Märts 2023

 

FB. Tiina Varatalu. 27.01.2023

Pluuto ja Saturn hakkavad märki vahetama.

Märtsis.

Pluuto liigub Kaljukitsest Veevalajasse ja Saturn (Kaljukitse ja Veevalaja valitseja) siseneb kaheks aastaks Kaladesse.

Vormikogemuse mõistmise kulminatsioonid.

Materiaalse kogemuse olemuse süvakogemuslikud, äratundmisi ja sisemist ühendust kinkivad, hetked.

Kui neid niimoodi võtta.

Kas on lõppeks vahet, kas sattuda vangi karistuseks või kaitseks?

Jäära, Kaljukitse kvadraati või Vähi, Kaljuitse kvadraati kinni jäämine?

Kui karistuseks, saadakse vähemalt aru, et tahad vabaneda.

Heaga vangistamisest ei tohigi vabaneda tahta….

Või saab sellest siiski edasiarendus, mille toob Veevalaja sümbol?

Eneseteadvus.

Valmisolek kasutada oma teadvuses olevaid ressursse maailmavaateliseks avardumiseks.

Iseseisvumiseks.

Olemuslikule kujunemisele avardumise teed luues oma teadvuses.

Saturni sisenemine Kaladesse, 7. märtsil, on kui lumememme sulamine.

Selles ei ole midagi ettearvamatut ega plahvatuslikku.

On tegelikult teada, et ta tasapisi läheb väiksemaks…

Ja et temast saab eriti väärtuslik lumesulamisevesi.

See on hoopis midagi muud, kui vesi on kunagi olnud lumi või koguni jää…

See kogemus toob ka hingevetesse erakordse selguse, pehmuse ja sära…

Aga Pluuto käib edasi ja tagasi.

23.03-11.06.2023 Veevalajas.

21.01.-01.09.2024 Veevalajas.

19.11.2024 läheb ta selleks korraks (järgmisel ringil siseneb ta Kaljukitse 2255) tagasipöördumata Veevalajasse.

Niisiis algab tasakaalustumine kahe ajupoole vahel.

Ratsionaalse ja intuitiivse poole teadliku ühendamise aeg.

Kaljukitse vastasmärk on Vähk ja see on yin elementide telg.

See on materiaalse tasandi loojakogemus ehk kogumise aeg.

Selgroo kasvatamise aeg iseseisvumiseks.

Vähis on kõik õrnad olemuslikud algused.

Väike idu, tibu, loomake, laps, tema ihu ja alustav mõistus.

Need vajavad ümbritsevat hoidmist ja selle survestava koorukese vastupanu toel iseendas vajaliku vastutusvõime kasvatamist iseseisvuseks, et kanda ühel hetkel ära enda iseseisvumine teadvuse tähenduses.

Kaljukits on niisiis minevikuga tegelev elupinnase spetsialist - päevinäinud mõistus, kes teab, millal lõigata nabanööri, kellele tugikeppe ja katust jne.

Kuidas hoida alguste õrnust, sest kui idu murdub, tamme ei tule, rabu voolab laiali, jääb lend olemata…

Veevalaja aga on intuitiivse poolega ühenduse saanud ratsionaalne mõistus.

See on juba tiibu sirutav lind.

Eneseteadlik inimene, kes on ära tabanud looja, hingestatuse, elu terviklikkuse ja tsüklilisuse sügavama tähenduse ja asunud selle teenistusse.

Saanud aru, et selles faasis vältimine, vangistamine, manipuleerimine enam ei tööta.

Et kui muna otsas võib rahulikult istuda ja kui tulebki praks, no siis istud lihtsalt koorehunnikus aga tuld ei saa munas hoida…

Tuld hoitakse koldes ja koldel peab olema korsten, peab olema tõmme taevasse ja küte.

Nii ka eneseteadlikul inimesel on selgroogu ja ühendus vaimuga.

