Värisev maa

Selle aasta hiljutised kaks võimast maavärinat Haiitil ja Tsiilis lõid olukorra, kus seda artiklit nüüd avaldama peaks ja varem, kui esialgu plaanis oli. Kirjutatu on üks osa looduskatastroofide sarja teemast, mis ootas oma aega ilmumiseks. Aga kauged sündmused Ameerika maailmajaos vajavad rohkemat lahtirääkimist, on hetkel aktuaalsed ja seda just maavärina olemuse ja võimsuse poolest ning astroloogiliste seoste otsimist sündmustes. Ära on toodud üks näide kaugemast ajast, mida sisuliselt saab üle kanda ka tänapäeva.

Ajalugu teab väga palju jutustada tugevatest maavärinatest. Mõned neist väärivad tähelepanu mitte niivõrd hädade ja kannatuste pärast, mis nad kaasa tõid, kuivõrd oma kummaliste tagajärgede tõttu.
Ähvardavate loodusjõudude seast on inimese jaoks kõige hirmsamad maavärinad – maapinna õudsed krambid ja vapped, mis alati on olnud ta salakavaluseks ja halastamatuteks vaenlasteks. Esimene väringute negatiivsetest omadustest avaldub äkilises ilmumises ja tegutsemiskiiruses, teine – tohutus purustavas jõus. Maavärinad on silmapilgu jooksul hävitanud kõigutamatutena näivad mäed, muutnud jõgede voolusängi, kündnud maapinda sügavad lõhed, muutnud tundmatuseni senise maastikupildi, teinud varemeteks linnu ja külasid, pidanud külluslikku lõikuspidu inimeste seas ja jätnud peavarjuta elanikke.

Inimühiskonna ajaloo jooksul on olnud hulgaliselt suurt häda ja viletsust kaasa toonud ülitugevaid (ajaloolisi) maavärinaid. Kui kirja veel ei olnud, anti teateid nende kohta põlvest põlve edasi suusõnaliselt, hiljem hakati neid üles märkima kroonikates ja kirjandusteostes.
Aastatepikkuste vaatluste andmete alusel on välja arvutatud, et igal aastal toimub meie planeedil keskmiselt kuni 20 katastroofilist maavärisemist (neist kaks ülitugevat), kuni 150 purustavat, ligikaudu 9000 tugevat, 19 000 mõõdukat, 150 000 nõrka ja mitu miljonit väga nõrka värinat, mida tajuvad ainult ülitundlikud seadmed. Maa-aluste tormide läbi on ühtekokku hukkunud umbes 15 miljonit inimest, viimastel aastakümnetel aga on inimohvrite arv aastas olnud keskmiselt umbes 15 tuhat.

Maavärisemiste energia on tõeliselt kolossaalne selle suurust tõlgendatakse astronoomiliste arvudega – kuni 10 astmes 27 ergi. (meenutame, et erg on füüsika mõõtühik ja et üks kilovatt-tund on võrdne 36 miljoni ergiga). Üks erg on äärmiselt väike ühik: seda võib näiteks võrrelda tööga, mida suudab teha tavaline kärbes ühe sekundi jooksul. Sellist energiahulka (10 astmes 27) läheb vaja 100 miljardi tonni vee tõstmiseks 100 meetri kõrgusele. Kuue-ja enam pallise maavärisemise puhul vabaneb samapalju energiat, kui võivad anda 1000 mõõdukat (4 palli) või 3000 nõrka (3 palli) maavärinat.

Maavärinatele pallide järgi hinnangu andmine on ebatäpne ja subjektiivse iseloomuga. Palju paremaks peetakse ja on tänapäeval kasutusel uus hindamissüsteem – magnituud, maavärina intensiivsuse ja seejuures vabaneva energia proportsionaalne suurus. Olenevalt maavärina võimsusest magnituudi suurus võib väljenduda numbrites 0-st kuni 9-ni (kõige tugevam) ja see määratakse kindlaks seismogrammide järgi. Nimetatu on Richteri skaala.

