Jumalad töötavad taevas 13

Marsi lugu

Marsist pajatades läheb lugu keeruliseks – pea igal autoril ja kultuurikihistusel on temast oma arvamine ning igaüks kaitseb seda kirglikult ja sõjakalt. Vahel kisub asi suisa inetuks. Iial ei või teada, millise kirekülje või ammu vaikunud ürgse instinkti Marss meist välja võib tuua.... Ja ometi on lugusid selle sõjaka jumala kohta pajatada nõnda vähe. Marsi puhul polegi oluline, millest räägitakse, peaasi, et kirglikult ning sõjakalt, et vähemasti tüli üles tõstaks.

Astronoomiliselt on Marss meie koduplaneedi väline naaber, neljas planeet Päikesesüsteemis. Marsi keskmine kaugus Päikesest on 1,524 astronoomilist ühikut, kaugus Maast – 401 miljonit kilomeetrit. Planeedi tiirlemisperiood on 1,881 aastat, pöörlemisperiood aga 24 tundi 37 minutit ja 23 sekundit. Marsi läbimõõtu mõõdetakse 6800 km ning pooluste vahel 6750 km.Tema mass on 9,31 korda väiksem Maa omast.

Kuna planeedi pöörlemistelg moodustab orbiidi tasandiga 66 kraadise nurga, on Marsil ka aastaajad. Tema näivat ketast katavad alati nii heledamad kui tumedamad laigud, mille mõõtmed, kuju ja värvus sõltuvad parasjagu vältavast aastaajast. Suuri heledaid laike planeedil nimetatakse mandriteks, tumedad on justkui “veekogud” - mered ja järved. Need mered hõlmavad Marsi pinnast pisut vähem kui kolmandiku ning on sinakashalli tooni. Mandrid seevastu kumavad punakas-pruunides toonides, andes planeedile iseloomuliku punase värvi, kuna pinnase põhiosiseks on raud (II) oksiidi sisaldav kvartsliiv.

Marsi pooluste kohal paiknevad nn polaarmütsid – valged jää ja süsinikdioksiidi laigud ning neid ümbritseb liivaluidete vöönd. Luidete kõrguseks võib olla kohati kuni 100 meetrit. Suvisel ajal väheneb polaarmütsikeste pindala tunduvalt, vahel kaovad need peaaegu äragi, kuid ilmuvad talveks taas planeedi poolustele.

Planeedil võib kohata ka tugevaid liivatorme, mis keerutavad tohututes kogustes punakat liiva üles, mattes kogu planeedi roosakasse vinesse. Marsi atmosfäär on hõre. 95 % sellest moodustab süsinikdioksiid. Vähesel määral leidub veeauru, hapnikku ja vesinikku. Soojadest värvitoonidest hoolimata on marsil külm – temperatuur ekvaatoril kõigub – 73-st kuni + 16-ni, poolustel aga võib langeda kuni – 133 kraadini Celsiuse järgi. Marsil on kaks kaaslast – Phobos ja Deimos. Ladinakeeli nimetatakse planeeti Marsiks, kreekakeeli Areseks. Siin pole mingit segadust – mõlemad nimekujud viitavad otseselt antiikajal tuntud sõjajumalale.

Kreeklaste Ares oli küll Olümpose jumal ning suurte-vägevate poeg (isaks peajumal Zeus ise ning emaks võimas emand Hera), kuid teda peeti seal üksens auväärsete vanemate tõttu. Lõpuks oli ta ju vägeva jumalapaari ainuke abielust sündinud laps – teisi hankisid nad muul viisil. Mitte keegi jumalatemäel ega selle ümbruses (võibolla terves ilmaski mitte) ei armastanud riiakat, julma hävingut ja ränki kannatusi toovat sõjardit. Kreekas ei tekkinud Arese kultust erinevalt rooma Marsist, kellega teda hiljem samastama hakati.

Kuigi kohe mitte keegi ei armastanud Arest, nagu paljud lugulaulud ja lood teavad pajatada, tehakse mõnes neist siiski juttu tema armuloost Aphroditega. Kes suudakski pahaks panna armastusejumalannale pisikest kirge jõhkra ning ebaviisaka sõjardi vastu.

Mis iganes ilmas juhtunud või kuidas lugu alguse saanud, jääb hämaraks, sest neil päevil ei tiirutanud salakaval tiivuline Eros veel jumalate ega inimeste seas ega pildunud armunooli, mis nii surelikke kui surematuid hullupööra armuma sunnib. Võibolla hakanud ilusal Aphroditel oma inetu ja lombaka mehe, taevaliku sepa kõrval igav ning ta igatsenud ilusa noore mehe embuse järele.

Nõnda juhtunudki, et kaunis Aphrodite võrgutanud ära sõjaka Arese. Kui nad parasjagu teineteise embuses armurõõmu nautinud, sattunud Aphrodite abikaasa sepp Hephaistos armatsejatele peale ning heitnud nad jumaliku kohti ette. Kohus polnud eksijate vastu eriti karm, sest teistelegi jumalatel olnud säärseid inimlikke eksimisi hinge peal.

Nende seiklusest, mida vahel otsesõnu abielurikkumiseks nimetati, sest oli ju mõnede allikate kohaselt imeilus Aphrodite abielus üüratult inetu, kuid osava sepa Hephaistosega, sündis poeg Eros (roomapäraselt Amor) – pisike tiivuline poisike, kes alalõpmata pillub väikselt vibult nooli, mis sunnib nii inimesi kui jumalaid tematahtsi pööraselt armuma. Mõned allikad oskavad öelda, et tookord sündinud lausa kaks vennaksest-poisikest – Eros ja Antieros – hea ja paha vibulane. Loomulikult oli siis Eros mamma-poeg ja paha Antieros papa lemmik.

Mõned allikas ei tea Aphrodite ja jumaliku sepa Hephaistose abielust midagi ning väidavad kaljukindlalt, et armastusejumalanna seaduslik abikaasa on sõjajumal Ares. Mis, miks või kuidas, pole siis enam juttu. Kaunis jumalanna pannakse mehele ja punkt.

Mõnikord arvatakse Arese ja Aphrodite laste hulka ka tütar Harmonia, kellest sai hiljem Teeba kuninganna, vägeva kuninga Kadmose naine. Kuninganna nimi sümboliseerivat tema abielus valitsenud kooskõla. Harmonia ema (Aphrodite) mees, meistersepp Hephaistos kinkis Harmoniale pulmakingiks kaelakee. Kaelakee aga satub omakoda hiljem säärasesse lugulaulu, kus rahumeelne mees meelitatakse marslikult alatul viisil armutusse sõtta. Kuigi jumaliku sepa valmistatud, ei toonud se ehe head kellelegi. Veel hiljemgi osaleb kaelakee kurbades sündmustes.

Teises loos ilmub Harmonia nümfina. Eriti siis, kui jutustatakse sõjakatest naistest, amatsoonidest. Ja lugu läheb veelgi segasemaks, sest amatsoonid olla nümf Harmonia ja sõjajumal Arese lapsed, kes on valinud oma isa (ühtlasi ka vanaisa?) sõjaka tee. Sellest sõjakast seltskonnast möödusid ka argonaudid.

Üldiselt on Aresest endast vähe lugusid (kui armulugu Aphroditega välja jätta, siis iseseisvaid müüte nagu rohkem polekski). Teda mainitakse rohkem kui sõjasümbolit ning heidetakse muude lugude seas hetkeks tegevusväljale. Mis parata – ta pole väljakujunenud isiksus nagu Athena, Apollon või Hera.

järgneb...