Kaasaegne maailm 2

Ilmneb  uskumatu  ÜKSKÕIKSUS  teiste inimeste suhtes, puudub igasugune kaastunne ja soov toetada kaasinimesi nende probleemides,  elu hammasrataste vahele jäänuid,  lapsi  ja nõrgemaid ühiskonna liikmeid.

Sõpruse ja truuduse mõisted on lootusetult devalveerunud. Nende väärtuste kandjaid peetakse ’lollikesteks naiivikuteks’.

 Kaasinimesi hinnatakse vaid kasulikkuse seisukohast, kõik inimsuhted on muudetud ’diil’ideks, kaasinimesed  on vaid  ’äripartnerid’...

Kehvemate  saatus üldse ei huvita, isegi kogu ühiskonna käekäik ei huvita, huvitab vaid kõik, mis on isiklikult  ’kasulik’......ehk, mis teenib raha, mis võimaldab  tarbida, tarbida ja veelkord tarbida.....

Kas see kõik on inimliigile pärilikult omane?  Julgen kahelda. Varasematel aegadel sõltus ellujäämine absoluutselt kokkuhoidmisest, vastastikusest ja kogukondlikust toetusest.

Küünilise suhtumise on kujundanud viimased aastasajad,  mis tekitasid  ekslikult võrdusmärgi  ÕNNE ja TARBIMISE vahele. Inimestele tundus, et ainult rikas saab õnnelik olla, et õnn on järjest rohkem omada ja tarbida, tarbida, tarbida ......

Enamusele meist hakkab vastu  fakt, et  paljud inimesed sünnivad siia ilma ainult selleks, et võimalikult rohkem raha teenida,  seda raha valvata ja  teenindada (äritegevus, investeerimine, pangandus!) ja siis seda raha tarbida, lõpmatult tarbida ja muud nagu polegi  (L).....lõpmatu tiirlemine raha ümber, nagu postitantsijal....

Pidev tarbimine, lõbutsemine ja asjade omandamine tüütab kiiresti ära, kui sellele ei lisandu mõni kaalukam eluväärtuse komponent.

Kui palju me teame rikkaid, kes on õnnelikud? Vaadake maailma rikkaid kuulsusi, kes on enamasti enda ja maailmaga pahuksis, narkomaanid  või muidu õnnetud. Nende isiklik elu on rõõmutu, sest nende seltsi otsitakse vaid kasulikkuse tõttu, tunnetest ei saa enamasti üldse rääkida....

Müüdi, et RAHA ruulib ühiskonda lõid need, kes kujundasid raha-ühiskonna, panganduse ja liigkasu võtmise. Need tegevused, nagu raha ja pankade teke,  on ajaloolises mõttes suhteliselt  ’noored trendid’, kuid väga edukalt maailma vallutanud trendid.

Raha taga ajamine on lugematute inimeste elud hukutanud, neid muserdanud ja õnnetuks muutnud. Miks nad ei vaadanud ringi korralikult? Maailm kubiseb rõõmudest, need vedelevad iga raja ääres, kuid keegi ei märka neid üles võtta....Kogu maailm on RÕÕM ise, kõige ehedamal kujul.

Ma ei väida, et raha pole vaja, ma väidan, et  rahaga seonduv  ei peaks olema kogu  elu sisuks.  Kas see on väga mõistlik??  Kas raha ja tarbimine on seda väärt, et kogu oma elu ja  potentsiaalid rakendada selle vankri ette??

Mingi osa raha- inimesi ja andekaid ärimehi võib ja peabki ühiskonnas olema, kuid ülejäänute püüdlused võiks olla palju mitmekesisemad. Elu pakub ju nii paljusid põnevaid valdkondi ja väljakutseid......

Kuhu jääb vaimsus, kaunid kunstid, kirjandus, erinevad humaansed erialad (mis kahjuks on mõneti vaeslapse osas!)

Kuhu jääb igivanadest aegadest pärit inimlik tarkus ja sellele lisa kogumine, hoolimine, austus  kogu suurejoonelise looduse  ja  väga erinevalt  huvitavate kaasinimeste vastu.

