Jumalad töötavad taevas 18

Kuldvihm

Jupiteri lugu järg.

Zeusil ja Danael oli vaid üks laps – poeg Perseus, kuulus kreeka kangelane, kes tappis gorgo Meduusa, päästis Adnromeda koletise küüsist ning abiellus temaga. Zeusi armulugu tema emaga aga võiks kõlada umbes nii:

Elanud ühel maal, mida siis kutsutud Argoseks kuningas nimega Akrisios. Tal olnud imekaunis tütar, kuid kuningas polnud sellest rõõmu tunda saanud, sest oraakel ennustanud talle, et selle tütre poja käe läbi leiab ta kunagi häbiväärse otsa. Nõnda otsustanud kuningas vangistada tütre vasksete võrede taha sügavale maapõue. Inimese silma eest võib paks maapõu küll neitsi ilu varjata, kuid suurele jumalale Olümpose mäel ei jäänud see siiski märkamata. Kui Zeus näinud kaunist neitsit vaskses kongis, armunud ta kuningatütresse sedamaid.

Kõuekõmistaja moondanud enese kuldseks vihmaks ning sadanud ilusa Danae juurde, pakkudes talle magusat armurõõmu. Kuningatütar saanud kuldsest vihmast käima peale. Kui vana kuningas Akrisios sellest märku saanud, pannud ta tütre koos selle vastsündinud pojaga kasti, naelutanud kasti kinni ning heitnud merre lainete meelevalda. Zeus palunud vennalt, meredevalitsejalt Poseidonilt abi ning vetejumal uhtunud kasti Seriphose saarel randa. Sealne kuningas Polydektes märganud samuti Danae ilu ning ihanud teist enesele naiseks. Danae poeg Perseus aga sirgunud ja võõrasisa hakanud poja peale võõriti vaatama. Lõpuks saatnud Seriphose kuningas Perseuse laia maailma raskeid ülesandeid täitma. Kuid see on juba teine lugu.

Leda ja Luik

Armuvalus Zeusi fantaasia ning leidlikkus ei piirdunud kaugeltki kuldse vihmaga. Järgmiste laste sigitamiseks ja kaunile Ledale lähenemiseks valis ta muud vahendid. Leda oli Aitoolia kuninga Thestiose tütar ning Sparta kuninga Tyndareose abikaasa. Ühel kaunil päeval (või oli see ööl, kes seda enam täpselt mäletab) ilmus armunud Zeus kuninganna juurde imeilusa valge luigena. Nende ühendusest sündis ilus Sparta Helena ja kaksikpojad Kastor ja Polydeukes. Ja siis algavd segadused, õigemini ilmuvad erinevad versioonid. Laste sünd ise tekitab kaksipidist arvamust – ühed allikad peavad tõeks seda, et Leda sünnitas kaks korda loomulikul viisil, esmalt Helena ja siis kaksikud poisid; teised allikad aga viitavad luigemunadele, millest jumalikud lapsed ema Leda hoole all välja koorusid. Seejärel seatakse kahtluse alla poisslaste isadus. Mõned arvavad, et Polydeukes on Zeusi poeg, Kastor aga inimlikku päritolu.

Vendadevahelises tugevas sidemes aga ei kahtle keegi nagu selleski, et nad vähemate merejumalatena seilajaid kaitsevad. Poisse kutsutakse ka dioskuurideks (Zeusi võsukesed). Helena juures aga tõstatakse emaduse küsimus. Need, kes pooldavad loomuliku sünnituse varianti, on ka Leda emaduses kindlad. Teised arvavad aga, et ta sai Zeusilt viljastatud luigemuna ning kasvatas Helenat kui oma tütart. Ledal endal on oma abikaasaga veelgi lapsi, kuid need pole enam kuidagi Zeusiga seotud. Seepärast pole põhjust ka neist siinkohal juttu teha.

Heraklese sünd

Mõnel puhul aga juhtus, et truu abielunaise võrgutamiseks kõlbas kasutada äärmiselt lollikindlat vahendit – ilmuda naisele tema enda ustava abikaasa kujul. Just nõnda talitas Zeus Teeba legendaarse kuninga Amphitryoni naise Alkmenega, et sigitas Herakles. Seegi kord on tegemist kaksikutega, sest peagi pärast jumala viljastavat külaskäiku saabus koju oma mees ning sigitas samuti poja – Heraklese kaksikvenna Iphiklese. Herakles ise oli üks kreeklaste armastatumaid kangelasi, kelle juures hinnati eelkõige inimlikkust, lihtsust ja heatahtlikust. Ka siis, kui ta parimate kavatsustega suuri pahandusi korda saatis.

Aiakose sünd

Zeusi ja Aigina poja saamise loost pole palju teada. Ju tuli jumalal jälle suur armastus peale ja nõnda sündis aiakiidide müütiline esiisa Aiakos. Kuna ta oma elu ajal oli jumalakartlik ning õiglane mees, määrati ta pärast surma allilma kohtunikuks. Teiste allikate järgi oli ta aga Hadese väravavalvur, mis sisuliselt teeb selle sama välja, kuna väravavalvurigi ülesanne oli jälgida, et kõik surnud leiaks õige (väljateenitud) paiga Tartaroses.

