat äikest ja virmalisi.

Jupiteri gaasiümbris koosneb põhiliselt vesinikust ja heeliumist; pilvedes on ka küllalt suurel määral metaani ja ammoniaaki. Jupiteri keskmes paikneb arvatavasti Maa mõõtu raudsilikaatidest tuum, mille temperatuur võib olla umbkaudu 20 00 Kelvinit. Kogu planeet on vedelas olekus, kusjuures suure siserõhu tõttu vesinik kolmveerandi raadiuse ulatuses vedela metalli sarnane. Samuti on huvitav see, et Jupiter kiirgab soojusenergiat kaks korda rohkem, kui ta seda ise Päikeselt saab. See asjaolu viitab tõigale, et tõenäoliselt toimub siseenergiaallikas gravitatsiooniline kokkutõmbumine. Planeedi pöörlemine ja soojuskonvektsioon tekitavad tugeva magnetvälja. Jupiteri magnetpoolused aga on planeedi pöörlemistelje suhtes 10 kraadi kaldu.Tugeva magnetväljaga kaasnevad võimsad kiirgusvööndid.

Nagu Saturni, nõnda ümbritseb ka Jupiteri rõngas, ehkki palju silmapaistmatum. Planeedil on teada 16 kaaslast: Adrastea, Metis, Amalthea, Thebe, Io, Europe, Ganymedes, Callisto, Leda, Himalia, Lysithea, Elara, Ananke, Came, Pasiphae ja Sinope. Suurimad neist on Europe, Ganymedes, Io ja Callisto.

Mütoloogiliselt on meil Jupiteri (kreekapäraselst – Zeusi) puhul tegemist värvikaima ja võimukaima tegelasega üldse, kellest soodsate tingimuste juures oleks ehk saanud ainujumal Kreeka-Rooma taevas. Õnneks ei läinud asi nõnda kaugele ning meil on tänapäevalgi kasutada rikas ainestik paljudest jumalatest, pooljumalatest ja kangelastest antiikmaailmas.

Kuna enamik lugusid jutustab Zeusist ning kreeklased kõnelevad oma peajumalast avameelselt ja inimlikult, kasutan siinkohal peamiselt just seda nimekuju. Pealegi kasutati antiigijärgses kunstis nii Zeusi kui Jupiteri nime läbisegi, neil vahet tegemata. Praegugi on antiigijärgne aeg, nii et vahet pole.

Niisiis oli Zeus kreeka mütoloogias peajumal, jumalate ja inimeste isa ning Olümpose jumalate perekonna pea. Zeusi peetakse põliseks kreeka jumalaks; tema nimi on puhtalt indo-euroopalikku päritolu ja tähendab “valge (hele või koitunud) taevas”. Ta sümboliseerivat päevavalguses säravat taevast ning olevat selge taeva jumal. Antiikses etümoloogias seostus sõna zeus kreeka sõnatüvega, mida võib tõlkida kui “elu, “keemine”või “niisutamine.” Arvestades Kreeka kuiva kliimaga võis niiskus (vihm) olla suuremagi väärtusega kui soojus ja päikesepaiste.

Täpselt  samamoodi oli Jupiter (ladina keeles Juppiter, omastavas käändes Jovis9 muinas-Itaalia jumal, kõrgeim Rooma jumaluste seas. Algselt oli Roomagi Jupiter taeva ja valguse valitseja, seepärast peeti tema pühadeks päevadeks iide, s.o. Täiskuupäevi. Ilmastikujumalana austati teda eriti mägedes. Võimas taevaline saatis vihma, müristamist (Juppiter Tonans) ja välku (Juppiter Fulgur). Tema kui Rooma riigikultuse peajumala tiitel oli Juppiter Optimus Maximus (Parim ja Suurim Jupiter).

Jupiteri tempel asus Kapitooliumil (Juppiter Capitolinus). Koos Juno (kreeka Hera) ja Minervaga (Kreeka Pallas Athena) kuulus ta Kapitooliumi triaadi, kome tähtsama Kapitooliumil austatava jumaluse hulka.

Zeus oli Kronose (rooma Saturnus) ja Rhea (rooma Ops) poeg, kuuludes jumalate kolmandasse põlvkonda ning pidi ettekuulutuse kohaselt saama teise, titaanide põlvkonna, kukutajaks. Eks ta omal ajal saigi. Tema sünnilugu on aga umbes järgmine:

Karm ettekuulutus puutunud Kronose (`aeg`) kõrvu. Oraakel olla teatanud, et Kronose kukutab võimult tema oma poeg. Vana Kronos mäletanud veel täpselt, kuidas ta ise oma isa Uranose (`taevas`) troonilt väevõimuga minema ajanud. Miks pidanuks seekordki teisiti minema – kuidas isa, nõnda poeg. Suurest hirmust, et ettekuulutus tõeks võib osutuda, neelanud Kronos igaks juhuks alla iga lapse, kelle emand Rhea talle sünnitanud. Rheal aga saanud lõpuks hing täis ning ta otsustanud lasteõgijat meest petta. Kui sündinud Kreeta saarel ühes koopas nende viimane, kuues laps, ei andnud ema teda isale allaneelamiseks, vaid mässinud kivi mähkmeisse ning ulatanud kivinuku vanamehele järamiseks. Too ei pannud aga pettust tähelegi. Zeus antud nümf Amaltheiale toita-kasvatada ning tema lapsepõlv möödunud turvaliselt Kreeta saarel, isa eest varjul.

Suureks kasvanud, haaraski Zeus isalt võimu. Ta hankis nõiajooki, mis ajab oksele ka kõige vägevama jumala ning sundis Kronost seda jooma. Vana jumal oksendas kõik viis Zeusi õde-venda välja ning kivinuku pealekauba. Hiljem pani Zeus selle kivinuku kui mälestusmärgi Delfis Parnases seisma – hirmuks ja hoiatuseks kõigile surelikele ja surematutele.

Sellega polnud võimuvõitlus veel kaugeltki läbi ning algas pikk ja metsik sõda jumalate vahel. Kronost toetasid vennad titaanid. Zeusi aga tema õed-vennad: Hestia, Hades, Poseidon, Hera ja Demeter. Sõda sai nõnda kole, et pidi peaaegu kogu universumi hävitama:

“Ja hirmsad hääled käisid üle ulgumere.

Maailm siis tervikuna kisendas.

Ja möirgas vapustatud taevas.

Olümpos kuni jalamini vappus

hiidjumalate õudsest rünnakust

ja hirmul üles vaatas pime Tartaros.”

Kui asi väga nutuseks muutus ning noored jumalad vanadele alla hakkasid jääma, vabastas Zeus sajakäelised koletised ning kutsus nood endale appi. Sajakäeliste võimsaiks relviks olid kõu, välk ja maavärinad. Samuti meelitas Zeus enda poole võitlema titaani poja Prometheuse, kes oskas tarka nõu anda ja kavalaid plaane seada. Zeus võitis sõja ning sellele järgnesid karmid karistused. Ju oli tal võidetute ees kole hirm. Vaenlased pandi

“piinavaisse ahelaisse vangideks

maasügavusse, sama kaugele

kui taevas maast, sest seal on Tartaros.

Ja alasi üheksa päeva ja ööd peab kukkuma,

enne kui kümnendal taevast maa peale jõuab.

Siis jälle üheksa päeva ja ööd peab kukkuma,

et jõuda Tartarose vaskse seinani.”

Kuigi Prometheus võitles “heade” poolel ning tal olid suured teened sündmuse soodsais pöördeis, mõistis Zeus Prometheuse vennale Atlasele koledamaist rängema karistuse – ta mõisteti

“kandma oma turjal igavesti

maailma julma koormat

ja taevavõlvi.

Ta õlgadele pandud tugisammas,

mis hoiab taevast lahus maast

ja mida kanda ränk on vaen.”

järgneb 20 või 21.07.