Richteri võimsusskaalal puuduvad astmed. See on numbriline skaala, kus numbrid on energiaga seotud kiiresti kasvavas progressioonis. See tähendab, et maavärina võimsuse kasv ühe magnituudi (võimsuse ühik) võrra märgib tegelikult 62 korda suuremat energiahulka. Maavärin, mille võimsus on 7 magnituudi (see on väga võimas maavärin), on 62 korda tugevam 6-magnituudisest värinast. Teadlased nimetavad sellist skaalat logaritmiliseks. Kõige kõrgem magnituud, mis pärast kaasaegsete aparaatide kasutuselevõttu üldse määratud on, võrdub 8,9-ga. Iga tugevam tuntud maavärin, mille Richteri skaala järgi on 8,9, vallandaks umbes niisama palju energiat kui 12 tuhat selletaolist aatompommi, mis heideti Hiroshimale 1945. aasta augustis.

Paigast, kus leidis aset maakoore masside nihkumine – hüpotsentriks nimetatud maavärina koldest levivad silmapilkselt igasse kanti elastsed võnked – seismilised lained. Neil on imepärane võime muuta oma liikumiskiirust ja mitmed moodi kõrvale kalduda, kui nad kohtuvad oma teel erineva tiheduse ja mitmesuguse koostisega kivimitest koosnevaid kihte. Selliste lainete üleskirjutiste (seismogrammide) järgi määratakse kindlaks laine päralejõudmise aeg, tema amplituud ja periood, samuti kolle, kus maavärin toimus, selle intensiivsus, maa-aluste masside nihkumise suund, vabanenud energia suurus ja terve rida teisi karakteristikuid.

Maavärinakollete sügavus võib olla vägagi erinev. Kõige sagedamini (ligikaudu 70% kõikidest juhtudest) paikneb ta maapinnast arvates esimese 60 kilomeetri piires. Kuid on olnud ka juhuseid, kus maavärina kolle (hüpotsenter) tekib mitmesaja kilomeetri sügavuses, nagu näiteks oli 22. märtsil 1954. aastal, kus maavärina epitsenter Hispaanias asus 640 kilomeetri sügavusel.

Inimkonna ajalugu on talletanud paljud kunagi maakeral aset leidnud tugevad maaväringud. Mõned neist on saanud endale isegi nime, näiteks Lissaboni, Messina, Ashabadi ja Tsiili väringud, mis kujunesid inimestele suureks tragöödiaks.
Läheme koos möödunud aegadesse ja vaatame. Kuidas maavärinad ja taevased seisud omavahel on läbi saanud.

Esimene meile tuntud suur maavärin hävitas Xiani linna Hiinas meie ajaarvamise 7. aastal. Tema kuulsus põhineb vaid sellel, et ta oli ajaloos üks varasemaid. Lähemaid üksikasju sellest maavärinast pole meile teada. Väga tugev maavärin (8 mag.) toimus Hiinas 23. jaanuaril 1556. aastal, milles hukkus arvatavasti 830 tuhat inimest. Sellised on praegu andmed selle tragöödia kohta. Järgmine väga tugev värin tabas Kalkutat Indias 11. oktoober 1737, põhjustades kolmesaja tuhande inimese hukkumise. Andmed selle hirmsa maavärina kohta on samuti napid. Suurte inimohvritega ja laialdaste purustustega oli muidugi alles hiljuti Indoneesia maavärin (dets.2005), milles peamise hävitustöö tegi ära tsunami aga selles juba allpool rohkem juttu.

Palju rohkem on aga teada tugevatest tõukest, mis mõned aastad hiljem hävitas Lissaboni Portugalis. See oli üks kuulsamaid maavärinaid ajaloos. Mõned peavad seda kõige dramaatilisemaks sündmuseks, kuigi inimohvrite poolest ei olnud see maavärin siiski nii kohutav kui Kalkutat tabanud suurõnnetus.

JA MERI TÕUSIS
1.novembril 1755, imeilusal hommikul, kõigi pühakute päeval, viibis suur osa Lissaboni 235 000 elanikest kirikutes esimesel missal. Mõned kilomeetrid edela pool Lissaboni pääsesid sügaval maapõues valla kohutavad jõud, mis otsekohe linna rahu rikkusid. Ootamatult kostsid tugevad maa-alused tõuked, oli kuulda kõminat ja kokkulangevate hoonete müra. Linn mähkus tolmupilvedesse. Seejärel asendusid järsud tõuked pinnase lainekujuliste võnkumistega, mis viisid lõpule hävitustöö esimeste tõugete ajal terveks jäänud majade kallal. Mõne minuti jooksul hävis kogu linn. See aga oli alles esimene nendest kolmest tugevast allmaatõukest, mis linna tollel päeval tabasid.

Kakskümmend minutit hiljem järgnes teine maavärin. Selleks ajaks ei olnud linnas püsti jäänud peaaegu ainsatki tervet kivimaja. Kuid uue tõukega kaasnesid teist laadi traagilised sündmused. Paljud ellujäänud olid vaevaliselt roninud uuele kivist sadamasillale Cays Depredale jõe pervel. Madal ning massiivne, näis ta neile kindla varjupaigana. Kuid ka see kindlus ei pidanud vastu. Majade varemete all hukkusid kümned tuhanded elanikud (oletatav hukkunute arv 50-60 tuhat). Köökide kolletest ja kirikuküünaldest said alguse suured tulekahjud. Maa-aluste tõugete jälgedes ründasid linna rannikukvartaleid gigantsed tsunamilained, mis pühkisid minema ja hävitasid kõik oma teel. Tõukeid oli tunda kogu Portugalis ja Hispaanias. Maavärina tulemusena ka suured maa-alad Portugali rannikul kerkisid uuele kõrgusastmele.

Lissabon oli ka varem maavärinaid üle elanud. Meie ajaarvamisest peale oli linna ajaloos fikseeritud 20 katastroofilist maapinna kõikumist, kuid ühtki neist ei saa võrrelda 1755. aasta omaga. Maavärin on läinud ka kirjanduse ajalukku. 1756. aastal kirjutas Voltaire „Poeemi Lissaboni hävingust“. Ta pöördus nende sündmuste juurde tagasi 1759. aastal kirjutatud oivalises jutustuses „Candide“.

Maa sisemuses toimuvaid protsesse, mis kutsuvad esile maavärinaid, on tänapäeval üsna põhjalikult uuritud. Meie vaatame, millega aga taevas sellele vastab, millised tegurid võiksid esile kutsuda maapõue vallanduvad liikumised. Tuntud väide, nii nagu all, nii ka üleval või siis vastupidi, enne üleval ja seejärel all. Kumb järjekord see õigem on? Ainult peamiste planeetide varal neid maavärina nähtusi ei seleta. Kas horoskoobi kaardile rida asteroidide lisamine annab midagi juurde?. Kindlasti annab, kuid nad ei seleta veel kõike, mis seletaks maavärinate teket. Kindlasti on veel rida tegureid, mida me ei tea ja ei oska seletada. Selleks, et leida need peamised tegurid, tuleks läbi uurida vast tuhandeid maavärinate kaarte, neid analüüsida, teha statistikat ja alles siis võib leida ühiseid jooni. Maavärinate horoskoope on veel sellegipoolest lihtsam teha, et on teada täpne ja fikseeritud aeg. Vulkaanide puhul on seda raskem teha, sest vulkaanil on tavaliselt pikk eelmängu periood enne kui toimub peapurse või plahvatus.

Kuid proovime siiski ära tuues lisainfona nii väikesed kui ka kaugemad ja aeglasema liikumisega asteroidid ning kääbusplaneedid, et leida paljude maavärinate hulgas seda ühist, mis aitavad valla päästa maaalused tormid.

Lissaboni maavärin toimus siis 1. nov. 1755.a. Kell 10.16. Sellele ajale tehtud horoskoobis siis järgmised olulisemad seisud:
Päike Skorpionis konjunktsioonis Veenusega on trigoonis Uraani ja Sedna ühendusega Kalades. Veel on trigoon ka Marsile, kuid orb jääb juba 7 kraadi piiridesse. Päikesel aga veel ühendused Luciferi ja väga täpne Gravesega. Konjunktsioon on veel Haumea ja Makemakega. Teades kahe viimase printsiipi – jõud ja vägi ning lisades kaks väikeasteroidi saame tugeva ühenduste sõlme, mis siis mängisid olulist osa maavärina tekkes. Kogu see ühenduste kogum on opositsioonis 1996TO66-ga, eriti täpne on vastasseis Gravesil, mis sümboliseerib hauda, hauakohta. Maavärinaga kaasnes ka tsunamilaine, Päikesel ja tema kogumil kvadratuur Tsunemiga ja vetemaailma valitseja Poseidoniga, mis omavahel moodustavad ühenduse Veevalajas.

Kuu oli just sisenenud Kaalude märki ja lähenes Jupiterile, mis on horoskoobi valitseja, AC 24 Amburis. Kuu sekstiilis Merkuuri ja Reasoneriga (põhjus). Aga oluline võiks olla kvadratuur Portugaliga, mis just tõusmas horisondi kohale. Kuu ei ole rohkem pingestatud ning aspektegi asjaosalistega vähe. Trigoon Scyllaga ei vasta küsimusele, mis aitaks seletada värina tekkimise põhjustele.

Atsendendil siis tõusmas Portugal ja horisondi peal asub Leviathan, mis osaleb pea alati mõnes õnnetuses või katastroofis. AC veel konjunktsioon kentauri Nessusega ja Deucalioniga, väikese cubewanode gruppi kuuluva asteroidiga, tema printsiibiks on pääsemine, kui jälgida kõrgemaid kosmilisi seaduseid. Kuidas seda nüüd otseselt seostada maavärinaga?

Otseselt maapõues olevate jõudude taevased sümbolid on samuti kaasatud. Vulcano konj. Merkuuri ja TL 66-ga Amburis. Mälestust ja leina sümboliseerivad Memnon – konj. Neptuuniga Lõvis, Mnemosype – konj. MC-ga Kaaludes. Lakrimosa konj. Damoclesega Veevalajas. Kui otsida lisa, siis leiab printsiipe arvestades selliseid ühendusi veelgi.

Pars Fortuna on ühenduses Hel ja opositsioonis Musta Kuuga, ega selline kooslus just vast kõige meeldivam pole.
Saturnil ühendus Quaoariga Kaljukitses ja nad on kvadratuuris Pandora, Nerthuse (maa-ja meresügavuste jumalanna) ning opositsioonis Karmaga.

Uraanil ühendus Sednaga Kalades ja Pluutol ühendus Erisega Amburis. Kui Sednal võib olla on oma osa mängida värinast, siis Erist ma osaliseks ei pea, sest, oma artiklites Erise kohta sai mainitud, et ta ei osale loodusõnnetustes. Vähemasti pole ma seda seost leidnud. Kaugete planeetide ühendused on pikaajalised ja nende osa tuleks vist vaadata läbi keskpunktide või kuidagi muul moel.

Planeetide keskpunktid osalevad sündmuses aktiivselt. Näiteks Merkuur/MC – Päike, AC/MC – Must Kuu, Põhjasõlm/MC – Kuu jne. Mis vägi siis ikkagi vallandab maapõue jõudude möllu. Tundub, et see taevamustrite keerukus on nii mitmetahuline ja iga kord eelmisest ka erinev, et lahti seletada maavärina taevaseid põhjusi on tavasilmale võimatu. Ehk mõni spetsiaalne programm, mis siis arvestab kõiki maiseid ja taevaseid seise kokku, annavad lahenduse välja.