Autor: Sirjelind
Arstimise kunst on sama vana, kui kogu inimkond. Igiammustest aegadest peale on inimolendeid kimbutanud vigastused ja mitmesugused haigused. Oma oskuste piires on püütud haiguste poolt põhjustatud vaevusi leevendada või kõrvaldada.
Juba primitiivsemates inimühiskondades leidusid mõned indiviidid, kes olid tähelepanelikumad ja nutikamad. Varajaste ajastute inimesed oli väga tihedalt-kogukondlikult seotud omavahel, ümbritseva looduse, looma- ja taimeriigiga. Seetõttu pandi hoolikalt tähele ümbruses toimuvat . Eriti märgati ning ka matkiti loomade toitumisharjumusi ja söödavate taimede valikuid .
Kõige esmased ravimtaimed, mida inimene kasutas, olid loomade poolt juba kasulikeks avastatud. Loomad oskasid ka mürgiseid taimi vältida ja nad teadsid mõnede taimede kohta, millisel aasta-ajal on nad söödavad ja millisel mürgised. Mõnede tervishädade korral otsisid loomad välja kindlaid taimi, mille söömine vaevusi vähendas. Varajane inimene pani seda kõike tähele ja proovis järgi.
Primitiivsetes ühiskondades kogunesid ajapikku teadmised ravimtaimedest ja nende kasutamisest. Sellega tegelesid kogenud vanemad naised , kes oskasid ravimtaimedest valmistada mitmesuguseid segusid ja tõmmiseid. Oli ka kombeks teha raviprotseduure mitmete šamanistlike rituaalide ja trummipõrina saatel tantsides rituaaalseid tantse, saavutamaks loodusvaimude toetust ja kaitset.
Omandatud tarkused ja ravikogemusid kandusid põlvest põlve ja inimesed täiustasid neid uute tähelepanekutega. Ka tänapäeval leidub veel üksikuid nn. ’primitiivseid’ suguharusid puutumata loodusega paikades (näiteks Amazonase jõe džunglites) kes pole valget inimest üldse näinud, (mis muidugi on nende õnn! ) Need inimesed on väga hästi organiseeritud, vitaalsed ja tugevad, tunnevad loodust ja ravimtaimi hästi ja tulevad oma eluga edukalt toime.
Määratlust - ’primitiivsed’ tuleks võtta huumoriga, sest pigem oleme meie teiega täiesti abitud ja primitiivsed, kui satume silmitsi metsiku loodusega, kus puudub keskküte, soe dušš või supermarket nurga taga.....
Peab tunnistama, et aktiivne inimühiskond on loodusega kooskõlas elades kordi tervem ja elujõulisem, kui tsivilisatsioonis hellitatud ja vaid arvuti kohal koogutav füüsiliselt nõrk inimene....
See on tõsine ja omaette teema, kuid väljub praeguse kirjatüki raamidest ....
Vanast-ajast teada-tuntud ja arenenud riikides hakkasid jõudsalt arenema mitmesugused teadused ja koos nendega ka meditsiinilised teadmised ja oskused. Oluliselt täienesid teadmised ravimtaimedest ja igasugustest, vahel ka kummalistest ravivõtetest. Liitusid erinevate rahvaste, ida ja lääne arstikunsti kogemused .
Keskajal hakati arsiteadust õpetama ülikoolides ja tollased arstid olid juba kõrgelt haritud ja lugupeetud inimesed. Millegipärast kirurgiat ei peetud arstile vääriliseks erialaks ja seetõttu kandus kirurgiline tegevus habemeajajate tsunftidesse, kus osavamad noakäsitlejad õppisid teostama lihtsamaid kirurgilisi manipulatsioone. Alles hiljem, seoses anatoomia parema tundma õppimisega võeti kirurgia ka ülikoolide õppekavadesse.
Kaasaegne arstikunst on kõrgelt arenenud ja pidevalt, väga kiirelt edasi arenev.
Vaatamata üldisele heale tasemele on arstikunst alati ja igal ajastul toetunud suuresti arsti isikuomadustele, teadmiste ulatusele, motivatsioonile, kogemusele ja suhtlemisoskusele patsiendiga. Sama tähtsad on käeline osavus ja kiire reageerimisvõime koos julgusega otsuseid vastu võtta kriitilistes situatsioonides.
Arstikunsti juurde kuuluvad samuti ravimite toime hea tundmine ja nende kasutamise ning omavahelise kombineerimise oskused-kogemused.
Arstid on inimesed meie hulgast ja nende isikuomadused ja võimed on erinevad, nagu meil kõigil. On tavalisi, häid ja väga häid arste.
Olen paljude aastate jooksul näinud ja koos töötanud igasuguste kolleegidega ja olen nõus paljude arvamusega, et väga heal arstil on lisaks heale haridusele ja kõrgele motivatsioonile olemas veel üks lisaväärtus ehk nn. X-faktor.
Loogiliselt ja teaduslikult pole võimalik X-faktorit määratleda. See on mingi müstilise varjundiga isikuomaduste kombinatsioon, mis väljendub nn. ’õnneliku käe’ fenomenis, mis on looduse poolt kingitud ’arstiks sündinud ’ inimestele.
Nagu teada on kogu meditsiiniline tegevus üsna ’pime maa’ isegi tänapäevaste diagnostiliste ja ravivõimaluste valguses. Soovitud positiivne tulemus on eeldatav, kui on toimitud õigesti ja reeglitele vastavalt, kuid raudset tagatist pole mitte kunagi olemas ühegi raviprotseduuri ega operatsiooni puhul ......
Alati, haiguse igas faasis võivad tekkida ootamatud tagasilöögid ja ettenägematud tüsistused, mis muudavad patsiendi paranemise küsitavaks või on koguni eluohtlikud.
On olukordi, kus arst peab sekundite jooksul tegema õige otsuse ja koheselt tegutsema, et elu päästa. Ei ole aega täpsustada seisundi halvenemise põhjusi või teha lisauuringuid, tuleb vaid tegutseda .....ja kohe..... !
Sellises ahtas olukorras hakkab ’õnnistatud käega’ arstil tööle sisemine tunnetus ehk ’kõhutunne’ (’gut feeling’ ingl.k.), mis suunab ainuõigele otsusele ja selle kohesele täitmisele.
Ja, oh imet! Vaistlik otsus osutus ainuõigeks, mis päästis inimese elu. Hilisem näitajate ja tegevuste analüüs näitas, et vaistlik otsus oli parim võimalikest.
Selliseid arste pole palju, kuid neid on. Neil on väga vähe saatuslikke ebaõnnestumisi, sest nad julgevad erakordsel vajadusel väljuda üldtunnustatud tegutsemise skeemidest ja minna spontaanselt mingile täiesti uuele võttele, mis lahendab olukorra.....
Valdkonnad, kus kõige rohkem ootamatusi võib tekkida on sünnitusabi ja igasugune kirurgia koos anesteesiaga (narkoosiga). Ka pediaatriline tegevus on ohte ja ootamatusi täis, seda eriti imikute ja väikelaste puhul.
Siinkohal tahaksin manitseda kõiki naisi, kes soovivad kodus sünnitada, sellest kindlasti loobuma.
Ei ole valdkonda, kus oleks rohkem ettenägematuid ohte ja probleeme, kui sünnitusabi. Seal on kaks elu korraga kaalul. Haigla tingimustes saab vajadusel kohest kõrgtasemelist abi anda, mis aga kodustes tingimustes puudub....Sellised riskid ei tasu ennast üldse ära!
Tulles veelkord X-faktori juurde tagasi ja meenutades kunagisi kolleege ja õppejõude, siis on olnud mõned neist eriti ’õnnistatud käega’.
On olnud ka napsulembeseid, kuid väga andekaid arste, kes tegid oma tööd nagu kulda, kõik õnnestus neil ja haavad paranesid kiiresti.
On nähtud ka igati ontlikke, tarku kolleege, kelle protseduuridele alati mingi tüsistus kaasa tuli, kuigi kõik oleks pidanud olema tip-top arstliku poole pealt.....
Olgu meditsiini tehniline pool kuitahes kõrge tasemega, siiski jääb arsti otsus ja tegevus määravaks patsiendi aitamisel ja ravimisel.
Tänapäeva arstiteadus on tehniliselt väga kaugele arenenud, suurel määral ravimitest sõltuvaks muutunud, kuid samal ajal ka patsiendi inimlikust poolest distantseerunud, millest on kahju!
Arstiteadus on ääretult lai valdkond, haarates enesesse puhtalt teadusliku uurimistööga hõivatud meedikuid kes töötavad väga mitmetes meditsiiniliste süva -uuringutega tegelevates laborites omal maal ja väljaspool.
Praktilise arstitööga teglevad arstid on kvalifitseerunud mõnele kitsamale erialale, nagu kardioloogid, neuroloogid, uroloogid, pediaatrid , nefroloogid jne, jne. Erialasid on tänapäeval palju ja mõned neist on üsna kitsa valdkonna või spetsiifilise protseduuri kesksed.
Lisaks on arstid tööl kliinilistes ja biokeemia laborites, samuti patoloogia osakondades, kus patoloogid vormistavad paljude erinevate haiguste diagnoosid (ka pahaloomulised!), vastavalt uurimiseks saadetud koetüki mikroskoopilise uurimise tulemustele.
järgneb...
