Jumalad töötavad taevas

Avanemine, aprill 2005. Marja-Leena Uluots

Tähistaeva müstiline sära on lummanud Maal elavaid inimesi ajast aega. Igast kultuurist ning igast usundist leiab oma seletuse nii tähtede tekkele kui ka lugusid nende elust ja toimetustest laias taevalaotuses.

Ühel hämaral sügisõhtul juhatas tähistaeva lummus mind astroloogia juurde. Sestap kiikan taevaste vägevate poole astroloogiatarkusi appi võttes. Lood aga, mida taevalistest vestetakse, pärinevad aegade hämarustest. Tõsi küll, peaasjalikult antiiksest maailmast – Vana Kreekast ja Vanast Roomast.

Astroloogia ja astronoomia

Astroloogiateadus ehk täheteadus uurib taevakehade mõju inimestele, loomadele, poliitilistele, ajaloolistele jt. sündmustele, ilmale jne. Ehk teisisõnu: vaatab, kuidas nii lähedased kui kaugemad tähed, planeedid, planeedikaaslased, asteroidid ja teised taevalised asukad maalaste elu-olu mõjutavad. Loomulikult peetakse lähemaid naabreid olulistemaks mõjutajateks, kuid arvestatakse ka kaugete naabrite ning Universumi tervikuga. Kodusel lähiümbrusel – Päikesesüsteemil – on eriline tähendus ning auväärne paik nii teaduse silmis kui ka mütoloogiliste pärimuste seas.

Astroloogia kõrval on teinegi tõsine teadusharu, mis uurib kosmilisi avarusi. Kuigi nimetus – astronoomia – kõlaliselt sarnane, on neil kahel täheteadusel oluline erinevus. Astronoomia tegeleb üksnes taevakehade uurimisega, astroloogia aga vaatleb nende mõju inimestele ja sündmustele. Astronoomia vaatleb kõike kõikjalt; astroloogia on aga geotsentriline – s.t. astroloogilised kirjeldused, arvutused, järeldused jne. tehakse MAALT vaadatuna.

Samuti nimetatakse astroloogias Päikesesüsteemi suuremaid taevakehi kokkuleppeliselt planeetideks, ka meie päevatähte Päikest ja Maa kaaslast Kuud. Väikesed asteroidid on astroloogia keeleski asteroidid, kuigi müstilisimat neist, Chironit, nimetatakse aeg-ajalt ka planeediks. Juhtub sedagi, et mõni astroloogiaharu tegeleb ka seni avastamata planeetide mõju tõlgendamisega. Sääraseid taevakehi nimetatakse hüpoteetilisteks planeetideks. Astroloogia kasutab oma arvutuste tegemisel ning tõlgenduste (tähenduste) väljaselgitamisel väga palju naaberteaduse, astronoomia, abi.

Astroloogia ja mütoloogia

Teatavas mõttes julgeksin mütoloogiatki pidada taevateaduseks - just see teadusharu varustab meid lugudega taevaliste elust. Suure osa päikesesüsteemi planeetidest kannavad antiikjumalate nimesid. Kes seda nüüd päris täpselt teab, kas jumalaid nimetatakse planeetide ja tähtede järgi või said taevakehad endile jumalatele kuulnud nimed. Võibolla ongi jumalad tähed või vastupidi. Kui neile aga hakta astroloogia ja mütoloogia vaheliste seoste kaudu lähenema, hämmastavad taevased nimekaimad oma iseloomusarnasusega.

Astroloogias vaadeldavad planeete, asteroide ja fiktiivseid punkte, mille kaudu iseloomustatakse nii inimesi kui sündmusi ja majandustki, on palju. Nende nimede hulgas esineb arvukalt mütoloogilisi tegelasi nii antiikmütoloogiast kui ka kultuuridest, piirkondadest ning ajastutest. Erinevate astroloogiliste meetodite juures võib kohata käsikäes Kreeka ja Rooma sama spetsialiteediga jumalaist ametivendi saatust ehk sündmusi iseloomustamas, seltsiks tähtis tegelane muistses Egiptuses või mõnest sootuks eksootilisest kultuurist. Täiesti omaette põnevaks valdkonnaks on inimeste ja kohanimesid kandvad asteroidid, kuid need jätan esialgu välja ning keskendun jumalaile, pooljumalaile ning teistele mütoloogilistele tegelastele.

Selleks, et paremini mõista, mida tegi Päike või Kuu jumalana või Jupiteri nime kandev jumalus, on nutikas heita pilk ka nende perekondlikele suhetele ning sugupuule. Kuna kreeka ja rooma jumalad olid oma loomu poolest üsna sarnased (usund rändas kreeklaste juurest roomlaste juurde), kuid päikesesüsteemi planeedid kannavad enamasti roomapäraseid nimesid, vaadeldakse neil lehekülgedel jumalaid kui lihtsalt antiikjumalaid (mütoloogia ja täpsuse seisukohast on selline teguviis täiesti ebaõiglane, kuid nende tähenduse kujunemise analüüsimisel üldistusena väga mugav). Samas on selliseid astroloogiakoolkondi (nt.Hamburgi koolkond), kus on nii kreeka-kui roomanimelistel astroloogilistel elementidel oluline erinevus. Andku jumalad, kreeklased ja roomlased ning lugejad siinkirjutajale seesugune meelevaldsus andeks!

