Hea ja halb Sirjelinnu pilgu läbi.
Ja vastus oleks - Ei ole.
Kõik olemasolev on looduse suhtes neutraalne ja inimühiskonnas suhteline.
Inimene ise märgistab endaga ja oma ümbrusega toimuvaid sündmusi heaks või halvaks, lähtuvalt omaenda arusaamadest ja kogemustest. Inimene on see, kes sildistab. Looduse seisukohalt on kõik olemasolev täiesti neutraalne, koosneb kahest vastandprintsiibist, mis ajas muutuvana teineteiseks üle lähevad. Mõlemad printsiibid kannavad endas vastandprintsiibi alget, mis on kirjeldatud Yin-Yang printsiipide ja taiji sümboliga. Ajas muutuvana pöördub iga printsiip, iga aktsioon või olukord mingi aja möödudes iseenda vastandiks. Mitte miski, mis eksisteerib materiaalsel tasandil , ei ole staatiline ega muutumatu. See on absoluutne reegel, millega peavad arvestama mõistuslikud olendid oma elu ja eesmärkidega hakkamasaamisel.
Vastandprintsiibi korral ei ole olemas head ega halba vaid on teineteist täiendavad vastandid, mis kokku moodustavad täiusliku terviku. Kõik, mis eksisteerib ja juhtub, omab kohta ja otstarvet igaveses arenguspiraalis. Kõik on kõigega seotud, kuuludes ühtsesse energia liikumise süsteemi. Ka kõige suurem kurjus ja otsatu headus kuuluvad vajalike energialiikide hulka, millel on etteantud funktsioon.
Kolmemõõtmeline reaalsus ehk meile teadaolev maailm, liigub lõputult ja katkematult ajateljel. Kõik toimuv toimub reaalajas, mis ealeski ei peatu. Kui peatuks, siis vist tarduks kogu Universum vaid elutuks pildiks.
Kõik protsessid looduses on pidevas liikumises ja muutumises. Vana-Kreeka filosoof (Sokrates?) arvas, et pole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke(?) Tundub uskumatu, kuid täiesti õige, sest igal järgmisel hetkel on jõgi juba muutunud ja see vesi, mis puudutas meie jalgu hetk tagasi, on kaugele edasi tormanud. Järgmisel hetkel puudutab meie jalgu juba uus vesi ja nii toimub see katkematult.
Täpselt sama juhtub hetkedega meie elus. Iga hetk, mille vältel elame ja midagi kogeme, kaob igaveseks möödanikku, ta ei pöördu ealeski tagasi...
Kas me ei peaks siis igat hetke oma elus väärtustama, kui unikaalset kingitust või võimalust? Kas me ei peaks kogu oma olemusega kuuluma käesolevale hetkele? Midagi kogema, nautima, õppima või muutma, sest iga hetk väärib täiel rinnal elamist. Kui palju aega oma elust me tegelikult raiskame mõttetustele, tegevusetusele või sellest maailmast põgenemisele läbi droogide ja alkoholi?
Siin oleks mõtteainet.
Kui mõtiskleda hea ja halva üle meie ja looduse seisukohalt, siis selgub oluline erinevus.
Mis on üldse hea ja mis halb? Inimestele on sündmused erineva tähendusega. Loodus ei tunne selliseid määratlusi. Looduse seisukohalt on kõik, mis juhtub neutraalne, ei hea ega halb, kuid millekski vajalik, mingi protsessi osa.
Vaid inimesed ise sildistavad nähtusi, protsesse ja teisi olendeid kasulikeks või kahjulikeks.
Inimühiskonnas tekitab pikalt kestev heaolu alati mingit mandumist ja seisakut. Negatiivse märgiga katsumused lõhuvad vanu struktuure ja avavad võimalusi uutele.
Kui väga me ka ei püüaks muutusi tõkestada ja olemasolevaid struktuure külmutada - see ei õnnestu. Ainus õige valik oleks paindlikkus ja muutumine koos muutud oludega. Uued olud esitavad väljakutseid ja sunnivad kohanema ning arenema. Areng viib täiesti uutele tasanditele ja uude kvaliteeti. Vahel avanevad enneägematud uued horisondid, mis poleks saanud esile kerkida ilma vanade kadumiseta. Selleks, et lõhkuda vana ja algatada uut, on vaja destruktiivseid jõude, mis meie tahtest sõltumatult kuuluvad eksistentsi juurde.