Korstna otsas ka ei istuta…

Iseseisvumine avab tervikliku looja väljenduva aspekti ja see saab laheneda üksnes teadvuse avanemise läbi seni varjatud olemuslikule potentsiaalile.

Niisiis.

Need erinevad perspektiivid ühestsamast elust ja tema arengulisest tsüklilisusest otsivad neis hetkedes tasakaalu.

Olgem kohal ja tähelepanelikud.

***

Lisan siia printsiipide üldkirjdused, et hoomata ülemineku iseloomu.

***

Vähk/Kaljukits

Vesi/Maa

Yin

Kardinaalne

Mina tunnen/mina vastutan

Siin on tegemist olulise paariga ka selles mõttes, et ta on järgmise põhitelje – Ic/Mc – paar.

Eelmised kolm paari lähtusid esimesest põhiteljest – horisondist, teadvuse teljest ehk Asc/Dsc-teljest ja seal oli käivitavaks kardinaalseks elemendiks tuli ning märgiks Jäär, mis andis kogu kolmikule mingis mõttes väljendumisele ning individuaalsusele püüdleva meheliku, teadvuse osa rõhutava meki. Nüüd on aga tegu teisele põhiteljele järgneva kolmikuga, mida individuaalses plaanis käivitab kiinduv ja hingeline Vähk, ja see teine põhitelg – loovuse, jõu, energia telg – paikneb oma loomulikus asetuses naiselikes, kiinduvates ning hoidvates märkides: Vähis ja Kaljukitses.

Siin tegu hingelise ning kiinduva veerandiga ja tema vastupeegeldusega sodiaagiringis.

Vähk on oma kõige iseloomulikumas väljenduses „pesatunne ja pesaigatsus“.

Vähk on hingelisuse märk, milles väljendub turvatunde, armastuse, armsuse teema.

Soov hellitada ja olla hoitud – ümbritseda end sellega, mis on pehme, armas ja lähedane.

Mis on omane ja õrn.

See on soov juua ja olla joodetud.

Just emotsionaalses plaanis.

Vajadus tunda tundeid ja juua nende tunnete joovastavat võlujooki oma hinge puhtal allikal.

Kogeda võimalust olla õrn ja siiras – ei ole ilmselt juhuslik, et meie süsteemi valgeim täht, mis kannab ka siirusega samatüvelist nime – Sirius – asub just Vähi sodiaagimärgis.

Vähil on vajadus luua endale tingimusi, milles hingel on hea, milles ihul on hubane ja milles saab väljenduda ainult õnnelikule Vähile omane naer – vulisev ja sädelev naer, mis kõlab, nagu keegi puistaks pärleid.

Just sel põhjusel kuulub Vähi märgi alla ka kodu ja muidugi lapsed, kes ongi omal moel nagu ringikõndivad puhaste hingede kehastused – sellised, keda ei kaitse veel nende oma mõistus ning elukogemus ja kelles on veel usaldus maailma ja Suurte Inimeste vastu.

Vanemate ja üldse nende Suurte Inimeste kehastajaks on aga just

Kaljukits selle telje vastastipul.

See on kui vorm – toetav ja teadlikkust manifesteeriv vorm.

Tugistruktuur ja tema poolt kantud ja vormistatud sõnum.

See, mis hoiab ja kaitseb, aga ka vangistab ja piiritleb.

See, mis kehtestab seadused selle vormi piires.

Vorm määrab oma kuju läbi, millisel moel energiad temas liiguvad – seda teeb mis tahes geomeetriline kujund, aga ka vabariigi valitsus või rahandusministeerium.

Siit kasvab välja selle telje arenguline ülesanne ja ka dünaamika.

Vähk esindab hinge ja tema olemust ning vajadusi.

Kaljukits esindab vormi ja tema poolt avaldatavaid mõjusid – toetavate ja takistavate asjaolude summat.

Need kaks on koostoimes just samuti, nagu on koostoimes sisu ja vorm.

Hing loob vajaduse kaitse ja toe järele ning vorm pakub seda – hing areneb ja tema vajadused muutuvad – senine vorm muutub takistavaks.

