Jumalad töötavad taevas 3

Päikese lugu

Eelmises osas sai vaadeldud astroloogiaga seotud taevas töötavad jumalaid üldiselt. Seekord uurime antiikmütoloogia keerulisi radu pidi meie päevatähe – Päikese lugu. Selle tarvis on vaja laskida alla võimsalt Olümposelt ning kiigata varasematesse aegadesse.

Päike

Selle suure ja sooja taevakeha eestikeelne nimi on Päike; ladina keeles Sol ja kreeka keeles Helios. Teda on nõndapalju tähtsaks peetud, et igas keeles on antud oma nimi (Pluutoga pole seda näiteks juhtunud). Et Päikest kui astroloogilist planeeti paremini mõista, on vaja tähelepanu pöörata eesti-, ladina- ja kreekakeelsele nimele, teised planeedid pole antud juhul olulised. Eesti keel on oluline seetõttu, et neid ridu lugedes mõtleme ja väljendame me end just nimelt selles keeles. Päikest päikeseks nimetades tuleb hallidest aegadehämarusest kaasa kogu sära, mida soe valguseallikas meie kultuuri jaoks eales tähendanud on. Kaasa heliseb keele kõla ning meelte põlvkondadepikkune mälestus. Päevatähe kreeka – ja ladinakeelsed nimed on olulised mütoloogilise tausta mõistmisel ja antiiksete legendide meenutamisel.

Planeediga mütoloogiliselt seotud jumalad kannavad vastavates kultuurides samasid nimesid, mis taevakeha isegi – rooma Sol ja kreeka Helios. Astroloogias vastab planeedi nimi astroloogilise taevakeha omale – Päike (samuti kutsuvad teisekeelsed astroloogid seda planeeti omakeelse nimega, nt. inglastel Sun, soomlastel Aurinko jne.). Kohalikust maarahvast pole kindlat teada, kas kunagi on olnud meie mail ka Päikese-nimelist jumalat, kuid Päike kui isiku (olevuse, tegelase) tunnistamise kohta annavad aimu kasvõi säärased keelelised väljendid nagu “päike naeratab” või “päike paistab”. Inimesed on unustanud, keel aga mäletab...

Astroloogia – Päike

Astroloogiliselt sümboliseerib Päike inimese “olemuse keset”, tema isiksuse tuuma. Päikese ülesandeks on elu säilitamine ning eluenergia kandmine. Päike on isiksuse väljendaja ning päikesemärk horoskoobis näitab inimese psühholoogilisi ja isiksuslikke omadusi. Samuti viitab Päike võimalikele eluvaldkondadele, kus inimeses peituv loominguline energia otsib kõige esmast väljundit. Kõik, mida Päike horoskoobis kuidagiviisi puudutab, muutub säravaks, kirkaks ja valgustatuks. Päikesesse on peidetud inimese südamesoov ning valgus.

Sageli näitab Päike naisterahva horoskoobis, milline peaks olema tema nn ideaalmees – prints valgel hobusel või krooniga konnake tiigikaldal suudlust ootamas.

Nagu teisedki horoskoobi planeedid, nõnda võib Päike olla tugev, nõrk, rõhutatud, vähesel määral väljendunud, passiivne vms. Kõige tugevamaks märgipositsiooniks peetakse Päikese puhul Lõvi. Kõrgendatud (ehk tugevuselt teise koha omanik) on Päike Jääras. Nõrgaks positsiooniks loetakse Veevalajat (see ei tähenda, et Veevalajal poleks südand või puuduks eluenergia ja meesideaal – kõik on olemas, lihtsalt pisut omapärasel kujul) ja languseks Kaalude-märki (see-eest, milline oskus peegeldada suvalist sära või südant!).

Kokkuvõtlikult öeldes peetakse Päikest kõige mõjuvõimsamaks taevakehaks ja see annab astroloogilises seletuses elujõu, energiat ning juhib loomingut ja organiseerimisvõimet. Vastavalt oma asendile sodiaagis ja teiste planeetide suhtes jaotab Päike inimesele ka võimu- ja valitsemistahet ning juhivõimeid. Päike annab inimesele kogu eluks kaasa valdava osa selle sodiaagimärgi iseloomulikke omadusi, milles ta inimse sündimise hetkel paiknes (see ongi päikesemärk).

Päikesel on ka oma iga – s.t. eluaastad inimese elus, millal ta pöörab isiklikule Päikesele ja sellega seotud valdkondadele suuremat tähelepanu. Nendeks eluaastateks on 21 – 35, siis tulevad ka kõige tugevamini esile iga konkreetse inimese päikesemärgi omadused. Ja eks ole see ka kõige aktiivsem aeg oma südame leidmiseks ning soovide elluviimiseks.

Mütoloogia – Päike

Mütoloogiliselt on Päike (antiikkreekalased kutsusid päikesejumalat Helioseks, roomlased Soliks) titaanide Hyperioni ja Theia poeg. Titaanid olid emakese Maa (Gaia) ja isakese Taeva (Uranos) kolmanda põlvkonna lapsed, kes sündisid pärast monstrumeid ja kükloope. Niisiis olid päikesejumal Heliose vanemad titaanid ning teda ennastki kutsuti titaaniks, mõnikord Hyperioniks (tõlkes `kõrguses olev`). Heliose isa Hyperioni peeti ka Kuu, Koidu ja Eha isaks.

