Narcissus

Vana-Kreeka mütoloogias oli Narkissos (asteroid Narcissus 37117) Boiootias asunud jõe Kephisose ning nümf Liriope imekaunis poeg. Paljude teda armastanud surelike ja surematute hulgas oli ka nümf Echo, kes vaikselt vastuarmastuseta lõpuks kurbusesse suri ja temast jäi järele vaid tema häälekaja. Seepeale määras hüvitusjumal Nemesis, et Narkissos jääb elu lõpuni imetlema oma tiigis paistvat peegelpilti. Lõpuks Narkissos suri, muutudes lilleks, mis kannab tänapäevani tema nime.

Vikipedia:

Nartsissism tähendab enesearmastuse, -imetlemise ja enda veetlusjõu suunamist iseendale. Terve, normaalse nartsissismiga inimesel pole vajadust enesearmastust teiste peal välja elada, neid halvustada või näidata tühistena. Nartsissism võib muutuda ka vormilt haiglaslikuks: sel juhul on tegemist nartsisstliku isiksushäiret kandva inimesega. Häire tunnuseks on sisemise tühjusetunde ning alaväärsuskompleksi kompenseerimise püüe teiste inimeste alavääristamise kaudu. Psühhoanalüüsis käsitletakse nartsissimi mõistet teisiti. Selles vaadeldakse inimese tavapäraseid omadusi ja tema kõrvalekaldeid kõigest, mida üldjuhul peetakse normaalseks. Terve nartsissism tähendab inimese visioone ja arusaamasid iseenda suhtes. Üldisemas tähenduses peetakse nartsissismi all silmas ikkagi mingisugust häiret.

Mõiste „nartsissism“ sündis psühhoanalüüsi arengu käigus. Psühhiaatriasse ja psühholoogiasse kinnistus see mõiste Sigmund Freudi artiklist Zur Einführung des Nartsissmus (1914). Freud mainib, et termini "nartsissism" autoriks pole ta ise vaid ta laenas selle mõiste Paul Näckelt. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissislikku isiksustüüpi alles 1931. aastal ja seda loetakse ka nartsissliku isiksushäire esimeseks kirjelduseks.

Nartsissismi tuleks pidada inimese kõige tähtsamaks positiivseks omaduseks. Terve, normaalse nartsissismiga inimesed on enesekindlad ning seesmiselt tugevad. Terve nartsissismiga inimesed on suutelised looma vastastikku rikastavaid inimsuhteid ja leidma elus meelepärast tegevust. Selline inimene tunneb enda tugevusi ja nõrkusi ning seepärast pole tal vajadust ennast või oma andeid kunstlikult esile tõsta. Nad ei halvusta teisi inimesi. Tervet nartsissismi kandva inimese soov eneseteostuseks on ka tema elutahtelise ellusuhtumise eelduseks, neil on rikas tundeelu, nad on võimelised tundma tugevaid tundeid ning suutelised innustuma mitmesugustest asjadest.

Kindel enesehinnang võimaldab sellisel inimesel vajadusel hakkama saada üksiolemisega, nartsissism aitab tal läbi tulla teistest elu raskustest ja kriisidest.

Nartsissistliku isiksushäirega samaväärt kahjulikuks omaduseks võib pidada ka normaalse nartsissismi puudumist. Terve nartsissimi puudumine avaldub reeglina kehvas enesehinnangus: sellist inimest kimbutab pidev alaväärsustunne. Tervest nartsissismist ilmajäetud inimese vildakat kuvandit iseendast ei suuda parandada ka õnnestumiste kaudu saadud positiivsed kogemused. Normaalse nartsissismi puudumist on teraapia abil võimalik ravida. Raviprotsessis käsitletakse muuhulgas empaatiavõimet, oskust teisi aktsepteerida ning neist hoolida .

Terve nartsissism sünnib lapsepõlves koos mina-mõistega ja areneb ümbritsevast keskkonnast saadud positiivsete kogemuste ja nende kahe omavahelise tugevdava koosmõju tagajärjel. Vahel võib inimese sisemine nartsissistlik tasakaal muutuda ka ebastabiilseks. Halvimal juhul võib selline tasakaalutus viia inimese nartsissistlikku masendusse, millest omakorda võivad tekkida erinevad sõltuvused, sealhulgas ka nartsissistlik totaalne häbitunde kadumine.

