DEMETER (CERES)
Järgnev lugu esineb ainult väga vanas poeemis, ühes varajasemas "Homerose hümnis", mis on pärit kaheksandast sajandist vői isegi seitsmenda algusest. Originaalis esineb varajase kreeka poeesia tunnuseid, milleks on suur lihtsus, siirus ja rőőm kauni maailma üle.
Demeteril oli ainuke tütar, Persephone (ladina Proserpina), kevadeneiu. Demeter kaotas tütre, ja kohutavas mures vőttis ta oma annid maa pealt, mis muutus külmaks ja tühjaks. Haljendav ja őitsev maa jäi jää vangiks, elutuks, sest Persephone oli kadunud.
Pimeda allilma isand, kőikide surmade kuningas, viis ära Persephone, kui too ilusat nartsissiőit imetledes oma kaaslastest liiga kaugele jäi. Hades oli kihutanud oma kaarikul, mida vedasid süsimustad hobused, kuristiku kaudu maa peale, märganud ilusat neidu, haaras ta kinni tolle käsivarrest ja tőmbas neiu kaarikusse. Nii toimetati nuttev Persephone allilma. Kőrged mäed ja vetesügavused kajasid tema hädakisast ja ema kuulis seda. Linnuna sööstis Demeter üle mere ja maa tütart otsima. Kuid keegi ei osanud talle vastata, "ei ükski inimene ega jumal, samuti ka lindude sőnumitooja mitte". Üheksa päeva rändas Demeter ringi ja kogu selle aja jooksul ei puudutanud ta ambroosiat ega tőstnud magusat nektarit huultele. Viimaks jőudis ta päikese juurde, kes rääkis ära kogu loo: Persephone oli allilmas, varjulises surmariigis.
Nüüd asus veelgi suurem mure Demeteri südamesse. Ta lahkus Olümposelt, asus elama maa peale, kuid moondatult, et keegi teda ära ei tunneks; oli ju üldse küllaltki raske jumalaid surelikest inimestest eraldada. Üksinda rännates jőudis ta Eleusisesse ja istus teeveerele kaevu juurde. Välimuse järgi vőis teda pidada elatanud naiseks, kes suures majas lapsi hoiab vői panipaiku valvab. Neli nägusat neidu, őed, tulid kaevule vett tooma, nägid teda ja pärisid kaastundlikult, mida emake siin teeb. Demeter vastas, et ta oli pőgenenud mereröövlite küüsist, kes olid tahtnud teda orjusesse müüa, ja et ta ei tunne siin vőőras paigas kedagi, kes vőiks teda aidata.
Õed kostsid Demeterile, et iga maja nende linnas vőtaks teda kahel käel vastu, kuid neile meeldiks kőige rohkem, kui vőőras tuleks nende koju, ja palusid, et ta ootaks, kuni nad käivad emalt luba küsimas. Jumalanna noogutas alandlikult ja őed, täitnud oma sädelevad kannud veega, tőttasid koju. Nende ema, Metaneira, käskis tütardel kohe tagasi minna ja paluda vőőras kaasa; őed leidsid kaevule jőudes auväärse jumalanna ikka veel istumas, nägu looritatud ja kaunid jalad tumeda rüü varjus. Demeter järgnes ődedele, ja kui ta astus üle läve ruumi, kus ema hoidis oma noorimat poega, täitis taevalik sära ukseava ning Metaneira tundis suurt aukartust.
Ta palus Demeteril istuda ja pakkus külalisele oma mesimagusat veini, kuid jumalanna ei puudutanud seda. Selle asemel soovis Demeter piparmündiga maitsestatud odravett, jahutavat jooki, mida kasutavad viljakoristajad kibeda töö ajal ja mida pakutakse pühas karikas Eleusise linnas Demeteri auks. Janu kustutanud, vőttis ta lapse, hoidis seda oma lopsakal rinnal ja ema süda rőőmustas. Nii imetas Demeter Demophoonit, Metaneira ja targa Keleose poega. Ja laps kasvas nagu noor jumal, sest iga päev vőidis Demeter teda ambroosiaga ja asetas öösiti punasesse tuleasemesse. Demeter otsustas anda lapsele surematu nooruse.
Millegipärast aga hakkas ema muretsema, nii et ta jäi ühel ööl valvama ja nägi ehmudes, kuidas laps tulle pandi. Jumalanna sai pahaseks, vőttis poisi koldest ja asetas maha. Tahtis ta ju vabastada last vananemisest ja surmast, kuid nii ei pidanud sündima. Ometi oli poiss puhanud Demeteri pőlvedel, maganud tema kätel, ja seepärast jäi ta auväärseks kogu eluks.
