Rändur

Lugu ühest Rändurist. Astus Rändur, ekstravagantne siniste sulgedega kübar peas, uhkel sammul mööda teed, pikk otsast kõverdatud kepp käes. Teerada, kulges pikki segametsa äärt ja viljapõldude vahel, pilk suunatud kaugusesse, kus valendasid hallikas-mustad pilvemassiivid. Äkki tabas Rändur end mõttelt, et ta on juba seda teed varem käinud. Deja vu tunne tuli peale. Mõttelõng libises minevikku. Rändurile kangastus tema oma kodukoht. See oli tema maakond, mida ta valitses. Tema maakonnas elasid inimesed, kes kõige enam pidasid tähtsaks vabadust, sõprust ja uudsust. Tegelesid teaduse ja leiutamisega. Armastasid kiirust ning lendamist.

Kodu, kus aukohal oli uudne tehnika ja kaasaegne olustik. Maakond, kus voolasid erineva värvusega jõed, taevas oli selge ja karge. Üks vesi oli eluvesi, teine aga.....Mõte lõi uusi mõtteid. Omapärased ideed vajasid väljapääsu ja rahvas tegeles sellega, et need ellu viia.

Rändur, kes oli püsimatu, hindas üle kõige vabadust ning oli ka mässumeelne, jagas oma kodu olendiga mustas rüüs, kellel ühes käes vikat, millega meeldis ringi koosida. Teises käes kronomeeter, millega aega mõõtis. See kooslus ei meeldinud meie Rändurile. Mingi igivana vaen kammitses teda. Ta tundis end ahistastuna ja vikatimees piiras tema olemist ning vabadusiha. Kehtestas omi reegleid ja seadusi. Seepärast ta ihkas kodunt välja. Ka kodune  seitsmepäevane  puhkus ei rahuldanud Rändurit, pikk paigalolek ei olnud tema jaoks.Ta oli unistaja ja tegutseja tüüp. Ta ihkas liikumist ja tegusid, tahtis avastada midagi uut, näha maailma, kogeda midagi, mida kodus ei näe, rännutee ootas Rändurit. Ta lahkus kodust siis kui maailm oli sajandi alguse sõjast natuke toibunud.

Siis asuski Rändur teele, ees ootas naabermaakond, seal laiusid metsamassiivid ja palju oli soist ja niisket maad. Maakonda valitses pika habeme ja kolmhargiga valitseja, kelle kodu asus vetepääl ja kes vahetevahel kutsus esile torme ja üleujutusi, et rahvad teda rohkem austaks ning peaks lugu ümbritsevast ja hoiaksid seda, mis olemas on. Kutsus üles austama kõrgemaid jõude. Selles maakonnas elasid unistajad, tornides helisesid kellad, teel kohatud elavad hinged olid kummalises seisus, ühed imeliku naeratusega näol, tegid grimasse ja ebamääraseid liigutusi, teised tuigerdasid ja nende samm oli tönts. Kohtas mustas rüüs inimesi ja ka valgetes ürpides tegelasi, kes kandsid riietel punast risti.

Nägi maju ja kõrge müüriga ümbritsetud hooneid, millel trellid ees. Ringi hiilisid sulid ja petised, samuti mustade prillidega kahtlased kujud. Kuid ausaid ja korralikke vagaseid elanikke kohtas Rändur siiski rohkem. Kohtas lahkeid, kaastundlikke ja abivalmis inimesi.Paljud olid samariitlased. Nad olid hea kujutlusvõimega,austati usumehi ja  shamaane ning müstikuid. Osa olid liiga kergeusklikud, osa jällegi head teiste kuulajad. Maakonnas tegeleti palju kunsti ja loominguga. Igasugune kunst oli au sees. Rahvas tegeles palju kalandusega, meresõiduga. Seda maakonda valitses ka kogukas tegelane, kes vahetevahel pildus välgunooli, manitses korralikkusele ning kuulutas, et avardage oma silmaringi, austage võõramaalasi ja nende kultuuri, õppige inimeseks olemist. Tee viis läbi soode ja rabade, vaheldusid mets ja taamal valendas meri. Õhus oli tunda natuke kevadet. Teekond ei olnud pikk, ainult seitse päeva. 

Varsti jõudis meie Rändur maakonda, mille piiril seisis piiritulp. Sellele oli kirjutatud „Siit algab tee ja siin ta ka lõpeb, et uuesti alata“. Maakonnas elab energiline, julge ja impulsiivne, vahel isekas rahvas, kes alustab midagi uut aga sageli jätab asja pooleli, sest mingi uus ja huvitav idee või mõte tuleb asemele. Osa rahvast oli uhke ja egoistlik, terava ütlemisega, tormakas osa jällegi asjalik, julge ja igati abivalmis. Paljud on ka sõjakad ja neil on vähe diplomaatilisust. Inimesed selles maakonnas polnud alati kannatlikud. Maakonda valitseb sõjarüüs mees, kellele vahetevahel meeldib sõjakirves välja kaevata, sellega vehkida ja kes eelistab punast värvi. Selles maakonnas sagedasti tärisesid relvad, paukusid kahurid.

Ka teekond läbi selle maakoha kestis seitse päeva. Varsti ootas Rändurit ees maakond, kus kasvas palju puu- ja juurvilju, laiusid lilleväljad, kenad aiad ja ilus loodus. Puud olid õites. Aasadel sõid rohtu suured sarvadega loomad, kes vahetevahel puhkisid ja kraapisid jalgadega maad, ähvardades oma olekuga möödujaid. Piimaloomad sõid rohumaadel rohtu. Inimesed selles maakonnas olid töökad ja praktilise meelega, rahulikud ja stoilised, vaikiva olekuga. Inimesed tegelesid aianduse ja mesindusega. hindasid ilu ja tasakaalu. Nende kodud olid ilusad ja uhkeid asju täis. Nad on koduarmastajad, armastavad mugavust. Õhk oli täis linnulaulu ja lillede lõhna. Maakonda valitseb kaunis armastuse jumalanna. Siin meie Rändur ei tundnud, et ta oleks teretulnud ja oodatud. Tema äkilised plaanid, imelikud ideed ja tahtmised ei leidnud rahva seas poolehoidu. Ta rändas edasi.

Ees aga paistis juba maakond kus elasid asjalikud ja suhtlusaldid inimesed. Osa neist olid lobisevad tegelased, osa jällegi oskuslikud sõnameistrid. Kohtas tegelasi, kes raamat käes tuupisid uusi teadmisi. Tegeleti palju lugemise ja kirjutamisega. Suheldi palju ja vahetati omavahel teadmisi. Nad olid uudis- ja õpihimulised. Vahel kannatamatud ja muutliku meelega. Neile ei meeldi konservatiivne arusaam ja nad vaimustuvad uutest ideedest. Inimesed liikusid, reisisid palju, rändasid ühest kohast teise. Selles maakonnas elas palju tv ja raadioinimesi. Seda maakonda juhtis jumalate käskjalg, kes kandis tiibadega saapaid.

Varsti jõudis meie Rändur maale kus oli palju jõgesid ja järvi, vees elasid tagurpidi liikuvad olendid, kohtas kenasid kodusid. Inimesed selles maakonnas oskasid hästi süüa teha. Kokakunst oli kõrgel tasemel, kuid mitte kõigile ei meeldinud pliidi juures olla. Osa rahvast hindas taimetoitumist, osa tegeles kalapüügiga. Paljud olid emotsionaalsed, vägagi tundlikud, kergesti solvuvad. Inimesed hoidsid korras oma kodud, mälestasid esivanemaid. Ei unustanud minevikus olnut. Kui Päike kõige enam soojemalt paistab maakonna taevas, siis maakonna rahvas armastas lõkke ääres istuda, õlut rüübata ja tantsu vihtuda. Rahvas on hea huumorimeelega aga ka üsna pessimistlik, kurvameelne. Nad pidasid lugu Kuu jumalannast. Rändurit tabas mõte, et ka siin on ta varem olnud, kohtunud oma minevikus tuntud tegelastega. 

Peagi jõudis meie Rändur maale kus siras ere Päike, nägi uhkeid losse ja paleesid. Kohtas tähtsaid tegelasi, kel kroon peas ja teeniaskond neid saatmas. Siin elasid rõõmsad, meeldivad, luksust ja toredust armastav rahvas. Maakonna rahvale meeldisid teater ja pidustused, meeldis laul ja tants. Palju oli laste kilkeid ja rõõmu. Inimesed kandsid uhkeid rõivaid ja oskasid olla suursugused. Naised jalutasid parkides kuld- ja briljandid säramas. Eelistasid häid veine ja muid kihisevaid jooke.Sport ja jõukatsumised olid levinud meelisalad. Maa kus rahvas eelistas uhkeid masinaid ja suuri elamuid.Seal asusid ka majad, mis raha välja meelitasid. Ränduril oli tegemist, et mitte sattuda mängupõrgute küüsi, kus rahakõlina heli ahvatles. Meie teekäija ei tundnud end siin mugavalt, teda painas mõte, et kodu oli jäänud kuidagi hooletusse, kaugeks aga pool teekonnast alles ootab ees enne kui koju jõuab.

Ja nüüd leidis Rändur end kohas kus deja vu end ilmutas. Ta oli maakonnas kus töötasid usinad töölised, tegeleti teaduse ja meditsiiniga, hariti põldu ja kasvatati vilja. Siinne rahvas oli kohati pedant ja iga asja peale noriv ning kriitiline, aga ka osav tegelema peensust ja täpsust  nõudvat tööd. Rahvas oli kohusetundlik ja distsiplineeritud. Maakonna inimestele meeldivad väikesed koduloomad. Õhus oli tunda esimesi sügise märke. Sammudes jõudis ta järele ühele olendile, kelle riietelt pudenes söe ja kivitolmu maha ja nägi välja vanana.Rändurile tundus, et vanake pole siit maapealsest ilmas pärit.

Ta ei näinud välja just eriti sõbralik olevat. Vanake, kellele ta järgi jõudis, selle tegelase pilk oli kummaline, kuidagi sügavamõtteline ja salapärane, kurjakuulutav. Tehti tutvus. Puhati jalga, filosofeeriti elu üle. Vaatamata elu mõttekuse erimeelsustele sammuti edasi, tehti veel peatusi ja astuti mõned sammud tagasi, et elu üle järgi mõelda, vahetati teadmisi ja sammuti uuesti edasi.  Meie Rändur sai vanakeselt mitmeid juhtnööre ja edasisi suuniseid. Ta ei tundunudki enam kuri ja ebameeldiv. Vanamees oli samuti teel kodupoole, mille valitseja ta oli. Sinna oli tema jaoks veel pikk maa astuda. Varsti jättis Rändur taadiga hüvasti ja ruttas edasi.

Ees paistis maakond, kus inimesed omavahel tihedasti suhtlesid, tegid ilusaid asju, õmblesid ilusaid riideid, armastasid moeriietust ja olid kõikide suhtes lahked ning viisakad. Peeti kinni seadustest ja reeglitest. Iga asi ja mõte kaaluti pikalt läbi. Sealne rahvas oli kultuurne, armastas kunsti, seltskonda. Valitses seda maakonda kaunis naine.Teekond kulges läbi maa kus puud juba rohkem oma värvi muutnud ja sagedased olid ka vihmahood. Põldudelt käis viimane saagikoristus. Loodus valmistus puhkama heitma.

Aga ees paistis veelgi süngem taevapilt, müristas ja lõi välku. Mustad pilved sõudsid üle taevalaotuse. Veteväljad olid rahutud. Meie Rändur oli jõudnud maakonda kus külm tuul ja sagedased vihmad olid pea igapäevased. Tumedast metsast piilusid salapärased silmad, kõrgel taevas liugles raisakotkas oma saaki jahtides. Maa alt piilusid pahaendelise ogaga olendid. Vetesügavustes liikusid salapärased ja nõiduslikud olevused. See oli maakond, kus surmaks ette valmistati. Ringi liikusid mehed mustas. Röövlid ja muidu kahtlane element pidas kurje plaane. Seal elas kirglik ja karismaatiline rahvas. Osa olid salalikud, terava keelega, levinud oli armukadedus. Osa rahvast oli aga energiline, ambitsioonikas, osav kirurgias ja uurimistöös. Maa vahetevahel rappus ja värises. Keegi allilmas näitas välja oma rahulolematust.Maakonda valitses teekonnal kohatud vana mees. Aga meie Rändur tundis siin end üpris hästi.

Edasi sammudes jõudis Rändur maale kus laiusid avarused, küngaste otsas kõrgusid tornidega ehitised, uhke kukk tipus. Puhus vali tuul ja õhus lendlesid lumehelbed. Selles maakohas olid au sees teadmised ja õpetused. Rahvale meeldis filosofeerida, arutada seaduste häid ja halbu külgi. Maakonna inimestele ei meeldinud bürokraatia ega piiratus. Paljudele  elanikele meeldis tegeleda suurte loomadega. Maad aga valitseb mees, kes välke tootis ja oma elus ka võrgutamisega tegeles. Vahetevahel ta liialdas ja suurustas. Vahel oli heldekäeline. Seal kohtus Rändur ka olendiga, kes oli pooleldi hobune, pooleldi inimene. Tema jagas Rändurile õpetusi, ravis tema kriime ja haavu. Andis Rändurile võtme, et pääseda järgmisse maakonda.

Tee viis Ränduri läbi võõrkeelsete inimeste asukohtadest ja ees paistsid kõrged ja lumised mäed. Sealne rahvas oli ambitsioonikas, eesmärgikindel, kannatlik, töökas ja konservatiivne. Mäetippudel elasid suurte sarvedega loomad, kes tundsid end seal üpris hästi. Mägede vahelistes orgudes ja nõlvadel karjatati lambaid ja kitsi. See mägine maa oli Vikatimehe enda kodu, kus valitses kord ja distsipliin. Sealses maakohas saab harrastada ja on hinnas talisport ning vabas looduses viibimine. Mäed aga lohakust ei salli, iga eksimus võib kurvalt lõppeda. Rändur nägi kurja vaeva, et end mäestikust läbi trügida. Kerge see ei olnud aga visadus tasus end ära, ta jõudis tippu ning nägi kauguses oma kodumaakonna piire. Varsti jõudis Rändur taas oma koju. Rännak, mis kestis 84 päeva sai otsa, et mõne aja pärast uuesti alata. Rändur nägi maailma oma mitmepalgelisust erinevates tahkudes ja mõistis, et ..........