Aegade vältel on erinevate rahvaste seast pärit üksikud inimesed suurelt õnnistatud tarkuse ja õilsusega, mis on väga sarnane  erinevate usundite ja filosoofiate käsitluses.  On ju erinevad filosoofiad vaid sama tõe erinevad  käsitlused ja peegeldused, kuid  sisu ja kontseptsioon on  sama.

Iga Inimene on ülimalt sarnane teise inimesega kas lähedalt või teisest maailma otsast, pole mingit vahet, sest inimeseks olemine on ühtlaselt   INIMLIK.

Seega INIMKOND ON ÜKS TERVIK,  füüsiline ja vaimne kehand, mille komponendid ehk inimesed, on väga ühesugused nii oma rõõmudes, kannatustes, kui püüdlustes....

Et tunda ennast kindlamana, peaks  me kõik tunnetama seda inimlikkuse ühetaolisust, kogu inimkonna ühtsust esoteerilises mõttes. Kui ka usundid on erinevad ja elutingimused väga varieeruvad, sellegipoolest on üldinimlik tarkus väga ühene, seda kõikidel ajastutel.

Erinevusi tekitavad vaid erinevad elutingimused ja klimaatilised olud, milles inimesed peavad toime tulema ja ellu jääma. 

Sellest said aru vanemate aegade inimesed erinevatel maadel,  kus HOOLIMINE ja TOETAMINE  kujunes reegliks kaasinimeste vahel, millega säilitati stabiilsus  ja tagati järglaste üleskasvamine .

INIMENE ON KOGUKONDLIK ja SOTSIAALNE bioloogiline  liik, mis on oma liidripositsiooni teiste liikide ees saavutanud just grupiviisilise eluviisiga ja  tihedate  sotsiaalsete sidemetega liikmete vahel.

Ka paljud loomad tagavad ellujäämise eri suurusega kooslustes ehk karjaviisilise elustiiliga, mille eesotsas on karjajuht.

Kaasaegne inimühiskond toodab personaalset ja sotsiaalset ÜKSKÕIKSUST. Inimesed kaugenevad üksteisest, konkureerivad ja kahjustavad üksteist,  mistõttu kannatab inimliigi sidusus ja positiivne areng. EGOISM  ja  HOOLIMATUS  ruulivad kõikjal üha enam,  ka perekondlikes suhetes....inimesed kaotavad sidususe ja juured mineviku, oma keskkonna  ja rahvusega.

Inimesed ei suuda enam ennast määratleda, nad ei tea, kes nad on, kuhu nad kuuluvad ja neil ei ole mingeid pühadusi, käsud ja keelud on ähmastunud, kõikelubatavus kaldub domineerima.

 Soovi korral võid abielluda oma kitsega või pärandada suure varanduse koerale J.....võid  katseklaasis omale miksida elualge, mida kannab elule võõras naine kolmandast maailmast  ja müüb talle võõra vastsündinu raha eest tellijale.... Kõigesse ka pühadesse bioloogilistesse protsessidesse, mis on kujundatud välja optimaalseks ja jätkusuutlikuks miljonite aastate jooksul, topib nüüd oma pesemata näpu nudistatud ajuga ja väärastunud emotsionaalsusega inimene....

Ükskõiksus kaasinimeste ja looduskeskkonna vastu koos  hullunud tarbimisega on kujundanud vaimuvaese, piiratud  inimese, kes ei hooli millestki, ei huvitu muust, kui pinnapealsest,  sageli oska enam korralikult kirjutadagi, ei loe ega saa aru kirjutatud  tekstist, ei oska ennast väljendada jne....Sellised tähelepanekud  kõrgkoolide õppejõududelt mitmete  esmakursuslaste puhul . Kaasaegsete noorte seas (näiteks: USA-s) on neid, kes ei tea, kus ja mis on Euroopa.... jne. jne. Lamenemine ja igasuguse huvi puudus ümbritseva suhtes...

Inimlik väärikus, kaastunne, kohusetunne ja aumõiste on totaalselt devalveerunud.

Sellest tulenevalt muutub iga üksik inimene ja ka suuremad inimhulgad väga haavatavaks ja manipuleeritavaks, mida kasutavad ära valitsevad ringkonnad.

järgneb...