Europe lugu

Zeusi armulugu Europega on seevastu tuntum ning igati põnev seiklus. Ja Europle endale küllaltki mugav. Europe oli Siidioni kuninga tütar, armulugu aga umbes säärane:

Kui Zeus ühel varajasel kevadhommikul igavledes alla maa peale vaadanud, tabanud tema terav silm kauni pildi – imeilus tütarlaps jalutanud aias ning mõtisklenud koiduaegse une tähenduse üle. Printsess Europe nimelt näinud unes, kuidas kaks mandrit vaielnud tema saatuse üle. Aasia ütelnud, et tütarlaps peaks temale kui Europe sünnitajale kuuluma, äsja ilmunud, kuid veel nimetu manner Aasia kaisus väitnud, et peajumal ise lubanud printsessi koos nimega temale.

Printsess kutsunud kaasa temaga samal aastal sündinud kõrgest soost tütarlapsed ning nad läinud mereäärde imelisele lilleaasale hommikukastesse hullama. Kui nad tantsinud ja lilli noppinud, märganud seda ka armastusejumalanna Aphrodite, kellel tekkinud kaval plaan: jumalanna saatnud poja, väikese vallatu Eros-poisikese salamisi Zeusi juurde. Vallatu noolepilduja heitnudki ühe oma armunoolest Zeusi pihta ning too armunud sedamaid hullupööra Europesse ära.

Nüüd moondunud Zeus end imekauniks sõnniks kastanpruuni läikiva karvaga hõbesarviliseks jumalikult lõhnavaks loomaks ja laskunud alla aasale hullavate tütarlaste juurde. Siis meelitanud ta Europe teistest tütarlastest eemale, võtnud ta oma laiale turjale ning tõtanud läbi mere minema. Meri avanenud nende ees, imelised merejumalad nereiidid saatnud neid ning vetevalitseja Poseidon isegi olnud kohal.

Nüüd taibanud Europe, et tal pole tegemist mõne tavalise loomaga, vaid jumala enesega. Printsess palunud härdalt, et vägev jumal ei jätaks teda kuhugile üksikule maale maha. Sõnn selgitanud siis, et ta on peajumal Zeus ise ning kannab Europet turjal vaid suurest armastusest tütarlapse vastu. Samuti öelnud imeline loom, et viib tüdruku Kreetale, kus too pidi sünnitama talle “kuulsusrikkaid poegi, kes kord valitsema saavad kõigi inimeste üle ses maailmas.”

Nõnda randunudki armastajad Kreetal ja Aastaajad, Olümpose väravavalvurid, korraldanud neile uhke pulmapeo. Europe poegadest aga saanud tõesti kuulsad mehed, kaks neist – Minos ja Rhadamanthys  - ülendatud nende õigluse lausa kõrgeimaks kohtumõistjaiks surnute üle. Europe järgi aga hakatud nimetama tervet maailmajagu, Euroopat.

Io armulugu Zeusiga on samuti geograafilist alatooni, kuid mitte nii õnnelik kui Europe oma. Mingil seletamatul põhjusel ei tundnud Hera eelmise armuseikluse vastu erilist huvi, Iot aga kiusas see-eest topelt usinusega. Nõnda sündis siia ilma Ephapos.

Zeus armunud imekaunisse printsessi ning saatnud talle igasuguseid unenägusid, mis tütarlapsel meeled segi ajanud. Nõnda sosistanud vägev jumal talle kõrva:

“Oo õnnelikum neidudest,

miks nõnda kaua neitsi oled?

Zeus armunoole südamesse sai.

Sind ihkab ta tuliselt.

Koos sinuga ta tahab armu nautida.”

Siis mähkinud Zeus maaima nõnda paksu udupilve sisse, et ilm läks sootuks pimedaks. Tema armukade naine märganud seda ning saanud kohe aru, et mehel mõni armuseiklus varjamisel. Hera laskunud maale ja hajutanud pilved. Zeus jälle omakorda moondanud Io kauniks lehmakeseks ning teinud näo kui kohanuks õhvakest esmakordselt. See aga ei petnud vihast taevakuningannat ning too nõudis lehma enesele kingiks. Zeus ei võinud keelduda. Nõnda saanud Hera Io lehmana endale.

Nüüd andnud Hera õhvakese Argose hoole alla. Seal olnud loom hästi valvatud, sest Argos maganud nii, et pannud kinni vaid ühe silma – teine jälginud ala-lõpmata ümbrust.

Zeus palunud omakorda abi Hermeselt – kõige nutikamalt jumalate seast. Hermes uinutanud Argose salasilma unele ning tapnud karjuse.

Hera aga korjanud karjuse silmad kokku ning poetanud need paabulinnu saba peale. Siis saatis aga parmu Iot pii-nama. Nõnda põgenenud Io järjest edasi. Koht kus ta esimest korda kiini jooksnud, saanud tema järgi nimeks Joonia meri.

järgneb...