Destruktiivselt mõjuvad sõjad, vallutused, katastroofid, mis võivad viia tervete riikide ja kultuuride hävimisele ja uute tekkimisele. Halvemal juhul hävivad terved tsivilisatsioonid ja teevad ruumi uutele. Need on murrangulised ajad, suurte kaotustega, kuid vältimatud maailma palge kujundamisel, kus mängitakse ümber jõujooni. Desrtuktiivsed muutused ei pruugi inimestele meeldida, aga nendelt luba ei küsita, sest arengutel on oma rada käia ja etteantud kvaliteedid saavutada.
Tulles tagasi vastandite juurde võib väita, et igas heas on kurjuse seeme ja vastupidi. Ehk, igas pooluses on vastaspooluse alge, mis aja jooksul suureneb, kuni muudab kogu pooluse vastasmärgiliseks.
Igapäevane elu näitab, et kõige ettevaatlikum peab olema siis, kui asjad on täiuslikult korras ja kui rahuolu on ütlemata suur. See on kindel märk suurema muutuse lähenemisest. Ükski heaolu ei jää kestma, see viiks see paratamatule mandumisele. Pika-aegne heaolu hakkab toimima lagundavalt, mis võib tundub pardoksina. Stabiilses heaolus hakkab inimene eriliselt väärtustama katsumusi ja vaevasid, sest need on tema elust puudunud. Heaolu on inimesele igav olukord. Vähesed jaksavad olla heaolus naudingutes pikemat aega.
See seletab ka heaoluriikide paljude elanike kirge teravate elamuste ja ohtlike olukordade järgi. Minnakse riskantsetele ettevõtmistele soovist vabaneda igavusest ja enesele oma väärtust tõestada.
Mis oleks siis õige? Kas peaks ise hakkama peadpidi ohtudessse sööstma, kahjulikke muutusi tekitama? Või on õigem vaimselt valmis olla probleemideks, mis kindlasti tulemata ei jää! Võib ka probleeme ette näha ja ennast selleks varakult ette valmistada iseenda arendamise abil. Tundub, et viimane valik on parim.
Tark ja elu seadusi tundev inimene näeb probleemide tekkimise seemneid ammu enne, kui need probleemideks muutuvad.
Kui asjad on halvasti või lausa katastroofilised, ei tasu lootust kaotada, vaid peab olema hingeliselt avatud positiivsetele arengutele ja haarama kinni pääsemise võimalustest, mis enamasti tulemata ei jää! Pole olemas sellist õnnetust, mille lõpus poleks päikesekiirt . Peab vaid märkama seda kiirt. Päike ei jää kunagi seniiti , vaid loojub paratamatult. Keegi ei kahtle, et hommikul maa taas valgusega üle kallatakse. Nii on ka lootusega, mis teatavasti sureb viimasena....
Nii on iga asjaga inimeste elus. Kui inimene teab, et kõik on muutumises, õnn ei ole igavene ja ka kannatus ei jää kestma, siis inimene toimib oma elus rohkem otstarbekalt ja on rohkem lootusrikkas hingeseisundis.
Kui inimesed tunnevad ja tunnistavad materiaalse maailma vääramatuid seadusi, siis õpitakse märkama positiivsust ka halvana tunduvates olukordades, millest suurenevad võimalused kogeda häid emotsioone.
Näiteks võiks tuua praeguse vulkaanipurske, mis on tekitanud enneolematud piirangud lennuliikluses ja inimesed on täiesti ootamatult sattunud mugavast äraolemisest ja tukkumisest lennukis olukorda, kus peavad ise leidma võimalusi olukorrast väljumiseks.
Tegelikult kasulik õppetund, mille positiivseks momendiks on enese mobiliseerimise ja leidliku tegutsemise vajadus.
Tavaelus inimesed ei märka looduse seadusi, pigem töötavad pidevalt neile vastu. Sageli nad ei tunneta, et nende soovid on lootusetult ebareaalsed ning seetõttu viivad luhtumisteni. Inimesed loodavad saada õunapuult apelsine ...
Ja vastus oleks - Ei ole.