Nüüs ilmutas Demeter ennast täies jumalikus hiilguses. Temast hoovas ilu ja veetlevust; temast kiirgas valgus, nii et kogu suur maja oli tulvil sära. Jahmunud naised kuulsid, et nende ees seisis Demeter. Jumalanna käskis neil ehitada talle suure templi linna lähedale, et vőita tagasi tema südame soosingut.
Seda öelnud, Demeter lahkus ja Metaneira langes kőnevőimetult pőrandale ning teised värisesid hirmust. Hommikul rääkisid nad kogu loo Keleosele; too kutsus inimesed kokku ning andis neile edasi jumalanna käsu. Kőik töötasid innukalt templi ehitamisel, ja kui see valmis sai, tuli Demeter ja istus sinna - eemal Olümpose jumalaist, üksinda, igatsedes tütre järele.
See aasta oli inimestele kőige kohutavam ja julmem üle maa. Midagi ei kasvanud; ükski seeme ei tärganud; asjatult vedasid härjad sahka pőldudel. Näis, et kogu inimsugu on määratud näljasurma. Viimaks nägi Zeus, et peab ise asja käsile vőtma. Ta saatis üksteise järel jumalaid Demeteri juurde, et viimase pahameelt hajutada, kuid ta ei vőtnud kedagi kuulda. Demeter kuulutas, et ei lase maad vilja kanda, kuni pole näinud oma tütart. Nüüd otsustas Zeus, et ta vend pidi järele andma. Zeus käskis Hermesel laskuda allilma ja anda sealsele valitsejale käsk, et too laseks oma mőrsja tagasi Demeteri juurde.
Hermes leidis mőlemad kőrvuti istumas, kusjuures Persephone nukrutses, sest ta igatses ema järele. Hermese sőnade peale hüppea ta rőőmsalt üles ja oli kohe valmis teele asuma. Hades teadis, et peab kuulama Zeusi sőna ja laskma Persephone maa peale, kuid ta palus teda, et too temast halvasti ei mőtleks ega kurvastaks, kuna Pesephone on ikkagi ühe suurima surematu abikaasa. Hades laskis Persephonel süüa granaatőuna seemet, teades, et seda tehes peab ta tema juurde tagasi pöörduma.
Hades pani oma kuldse kaariku valmis, Hermes haaras ohjad ja juhtis mustad hobused otseteed templi ette Demeteri juurde. Demeter jooksis tütrele vastu nii kiiresti nagu menaad mäenőlval. Persephone hőppas ema käte vahele tugevasse embusesse. Päev läbi räägiti sellest, mis mőlemaga oli juhtunud, ja Demeter kurvastas, kui kuulis, et tütar oli söönud granaatőuna seemet; ema kartis et ei suuda tütart enda juures hoida.
Nüüs läkitas Zeus teise saadiku Demeteri juurde, kőrge isiku, ei kellegi muu, kui oma ema Rhea Olümpose kőrgustest alla tühja ja palja maa peale ning ütles templi uksel Demeterile:
"Tule, mu tütar, sest Zeus, kaugelenägija, kőuekőmistaja, käsib sind. Tule jälle jumalate kodadesse, kus sulle osaks saab au, kus sul saab olema sinu igatsetud tütar sinu muret lohutamas, siis kui igal aastal saab ring täis ja karm talv on lőppenud. Ainult kolmandiku osa saab pimedusriik su tütart hoidma. Ülejäänud aja on ta sinu ja teiste taevaliste rőőmuks. Olgu rahu nüüd. Anna inimestele sa kätte oma hüvad annid."
Demeter ei hakanud vastu, kuigi talle ei meeldinud igal aastal jääda Persephonest ilma neljaks kuuks ja näha oma armastatud last laskumas alla surnute riiki. Kuid ta ilmutas oma lahkust; inimesed kutsusid teda alati "heaks jumalannaks". Ta kahetses, et oli lasknud maad tugevasti laastada. Ta muutis taas väljad rikkaks, pőllud viljakaks, ja kogu maa kattus kirevate lillede ja haljendava leherüüga. Ta läks Eleusise valitsejate juurde, kes olid talle templi ehitanud, ja valis ühe neist, Triptolemose, oma saadikuks inimeste juures ning őpetas teda őigesti vilja külvama. Ta őpetas Triptolemosele ja Keleosele ka teisi omi pühi riitusi, "müsteeriume, millest ükski hing ei tohi rääkida, sest suur aukartus aheldab keele. Őnnis on see, kes on neid näinud; tema saatus saab olema ilus tulevases maailmas."