Tuntud soome teleajakirjaniku Mirja Pyykkö arvates on nartsissiste olnud alati, igasugustel aegadel, kõikides etnilistes rühmades, kultuurides, ühiskonnaklassides ja ametites ning neid on olnud mõlemast sugupoolest. Eriliselt vaimustab taolisi inimesi võimalus saada kasutada võimu teiste inimeste üle.

Markku Salo arvates iseloomustab nartsissistlikku iseloomuhäirega inimesi soov teiste inimestega manipuleerida. Kui nartsissistil pole võimalik oma tahtmist läbi suruda heaga siis võtab ta kasutusele märksa räigemad meetodid: hakkab ähvardama, santažeerima, kirjutama erinevaid kaebekirju ning avaldusi politseisse, tegelema pealekaebamisega. On tüüpiline, et ta moodustab oma „õukonna“, mille liikmeid hoiab ta rahulolevaina mitmesuguste altkäemaksude abil. Nende suhtes, kes tema „õukonnast“ välja langevad, kohaldab ta alati erinevaid repressioone. Salo mainib, et tüüpiliselt on nartsissisti mänguväljakuks kohtuvõimu asutused ning sellega seotud ametkonnad nagu näiteks politsei. Ametiisikud kujutavad nartsissistide jaoks vaid vahendeid oma tahtmise läbisurumisel. See on ka põhjuseks, miks nad suhtlevad igasugu ametnikega märksa sagedamini kui muud inimesed keskmiselt. 

Nartsissist mõtleb välja erinevaid näilisi probleeme ja seetõttu on ta suuteline riidu alustama ka täiesti üksi, ilma teise osapooleta – seda kõike ikka vaid selleks, et ta saaks kehtestada kontrolli kellegi teise inimese üle. Kohtuprotsessideks valmistudes kogub ta tohutul hulgal asitõendeid ning tassib kohtusaali kõiksugust muud tema arvates protsessimise tarvis vajaminevat materjali. Reeglina on sellised inimesed erakordselt sõnavalmid ja oskavad tavatult osavalt seletada oma nägemusi. Leidliku sõnaseadmisega on nad suutelised välja mõtlema ning konstrueerima igasugu „tõdesid“ ning kavalasti välja mõeldud kuid sisult valelikke/näilikke „asitõendeid“. Selline inimene on valmis ükskõik milleks, et tal õnnestuks kohtuvaidlus iga hinna eest võita, sest vaid see võimaldab tal säilitada ülimuslikkuse kuvandit enda suhtes. Häirik võib alule panna üha uusi kohtuprotsesse, seda ka kohe vahetult pärast eelmise kohtuistungi lõppemist. Tema esmaseks eesmärgiks ongi vastaspoole hävitamine.

Juhtimisteaduse ja organisatsiooniteooria professor Pauli Juuti arvates võib töökohal juhi toolil istuv nartsissistlik ülemus muutuda teiste jaoks tõsiseks probleemiks juhul kui ülemus on hakanud endale ette kujutama, et tema ongi muutunud kogu organisatsiooni kehastuseks ning seetõttu on ta end asetanud teiste ülapoolele.

Psühhopaadi võrdkujuks võiks pidada Molieri  Don Juani: mees hurmab, vägistab ja tapab ilma mingite süümepiinadeta. Oscar Wilde`i Dorian Gray portree nimitegelane on õudusromantilist pärimust kandev nartsissist. Maria Jotuni raamatus Kõikuv maja on abielumees Eero omakorda hingeliselt tühi kodutürann. Ingmar Bergmani filmis Fanny ja Alexander õnnestub saatanlikul piiskopil peaaegu ära rikkuda filmi nimitegelaste muus osas õnnelik lapsepõlv.

Vikipedias äratoodud artiklis Freudil ja Wildel ning Bergmanil endil on Narcissius nende horoskoopides järgmiselt.

järgneb...