Jumalad töötavad taevas 5

Kuu lugu

Kuu, nagu mineval korral vaadeldud Päikegi kuulub mütoloogiliselt vanemaisse kihistusisse. Hästi lihtsalt öeldes tähendab see seda, et Kuu kui mütoloogilise tegelase jälgi ajada on raske ning temaga seostatud tegelaste hulk on tülikalt lai. Hulgaliste austamisaastate jooksul on Kuu korjanud palju kummardajaid ning kummardajad on omakorda Kuust palju tegelaskujusid, legende ja lugusid. Miks võiks olla lihtsam, kui kõik nad järjest ette võtta ja üles lugeda? Mõne hellenismiajastu kangelasega ehk kõlbakski nõnda käituda, kuid Kuud ja Kuuga seotud asju katab alati saladuseloor ja nii mõnigi lugu algab samast, kus lõpeb – saladusest, mida pole asjasse pühendamatutele lubatud jutustada. Mõningaid lugusid ja nimesid on siiski võimalik erinevatest allikatest noppida.

Selene (Luna)

Seleneks on kutsutud päikesejumala (Heliose, rooma – Sol`i) õde ning teda on austatud kui kuujumalannat. Roomas kutsuti sama jumalannat Luna`ks (tema järgi on hulk indoeuroopa keeli endale sõnatüve hankinud, millega tähistada nii taevakeha kui kalendrikuud).

Selene nimena on kasutusel ka astroloogide keeles, kuid tähistab tavaliselt Valge Kuuna tuntud fiktiivset punkti horoskoobis. Valge Kuu kannab eneses Kuu parimaid omadusi, hoiab ja kaitseb kui kaitseingel. Astroloogias on Valge Kuu vastandiks Must Kuu, samuti fiktiivne punkt, kuigi mõlemat (nii musta kui valget) arvutatakse Maa kaaslase Kuu liikumise järgi. Must Kuu kannab Kuu halvemaid omadusi ning toob nii inimestest kui sündmustest välja varjatud negatiivsuse. Seda Kuud kutsutakse astroloogias ka Lilit`iks. Mütoloogia-Lilit on aga suhteliselt tundmatu, eriti antiiklugudes.

Selenet jumalannana iseloomustab antiikseis arusaamistes pidev kõikumine hea ja kurja vahel, valguse ja pimeduse piirimail. See on ka täiesti loomulik, sest taevas uitav kahvatu valguskogu käitub sarnaselt – kord piilub laia laternana paksemategi kardinate vahelt tuppa, paistes öö valgeks kui päeva, siis jälle kahaneb kahvatuks sirbiks või kaotab mõnel ööl sootuks, jättes öö pilkasse pimedusse.

Jumalanna Selenest jutustab üks 3. sajandi kreeka poeet umbes säärase loo:

Elanud kord kuulus kuningas või olnud ta jahimees (selles küsimuses pole poeetide seas üksmeelt). Üksmeelel on nad kindlalt selles, et kauni noormehe nimi olnud Endymion ja ta pidanud lamburi auväärset ametit. Saatuslikuks aga ei saanud noorele mehele mitte tema amet, vaid imekaunis välimus:

“Kord lambur Endymion puhkas karjamaal,

Kuu-emand Selene seal märkas noorukit

ja armus, tuli alla taevakõrgusest,

et noormeest kires emmata ja suudelda.

Noor lambur aga igavesse unne jäi,

mis õnnis, magus headest unenägudest.”

Uinudes ei märganudki kaunis noormees tema kohale kummarduvat hõbedast ilusat emandat. Nõnda ta magavatki igavest und ja kaunis jumalanna Selene käivat teda täiskuuöödel embamas ning suudlemas. Aga räägitakse ka, et see tunne pidi tooma Selenele ainult valu ja vaeva ning rohkelt ohkeid ja igatsust. Just selline olla Kuu armastus.

Selles loos on ilmselge vihje Kuu seotusele unega. Tunda on ka kuuliku armastuse hoolitsevust ja muretsemisele kaldumist. Ometi on raske mõista jumalanna säärast käitumist. Kuid seegi on kuulik omadus – kas teie tunnete mõnda Vähi-märgi esindajat, kelle tunnetest te aru saate?

Artemis (Diana)

Nagu Heliose kultuse hääbudes kandusid tema jumalikud ülesanded Päikese valitsejana nooremale ametivennale olümpolasele Apollonile, nõnda sokutas Selene oma ülesanded Apolloni kaksikõele Artemisele. Eks siin olnud muidugi ka inimeste meeled mängus, samuti kultuuriline areng ja ühiskondlikud muutused.

Astroloogilise Kuu mõistmisel pole Artemis jumalana eriti oluline. Kui, siis neile, kes on pühendunud asteroidide uurimisele või tunnevad huvi Hamburgi koolkonna astroloogiliste süsteemide vastu. Ometi on Artemis mütoloogilises mõttes niivõrd huvitav tegelane, et väärib kindlasti tähelepanu.

Artemis oli Apolloni kaksikõde, Zeusi ja Leto tütar ning üks kolmest Olümpose neitsi-jumalannadest Hestia ja Athena kõrval.Ta oli kõrgeim kütt, kuid hoolitses loomade ning metsaelu eest – et keegi ei tapaks viimast looma-lindu, ega asjatult. Tema eriline hool kuulus noortele loomadele. Mõnikord ka noortele tütarlastele. Samas teatakse aga rääkida, et kui mõni tütarlaps kaduma on läinud, tabas teda kindlasti Artemise hõbedane nool – ju siis kaduja eksis kuidagiviisi kättemaksuhimulise jumalanna seaduste vastu.

Hilisemates poeemides samastatakse Artemist Hekatega (v.t. edaspidi). Kolmenäolise jumalanna kohta öeldi: Selene taevas, Artemis maa peal ja Hekate allilmas. Artemisele oli pühendatud küpress ja kõik metsloomad. Tema erilise armu all oli põder.

Hekate

Vanuse poolest pidanuks tegelikult alustamagi Hekatest, sest tema mütoloogilisse kujusse on peidetud varasemad uskumused ning suhtumine Kuusse. Kuna aga oma särk on ihule alati lähemal, on loomulik, et astroloog tunneb esmalt huvi selle tegelase vastu, kelle nime taevakeha kannab. Tänapäeva astroloogia seostab Hekatet peaasjalikult kuu loomisega – need inimesed, kes on kolm päeva enne kuni kolm päeva pärast kuuloomist sündinud, on Hekate mõju all. Siinkirjutajale on see jumalanna eriliselt armas, sest tema horoskoobis on üsna täpne kuuloomine kirjas.

Niisiis on Hekate kreeka mütoloogias hämaruse, öiste nägemuste ja võlukunsti jumalanna. Titaanide tütar – seega kuulub jumalate vanemasse põlvkonda. Ta sai Zeusilt võimu mere ja maa saatuse üle. Uraan kinkis jumalannale üüratu jõu. Muistne maajumalus Hekate säilitas oma positsiooni nii jumalate kui inimeste seas ka pärast olümposelaste võitu titaanide üle, kui teised vanemad jumalad ja titaanid vangistati või saadeti maapakku. Peajumal Zeus isiklikult hindas teda väga kõrgelt ning tavatses temalt sageli nõu pärida. Ju jumalanna püsimajäämine sõltus sellestki, et ta oli lihtrahvale vajalik, kuna kuulus nende jumaluste hulka, kes aitasid inimesi nende igapäevastes töödes ja toimetustes.

Nagu hiljem Artemis, nõnda valitses Hekategi jahipidamise, karjakasvatamise, hobuste aretamise ja inimeste ühiskondliku tegevuse (näiteks: kohtupidamise, rahvanõukogu töö, spordivõistluste ja sõjategevuse ) üle. Samuti kaitses ta lapsi ja noorukeid. Öise hirmuäratava jumalannana, kes kandis käes leegitsevat tõrvikut ja juustes madusid, tegeles Hekate ka nõiakunstiga. See osa tema ja tema kummardajate tegevuses on ülimalt salastatud ning neid erilisi rituaale mõistsid toimetada üksnes vähesed väljavalitud.

Kuujumalanna nõiakunstioskused aitasid Medeial saavutada argonaut Iasoni armastust. Tema õpetuste järgi segatud nõjajook mõjus noorele kangelasele tõhusalt. Armastusega tegeles Hekate meeleldi. Tema erilise kaitse all on aga hüljatud armukesed ja südamevalu kannatavad armastajad.

Üldiselt on Hekate kujus tihedasti kokku põiminud Olümpose-eelsete jumaluste ktoonilised-deemonlikud jooned, mis ühendavad kahte maailma – elavate ja surnute oma. Pimeduse ja kuuvalguse jumalanna on ta lähedane Selenele ja Artemisele. Hekatet võib lugeda Artemise öiseks kehastuseks, sest temagi on jahipidaja, keda saadab koertekari, kuid Hekate jaht on sünge, pime ja hämar. See on öine jaht surijate, haudade ja ülihirmutavate kummituste keskel. Seda viimast arvati üha sagedamini just hilisemal ajal, kui hekaateliku tarkuse mõistmine taandus ning uued kultuuri- ning religiooniarengu suunad ei jätnud inimestele aega sukelduda alateadvuse mõõtmatuisse saladuisse. Oma elujõulisuse ja maa-armastusega on Hekate lähedane ka viljakuse jumalannale Demeterile ning allilmavalitseja Persephonele.

Roomlased austasid Hekatet sageli koos “kolme tee jumalannaga” (Trivia). Hekate skulptuurid seisid teelahkmel ja teeristides ning teekäijad tõid kujude juurde ohvriande. Hekate mütoloogiline kuju ühendab eneses kangelaste maailma ja arhaililise demonismi maailma. Hekate on seatud inimeste teenistusse, kuid sageli asetab heroline mõtteviis ta otsesesse seosesse tumedate jõududega. 

järgneb...