Ta palus Demeteril istuda ja pakkus külalisele oma mesimagusat veini, kuid jumalanna ei puudutanud seda. Selle asemel soovis Demeter piparmündiga maitsestatud odravett, jahutavat jooki, mida kasutavad viljakoristajad kibeda töö ajal ja mida pakutakse pühas karikas Eleusise linnas Demeteri auks. Janu kustutanud, vőttis ta lapse, hoidis seda oma lopsakal rinnal ja ema süda rőőmustas. Nii imetas Demeter Demophoonit, Metaneira ja targa Keleose poega. Ja laps kasvas nagu noor jumal, sest iga päev vőidis Demeter teda ambroosiaga ja asetas öösiti punasesse tuleasemesse. Demeter otsustas anda lapsele surematu nooruse.
Millegipärast aga hakkas ema muretsema, nii et ta jäi ühel ööl valvama ja nägi ehmudes, kuidas laps tulle pandi. Jumalanna sai pahaseks, vőttis poisi koldest ja asetas maha. Tahtis ta ju vabastada last vananemisest ja surmast, kuid nii ei pidanud sündima. Ometi oli poiss puhanud Demeteri pőlvedel, maganud tema kätel, ja seepärast jäi ta auväärseks kogu eluks.
Nüüs ilmutas Demeter ennast täies jumalikus hiilguses. Temast hoovas ilu ja veetlevust; temast kiirgas valgus, nii et kogu suur maja oli tulvil sära. Jahmunud naised kuulsid, et nende ees seisis Demeter. Jumalanna käskis neil ehitada talle suure templi linna lähedale, et vőita tagasi tema südame soosingut.
Seda öelnud, Demeter lahkus ja Metaneira langes kőnevőimetult pőrandale ning teised värisesid hirmust. Hommikul rääkisid nad kogu loo Keleosele; too kutsus inimesed kokku ning andis neile edasi jumalanna käsu. Kőik töötasid innukalt templi ehitamisel, ja kui see valmis sai, tuli Demeter ja istus sinna - eemal Olümpose jumalaist, üksinda, igatsedes tütre järele.
See aasta oli inimestele kőige kohutavam ja julmem üle maa. Midagi ei kasvanud; ükski seeme ei tärganud; asjatult vedasid härjad sahka pőldudel. Näis, et kogu inimsugu on määratud näljasurma. Viimaks nägi Zeus, et peab ise asja käsile vőtma. Ta saatis üksteise järel jumalaid Demeteri juurde, et viimase pahameelt hajutada, kuid ta ei vőtnud kedagi kuulda. Demeter kuulutas, et ei lase maad vilja kanda, kuni pole näinud oma tütart. Nüüd otsustas Zeus, et ta vend pidi järele andma. Zeus käskis Hermesel laskuda allilma ja anda sealsele valitsejale käsk, et too laseks oma mőrsja tagasi Demeteri juurde.
Hermes leidis mőlemad kőrvuti istumas, kusjuures Persephone nukrutses, sest ta igatses ema järele. Hermese sőnade peale hüppea ta rőőmsalt üles ja oli kohe valmis teele asuma. Hades teadis, et peab kuulama Zeusi sőna ja laskma Persephone maa peale, kuid ta palus teda, et too temast halvasti ei mőtleks ega kurvastaks, kuna Pesephone on ikkagi ühe suurima surematu abikaasa. Hades laskis Persephonel süüa granaatőuna seemet, teades, et seda tehes peab ta tema juurde tagasi pöörduma.
Hades pani oma kuldse kaariku valmis, Hermes haaras ohjad ja juhtis mustad hobused otseteed templi ette Demeteri juurde. Demeter jooksis tütrele vastu nii kiiresti nagu menaad mäenőlval. Persephone hőppas ema käte vahele tugevasse embusesse. Päev läbi räägiti sellest, mis mőlemaga oli juhtunud, ja Demeter kurvastas, kui kuulis, et tütar oli söönud granaatőuna seemet; ema kartis et ei suuda tütart enda juures hoida.
Nüüs läkitas Zeus teise saadiku Demeteri juurde, kőrge isiku, ei kellegi muu, kui oma ema Rhea Olümpose kőrgustest alla tühja ja palja maa peale ning ütles templi uksel Demeterile:
"Tule, mu tütar, sest Zeus, kaugelenägija, kőuekőmistaja, käsib sind. Tule jälle jumalate kodadesse, kus sulle osaks saab au, kus sul saab olema sinu igatsetud tütar sinu muret lohutamas, siis kui igal aastal saab ring täis ja karm talv on lőppenud. Ainult kolmandiku osa saab pimedusriik su tütart hoidma. Ülejäänud aja on ta sinu ja teiste taevaliste rőőmuks. Olgu rahu nüüd. Anna inimestele sa kätte oma hüvad annid."