Antiikmütoloogia

Selguse huvides tuleb alustada algusest – maailma loomisest. Valdav osa usundeist teeb nii – alustab maailma loomise kirjeldamisega, mainides ka seda, milline oli olukord enne loomist. Kristluse suurest raamatust, Piiblist, võib lugeda, et kõige alguses ei olnud midagi, siis....

Antiikmütoloogias oli kõigepealt Kaos, Kaosest sündis Nyx (“öö”) ja Erebos (“äraarvamatu sügavus”, kus peitub ka surm).

Kreeklane Hesiodos kirjutas:

….mustatiivuline Öö

pani Erebose pimesügavusse põue

tuulest sündinud muna, ja kui aeg sai täis

koorus välja särav Armastus (Eros = Amor),

kel kuldsed tiivad.

Armastus sünnitas enesele seltsiks Valguse (päeva).

Hesiodos:

Maa (gaia), iludus ja rinnakas, kes kõigele

on kindlaks aluseks, siis tärkas valgusest.

Ja veetlev Maa siis kõige enne sünnitas

kuldtäherikka Taeva (Uranos), väärse kaaslase,

kes teda, sünnitajat, kataks, ühtlasi

kes elupaigaks jumalatelegi oleks.

Maailma loomise legendist leiame esimeste seas planeedi Maa, esindajaks jumalanna Gaia, mis on astroloogias ülioluline, kuigi teda horoskoobis ei märgita. Maa on keskpunkt, kust vaadatuna avaneb nii tähistaeva avarus kui keerleb lahti ka sodiaagiring. Samuti koorub Hesiodose ridadest esimese astroloogilise põhiplaneedina Uraan. Astroloogias tähistab Uraan uuendusi, reforme, mässu, inspiratsiooni, ootamatusi, seltse-klubisid, inimlikkust, inimkonda j ka astroloogiat. Armastuse ja valguse järel ilmub meie maailm ning selle kohale tähistaevas koos kõigi taevateadustega, nii mütoloogia kui astroloogiaga sealhulgas.

Algusesse jõudmise sooviga sattusime astroloogiliste põhiplaneetide järjekorra keskele. Ettepoole jäävad isiklikud planeedid (Päike, Kuu, Merkuur; Veenus, Marss), Jupiter ja Saturn ning tahapoole põlvkondlikud (transsendentaalsed) planeedid (Uraan, Neptuun, Pluuto). Seisame taevaväravas, et mõista, kuidas see, et olla isiksus (isik), algab sealt, kus on põlvkondlik.

Emakse Maa (Gaia) ja isakese Taeva (Uranos) esimesed lapsed olid monstrumid, siis tulid kükloobid ja lõpuks titaanid. Papal sai koletistest isu otsa ning ta pagendas monstrumid ja kükloobid. Mamma Gaia pahandas ning haudus papale kättemaksu. Ainus, kes mammale sellel teel oli nõus appi tulema, oli Kronos (“aeg”; rooma Saturnus; planeet Saturn – isa, raamid, piirid, struktuur, riik, kohustus, vastutus, ambitsioon, aeg).

Astunud antiikmütoloogia radu pidi sammukese edasi, satume planeetide nimekirjas sammu tagasi ning leiame eest teise põhiplaneedi, Saturni, kreekapärase nimega – Kronos (rooma vasteks Saturnus), kes vigastas oma isa Uranost (“taevas”). Uranose verest kargasid välja gigandid – neljanda põlvkonna koletised, samuti erinnüsed (rooma fuuriad), kelle ülesandeks oli patuseid jälitada ja karistada. Erinnüsed on “need, kes liiguvad pimeduses”. Muud koletised kihutati maapaealt minema (kõik neli põlvkonda alates monstrumitest ja lõpetades gigantidega), fuuriad üksi jäid. Nemad uitavad ilmas ringi senikaua kuni on keegi, kes pattu teeb. Sellest ajast peale hakkas valitsema Kronos (Saturnus).

Lõpmata huvitav oleks sukelduda hirm-iidsete olendite maailma, kaevata välja kõik neli põlvkonda seletamatult suuri koletisi, uurida välja, millise põlvkonna sugemed on meie kodusel Kalevipojal (arvatavasti pärineb ta gigantide soost nagu teisedki hiiud ja vägilased, näiteks Ilja Muromets ja Vanapagan). Õnnetuseks on säärased üritused mütoloogia andmeil lõppenud alati veriste sõdadega. Pealegi pole nõnda vanadel tegelastel astroloogiliste vidinatega suurt pistmist.

järgneb...