Kirjutise autor: Sirjelind.
Inimkond koosneb inimestest, kes asustavad maakera erinevaid piirkondi, milles valitsevad erinevad tingimused eluks ja vajaduste rahuldamiseks. Kõik paigad, kus inimeste elu on olnud võimalik, on ka asustatud. Maal leidub väga erineva kliima ja geograafilise eripäraga kohti, kus elades oli vaja kohastuda olemasoleva looduse ja tingimustega. Sellega sai eriti hästi hakkama bioloogiline liik nimega ’homo sapiens’.
Kohastumise käigus kujunesid välja väga erinevad füüsilised omadused, elulaadid ja kultuurid. Kõik see võttis aega kümneid tuhandeid aastaid, mil looduslik valik vormis mitmeid erinevaid rasse vastavalt paikkondade looduslikele tingimustele. Loodus kujundas keskkonda ja see omakorda inimest. Valitses optimaalne tasakaal arengut kiirendavate ja säilitavate protsesside vahel. Looduses oli kõik tasakaalus, iseregueeruv vastavalt muutuste iseloomule. Looma- ja taimeliikide suhted ja arvukus pandi paika vastastikuste mõjude käigus. Igal liigil oli oma osa looduslikus tasakaalus ja toitumisahelas, piisavad võimalused püsima jääda ning paljuneda.
Inimeste kohastumisel looduslike tingimustega kujunesid välja erinevad, pärilikud omadused ja välimus, mis kõige paremini sobis ellujäämiseks antud tingimustes. Kujunesid kooselu tavad, elulaad laiemas mõttes, usk, kultuuri ja eneseväljenduse eripärad. Sarnase elulaadiga inimesed tavatsesid kokku hoida ja olid sellevõrra tugevamad.
Vaadates praeguses maailmas ringi ei jõua ära imestada, kui palju on erinevaid inimtüüpe , kui väga nad erinevad omavahel välimuselt, nahavärvilt , elulaadilt, usundilt jne., kuid inimestena on nad väga paljus ka ülimalt sarnased. Eks kõigile erisustele vaatamata on ikka tegemist sama homo sapiens’iga, kellel on 46 kromosoomi ja kes omavahel järglasi võivad saada. Ometi on kultuuriline taust ja elulaad sedavõrd erinevad, et mõjuvad mõnikord võõrastavalt, vastastikku raskesti mõistetavalt.
Paraku tekitavad erisused ka kaitsereaktsiooni ehk nn. ’võõraviha’ endast erineva vastu. See on inimestesse sisse programmeeritud ürgne instikt, kuna varases maailmas tähendas ’võõras’ enamsti ohtu ja probleeme. Ega see ürgne tõrjuv suhtumine ka tänapäeval kuhugi kadunud ei ole, pigem on ta maha reguleeritud kasvatuse ja ühiskonna korralduse abil. Aga see istub edasi meie kõige vanemas aju osas, nn. ’limbilises ajus’. Mõistmatuse väljenduseks on jätkuvalt territoriaalsed konfliktid ja sõjad eri riikide või erinevate uskumuste vahel. Veel tänapäevalgi on üsna raske saavutada konsensust riikide ja rahvaste vahel väga paljudes küsimustes, ka neis, mis puudutavad kogu inimkonna ja planeedi Maa kogu looduskeskkonda. Igaühel on oma lähemad huvid tähtsamad üldistest.
Seejuures kõik inimesd, nii erinevad , kui sarnased, nii sõbrad, kui vaenlased, jagavad ühist keskkonda ja eluruumi ja ikka samal planeedil Maa. Kui kuskil toimub mõni suurem katastroof, siis rohkem või vähem mõjutab see ka muudes piirkondades toimuvat , kas looduslikult, majanduslikult või poliitiliselt. Laulusalm väidab tõtt: ’ Ei ole üksi enam ükski maa...
Praegusel superkommunikatsiooni ajajärgul jagab kogu inimkond vastutust looduses toimuva eest Maal. Ainult väike osa loodusest on tänapäeval veel inimtegevusest puutumata või vähe mõjutatud. Pidevalt kasvava arvukusega inimkond on ’vallutanud’ kogu planeedi. Inimtegevuse mõjud on nähtavad ja tuntavad kõikjal ja peamiselt negatiivsete tagajärgede kaudu.
Kõik see, mida Loodus on kujundanud miljonite aastate jooksul, aeglaselt aga targalt, on ohtu sattunud.
Paiguti, eriti suurlinnades, on inimene suuresti või täielikult irdunud loodusest, kohati lausa naeruväärsel kombel ja muutunud täiesti abituks seistes loodusega silmitsi. Vaatamata sellele, asetab inimene ennast loodusest kõrgemale ja teeb keskkonna suhtes järjest vaenulikumaid otsuseid ja tegusid. Kõik teenib vaid hetkekasu huve, edasine eriti kedagi ei huvita.
Südant valutavad vaid väheseid asjatundlikud ja visiooniga inimesed.
Looduse kaitsevajadus on ületamas ja ka ületanud kriitilise piiri, kuid tegelik looduskaitse on enamasti jäänud formaalseks. Raha ja korporatsioonide survel tehakse järeleandmisi ja pigistatakse silm kinni üldiste eluliste huvide arvelt. Kui aga õnnetus juba õuel, siis võib olla hilja ....
Kogu tsiviliseeritud maailm on väga kiiresti tehnoloogiliselt arenev, ääretult komplitseeritud ja üleilmastuv. Viimane aeg oleks mõistusepäraselt tomimiseks, et üldse füüsiliselt püsima jääda.
Lõppude-lõpuks sõltub looduskeskkonna tasakaalust ja ’tervisest’ kogu eluslooduse kestmine.
Tänapäeval on Pandora laekast pöördumatult valla pääsenud suur pahandus, ehk ÜLEILMASTUMISE protsess.
Tohutu tehniline progress on loonud uskumatult efektiivsed kommunikatsiooni ja kiire liikumise võimalused üle kogu planeedi, mis on kujundanud kogu maakerast sisuliselt ’globaalküla’.
***
Inimkond on ennast uhkeldavalt tituleerinud homo sapiens’iks, ehk mõistuslikuks inimeseks....? Lubage muiata selle peale.... Kui inimene oleks mõistuslik, siis toimiks ta hoopis teisiti, kui ta praegu toimib.
Lisaks looduse üle-ekspluateerimisele ja kahjustamisele, on inimene toppinud oma pesemata näpu ka sügavale looduse ja Jumala tegemistesse.
Tore ju on, et inimaju on võimeline loodusega manipuleerima ja lahti muukima loodusseadusi, kuid takistuseks saab inimese vaimne piiratus ja puhas inimlik lühinägelikkus. Inimene võib paljutki avastada ja mõista looduse seadustest, kuid kogu selle teabega midagi mõistlikku peale hakata ei oska. Loodusteaduslike uuringute tippavastused on enamasti rakendatud sõjanduse, rivaalitsemise ja agressiivsete ambitsioonide vankri ette.
Vähe sellest, saavutused bioloogiteaduses on koguni pandud teenima inimliku pahelisuse ja lodevuse altarit, kus hälbinud eluviisiga isikud soovivad oma tühiseks kiskuvat elu rikastada mängudega perekonnast ja lapsevanema rollist..... Selletarbeks lähevad käiku tehislikud manipulatsioonid, uue elu tekitamiseks.
Mida tunneb ja mõtleb surrogaatema või katseklaasist mängukanniks sündinu? Kus algavad või lõpevad uue elu kodanikuõigused, valikuvabadus, enesemääramine? Sellele ei mõelda. Kui lodevad elukombed ja naudingud enam pinget ei paku, siis peab ju mõne uue lõbusa mängu välja mõtlema – kasvõi lapsevanemaks olemise mängimine....
Jah, inimene on toppinud oma näpu sinna, kuhu ei tohiks puutuda ükski mõistuseta olend (nagu näiteks inimene!), sealhulgas geneetikasse, pärilikkuse ja sigimise väga turvatud ja keerulisse mateeriasse, mille mitmeid tänaseid tippsaavutusi varjatakse hoolikalt avalikkuse eest.
Näideteks võiks tuua Inimkloonimise, liikidevahelise ristamise, ülikahjulike patogeenide ja viiruste disainimise salalaborites, mürgitamise ravimite ja vaktsiinidega, uute, kujutlematute masshävitusrelvade loomise, ülitugevate füüsikaliste protsesside kunstlik tekitamine, mis suudavad käivitada looduskatastroofe, ’mind control’, ehk inimpsüühika välise mõjutamise tehnikate kasutamise inimeste inimeste desorienteerimiseks, jne.jne.
Kus on siinkohal märgata, et inimene oleks mõistuslik olend??
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar