neljapäev, 3. jaanuar 2013

Ajaloolised ajastud

Uue aasta esimeseks artikliks pakun lugeda materjali arhiivist. Aastaid tagasi ajakirjas Avanemine ilmunud artikkel, mille autoriks on ajaloolane ja astroloog Villu Põldma.

Jõud, mis tänapäeval toimivad

Igal ajastul on oma iseloomulikud jooned, aga kui me avastame need jõud, mis ajastut kasvatavad ja mõjutavad, siis on võimalik mõista kõiki asju.

Maia kalendri ajalootsüklit pikkusega 26 000 aastat (ajalooetapp on tuletatud maia nõidtarkade poolt mingil imelisel moel Maa telje pretsessiooni põhjal) on tegelikkusega võrdlemisi raske sobitada. Varasemalt oleme vaadelnud (mõnes teises ajakirja artiklis, mida mul pole-Valori märkus) neid pidepunktide võimalusi kalade ajastu taustal ja selgub, et sedagi on keeruline leida, aga loogiliselt siiski võimalik. Vaatamata pingutustele, on suurt täpsust selles küsimuses raske saavutada.

Maailma põhjatelg joonistab ümber ekliptika pooluse suurringi ja asub praegu taevatähe juures, mida nimetame Põhjanaelaks (täht alfa Väikese Karu tähtkujus). Pooluse ümbruskonnas eristatakse kuut tähtkuju. Need on Draakon, Väike Karu, Herkules, Lüüra, Luik ja Kefus. Ka lõunapoolusel joonistub suurring, kus võime eristada samuti kuut tähtkuju. Kui arvesse võtame mõlemad teljed, saame neli maailmanurka ehk neli ilmakaart. Igal ilmakaarel on oma valitseja ja vastandilmakaared on omavahel opositsioonis.

Kogu tähistaevast vaadeldakse suurringina. Kui kevadpunkt asub kalade tähtkujus, siis Kalade vastasjõud on Neitsi ning teiste ilmakaarte valitsejad on Kaksikud ja Kütt (Ambur). Me saime neli valitsejat ja tähistame nad tinglikult tähtkujude nimedega, Kalad, Neitsi, Kaksikud ja Kütt. Nende nelja jõu hulgas on praegu juhi osas Kalad ja kõigist neljast jõust on kaks naiselikku, Kalad ja Neitis ning kaks mehelikku, Kaksikud ja Kütt.

Et naiselik kosmiline jõud valitseb Taevast, siis areneb Maal massiline suurtootmine ja mõistuseinimesed on ülekaalus, sest mõistus on naiselike jõudude loomus, mõistlikkus esineb ainult siis kui inimvaim kehastub Maal, naiselikus maailmas. Matriaarhaat tuleb suure jõuga esile ja mehelik selgeltnägemine, ausus ning suuremeelsus kaovad. Vaatamata kristlikule eetiakale käib moraal alla ja inimene ei suuda oma mõistusega ette näha kõiki eluohte.

Praegusel ajal paneb tsivilisatsiooni arengu liikuma mõnuelu soov, mis sunnib järjest suuremal määral tootma. Uus tootmisnäidis ja reklaam suurendavad vastumõjuna sedasama mõnuhimu. Teisest aspektist vaadatuna tähendab naiselikku jõudu sümboliseeriv Kalade ajastu ka muutlikust. Ja tõesti selle 2160 aastaga (ajastu pikkus) on toimunud maailmas suured muutused. On muutunud inimene, on muutunud usk ja on muutunud elu. Inimkond pöördus otsustavalt suurtootmise poole ja jääbki selle juurde niikauaks, kuni mehelikud vastasjõud asja muudavad.

Tulevikku ennustades võime loogika põhjal väita, et veevalaja ajastul tekib kainenemine ja karsklusliikumine, et säilitada tsivilisatsiooni eksistentsi, mille lõputult suurnev mõnuhimu nagunii oleks ükskord hävitanud. Sellepärast need ajastud vahelduvadki, et iga ajastu sunnib inimkonnale peale mingisuguse teistmoodi eluviisi, millega pikkajaliselt lõpuni kaasa minnes tekib alati häving. Lühikeseks ajaks on iga ajastu eluviis õigustatud, sest ta hävitab eelneva ajastu kahjulikud tagajärjed. Uus ajastu peatab alati eelneva ajastu. Tulevikus pääsevad uuesti mõjule mehelikud jõud ja on loota normaalse elu juurde tagasipöördumist.

Järgneval 2160 aastal valitseb Taevast Veevalaja, mis hakkab Maal kujundama rohkem moraaliga inimest kui materiaalset tootmist. Tootmine, kui selline jääb küll kõrgele tasemele, aga ei muutu. Tekib stabiilne tehniline ühiskond, kus põlvkondade jooksul toodetakse ühtesid ja samu tarvilikke asju ilma nende olemust muutmata. See on kuldne, veel õitseva tsivilisatsiooni hilissuvi, kus juba lõigatakse küpsenud saaki, mille suurus ja rikkalikus on kõigile teada. Kasutatakse täisuslikkuseni väljaarendatud tehnoloogiat, ilma seda muutmata.

Oluliseks ei kujune mitte usk vaid isiku enda omadused ja võimed, millele hakatakse suurt tähelepanu pöörama. Altruism ja egoism on tuleviku ajastu põhi vastuolu. Kui tänapäeval ei nõua keegi tõelist moraalsust, vaid kõik on leppinud ja harjunud moraalitusega (vast ikka mitte kõik-Valori märkus), siis tuleviku maailm on kõlbluspolitsei ja sõjaväe maailm, kus hinnatakse kangelastegusid ja juhitakse eriti tähelepanu moraalitusele, argusele ja egoismile. Suurte vallutuste aega ja suurriikide suur aeg, ausate sõdade aeg.

Poliitikavallas kujuneb välja globaalse suurriigi seadusandlus, kus ühtne õiguskord reguleerib hiigelsuurt Lääne- ja Idapoolkera hiidriikide suhteid. Juba praegu on välja kujunemas Euroopa Ühendriigid, mille seadusandluse ühtlustamisega intensiivselt tegeldakse. Ühine on esialgu majanduslik ja sõjaline koostöö. Ühisriigile viitab viisavaba liikumise võimaluse laienemine. Veel on iga rahvas ja riik näiliselt iseseisev, aga teatud hetkel tuleb suurvalitseja ja kuulutab kogu Euroopa ühtseks riigiks. Selles suunas liiguvad teisal Ameerika Ühendriigid, kellega on Euroopal juba ühine sõjavägi (NATO). Kogu Ameerika manner on liitunud majanduslikult ning kaugemas tulevikus on loota, et liitub kogu Läänepoolkera.

Kui vaadelda riikide tekkimist ja lagunemist, siis näib, et maailma ajalugu koosneb kahest erinevast põhifaasist. Ühel pikemaajalisel perioodil suurriigid lagunevad pisiriikideks (nn. keskaegne killustatuse periood) ja järgmisel pikemaajalisel perioodil vallutatakse väikeriigid ning koondatakse kokku ühtseks suurriigiks. Teatud aja pärast lagunevad ka need suurriigid ja tekib uus killunemine, sest Maa pind kui elamisruum on lõpliku suurusega sedagi ahtaksest elamisruumi kitsendavad veel jääajad.

On ilmne, et me asume praegu ülemaailmse tulevikus ühtse tsivilisatsiooni hälli juures. See lapsuke on alles kasvamas, sest nagu näete, pole veel lõplikult valmis isegi Euroopa Ühendriigid, mille moodustamsie idee kerkis päevakorda möödunud sajandivahetusel ja mida on ärgitatud teoks teha juba sada aastat. Selleni on küll samme astutud ja astutakse veelgi. Ka Eesti trügis poliitikute enamuse tahtel Euroopa Liidu liikmeks ja eks ta sinna ükskord jõudiski.

Aasias ja Ameerikas on suured liidud samasuguses algjärgus, vaatamata saja-aastasele omavahelisele koostööle. Ilmselt paistab sel etapil silma ajutine killunemise suund ja alles pärast seda on oodata suurte liitriikide teket koos viisavaba liikumisega kõigi mandrite vahel ja ühist raha.

Tsivilisatsiooni hukkumine seevastu on veel kaugel tuhandete aastate taga. Müüdid üksikute piirkondade veeuputustest ei tähenda sugugi ülemaailmset katastroofi või koguni kogu tsivilisatsiooni hukkumist. Tsivilisatsiooni hukkumine saab olla seotud vaid superriikide ja nendevahelise sõjaga või siis tõesti kosmilise katastroofiga. Aga võib-olla satutakse näljahätta nagu ülepaljunenud rohutirtsuparv, kes juba kogu söödava hävitanud on. Tundub, et selline asjakäik on võimatu, kuid looduse saastatus suureneb, tsentraalne tööstuslik-monopoolne tootmine jääb ja sellega seoses inimoskuste langus süveneb.

Võib tekkida aeg, kus uuesti avastatakse maaviljelus, aga ei leidu enam põllumajandusele sobivat maad. Või tekib kullapalavik, mille puhul inimesed ei tahagi enam toiduaineid toota. Mõistuseinimene oma lühinägelikkuses on ainuke, kes võib põhjustada oma suure tarbimishimu tõttu ülemaailmse katastroofi.

Ainult tehniliselt kõrge tsivilisatsioon hävib, kuna on võimeline looma globaalset hävitusmehhanismi. Normaalne tsivilisatsioon kängub kohati ja ainult looduskatastroofi tagajärjel.Tsivilisatsiooni lõpu umbkaudse aja saame määrata eespool analüüsitud pööripäevi kasutades. Kui lähtuda eeldusest, et tsivilisatsioon hukub siis, kui kogu Maa on ülerahvastatud, nii et vaevalt veel jätkub elamisruumi, siis sinnani läheb veel kaua aega. Meie praegust ajajärku võib võrrelda kesksuvega, sest poliitilises tasandis oleme alles arenemas kahe ülemaailmse superriigi suunas ja enne seda ei maksa eeldada tsivilisatsiooni hukkumist.

Kui vaadata materialismi levikut, mis kahtelmata on tsivilisatsiooni hukkumise ideoloogia oma tohutu ainelise tootmisega, siis ka see ei ole veel saavutanud ülemaailmset mõju. Kristlus on jõudnud poolde maailma, aga tal on veel arenguruumi. Kui suvisel pööripäeval sünnib pimedus, siis ongi hetk juba möödas, sest pimeduseideoloogid, kristlus ja materialism on ilmale tulnud. Ning arvatavasti on juba seljataga ka suveharjapäev, sest materialism on riikliku süsteemina ja ainelise suurtootmisena tugevalt kanda kinnitanud. Need mõlemad nähtused ennustavad globaalset hävingut. Kuid tsivilisatsiooni sügis on veel ees ja sügisharjapäev, tsivilisatsiooni hukkumispäev veel kaugel, sest ajavahemikud on pikad.

Meie taevakalender näitab ilmselt suure kosmilise aasta augustikuu lõppu. Möödas on küll lauritsapäev, aga sügisene pööripäev veel saabumata. Veevalaja ajastu toob endaga kaasa paljude asjade paranemise ja pikendab kindlasti tsivilisatsiooni agooniat.

Kas uskuda nüüd muinasaja seletusi ja kaasaegseid astronoomilisi andmeid või ei, see olgu lugeja enda asi. Muinasajal oldi küll veendunud, et elu on rütmiline. Vahepeal meie päid vallutanud Marxi-Lenini õpetus rääkis ainult pidevast tõusujoonest. Paljud tuntud teadlased on veel praegugi selle seisukoha juurde jäänud, aga küll elu ise parandab nende meeled. Muinasaja teadlased lähtusid kosmosest ja loodusest, keegi ei hakanud arvesse võtma selliseid rumalusi nagu Marxi-Lenini omad.

Järgneb....

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Hea Valor!
Jah, maailm tüürib superriigi ja maailmavalitsemise suunas, kuid seda ei soovi mitte tavakodanikud oma maadel, vaid vabamüürlaste ringkonnad, kes soovivad kehtestada NWO-New Word Order tüüpi maailmavalitsemist, milles dirigendiks ja valitsejaks saaks ainult üks rahvus ja ülejäänute riigid ja rahvad segatakse ühtseks massiks, milles kaotatakse ära riigipiirid, unikaalsed rahvuslikud, rassilised ja keelelis-kultuurilised, usulis-poliitilised jpm.erinevused, mis tänapäeval rikastavad kogu maailma..
See oleks sarnane kogu maailma looma ja taimeriigi mitmekesisuse kaotamisega jättes alles ainult ühe või mõne üksiku liigi....
Kardan, et Maailmariigi tekkimine oleks inimkonnale suureks kaotuseks ja kogu ülimalt rikkaliku eripalgelisuse kadu, üheülbastumine jne.
Mitmekesisuses on ju võlu ja arengupotentsiaal peidus, samuti vabadus mõelda omamoodi, mitte ainult ühtmoodi, lubatud moodi..
Ma vaikselt loodan, et see plaan siiski läbi ei lähe, sest selles peitub tõsine oht ka diktatuurile, kuna tekib vastuseis ühtlustamisele, mis tuleb ju jõuga vaos hoida.....
Tervitades Sirjelind