Talvine kirss

Miks juhtus, mis olid tulekahju puhkemise põhjused, milline meedias avaldatud info oli õige ja mis vale. Seda ma siin lahkama ei hakka. Artikli eesmärgiks on ära tuua mitmeid astroloogilised seisud ja seosed, mis minu arust on põnevad ja paljuütlevad.

25.märts, pühapäev, Päikese päev. Kõige tugevam on Marsi kvadratuur Päikesega. Kolm planeeti – Päike, Marss ja Saturn eksalteeritud.Tulemärkides peale Päikese veel Merkuur ja Veenus ja põhjasõlm. Selline pingekonsentratsioon vajas väljundit. Miks just aga Kemerovos.Üks võti peitub linna minevikus. Linna endi mineviku arengu etappide kaartides on juba sissekodeeritud võimalus tuleõnnetusteks.

Linnaks sai  Kemerovo 12.juunil 1918.aastal.Seda päeva tähistatakse ühtlasi kui linnapäeva. Ja mis me kaardis näeme, samuti Marsi kvadratuuri Päikesega nagu seda 25.märtsi kaardis.Päike Kaksikutes ühenduses Jupiteriga ja Marss Neitsis ühenduses Karmaga. Jupiteril pealegi täpne ühendus lõunasõlmega.

Asteroidil Kemerovol null kraadi Veevalajas opositsioon Neptuuniga Lõvis. Veenusel ühendus Russiaga Sõnnis täpses kvadratuuris Saturniga Lõvis. Veenuse toon mängu sellepärast, et linna kaubanduskeskus oli varsemalt kondiitri- ja kommivabrik, mis asutuse likvideerimisel ehitati ümber kaubanduskeskuseks. Veenus on magusained.

Suurõnnetuse seosed linna kaardiga. Päike Chironil, asteroid Kemerovo linna Veenusel, põhjasõlm linna Saturnil, Marss opositsioonis Linna Pluutoga.

Ajaloos veelgi tagasi minnes. Asukoha esmamainimine kui asundus on dateeritud 9.mai 1721.a. Päikesel Sõnnis ühendus Neptuuniga trigoonis Pluutoga Neitsis. Ka siin on Marsil Kalades kvadratuur, seda Saturn-Kemerovo ühendusega Amburis. Resonants 25.märtsi seisuga (Marsi konj. Saturn kvad. Päikesega).Veenusel ühendus Musta Kuuga Kaksikutes ja asteroidil Russia ühendus Karmaga Veevalaja kolmandas dekaadis üsna Marsi lähedal. Merkuuril Jääras kvadratuur sõlmedega Vähk-Kaljukits.Merkuur pea samas kraadis  kui linna nimetamisel Kemerovoks.

Seosed 1721.aasta asundusega. Veenus Merkuuril, Marss opositsioonis Veenus-Must Kuu ühendusega.

Päris esimese asukohana mainitakse küla ajaloos 1701.aastaga. Siis asus Neptuun 9 kraadi Jääras tehes siis täpse kvadratuuri 25.märtsi Marsi-Saturni ühendusele.

Linn sai praeguse nime 27.märtsil 1932.a. Transiitne Päike linna Päikesel. Kaardis on massiliste tragöödiate planeet Pluuto 20 kraadi Vähis, olles siis täpselt opositsioonis 25.märtsi Pluutoga. Ja Uraan asus Jääras praeguse Uraani märgis linna Mustal Kuul. Veenus linna Merkuuril ja transiitne Merkuur linna Uraanil. Jupiteril täpne ühendus Lachesisega ja Luciferiga Lõvis, sinna tuli ühendusse 25.märtsi põhjasõlm.Jupiter-Lachesis –Lucifer opositsioonis Karmaga. Õnnetuse Uraan linna asteroidil Pandora! Ja õnnetuse asteroid Kemerovo linna asteroidil Wladilena Sõnnis.

Asteroid Kemerovo 25 kraadi Neitsis on retrograadne ühenduse lõunasõlmega ja opositsioonis Marsi-põhjasõlme ühendusega. Päikesel ka ühendus Vestaga, viimane on seotud samuti tulega, kodukolde tulega. Pluutol ühendus Junoga Vähis. Kui Juno (junost) vene keelde ümberpanduna tähendab noorsugu, siis 25.märtsil asus Juno Kalades ühenduses Neptuuniga. Tõlgendada võiks mitmetpidi?

Kuzbass 27 Jääras, sinna kraadi tuli 25.märtsi Uraan peale. Linna asub Tom jõe kaldal. Jõgi on Obi paremakalda lisajõgi. Kummaliseks teeb jõgede puhul see,et 1932.aasta kaardis asuvad asteroidid Ob ja Obi omavahel ühenduses Skorpionis. Ja sama seis, ühendus, on 25.märtsil aga seda Jääras ja ühenduses Päikesega. Tom jõele kõlaliselt lähedal on Tommei (89735). Asteroid asub 10 Vähis, Kuu tegi kaugeneva ühenduse. Transiitne Lachesis linna Päike-Klotho ühendusel. Transiitsed Klotho ja Pluuto koos Kaljukitses. Niisiis on igas kaardis Marss pinges. Asteroidid lisavad nüansse ja detaile juurde.

järgneb...

Surnud maa Siberis

Artkli tekstimaterjal pärineb ajakirjast Tehnikamaailm 1/2012.

Fukushima – 2011, Tšernobõl – 1986, Kõštõm – 1957... Pole viimasest kuulnudki? Ometi oli tegemist katastroofiga, milles kannatanute arv ja radioaktiivne saaste tase ületas Tšernobõli oma mitmekordselt. Paraku juhtus õnnetus ajal, mil Nõukogude Liidus oli kõik sarnane kõige rangemalt salastatud.

Kui Ameerika Ühendriigid lõhkasid oma tuumapommid Hiroshimas ja Nagasakis, läks Kremlis kiireks. Stalin nägi ju N. Liitu superriigina, kelle dikteerimisel hakkab maailm toimima, aga kuidas sa juhid ja valitsed, kui põhilisel konkurendil on nii võimas relv? Kõige muu asjassepuutuva kõrval tuli nüüd ülepeakaela hakata rajama reaktoreid plutooniumi tootmiseks. Selleks valiti kohad Venemaa sügavas sisemuses, Uraali mäestiku kandis, Moskvast tuhatkond kilomeetrit eemal. Ühelt poolt jäi see ala piiridest piisavalt kaugele, et võõrad silmad ei oleks nägemas, teiselt poolt oli just sinna koondunud ka oluline osa N. Liidu raske- ja sõjatööstus, mistõttu oli seal ka kergem ehitada. 

Nii kerkisid Siberisse terved tööstuslinnakud, mida ametlikult ei eksisteerinudki. Suletud partei – ja valitsusringkondades ringlevates ametlikes dokumentides said nad mõne lähedalasuva suurlinna nime ja lisaks numbri, näiteks Tšeljabinsk – 40. Just sellist tähistust (hiljem Tšeljabinsk – 65) kandis tootmiskompleks kus õnnetus toimus. Kuid kuna laiemalt neid nimesid ei teatud, siis hakati välismaa ajakirjanduses rääkima Kõštõmi plahvatusest, sest sellenimeline asula oli kaartide järgi lähim. Nimedest ringleb veel ka Ozjorsk, aga see esineb hilisemates variantides, sest tööstuskompleks ja juurdekuuluv ala ning seda teenindav linn said selle nime alles 1994. aastal. Venemaal hakati Siberis toimunud õnnetusest (või õnnetustest) rääkima alles 1990 -ndate algul, aga seda, mis seal tegelikult toimus, pole täpselt teada siiani.

Üsna pea pärast sõja lõppu pandi 90-100 ruutkilomeetrisel alal kiirustades püsti tootmiskompleksi hooned, mida ametlikult hakati nimetama keemiakombinaadiks nimega Majak. 1947.aasta lõpuks oligi esimene reaktorikompleks valmis, juunis 1948 see käivitati ning saavutas projekteeritud võimsuse 100 MW. Detsembris eraldati kohalikus rikastustehases uraanist esimene kogus plutoonium 239 ja veebruaris 1949 saadi omakorda esimene partii kõrgpuhast metallilist plutooniumi esimese nõukogude tuumapommi jaoks. Iga tehniline suursaavutus on ju iseenesest tore, kuid nii ei olnud see sel korral. Kiirustamine, hoolimatus ja teadmatus tõi kaasa suurreostuse, mis tootmistegevuse ja õnnetuse tõttu on kasvanud aastakümneid. Reaktor töötas 39 aastat, kuni ta 1987.a. 16. juunil suleti. Tšernobõli õnnetuse järel vaadati paljud vanad töös olnud reaktorid üle ja ohtlikumad suleti, nagu samas kompleksis veel kolm aastatel 1950-1952 ehitatud reaktorit. Ühtekokku oli seal 7 reaktorit, millest kaks jätkavad praegugi tööd elektrijaamana.

Surmajõgi ja surmajärv

Reaktorid olid jahutusvee saamiseks ehitatud kohalike järvekeste kaldaile, aga reaktorites ringlenud saastunud jahutusvesi lasti otse Teša jõkke, sest muud varianti ju polnudki! Kui suured need saastekogused olid, on peaaegu võimatu öelda. Üldiselt arvatakse, et igas sekundis toimus 160 triljoni radioaktiivse aatomituuma lagunemist ja väljapaiskumist keskkonda. Kõige ausam on piirduda tõdemusega, millest kõik sellest piirkonnast kirjutajad on ühel meelel, et tegemist oli ÜLISUURE saastega. Ühel meelel ollakse ka selles, et kompleks Majak on oma tootmistegevuse ja seal juhtunud õnnetuste tulemusena andnud kokku sellise reostuse hulga, mis ületas Tšernobõli taset mitmekordselt nii siis kui ka paljudes kohtades ületav veel praegu, pool sajandid hiljem.

Jäätmehoidla plahvatus

Tasapisi hakati kompleksist kogunevate kõrgaktiivsete jäätmete kogumiseks ehitama üha uusi jäätmehoidlaid või hoiutanke. Paraku valitses nende rajamisel täielik korralagedus ja asjatundmatus. Paberil nägi kavandatu ehk päris ilus välja, aga tegelikkus oli midagi muud. Kuna hoidlates säilitatavad jäätmed võisid keemiliste protsesside tulemusena iseeneslikult kuumeneda, siis oli ette nähtud hoidlate jahutamine ja jällegi Teša jõest pumbatava veega, mis ei tohtinud süsteemis ringelda kuumenemise ärahoidmiseks kauem kui 12 tundi. Kuid ühes hoidlas läks asi käest ära, arvatavasti lihtlabase järelvalve puudumise tõttu. Tagantjärele on nenditud, et mingi aja jooksul enne plahvatust tõusis temperatuur iga päevga 5-6 kraadi võrra, kuni hakkas kiiresti kasvama.

29. Septembril 1957.aastal oli temperatuur tõusnud 300-350 kraadi Celsiuse järgi ja kogu jahutusvesi aurustus, mille tagajärjel hoiutank plahvatas. Plahvatuse jõud oli selline, et seda võrreldakse saja tonni trotüüli plahvatusega. Hoidla 240 tonni kaalunud betoonlagi lendas minema kui puuleht ja selle tükke leiti hiljem kuni kolme kilomeetri kauguselt (teistel andmetel oli betoonkate 160 tonni ja 1 meeter paks). Isegi 30 km eemal lendasid majadel aknad eest. Plahvatus olevat olnud ligi 10 korda võimsam kui Tšernobõli oma. Umbes kilomeetri kõrgusele tõusnud radioaktiivne pilv reostas 15 000-20 000 ruutkilomeetrise ala (võrdluseks: Eesti pindala on 45 227 ruut km). Hoidlates olnud 70 000-80 000 kg jäätmetest langes lähiümbruses saastena alla. Umbes 100 inimest suri suure kiiritusdoosi tagajärjel, umbes 10 000 evakueeriti kodudest. Üldse sai kiiritada ligikaudu 470 000 inimest. Uskuda või mitte? Kõige dramaatilisem number vaatas vastu 1992.a. Tšeljabinski biofüüsika instituudi uuringust, kus väidetakse, et 32 aasta jooksul on selle õnnetuse tagajärjel hukkunud 8015 inimest.

Seda plahvatust on rahvusvahelise tuumajuhtumite skaala INES järgi hinnatud kuuenda astme avariiks ehk sama suureks kui Fukushima oma (Tšernobõl -7), kuid paljude asjatundjate arvates oli selle õnnetuse tase seitsmes (esineb surnuid, palju kannatanuid). Veel praegugi on seal mõnedes kohtades reostuse tase võrdne Tšernobõli omaga. Kusjuures seal elab ikka veel umbkaudu 10 000 inimest. Selline lugu sai kirja, et oleks arusaadav, millega tegu ja mis põhjustel katastroof toimus. Nüüd siis selle juhtumi astroloogiline pilt. 

järgneb...