Heraklese viies tegu 3

Viienda teo õppetund

Kaks mõtet, mis pärinevad Piiblist, võtavad kokku viienda teo õppetunni.
Peetruse esimesest kirjast: “Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ringi nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata.” (1Pt 5:8)

Ilmutusraamatust: “Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit.” (Ilm 5:5)
Herakles, püüdleja, hing, esindas lõvi; vürsti, kuningat, valitsejat. Seda sümboliseeris lõvinahk, mida ta kandis. Nemea lõvi aga esindab domineerivat isiksust, sest püüdleja individuaalsus on alati väga arenenud.

Kui püüdlejas on segunenud madalama isiksuse kolm aspekti, võib ta mõnikord tunduda üsna tüütu ja kiusliku tüübina. Tema mõistus on omal kohal. Kui ta ei kontrolli oma emotsioone, on nad segatud tema mõistuse reaktsioonidega. Nii võib ta olla väga isekas, ennast täis ja enesega rahulolev. Mõnikord on see isiksus lausa nuhtluseks selles perekonnas, grupis või ühingus, kuhu ta kuulub. Seepärast peab püüdleja, Juuda lõvi, hävitama oma isiksuse lõvi.

Alles ta eraldus hallist massist, arendades välja oma isiksuse, ja juba ta peab oma loomingu hävitama. Ta peab jääma kaitsetuks, sest tal tuleb loobuda sellest, millele ta siiani toetus – isekusest, enesekaitse instinktist. See peab andma teed isetusele, mis on oma huvide allutamine üldsusele.

Seetõttu sümboliseerib Nemea lõvi tugevat isiksust, kes tormab ringi ja rikub inimeste rahu. Mida peame õppima sellest, et Herakles jälitas lõvi kuni koopani, millel oli kaks avaust? Miks pidi ta sulgema ühe sissepääsu ja sisenema teise kaudu? Ja missugune vaimne kogemus peitub traditsiooni taga, et ta tappis lõvi paljaste kätega?

Paljud neist vanadest legendidest on varjanud oma tõelist tähendust tuhandeid aastaid. Alles meie aeg ja meie sugupõlv võib hakata mõistma nende lugude tegelikku esoteerilist mõtet. Sellel ajastul, mil me elame, toimub seniolematu inimrasside avanemine. Päikesejumalate eneseteostus on toimunud alati, ja Heraklese viiendat tegu on korratud ikka ja jälle. Igast rahvast on võrsunud püüdlejaid, kes jälitavad oma isiksuse lõvi kuni koopani, ja seal on nad saanud temast jagu. Kuid võrrelduna rahvamasside müriaadidega on nende arv olnud tühine. Nüüd on aga maailm täidetud püüdlejatega.

Kõikide rahvaste tulevased sugupõlved annavad tuhandeid püüdlejaid. Juba on meil mitukümmend tuhat Tee otsijat. Inimesed on praegu väga isikupärased, maailm on täis isiksusi. On tulnud aeg, mil Juuda suguharu Lõvi peab jagu saama oma isiksuse lõvist. Meie pole enam üksi oma võitluses, nagu oli Herakles. Me moodustame suure päikesejumalate rühma, kes püüab hakkama saada pühitsuse-eelsete katsetega, et avaneksid meie hinge kõik võimalused.

Me peame ronima Kaljukitses mäe tippu. Kui me nüüd siseneme Veevalaja ajastusse, alustavad meie rassi püüdlejad õppetundi teenimisest ja Universumi teadvusest. Kui umbes kahe tuhande aasta pärast algab Kaljukitse ajastu, toimub tohutu suur pühitsetute kogunemine. Sajad ja sajad pühitsetud soovivad tõusta pühitsuse mäele ja muutumise mäele. Vahepealsel ajal on sisenetud lõvikoopasse ja isiksuse lõvi on võidetud.

Kui vaatleme maailma tähtsamaid raamatuid, siis näeme, et kõige otsustavamad sündmused on toimunud kahes paigas: kas koopas või mäel. Kristus sündis koopas; koopas on võimalik kuulda ka Jumala häält; kristusteadvus sünnib südame koopas. Kuid pärast koopakogemusi tuleb ronida muutumise mäele; sellele järgneb ristilöömise mägi, kuni viimaks jõuame taevaminemise mäe otsa.

Tahaksin kirjeldada koobast, kuhu Heraklesel tuli siseneda. See kirjeldus on üsna tehniline, et mitte öelda teaduslik. Me kuulume aaria rassi, ja see rass rõhutab vaimset arengut. Inimeste teadvus on kõikjal suunatud nende emotsionaalsest loomusest väljapoole, st päikesepõimikust mentaalkehasse, mis asub peas. Meie peas on üks tilluke koobas, imepeen struktuur, mis sisaldab ja kaitseb meie keha üht tähtsamat nääret. Selle näärme nimi on ajuripats ehk hüpofüüs. Kui see nääre töötab õigesti ja täie võimsusega, on meil tegemist täiusliku ja aktiivse isiksusega, kes suudab end valitseda, ja kellel on küllaldane mentaalne aktiivsus ja vastupidavus.

Ajuripats koosneb kahest osast. Tema eesmises sagaras peituvad analüüsiva mõistuse, st intelligentsi eeldused. Teises, tagumises sagaras, asuvad eeldused emotsionaalseks tegevuseks, kujutlusvõimeks. Samuti öeldakse, et see nääre kontrollib teiste näärmete tööd ja reguleerib keha kasvu, olles seega elutähtis. On väga huvitav, et Berman defineerib intelligentsi kui “mõistuse võimet kontrollida oma ümbrust kontseptsioonide ja abstraktsete ideede abil.” Häired ajuripatsi funktsioneerimises toovad kaasa nii emotsionaalse kui vaimse puudulikkuse. Neid vaateid jagavad paljud endokrinoloogid ja psühholoogid. [Alice A. Bailey, Hing ja selle mehhanism.]

Just sellesse koopasse on isiksus või individuaalsus teinud endale pesa, ja just siin peab päikesejumal Herakles ta ära võitma.
Egiptlased, aga eriti hindud on juba sajandeid tundnud tšakraid ehk eeterkeha jõukeskuseid. Sisenõristussüsteemi avastamisel selgus, et just samades kohtades asuvad inimestel füüsilised näärmed. Üks neist näärmetest, ajuripats, sümboliseerib oma kahe sagaraga koobast, millel oli kaks avaust. Herakles pidi ühe neist sulgema, enne kui ta suutis kontrollida oma isiksust oma kõrgema mõistuse abil.

Alles siis, kui ta oli sulgenud isiksuse emotsioonide avause (tagumise sagara), kui ta oli visanud ära isegi oma ustava nuia, st kui ta oli sümboolselt keeldunud jätkamast isekat elu, sai ta siseneda koopasse mõistuse sagara kaudu ja alistada seal asuva isiksuse lõvi. Kõik need analoogiad on täpsed nii väikeses kui suures, ja nad annavad vapustavalt tunnistust jumaliku Plaani täiuslikkusest. Nagu ülal, nõnda ka all. Bioloogiliste ja vaimsete tõdede hämmastav ühtelangevus.

järgneb...