Hing esitab vajaduse vabaduse järele ja vorm peab seda võimaldama. Aga kuidas?

Kas vorm uueneb või kaob?

Kas keegi on näinud ringi lippamas alasti hinge või pargipingil tuksumas alasti südant?

Jah – vorm uueneb, avardub, transformeerub, muutub, ja selle kõige juures tajub oma vastutust!

Just siit tulebki Kaljukitse märgi vastutuse mõiste – ta seisab uuenemise ja hoidmise piiril – unistuse ja pettumuse vahel – on turvaotsijate ja vabadusvõitlejate kohtumispaigaks ja ta kannab seda endas ja ta paistab välja...

Ta on nagu isa, kellele tema Vähist laps kord selja taha jookseb ja kahe käega ta jala ümbert kinni rabab, sest kardab kolli voodi all, ja siis jälle taob talle pisaraid pritsides rusikatega vastu rindu, sest tema hing igatseb just seda mänguautot, mida ta naabripoisi juures nägi, ja näib, et ainsaks probleemiks tema unistuste rajal on tema kivisest tümikast isa, kes autot ei osta...

Kuidas hoida selle teljel dünaamikat?

See on paljuski põhiküsimus ka praegusel ajastul, mil planeet Pluuto siirdus Kaljukitse märki.

Vähk ja Kaljukits kuuluvad kokku ja vajavad teineteist, nagu linnupoeg vajab munakoort või pehme ning tundlik inimkeha vajab toetavat skeletti või muutlikes ilmaoludes elav pere vajab oma Hütti või maailmaga alles tutvuv lapsekäsi otsib toetavat vanema kätt.

Aga kõik õnnelikud linnud kooruvad kord ja lapsed kasvavad suureks ja vormid luuaksegi selleks, et nad kannaksid edasi enda kanda usaldatud sõnumid – aegruumi sõnumid, ja mitte keegi teine ei tunne nende aegruumi sõnumite olemust ja vastutuse raskust enam kui Kaljukits, ning keegi teine ei saa siinsete dünaamikahäirete tõttu enam kannatada kui Vähk.

Elagem siis nii, et oleks ikka kuulda Vähi sädelevat naeru ja ka näha puhtaid hingepuhastavaid pisaraid ja et igaüks oskaks sügavalt mõista ja austada Kaljukitse vastutusrikast rolli kanda väärikalt aegruumi sõnumit ja selle muutumise pinget.

Kõige kaalukam pähkel sellelt teljelt on mõistagi mentaalne – mõttevorm.

Mis on võimalik ja mis mitte?

Kas ma suudan muutuda nii, nagu vajab minu hing, ja mida ta tegelikult ikkagi vajab?

Kas minus on igatsusi ja veendumusi, mis panevad mind oma koosmõjus lõhkuma ja juukseid katkuma – või on see Vähk seal kivi all juba lämbunud ja mul polegi peale Sfinksi ameti enam muid väljakutseid?

Kas ma olen viimati „kantpea“?

Keegi, kelle hing peab sisimas vabadusvõitlust omaenda mõttemustrite mustades kongides?

Kus on see Vang, keda ma pean vabastama?

Kus on see müür, mida ma püüan murda?

Kõige tõenäolisemalt on neid võimalik leida just Vähi ja Kaljukitse teljel igaühe olemuses. Kui nad aga sellel teljel kooskõlaliselt töötavad, siis on sinu mõistus ja keha kui hinge helendav tempel.

Siis on elutegevuse ja tema tugistruktuuride kooslus sinus kui kolju, mis hoiab sinu individuaalsuse aparaati su õrnas ja imelises ajus, see on kui rinnakorv, mis ümbritseb ja annab õhku sinus tuksuvale südamele, see on kui vaagen, millele toetudes loksub sinus ürgne ookean, see on kui selgroog, mis on sinu sillaks maa ja taeva vahel.