Kõik olemasolev on looduse suhtes neutraalne ja inimühiskonnas suhteline.
Inimene ise märgistab endaga ja oma ümbrusega toimuvaid sündmusi heaks või halvaks, lähtuvalt omaenda arusaamadest ja kogemustest. Inimene on see, kes sildistab. Looduse seisukohalt on kõik olemasolev täiesti neutraalne, koosneb kahest vastandprintsiibist, mis ajas muutuvana teineteiseks üle lähevad. Mõlemad printsiibid kannavad endas vastandprintsiibi alget, mis on kirjeldatud Yin-Yang printsiipide ja taiji sümboliga. Ajas muutuvana pöördub iga printsiip, iga aktsioon või olukord mingi aja möödudes iseenda vastandiks. Mitte miski, mis eksisteerib materiaalsel tasandil , ei ole staatiline ega muutumatu. See on absoluutne reegel, millega peavad arvestama mõistuslikud olendid oma elu ja eesmärkidega hakkamasaamisel.
Vastandprintsiibi korral ei ole olemas head ega halba vaid on teineteist täiendavad vastandid, mis kokku moodustavad täiusliku terviku. Kõik, mis eksisteerib ja juhtub, omab kohta ja otstarvet igaveses arenguspiraalis. Kõik on kõigega seotud, kuuludes ühtsesse energia liikumise süsteemi. Ka kõige suurem kurjus ja otsatu headus kuuluvad vajalike energialiikide hulka, millel on etteantud funktsioon.
Kolmemõõtmeline reaalsus ehk meile teadaolev maailm, liigub lõputult ja katkematult ajateljel. Kõik toimuv toimub reaalajas, mis ealeski ei peatu. Kui peatuks, siis vist tarduks kogu Universum vaid elutuks pildiks.
Kõik protsessid looduses on pidevas liikumises ja muutumises. Vana-Kreeka filosoof (Sokrates?) arvas, et pole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke(?) Tundub uskumatu, kuid täiesti õige, sest igal järgmisel hetkel on jõgi juba muutunud ja see vesi, mis puudutas meie jalgu hetk tagasi, on kaugele edasi tormanud. Järgmisel hetkel puudutab meie jalgu juba uus vesi ja nii toimub see katkematult.
Täpselt sama juhtub hetkedega meie elus. Iga hetk, mille vältel elame ja midagi kogeme, kaob igaveseks möödanikku, ta ei pöördu ealeski tagasi...
Kas me ei peaks siis igat hetke oma elus väärtustama, kui unikaalset kingitust või võimalust? Kas me ei peaks kogu oma olemusega kuuluma käesolevale hetkele? Midagi kogema, nautima, õppima või muutma, sest iga hetk väärib täiel rinnal elamist. Kui palju aega oma elust me tegelikult raiskame mõttetustele, tegevusetusele või sellest maailmast põgenemisele läbi droogide ja alkoholi?
Siin oleks mõtteainet.
Kui mõtiskleda hea ja halva üle meie ja looduse seisukohalt, siis selgub oluline erinevus.
Mis on üldse hea ja mis halb? Inimestele on sündmused erineva tähendusega. Loodus ei tunne selliseid määratlusi. Looduse seisukohalt on kõik, mis juhtub neutraalne, ei hea ega halb, kuid millekski vajalik, mingi protsessi osa.
Vaid inimesed ise sildistavad nähtusi, protsesse ja teisi olendeid kasulikeks või kahjulikeks.
Inimühiskonnas tekitab pikalt kestev heaolu alati mingit mandumist ja seisakut. Negatiivse märgiga katsumused lõhuvad vanu struktuure ja avavad võimalusi uutele.
Kui väga me ka ei püüaks muutusi tõkestada ja olemasolevaid struktuure külmutada - see ei õnnestu. Ainus õige valik oleks paindlikkus ja muutumine koos muutud oludega. Uued olud esitavad väljakutseid ja sunnivad kohanema ning arenema. Areng viib täiesti uutele tasanditele ja uude kvaliteeti. Vahel avanevad enneägematud uued horisondid, mis poleks saanud esile kerkida ilma vanade kadumiseta. Selleks, et lõhkuda vana ja algatada uut, on vaja destruktiivseid jõude, mis meie tahtest sõltumatult kuuluvad eksistentsi juurde.
