teisipäev, 6. detsember 2011

Kataklüsmid

Aastaid (üle viieteistkümne) olen kogunud igasugust esoteerilist materjali, enamuses siiski artikleid, mis puudutavad astroloogiat. Põhiliselt siis meil ilmunud ajakirjade ja ajalehtede väljalõikeid. Mitmed väljaanded on nüüdseks lõpetanud oma eksisteerimise (Päikesetuul, Avanemine jt.).

Nüüd, tehes põhjalikku inventuuri (arhiivi põhjalik revideerimine langes kokku ka Merkuuri retrograadsusega, mis igati sobilik sellise ettevõtmise teostamiseks.), sest kõik kapid on kaustasid ja mappe täis. Nii väljalõikeid kui horoskoopide kaarte. Tuli ette võtta puhastus ja vähemolulisest loobuda ning teha ruumi uutele materjalidele.

Arhiivi sirvides leidsin, et mõningaid artikleid võiks uuesti avaldada. Kordamine on tarkuse ema. Suurem osa neist pole elektrooniliselt võimalik lugeda ja nad pole ka kaotanud oma aktuaalsust tänapäevalgi. Näiteks, on küll Avanemise koduleht, kuid seal on ära toodud ainult ajakirjade sisukord ja aineregister, kuid artikleid lugeda ei saa. Meil varem ilmunud ajakirju ei ole ka enam igast raamatukogus leida.

Läbi kunagi kirjutatud artiklite saame aimu, mida paar või rohkemgi aastat tagasi avaldati, kuidas siis mõeldi ja mida öeldi. Aegade jooksul on juurde tulnud uusi astrohuvilisi ja nemad ei pruugi kursis olla, mida 5,10 või 15 aastat tagasi kirjutati. Hinnangu tolle aja kirjutistele annab igaüks juba ise.

Tuleb teha teatud valik ja siis jääb üle vaid artikkel uuesti arvutisse trükkida ning siis avaldada. Tegelikult olen paaril korral arhiivimaterjali juba avaldanud, näiteks suguvõsade materjal, mis ilmus Marja-Leena toimetatud Tähetargutajas ja tema enda artikkel Ceresest. Nüüd võiks seda tasapisi jätkata. Kena oleks teada saada, mida lugeja asjast arvab ja ehk on mingeid konkreetseid soove mõne astroteemalise artikli korduseks. Järsku kunagi loetud artiklit (astroloogiline) tahaks uuesti üle lugeda aga seda enam paberkandjal pole. Kui on meeles pealkiri või sisu, siis andke teada. Juhul, kui mul see arhiivis on olemas, saab seda lünka täita.

Loodan, et artiklite autorid või tõlkijad ei pahanda, et nende kirjutisi uuesti avaldan। On nad ju ilmunud avalikus ajakirjanduses ja olnud kõikidele kättesaadav. Materjali, mille uuesti ära toon, ei muuda, trükivigu ei paranda (kui on) märgin ära, millises väljaandes ta ilmus, kes kirjutas või tõlkis. Kahekordetes sulgudes (tekstis) toon ära oma märkuse, kui see vajalikuks osutub.


Kataklüsmid meis eneses.
Taimi Uuesoo


Nõukogude ajal oli levinud nali: sotsialismil on viis vaenlast – rahvusvaheline imperialism, kevad, suvi, sügis ja talv. Mis on muutunud? Me ISE. Vaenlased on ikka samad.
Inimese ülbus, lollus ja suurelisus on loodusele muutumas järjest suurenevaks ohuks, võrdeliselt “kuninga” kasvavate teadmiste, võimaluste ja vajadustega. Et siis vaenlased vastastikku?

Emake Maa elab Universumi seaduste järgi ega taha sugugi lasta end allutada inimlikele reeglitele. Looduskatastroofid on alati toimunud, on ja tulevad jälle, me peame õppima neist ja nendega elama. See on osa meie olemisest nagu inimene on osa loodusest ja mitte selle valitseja.

Globaliseerumine annab eksliku tunde, et oleme kõikvõimsad ja haavamatud. Oleme loonud tehnoloogilised võrgustikud, mis katavad järjest suuremaid territooriume ja ühendavad miljoneid inimesi. Rike võib halvata tervete linnade ja riikide normaalse toimimise pikaks ajaks. Tõde on see, et me oleme muutunud hoopis kergemini haavatavaks kui ürginimene, kes oli sunnitud elama looduse märke silmas pidades ja sai loota vaid oma lihaste jõule ning osavusele ja kogukonna toetusele. Meie oleme harjunud lootma NENDELE. Keegi on ju kutsutud ja seatud jälgima, teavitama , hoolitsema, parandama, päästma. Kusagil kõrgel ja kaugel on otsustaja, vastutaja, tegija – impersonaalne süüdlane kõikides hädades. Keegi kuskil eksis, unustas, ei pidanud oluliseks, viivitas, ei hinnanud ohtu ja jäik masinavärk rullis ammu enne lainet üle mitmesaja tuhande inimese.

Tänapäeva urbaniseerunud homo sapiens on kaotanud lisaks loodussidemetele ka inimliku mõõtme. Kui naabril hävib elutöö ja viimane vara üleujutuses, sõidame liiklusummikuid tekitades uudistama, kuid üksikutel tekib konkreetse abistamise mõte, mõned tunnevad kaasa ja vangutavad päid, aga liiga paljud ei pea liigseks parastada ((siin autor viitab jaanuaris 2005 olnud üleujutusele Pärnus ja Lääne-Eestis)).

Õõvastav on lugeda mõtteid, et Tais käivad vaid seksituristid või üldse ainult rikkurid saavad enestele lubada nii pikka reisi ja mõni kaotus kui ülerahvastatud Kagu-Aasia paar saaretäit vee alla jääb. See on katastroof, et oleme näiliselt seotud kogu maailmaga, aga tegelikult naabrigagi mitte.

Me sõltume tuhande pisiasja kaudu üksteisest rohkem kui kunagi varem, aga oma isekusest ei mõista seda. Alles siis kui elekter ära või lumetorm liikuma ei luba, näeb oma pisidust. Alles siis kui ISE hädaga silmitsi, avaneb meel ka võõra omale.

Me loeme, aga ei mõista. Kuuleme, aga ei kuule. Vaatame, aga ei näe (kordi öeldu, aga tasub kordamist). Liiga palju on lugeda, kuulda ja vaadata, enam ei tea leida ega häälestuda. Müra matab nüansid ja lähim köidab vähim, aga kauge ei puuduta südant ega meeli. Sentsasioon ja suured numbrid äratavad tähelepanu, sestap müüme ja ostame neid. Üksikud näevad-kuulevad, aga neid me ei mõista. Et nägija NÄGI, sellest tehakse uudis, ei muud ja leidub sadu, kes etteheidete ning sõimuga teistmoodi olija üle valavad. Ja nägijast saab vaikija....

Astroloogide käest küsitakse samuti pidevalt, kas kataklüsmid olid prognoositavad ja miks ei hoiatata inimesi ette. Esimesele küsimusele saab loomulikult vastata jaatavalt, kuid kas sellega keegi ka tegelema juhtus, on iseküsimus. Astroloogiliseks prognoosiks on vaja kindla suunitlusega tegevust – tähekaartide koostamist, vastavate minevikusündmuste analüüsi, statistilisi andmeid, elik adekvaatne prognoos nõuab tõsist pühendumist valdkonnale.

Geneetiline astroloogia, mis isiksuse kaasasündinud omadustele ja nende arengule orienteeritud, kasutab teisi tehnikaid kui mundaanastroloogia (riikide, rahvaste ja globaalprotsesside uurimisega tegelev astroloogiaharu) ja ainult spetsialiseerumine võimaldaks saada pidevaid tulemusi. Igale linnale, maakonnale, ministeeriumile, firmale jne. oma astroloog palgale ja siis oleks õigus “vastutusele võtta” ebaõigete prognooside pärast. (Nali naljaks, paraku).

Astroloogia ei räägi meile ettekirjutatud saatusest, vaid viitab meie tegevusele või tegematajätmistele. Mitte planeedid ei põhjusta sündmusi Maal, nad peegeldavad neid. Eesti vabariigi sünnikaardis (24.02.1918, 18:38, Tallinn) oli jaanuarikuus (2005) eriti väljenduslik pilt – kõik aeglased planeedid “otsustasid” olulistele sündmustele ja lisaks jõudsid 9. kuupäeval “minuti ning sekundiosutidki kaheteistkümnendat tundi näitama”. Üldiselt sõnumid inimkonnale tulevad Neptuuni kaudu Veevalajast ja Uraani poolt Kalade märgist. Nad on teineteisel külas. (Traditsiooniliselt on igal Päiksesüsteemi planeedil üks kaheteistkümnest Sodiaagimärgist, kus ta on nagu kodus.)

Veevalaja ja Uraan sümboliseerivad inimkonna arengut, teaduslikkust, urbaniseerumist ja enesekindlust – just seda oleme eelneva perioodi jooksul, mil Uraan Veevalajas liikus (1996-2003), usinasti kogunud. Nüüd on siin naaber Neptuun ja “nõuab oma õigust” - sekkumine loodusesse ei jäta oma mõju avaldamata. Kalade märk ja Neptuun nimelt “räägivadki” loodusest, eraldumisest, religioossusest ja kõiksusega kooseksisteerimisest. Seda kõike tuleb meil siis lähemad seitse aastat veel õppida. Uraan omakorda “üritab omakohut maksma panna naabri pool” veel kuus aastakest.

Meie tarbimisharjumused ja mõttelaad peavad muutuma ning areng pöörduma keskkonna säästvuse poole. Lähiaastad saavad olema otsustavad – Emake Maa testib meie diplomaatiavõimet. Jah, ka minu ja sinu oma, mitte ainult nende.

Avanemine, veebruar 2005.

Artikli ilmumisest on möödunud pea seitse aastat aga ülestõstetud teema peamised märksõnad on praegugi väga aktuaalsed. Minu meelest pole paremaks suurt midagi läinud, pigem vastupidi. Võta ükskõik mis Delfi või mõne ajalehe kommentaarium ja lõvosa on seal spämm. Mõni üksik asjalik arvamus nende vahel. Jääb üle loota, et nüüd kus Uraan liigub Jääras ja varsti Neptuun lõplikult jõuab kodumärki ning Pluuto Kaljukitses, hakkavad asjad tasapisi paremuse poole liikuma.

Valor

1 kommentaar:

helin ütles ...

Tugevad tuuled ja Maavärinad on Terve Maa tunnus. Peaksime rõõmustama, et Maa on üha enam ja enam elus. Teine lugu on et inimkond on elukohaks täiesti valed kohad valinud. Ja kuna karmahärrad ei eksi, siis on katastroofipiirkonnas elavad inimesed täiesti õiges kohas. Oma meeleseisungi läbi. Ehk siis katastroof on meele mõiste. Mitte välise elu mõiste. On mugav on arengu katastroof delegeerida välja, aga kui kaua on see võimalik ?