Lõvi/Veevalaja

Tuli/Õhk

Yang

Kindel

Mina loon/mina teadvustan

Lõvi on loomade kuningas. Loomad on hingeelu õpetajad ja puhtad sümbolid maailmas just samuti, nagu taimed kannavad endas omal moel sõnumit vaimust.

Üks Vana-Pärsia luuletaja on kunagi lausunud:

„Elu uinub kivis, unistab taimes, on ärkvel loomas ja saab endast teadlikuks inimeses.“

Lõvi märk on hinge esiletooja.

Hingetule ehk loomiskire väljendaja.

Loovuse, soojuse, hingesuuruse, õilsuse ja vapruse märk.

Ta on sodiaagi suur päikesekiisu, kes näeb välja nagu päike ja armastab peesitada päikesekiirtes.

Ta on suur ja soe ning ometi õrn ja haavatav – just selle tõttu, et väljaastuva märgina on ta õrn ja tundlik enda vastu suunatud löökide suhtes.

Tal puudub omadus olla valvas, jälgiv ja tähelepanelik.

Lõvi on loovuse märk ja tema nõrgaks küljeks on vastuvõtlikkus ning puudulik vaatlusoskus.

Nii vajabki Lõvi oma paarilist telje vastaspoolel – Veevalajat, kellel just vaatlusoskus, sõltumatu seoste nägemine ja teadlikkus toimuvast tugevaks küljeks on.

Kes on võimeline kaitsma kuninga väärikust ja nägema läbi võimalike reetmiste algmeid kuningakojas.

Lõvi on sümboolselt ka see, kes on laval valgussõõris, nii usaldavana pimeda saali ees.

Veevalaja on sümboolselt tema turvaülem.

See, kes ei kuulu isegi mitte vaatajate ega fännide hulka.

Kes seisab kõige taga ja vahetab kohti ilma tähelepanu äratamata ja on teadlik nii etenduse käigust kui ka vaatajate nimekirjast. Ja on võimeline tuvastama võimaliku ohuallika mõne teise kardina varjust... ta lihtsalt ei ole ei laval ega ka etenduse jälgimisest hõivatud.

Ta on see, kellel on sellest päevast ja toimuvast lihtsalt ülevaade.

Lõvi on kuningas ja Veevalaja kojanarr.

Milleks vajab kuningas narri?

Loomulikult selleks, et mitte ise narriks jääda.

Veevalaja kaitseb Lõvi väärikust ja hoolitseb selle eest, et kuningas oleks informeeritud toimuvast, ja Lõvi omakorda hoolitseb Veevalaja puutumatuse ja vabaduse eest.

Loovus tõmbab endale tähelepanu, kuid sünnib ise sageli pimedana – teadlikkus hoiab end sageli varju, kuid omab seeläbi selget ülevaadet.

Nii ongi Veevalajas Lõvi silmad ja Lõvis Veevalaja jõud.

Jõud tuleneb kohalolekust – teadlikkust toidab sõltumatus ja liikumisvabadus.

Veevalaja märgis tähistab liikumisvabadus üksiti ka vaatenurgavabadust ja sellega kaasnevat huumoritaju – siit pärineb ilmselt ka Narri kujund.

Igas inimeses on see telg olemas. Selle telje Lõvi poolele jääb inimese loovus, mõjukus ja väärikus – Veevalaja poolele aga jäävad need omadused, mis eelnimetatuile tõepoolest kõige paremat kaitset ja tasakaalu pakkuda suudavad: erinevate vaatenurkade rohkus, võime enda üle ise nalja heita ning näha ka tavapäraselt tõsiseks peetud situatsioonide koomikat.

Kes ise pikali viskab, seda pikali ei lööda – samas peab ta ka teadma, kuidas püsti tõusta.

Kuidas õppida nägema maailma nii ülalt alla kui alt üles ja kuidas kanda mõnuga oma impersonaalset sarvedega ruudulist kuube, mis paradoksaalsel kombel annab siiski mitte vähem eredalt väljenduva isikupära kui tema vastas asuv kuningarüü.