Ceres

Kogu materjal on koostanud Marja-Leena aastal 2001 ja tema lahkel loal ma selle siin avaldan.

Ceres, muistne Itaali-rooma vilja- ja pőllutööjumalanna, Proserpina ema; hiljem samastati teda kreeka Demeteriga. 493 e.Kr rajasid roomlased Aventinuse künkale templi kolmele jumalale: Ceresele, Liberile ja Liberale (neile vastas kreeka jumalate kolmik Demeter, Dionysos ja Kore). Ceres, Liber ja Libera olid rooma pleebsi jumalad ja seetőttu tähtsad ka poliitikas; nende tempel oli pleebsi kultusekeskus, selle ümber peeti turgu ja selles hoiti pleebsi kassat.
Ediilid olid algselt selle templi teenijad. 19. aprillil tähistati selle jumalatekolmiku püha Cerealia-t.
Ceres oli lähedases seoses Tellusega.

/Antiigileksikon. 1. köide. A-Mez. - Tln: Valgus, 1983. - 352 lk, illustr./
ediil (< lad aedilis, aedes 'tempel') kőrge riigiametnik linnades, peamiselt Roomas; algselt (aastast 491 e.Kr) rahvatribuuni abi. Licinius Stolo ja Sextius Lateranuse seadusega 367 valiti ediiliks ka patriitse. Ediilid valvasid avaliku korra, tänavate, templite, turgude, linna viljaga varustamise, riigikassa, ehitustegevuse ja avalike mängude järele. Keisririigi ajal minetasid nad tähtsuse.

/Antiigileksikon. 1. köide. A-Mez. - Tln: Valgus, 1983. - 352 lk, illustr./
pleebs, Vana-Rooma lihtrahvas, plebeidest koosnev rahvamass, vastandina patriitsidele. Kauakestvas seisustevahelises vőitluses (pöördepunktiks selles vőitluses olid kaheteistkümne tahvli seadused) saavutasid pleebsid patriitsidega vőrdsed őigused. Aastast 367 e.Kr pidi üks kahest konsulist olema plebei. Pleebside őiguseid kaitsesid rahvatribuunid (tribuni plebis). Nad kutsusid plebeesid rahvakoosolekuile ja kasutasid intertsessiooni, s.o őigust kasutada seaduste rakendamist.

Hilisantiikajal tähendas pleebs lihtrahvast üldse. Ehkki nii Roomas kui muis linnades püsis erinevus pleebside ja eesőigustega kodanike vahel, ei olnud see piir ületamatu, sest määravaks osutus inimestevahelistes suhetes rikkus. Hilisantiikajal eristati seadusega linna- ja maapleebse.
Pleebs ei ole samastatav proletariaadiga. Pleebs on koostiselt kirev: sinna kuulusid nii arstid, kunstnikud, őpetajad, käsitöölised kui ka antiikaja kaltsakproletariaat.
/Antiigileksikon. 2. köide. Mez-Yse. - Tln: Valgus, 1983. - 344 lk, illustr./

CERES,
Iidne itaalia ja rooma ktooniline (kreeka chthonios 'maine', 'maa-' - maa-alune, allmaa-) maaviljakuse jőudude, tärkamise ja kőrreliste viljade küpsemise jumalanna, aga ka maa-aluse maailma, mis vajutab inimeste peale meeletust ja ka emaduse ning abielu jumalanna (Romuluse seaduse järgi anti naisele pool tema mehe varandusest, kui see ilma pőhjuseta naisest lahku läks). Teda peeti pőllupidajate kaitsjaks, kes kaitses saaki varaste eest.

Hiljem peeti teda üksnes kőrreliste ja saagi jumalannaks, teda koheldi suure austusega, eriti talupoegade hulgas. Talle pühendati cerealia pidustused ning teda peeti meeles ka bacanalil (jumalate peol).
Pleebide ja patriitside ajastul seisis ta jumalatekolmiku (Ceres, Liber, Libera) eesotsas. 493. aastal e.Kr oli segatud templimeistrite kampaaniasse Palatoni ja Aventioni vahel, kus plebeid varem kummardasid maajumalatena? Sejat, Segetiat, Messiat, Tutulinat?, keda Ceres asendas. Seal templis oli Consuse maa-alune altar. Arvatakse, et Ceres on alati olnud pleebi jumalanna, plebei ühiskonna preester. Cerealia kanti Numa kalendrisse seoses plebeide osalemisega rooma ühiskonnas. Pleebi kolmikjumalate templist sai vőitluskeskuseks plebeide vőitluses patriitside vastu ja kohaks, kus nad jagasid (Ceres väljendas jumalannat, kes jagas näljastele vilja.

Plebeide ja patriitside leppimise järel austati Cerest nagu üldist jumalannat. Tema vana roll säilis rahvuste vaheliste teravuste silumises ja nobiliteedi vastu. Teda vastandati nobiliteedi jumalanna Kibelaga. Koos Tellusega pühendati neile lőikuspidu ja talvine külv (Sementiivid 15.12) ning tsereaalid (19.04). Tsereaalidel mängiti tsirkuse ja stsenitseskie mänge. Loobiti pähkleid laiali ja ?travlei? rebastele seoti külge pőlevad tőrvikud, mis pidi kaitsma külvi kőrvetava kuumuse eest ja stimuleerima taimede kasvu.

3. sajandil e. Kr lähenes Ceres Demeterile, Libera Proserpinale (Persephonele). Cerese kultus helleniseerub, Cereras ilmneb naiselik müstika. Pluto juurest naasva tütrega kohtumise pidu, millele järgnes üheksapäevane paast ja vaoshoitus, seostub maaviljeluse arenguga ja seaduste sisseviimisega, mis viib inimeste tsiviliseerituse poole.
/Maailma rahvaste müüdid, entsüklopeedia kahes köites. Mифы народов мира - peatoimetaja С. А. Токарев. - Moskva: Российская энциклопедия, 1994. - 2. köide K-Я. - 719 lk, illustr. Vene keeles/

Consus,
Vana-Rooma agraarjumal, keda peeti koos jumalanna Opsiga viljavarude valvuriteks. Nad viisid viljasaagi talveajaks maa-alustesse hoidlatesse. Consuse maa-alune suletud altar avati vaid kahel päeval aastas - 21. aprillil ja 15. detsembril consualia pidustuste ajal, kui talle toodi ohvreid, karjased osalesid jooksuvőistlustel, hobuseid, muulasid ja eesleid ehiti okstega. Pidustuste ajal rööviti Romuluse kutsutud tütreid. Hiljem sulandusid consuaalid kokku Neptuunile pühendatud pidustustega. Sőnakőlalise sarnasuse tőttu (consilium 'nőuanne') peeti Consust heade nőuannete jumalaks.
/Maailma rahvaste müüdid, entsüklopeedia kahes köites. Mифы народов мира - peatoimetaja С. А. Токарев. - Moskva: Российская энциклопедия, 1994. - 1. köide A-K. - 671 lk, illustr. Vene keeles/

Consus (arvatavasti ladinakeelsest sőnast condere 'varjama'), muistne rooma jumal, kes kaitses pärast lőikust varju alla pandud vilja. Vastavalt muinasaja kombele hoida vilja maa-alustes süvendites oli Consusel Palatinuse künkal maa-alune altar. Tema pidustust, Consualia't peeti 21. aprillil ja 15. Detsembril.
/Antiigileksikon. 1. köide. A-Mez. - Tln: Valgus, 1983. - 352 lk, illustr./

Tellus (lad. 'maa'), Rooma maa- ja viljakusejumalanna, keda austati koos Ceresega; talle ohverdati tiineid loomi.
/Antiigileksikon. 2. köide. Mez-Yse. - Tln: Valgus, 1983. - 344 lk, illustr./
Siiski oli jumalate seas kaks koguni teistsugust olevust, kes esinesid tőepoolest inimsoo parimate sőpradena: Demeter (ladina Ceres), viljajumalanna, Kronose (Saturnuse) ja Rhea (Opsi) tütar, ja Dionysos (teise nimega Bakchos), veinijumal. Demeter oli vanem ja see on mőistetav. Vilja kasvatati juba ammu enne viinamägede rajamist. Esimene viljapőld oli paikse elu alguseks maa peal. Viinamäed siginesid hiljem. Loomulik oli seegi, et viljakasvu toetavat jumalikku jőudu kujutati jumalannana, mitte jumalana. Kui meeste tegevuseks oli küttimine ja sődimine, kuulus pőldude eest hoolitsemine naiste ülesannete hulka, ning kuna nemad kündsid ja külvasid ja lőikasid vilja, leidsid nad, et naissoost jumal suudab paremini mőista ja abistada naiste tööd.

Nad suutsid ka ise paremini mőista Demeteri, keda ei austatud nagu teisi jumalaid meestele meeldinud vereohvritega, vaid iga tagasihoidliku tööga, mis aitas kaasa majapidamisele. Demeteri kaudu pühitseti viljapőlde. "Demeteri püha vili." Rehealused olid samuti tema kaitse all. Nii pőld kui rehealune olid tema templid, kus ta vőis iga hetk kohal viibida. "Pühas rehealuses, kus vilja tuulutati, oli tema, viljakarva kollaste juustega Demeter ise see, kes eraldas terad sőkaldest, nii et aganad aeti valgesse kuhja." "Olgu minu osaks," palvetab rehepeksja "seista Demeteri altari kőrval ja tuulata vilja, ja tema las seisab naeratades mu juures, viljavihud ja magunad peos."

Demeteri tähtsaim pidustus toimus viljalőikuse ajal. Varasematel aegadel oli sel puhul ilmselt tegemist lihtsa tänupühaga, kui tehti esimene tegu leiba uuest viljasaagist ning söödi seda pidulikult, läkitades tänupalveid jumalannale, kelle armust tuli inimeste ellu too parim ja kőige vajalikum and. Hiljem muutus tagasihoidlik pidu müstiliseks riituseks, millest me vähe teame. Septembris peetud suut pidustus toimus vaid iga viie aasta tagant, kuid see kestis üheksa päeva, mille puhul tavalise elu toimetused tavaliselt edasi lükati. Korraldati rongkäike, toodi ohvreid, tantsiti, lauldi ning valitses üldine lőbusus. Kőik see oli üldrahvalik, nagu paljud autorid edasi annavad. Kuid peamist osa tseremooniast, mis leidis aset templite juures, pole keegi kirjeldanud. Need, kes seda korraldasid olid seotud vaikimistőotusega ning nad pidasid seda nii kindlalt, et me teame vaid üksikuid momente sellest, mis toimus.

Eleusises, väikeses linnas Ateena lähedal, oli suur tempel, kus Demeteri austamistseremooniat kutsuti Eleusise müsteeriumideks. Läbi kreeka ja rooma ajastu peeti neid erilise austusega. Cicero ütleb esimesel sajandil enne meie ajaarvamist: "Pole midagi ülevamat kui need müsteeriumid. Need on teinud meie iseloomud leebemaks ja kombed malbemaks; need on toonud meid metsluse olukorrast tőelise humaansuse juurde. Need on näidanud meile teed, kuidas rőőmsalt elada, ja veelgi enam - need on őpetanud meile, kuidas surra parem lootus südames."

Ja kuigi need müsteeriumid olid pühad ja hardad, kandsid nad ometi kunagise päritolu pitserit. Üks killuke sellest vähesest informatsioonist, mis meieni on jőudnud, pajatab, et kőige hardunumal hetkel näidati Demeteri kummardajatele "viljapead, mis oli lőigatud pühalikus vaikuses".
Täpselt ei tea keegi, kuidas vői millal asus veinijumal Dionysos Eleusises Demeteri kőrvale.
"Demeteri kőrval Dionysos istub,
juuksed laineis, simblimängu kuulab."

Täiesti loomulik, et neid kummardati koos - mőlemad olid maa heade andide jumalad, mőlemaid austati elus igapäevaste vajalike toimetuste juures, nagu seda on leivasöömine ja veinijoomine. Lőikuse ajal peeti ka Dionysose pidu, kui kobarad veinitőrde toodi.
Rőőmujumal Dionysos, helge täht,kes paistab viljakogujate seast.

Kuid Dionysos polnud alati rőőmujumal, nagu polnud Demeter alati suveaja őnnelik jumalanna. Mőlemad tundsid niihästi muret kui rőőmu. Ka selles suhtes olid nad tihedasti teineteisega seotud: nad olid mőlemad kannatavad jumalad. Teised surematud olid vabad kestvast murest. "Elades Olümposel, kus pole tuuli, vihmatilka ega lumehelvest, on nad őnnelikud kőik päevad, pidutsevad nektarit ja ambroosiat maitstes, naudivad kőrgeaulise Apolloni hőbelüüra mängu, muusade imeilusat laulu, jälgivad, kuidas graatsiad tantsivad Hebe ja Aphroditega, ja kiirgav valgus loidab nende ümber." Kuid kaks jumalat teadsid, mida tähendab südantpainav mure.

Mis saab viljapőllust ja uhketest viinamarjaväätidest, kui saak on koristatud, kobarad korvi kogutud ja algab sünge külm, mis tapab haljendava elu väljadel? Selle küsimuse esitasid inimesed üksteisele, kui hakkasid tekkima esimesed lood, milles püüti selgitada neid salapäraseid nähtusi; muutused toimusid nende silme all nii päeval kui ööl, nii aastaaegade vaheldusmisel kui taevatähtede liikumisel. Kuigi demeter ja Dionysos olid lőikuse őnnelikud jumalad, oli siiski ka selge, et talveajal nad seda enam polnud. Kaua aega murdsid inimesed pead, miks see nii on, ja nad jutustasid lugusid, milles püüti sellele küsimusele vastata.
järgneb...