Destruktiivselt mõjuvad sõjad, vallutused, katastroofid, mis võivad viia tervete riikide ja kultuuride hävimisele ja uute tekkimisele. Halvemal juhul hävivad terved tsivilisatsioonid ja teevad ruumi uutele. Need on murrangulised ajad, suurte kaotustega, kuid vältimatud maailma palge kujundamisel, kus mängitakse ümber jõujooni. Desrtuktiivsed muutused ei pruugi inimestele meeldida, aga nendelt luba ei küsita, sest arengutel on oma rada käia ja etteantud kvaliteedid saavutada.
Tulles tagasi vastandite juurde võib väita, et igas heas on kurjuse seeme ja vastupidi. Ehk, igas pooluses on vastaspooluse alge, mis aja jooksul suureneb, kuni muudab kogu pooluse vastasmärgiliseks.
Igapäevane elu näitab, et kõige ettevaatlikum peab olema siis, kui asjad on täiuslikult korras ja kui rahuolu on ütlemata suur. See on kindel märk suurema muutuse lähenemisest. Ükski heaolu ei jää kestma, see viiks see paratamatule mandumisele. Pika-aegne heaolu hakkab toimima lagundavalt, mis võib tundub pardoksina. Stabiilses heaolus hakkab inimene eriliselt väärtustama katsumusi ja vaevasid, sest need on tema elust puudunud. Heaolu on inimesele igav olukord. Vähesed jaksavad olla heaolus naudingutes pikemat aega.
See seletab ka heaoluriikide paljude elanike kirge teravate elamuste ja ohtlike olukordade järgi. Minnakse riskantsetele ettevõtmistele soovist vabaneda igavusest ja enesele oma väärtust tõestada.
Mis oleks siis õige? Kas peaks ise hakkama peadpidi ohtudessse sööstma, kahjulikke muutusi tekitama? Või on õigem vaimselt valmis olla probleemideks, mis kindlasti tulemata ei jää! Võib ka probleeme ette näha ja ennast selleks varakult ette valmistada iseenda arendamise abil. Tundub, et viimane valik on parim.
Tark ja elu seadusi tundev inimene näeb probleemide tekkimise seemneid ammu enne, kui need probleemideks muutuvad.
Kui asjad on halvasti või lausa katastroofilised, ei tasu lootust kaotada, vaid peab olema hingeliselt avatud positiivsetele arengutele ja haarama kinni pääsemise võimalustest, mis enamasti tulemata ei jää! Pole olemas sellist õnnetust, mille lõpus poleks päikesekiirt . Peab vaid märkama seda kiirt. Päike ei jää kunagi seniiti , vaid loojub paratamatult. Keegi ei kahtle, et hommikul maa taas valgusega üle kallatakse. Nii on ka lootusega, mis teatavasti sureb viimasena....
Nii on iga asjaga inimeste elus. Kui inimene teab, et kõik on muutumises, õnn ei ole igavene ja ka kannatus ei jää kestma, siis inimene toimib oma elus rohkem otstarbekalt ja on rohkem lootusrikkas hingeseisundis.
Kui inimesed tunnevad ja tunnistavad materiaalse maailma vääramatuid seadusi, siis õpitakse märkama positiivsust ka halvana tunduvates olukordades, millest suurenevad võimalused kogeda häid emotsioone.
Näiteks võiks tuua praeguse vulkaanipurske, mis on tekitanud enneolematud piirangud lennuliikluses ja inimesed on täiesti ootamatult sattunud mugavast äraolemisest ja tukkumisest lennukis olukorda, kus peavad ise leidma võimalusi olukorrast väljumiseks.
Tegelikult kasulik õppetund, mille positiivseks momendiks on enese mobiliseerimise ja leidliku tegutsemise vajadus.
Tavaelus inimesed ei märka looduse seadusi, pigem töötavad pidevalt neile vastu. Sageli nad ei tunneta, et nende soovid on lootusetult ebareaalsed ning seetõttu viivad luhtumisteni. Inimesed loodavad saada õunapuult apelsine ...
järgneb...
1 kommentaar:
Hea mõtisklus.
Edu soovides,
teie blogi regulaarne lugeja Tartust
Postita kommentaar