Demeter ei hakanud vastu, kuigi talle ei meeldinud igal aastal jääda Persephonest ilma neljaks kuuks ja näha oma armastatud last laskumas alla surnute riiki. Kuid ta ilmutas oma lahkust; inimesed kutsusid teda alati "heaks jumalannaks". Ta kahetses, et oli lasknud maad tugevasti laastada. Ta muutis taas väljad rikkaks, pőllud viljakaks, ja kogu maa kattus kirevate lillede ja haljendava leherüüga. Ta läks Eleusise valitsejate juurde, kes olid talle templi ehitanud, ja valis ühe neist, Triptolemose, oma saadikuks inimeste juures ning őpetas teda őigesti vilja külvama. Ta őpetas Triptolemosele ja Keleosele ka teisi omi pühi riitusi, "müsteeriume, millest ükski hing ei tohi rääkida, sest suur aukartus aheldab keele. Őnnis on see, kes on neid näinud; tema saatus saab olema ilus tulevases maailmas."
"Lőhnava Eleusise kuninganna,
maale heade andide kinkija,
ole mulle armuline, oo Demeter!
Ka sulle, Persephone kaunis,
kőigi armastatud neiu, laulu
laulan sinu kiituseks ja auks."
Mőlema jumalanna, Demeteri ja Persephone loos domineeris mureteema. Demeter, rikkaliku viljasaagi jumalanna, oli siiski rohkem taevane muretsev ema, kes näeb oma tütart igal aastal suremas. Persephone oli sädelev kevade- ja suveneid, kelle kerge samm kuival ruugel mäenőlval muutis kőik värskeks ja haljendavaks, nagu kirjutas Sappho,
"ma kuulsin jalajäljest lille vőrsumas..."
- siin oli mőeldud Persephone jalajälge. Kuid Persephone teadis, kui üürike see ilu oli; viljad, lilled, lehed, kőik kaunid taimed maa peal pidid kaduma külma tulekuga ja minema koos temaga surma vőimusesse. Pärast seda kui hämaruseriigi valitseja oli Persephone ära viinud, polnud too enam lőbus noor olevus, kes mängleb lillelisel aasal ega tunne mingit muret. Ta küll tärkas surmast igal kevadel, kuid tői endaga kaasa mälestusi sealt, kust oli tulnud; kogu tema särava ilu juures oli temas nüüd midagi vőőristavat ja väärikat. Sageli kutsuti teda "neiuks, kelle nime ei tohi öelda".
Olümplased olid "őnnelikud jumalad" ja seega väga kauged surmale määratud, kannatavaist inimesist. Ent oma muredes ja surmatunnil vőisid inimesed loota kaastunnet just niisuguselt jumalannalt, kes samuti muretses, ja jumalannalt, kes suri.
Edith Hamilton, Antiikmütoloogia. - Tln: Eesti Raamat, 1975. 331 lk. (Lk 41-47)
Zeus lői nartsissi spetsiaalselt selle tarvis, et aidata oma vennal Persephonet röövida.
Edith Hamilton, Antiikmütoloogia. - Tln: Eesti Raamat, 1975. 331 lk.
Kui Orpheus käis allilmas Eurydike järel palus ta laulus ka Demeteri tütart:
"Lauluga
ma tahan Demeteri tütart paluda,
ma tahan surma isandatki vőluda,
ma tahan liigutada nende südameid."
Edith Hamilton, Antiikmütoloogia. - Tln: Eesti Raamat, 1975. 331 lk. (Lk 98)
Erysichthon-i lugu on ainus teadaolev, kus Demeter kellelegi kätte maksab. Nimelt raius mees maha Demeterile pühendatud hiies püha tamme. Ükski hoiatus ei peatanud raiujat. Demeter saatis talle Nälja, kes muutus mehe osaks. Erysichthon sői, kuid ei saanud iial kőhtu täis ja tundis kogu aeg piinavat nälga. Lőpuks müüs ta oma tütre orjaks. Metra palus Poseidonit, et see päästaks ta orjusest, merejumal vőttis őnnetut kuulda ja muutis ta kaluriks. Papale lugu meeldis, sest nüüd sai ta tütart pidevalt müüa - Metra muutis end Poseidonilt saadud vőimega ükskőik kelleks ja tuli isa juurde tagasi. Vanamehe nälg aga oli nii suur, et ta sői lőpuks iseenda ära.
Edith Hamilton, Antiikmütoloogia. - Tln: Eesti Raamat, 1975. 331 lk. (Lk 286-287)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar