Võim - 2 osa

Võim ja domineerimine algab VÕIDUST.

Võit ja vastaspoole allutamine või hävitamine on võimu signaaliks ümbritsevatele. Seda mõistab ja tunnistab igaüks. Võitjate üle kohut ei mõisteta! Võit ja suur võim asetab võitjale kohustuse võimul püsida, sest suurvõimuril tagasiteed enam ei ole mujale, kui varjude riiki. Võimul püsimise aeg on varieeruv, sõltudes võimulolija isikuomadustest ja X-faktorist. Võitude hulk ja iseloom määravad paljut. Võite on igasuguseid. Sõjalised, sportlikud ja diplomaatilised võidud lummavad paljusid. Tehnoloogilised võidud annavad sageli suurema edumaa. Võidud iseenda üle psühholoogilisel tasandil on kõige väärtuslikumad, kuid väliselt vähemärgatavad.

Iseenda kirgede ohjamine ja pahede võitmine on inimesele suurimaks võiduks . Kes omab enda üle võimu, selle jaoks avaneb uks troonisaali, et valitseda ja ohjata teisi inimesi. Enesevalitseja väärib teiste valitseja tiitlit.
Need, kellele iseenda ohjamine ülejõu käib, ei kanna mingil juhul välja võimu raskust.
Konkreetne jõud ja üleolek on kõigile mõistetav signaal. Kavalus ja tarkus, kui võimu atribuudid, on varjatumad, hirmu ja ebakindlust tekitavad, kuid hästi distsiplineerivad võimu omadused.
On mõneti kurb ja paradoksaalne, et ükski suurt võimu omav inimene ei saa omale lubada sirget ja ausat mängu ümbritsevatega. Võim peab omama autoriteeti ja tekitama enda suhtes ja suurt aukartust.

Lihtsamates inimestes tekitab autoriteeti kõige enam HIRM ja ARM, ehk piits ja präänik.
Targemates tekitab võimu vastu aukartust mõtlemine ja analüüs, mis leiab loogilisi õigustusi võimuri tegevusele. Tark inimene mõistab situatsioone ja oskab hinnata võimuri tegude õigsust ja vastavust olukorrale. See tekitab respekti.

Võimulolija peab mõistma, et tema situatsioon on ääretult muutuv ja ebakindel. Võimu ümbritsevad alati kadedad, ahned ja reeturlikud inimesed. Suure võimu juures olija elu ja püsimine on pidevalt ohus, seetõttu peaks temale andestama kõik inimlikud pahed, mis iganes tal olemas on.

Kõik alatused ja suurim kurjus on õigustatud, sest muul moel ta võimu juures ellu ei jää.
Tõeliselt Suur Võimur peab olema oma ümbritsevatest KÕIGES ÜLE, nii inimlikes pahedes, kui suurimas üllameelsuses ja inimlikus suuruses.

Vaid sellisena võib ta edestada oma kaaskonnas pesitsevaid vaenlasi. Kõigi inimlike omaduste palett, pahede ampluaa ja heategude valik peab olema võimuril tagataskus varuks ning ta peab julgema neid kasutada õigel hetkel. Võimur ei tohi mitte milleski alla jääda oma vaenlastele, kes ainult ootavad oma võimalust...

Võimur peab suutma oma ümbritsevatesse sisendada harrast austust, kohutavat hirmu ja olema täielikult ettearvamatu oma tegevuses. Niipea, kui ta seda üliinimlikku taset ei suuda hoida, on ta troonilt tõugatud.
Suur võim on osaliselt ka jumalik kategooria, mis nõuab surelikult ja ekslikult inimestelt jumalikke omadusi. Vahel harva taevas pärjab üksikuid inimesi mõneks ajaks selliste omadustega...Nende nimed raiutakse kuldtähtedega ajalukku. Neist kujunevad legendid ja eeskujud järgnevatele põlvedele.

Aga miski pole muutumatu, tipp on terav ja sellel ei saa pikalt püsida. Tulevad uued olukorrad, salakavalad peibutised ja ekslikud otsused, paratamatu vananemine ja isiksuslik allakäik. Enam ei jätku jaksu kõigest ja kõigist üle olla. See on lõpu algus. Järglased ei pruugi enam tagada geniaalse valitseja võimu haaret või säilitada dünastiat.

Kui võimuril on elutarkust märgata tulevaste sündmuste seemneid olevikus, võib muuta situatsioone, et seemned ei saaks idanema hakata. See on võimulolija suur tarkus. Sündmuste ette nägemine, ennetamine ja plaani B olemasolu igaks elujuhtumiks. Arengu tagab pidev vaimne kasv, nõudlikkus enda vastu, paindlikkus ja muutustega kaasa minemine. Eriti vajalik on võimurile inimpsüühika kõikide soppide tundmine, mis saab võimalikuks nende kogemise läbi või nende olemasolul eneses.

Edukas valitseja teab, mis toimub iga tema alluva hinges ja peas alates kerjusest kuni lähedaste võimukandjatele. Alles siis saab ta võimul püsida.
Jumalad valivad meie seast inimesi võimule. Võimule pääseb ja seal püsida jaksab ikka vaid jumaliku väljavalituse läbi ehk ’tähtede toel’. Suurt võimu ei saa teostada ilma jumaliku abita. Võim, kui isikuomaduste kogum on sünnipärane omadus, mille vastu ei saa ka asjaosaline ise. Võim on saatus.

Kui rumal ja küündimatu inimene on mingi juhuse tõttu võimule pääsenud, võib ta teha väga palju kahju. Reeglina, selle valitseja pea ei püsi kaua õlgadel...
Kõige eest mida omame, peame ka maksma ühel või teisel moel. Ka võimu eest.
Inimkonna ajalugu on korduvalt näidanud, mis juhtub suurt või piiramatut võimu omavate inimestega, millised kohutavad saatused võivad neid tabada, kuid ometi ei ole see targemaks teinud järgmisi püüdlejaid. Inimestel pole kombeks õppida teiste vigadest, veel vähem omaenda vigadest...

Minnes võimu pahupoole juurde tuleb kõigepealt rõhutada, kui vähe on sõltumatust ja tegelikku vabadust suure võimu juures olijal. Ükski inimene ei püsi võimul, kui tal ei ole teatud hulka toetajaskonda, kes tema võimu teostavad. Need toetajad aga loodavad oma lojaalsusest kasu lõigata, pääseda ligemale suurele võimule. Toetajatele on tähtsad ambitsioonid, nad proovivad võimuri kätega kindlustada oma positsioone ja kätte maksta oma vaenlastele. Nad ootavad oma teenete eest vastuteeneid.

Võimur peab arvestama toetajate soovidega, kelle abiga võimule tõusti ja kelle abil võimul püsitakse. Peab hästi oskama valida kaaskonda ja ära tunda võimalikke reetureid ja vastaseid. Kogu aeg on keegi, kelle sooviks on võimur hävitada. Sageli on võimur fakti eest, et ta kas tapab ise niipalju, kui jaksab või tapetakse teda ennast niipea, kui võimalik.

Võimuri hävingut võivad soovida isegi kõige paremad ja lähedasemad inimesed. Seetõttu on võimur hingeliselt täiesti üksi. Pidev ebakindlus ja usaldamatus on vaimselt väga kurnavad ja väärastavd võimuri psüühikat, tekitades psühhopaatilisi või skisoidseid omadusi. Tüüpiline näide lähiminevikust oli diktaator Stalin, kes ei usaldanud enam omaenda varjugi ja laskis tappa oma lähemaid pooldajaid ja sugulasi nagu kärbseid, et külvata kõikehaaravat jäist hirmu ja selle abil võimul püsida. Lõpuks suri ta nagu koer põrandal insulti ilma igasuguse arstiabita või koguni mõrvatuna oma arstide poolt.

Selline on sageli diktaatori saatus. Põhjuseks võimu muundumine omaenda vastandiks, teostajast ja loojast hävitajaks. Inimese psüühika sügav deformeerumine võimul olles on paratamatu ohver võimule.

Jäägu inimesele inimese osa ja Jumalale Jumala osa.
Võib julgelt öelda, et ükski tõeliselt hea ja tark inimene vabatahtlikult suure võimu juurde ei kipu, sest ta teab neid riske, mida võim endaga kaasa toob. Võimu juures ei ole võimalik jääda heaks, õiglaseks ja inimlikuks.

Ometi on vaja võimureid ja hierarhiaid, et luua struktuure ja korda. On vaja inimesi, kes võimu teostavad. Ja alati leidub neid, kes võimupositsioone ihaldavad. Neist suurem osa läheb küll väetiseks võimu põllule, kuid üksikud suured erandid ja Jumalast seatud figuurid kannavad oma kuulsuse läbi aegade.

Materiaalsele maailmale on paratamatu, korrastava komponendina kaasa pandud võimu atribuudid ja kohustus taluda pidevat muutumise protsessi ajas kulgevana.
Tööpõld on avar ja ahvatlevaid valikud on lugematul hulgal innustunud rajaleidjatele, kes hakkavad rajama uusi struktuure materiaalse maailma korrastamisel või kaose suurendamisel.
Võimu atraktiivsus on endiselt kõrge ja üritajatest puudu ei tule. Milleni see edaspidi viib, näitab suur koordinaator Aeg.

Lõputu kordumine, samad võidud ja kaotused, lahkujad ja uued tulijad, lõputult korduvad mustrid ...
Pole midagi uut siin Päikese all.