Nii päevavalguse Päike, öövalguse Kuu kui ka ööst päeva ja päevast öösse ülemineku hämaruse valitsejad (Koit ja Eha) on pea iga rahva jaoks olnud nii olulised tegelased, et neil on kõigis keeltes oma nimi ning vastav mütoloogiline tegelane. Taevakehade nimed, mis sest et igas keeles isemoodi, on vaieldamatult vaid Päikesel ja Kuul; Koidutähe ja Ehatähe austavat nime võivad kanda erinevail rahvail erinevad taevakehad. Selge aga see, et Päikest – Kuud , Koitu – Eha on austatud iidsetest aegadest alates ning need tegelased kuuluvad varasematesse mütoloogilistesse kihistustesse.

Kuna käesoleval juhul on tegemist astroloogia – suunalise mõtisklusega ning astroloogiline mütoloogia seotud peaasjalikult antiikmütoloogiaga, jäägem kreeklaste – roomlaste juurde ning vaadelgem, mis nende müütilistel lugudel Päikese kohta põnevat pajatada. Õigupoolest tuleks ette rutates mainida, et Päikese (Heliose) enda kohta on vähe teada – rohkem räägitakse tema lastest. Hilisematel aegadel, kui päikesejumala ülesanded võtab enda kanda Apollo, saavad lood ja lauludki isikupärasema moe. “Uuest” päikesest, Apollost, tuleb juttu ehk mõnes hilisemas artikli osas, esialgu jäägem “vana” Päikese juurde.

Muistne rahvas teadis jutustada päikesejumalast, kes igal hommikul juhtis neljahobuse kaariku – päikesevankri – üle suure ilmakaare Okeanose, kihutades taevavõlvipidi läände ning naastes öösel peekrikujulises päikesevenes merdpidi itta, teekonna lähtepunkti. See oli tähtis töö, mida keegi teine poleks mõistnud ega suutnudki teha.

Terve rida hoiatavaid lugusid pajatab sellest, mis juhtub, kui võhik asub kaarikusse päikese teekonda juhtima. Tuntuim neist pajatab Heliose enda pojast Phaetonist. See kõlab lühidalt umbes nõnda:

Juhtunud kord ammusel ajal sedamoodi, et vägev päikesejumal Helios armunud lihtsasse surelikku tüdrukusse. Ühel päeval lähenenud ta tüdrukule nii suure armastusega, et too saanud käima peale. Tüdruk sünnitanud poja, kes saanud nimeks Phaeton. Alguses olnud laps nagu laps ikka, siis hakanud aga teised inimesed tähele panema, et poiss olla väheke imelik. Suuremaks kasvades läinud poiss ema käest aru nõudma, miks ta pole samasugune nagu teised inimesed

Pika pinnimise peale tunnistanud ema üles, et poisi isa on vägev päikesejumal ise. Kellegi nõust hoolimat võtnud poiss jalad selga ja hakanud laiast ilmast isa otsima. Mõned teadnud talle seejuures isegi teed juhatada. Nõnda jõudiski poeg lõpuks isa lossi. Isa manitsustest välja tegemata võttis nooruk päikesevankri ja kihutas ilmamere kohal taevavõlvile. Hobused aga läinud peruks ja noored käed ei jaksanud ohje hoida. Neljahobuserakend kukkunud kolinal kos päikese ja sõnakuulmatu poisikesega otse ilmamerre. Ilm oli tükk aega valguse ja soojuseta, kuni vägev päikesejumal ise tõrksad hobused taas kaariku ette rakendanud, päikese kaarikusse upitanud ja poolelijäänud teekonn taevavõlvil jätkanud. Poiss aga jäänud kadunuks.

Arvatavasti kõlbas säärane lugu suurepäraselt päikesevarjutuse seletuseks jutustada. Astroloogiasse saab siit aga vihjeid, mis juhtub siis, kui inimene tahab olla keegi teine, kui see, kes ta on (on astroloogia-Päike ju inimese isiksuse, tema “minaise” näitaja). Või mis juhtub nende inimestega, kes lasevad teise oma päikese (ehk oma elu) kaarikut juhtima – teist inimest ja tema elu vägisi ümber kujundama.

Üks muistne lugu teab rääkida ka Phaetoni õdedest, Heliose tütardest (ema on sel puhul mainimata jäänud, tütarde nimed samuti), kes läksid mere kaldale kadunud venda leinama ja itkema. Jumalatel hakkas neist hale ning tütarlapsed muudeti papliteks, kes poetavad merevaigupisaraid. Enamasti jutustavad leinavate õdede lugu üleannetu kaarikusõitja loole jätkuks.

Papli-õdedegi jutus on kaudne, kuid huvitav seos astroloogiaga. Nimelt: osa inimesi, kes on sündinud klassikalise astroloogia järgi Päikese valitsemise all olevas Lõvi märgis, võivad leida, et nad on puude-horoskoobi järgi paplid. 

järgneb...