Herakles Vähis

NELJAS TEGU
Emahirve kinnipüüdmine (Vähk, 21. juuni – 21. juuli)

Müüt

Suur Eesistuja, kes istub Jumala Nõukojas, kõneles Õpetajale, kes seisis tema kõrval: "Kus on inimese poeg, kes on Jumala poeg? Kuidas käib ta käsi? Kuidas mööduvad tema katsed ja missuguse teenimisega on ta praegu hõivatud?" Õpetaja heitis pilgu inimese pojale, kes on Jumala poeg, ja kostis: "Praegusel hetkel mitte, oo suur Eesistuja. Kolmas suur katsumine andis palju õpetlikku sellisele õpilasele, nagu on tema. Ta mõtleb ja juurdleb." "Korralda siis talle katsumus, mis nõuab talt tarka valikut. Saada ta tööle sinna, kus ta peab otsustama, missugune hääl paljudest häältest sünnitab teenimissoovi tema südames. Korralda niisiis katsumus, mis on välisel tasandil äärmiselt lihtne, kuid mis sisemisel tasandil ometi nõuab temalt kogu tarkust ja õiget valikuvõimet. Tulgu nüüd tema jaoks neljas katsumus."

Ja Herakles, inimese poeg, kuid siiski ka Jumala poeg, seisiski neljanda suure Värava ees. Alguses oli vaid sügav vaikus. Herakles ei lausunud sõnagi ega teinud häält. Värava taga laius kaunis maastik, ja kaugel silmapiiril kumas Jumala tempel, Päikesejumala pühamu sakilised müürid. Seal lähedal künkal seisis nõtke hirvevasikas. Ja Herakles, kes on inimese poeg, ja ometi Jumala poeg, vaatas ja kuulas, ning tema kõrvu jõudis hääl. See lähtus heledast kuukettast, mis on koduks Artemisele. Ja Artemis, jumalanna, kõneles inimese poja vastu hoiatussõnu. "See on minu hirv, ära julgegi teda puutuda," ütles ta. "Pikka aega olen ma teda kasvatanud ja tema eest hoolitsenud. Hirv on minu ja jääb minu omaks." Siis jooksis kohale Diana, taevane kütt, päikese tütar. Tema sandaalides jalad ruttasid hirve poole, ja ka tema kuulutas hirve enda omandiks. "See pole nii," ütles ta. "Oo Artemis, kaunis olend! Hirv on minu oma ja selleks ta ka jääb. Veel oli ta liiga noor, kuid nüüd saab teda juba kasutada. Kuldsarvedega hirv kuulub mulle, mitte sulle, ja minu omaks ta ka jääb."

Herakles seisis väravasammaste vahel ja kuulas neitsite tüli, ning imestas, miks nad vaidlevad nii väga selle üle, kellele kuulub hirv.
Ja veel üks hääl jõudis Heraklese kõrvu. See hääl kõneles käskival toonil: "Ei, Herakles, see hirv ei kuulu kummalegi neist neitsitest. Ta kuulub hoopis Jumalale, kelle pühamu asub seal eemal künkal. Päästa see hirv ja vii ta pühamu kaitstusse, jäägu ta sinna. Lihtne on see ülesanne, oo inimese poeg, kes on siiski (pane mu sõnu tähele) Jumala poeg – niisiis otsi hirv üles ja võta ta kinni. Asu tööle."

Herakles jooksis neljandast väravast läbi ja tülitsevad neitsid jäid teda jälgima.
Kaunis Artemis, kes kuukettalt pärit ja Jumala metsikute metsade valitsejanna Diana jälgisid hirve liikumist. Neil mõlemal olid omad põhjused selleks ja igal sobival juhul püüdsid nad Heraklese plaani nurja ajada.
Nii jälitas inimese poeg, kes on Jumala poeg, hirve terve aasta. Kord vilksatas hirv ühes, siis teises kohas ja jälle kadus metsa sügavusse. Siis nägi ta aasal, tüüne järve ääres, hirve puhkamas. Ta hiilis vaikselt lähemale ning sihtis väga hoolikalt. Nool vigastas hirve jalga. Hirv ei liikunud ja Herakles lähenes väga ettevaatlikult, võttis hirve hellalt sülle ja surus oma südame vastu. Artemis ja Diana jälgisid eemalt.

„Otsimine on lõppenud“, ütles ta. „Mind juhiti põhja pimedusse. Ma ei leidnud seal hirve. Rajasin vaid teid pimedatesse metsadesse ilma, et oleksin hirve leidnud. Otsisin hirve päikesest kuumadel lagendikel, ega leidnud sealtki. Neitsid eksitasid mu samme, aga jätkasin otsinguid ja nüüd kuulub hirv minule!“
„See pole nii, oo Herakles“, kostis Nõukoja Saali Suure Valitseja hääl ta kõrvu: „Hirv ei kuulu inimese pojale, kuigi ta on ka Jumala poeg. Kanna hirv sinna kaugesse pühamusse, kus elavad Jumala pojad ja jäta hirv neile.“
„Miks, oo tark Õpetaja? Hirv on minu; minu, sest otsisin teda nii kaua ja nüüd hoian teda oma südame lähedal.“
„Kas sa pole Jumala poeg, kuigi oled ka inimese poeg? Kas pühamu pole ka sinu paik? Kas sa ei jää elama sinna koos teistega? Kanna püha hirv Jumala templisse ja jäta see sinna, oo Jumala poeg.
* * *
Siis viis Herakles hirve Mükeene templisse ja asetas hirve pühapaiga keskele, Valitseja ette. Nüüd märkas ta hirve jalas haava, mille oli põhjustanud tema vibunool. Hirv kuulus talle nii otsimise visaduse kui osavuse eest. „Just seetõttu kuulub hirv mulle kahekordselt“, ütles ta.
Artemis, kes seisis kõige pühama paiga õuel kuulis ta võiduhüüdu ja ütles: „Ei. Hirv on minu, see on alati olnud minu. Nägin ta peegeldust vees; kuulsin ta samme maailma radadel. Tean, et hirv on minu, sest kõik vormid kuuluvad mulle.“

Päikesejumal lausus pühast paigast: „ Hirv on minu, mitte sinu, oo Artemis! Tema vaim puhkab minuga pühamus. Sina ei tohi siia astuda, oo Artemis, aga sa tead, et räägin tõtt. Diana, Jumala metsade valitsejanna, võib hetkeks siia astuda ja kõnelda sulle, mida ta näeb!“

Diana astus lühikeseks hetkeks pühamusse ja nägi altari ees magava hirve kuju, mis mõjus surnuna. Kurvana lausus ta: „Oo suur Apollo, õilis Jumala poeg, hirve vaim on sinu juures, aga ta ise on surnud. Mees, kes on inimese poeg, kuigi ta on Jumala poeg, on tapnud ta. Miks tohib tema olla pühamus ja meie peame ootama väljas?“
„Tema kandis hirve oma kätel, südame lähedal. Pühamus leiab hirv rahu, nii nagu inimenegi. Kõik inimesed kuuluvad mulle. Ka hirv kuulub mulle, ei sulle ega inimesele, vaid mulle.“
* * *
Herakles oli testi läbinud ja läks tagasi läbi Värava ning leidis tagasitee oma elu Õpetaja juurde.
„Oled sooritanud töö, mille Suur Valitseja sulle andis. Töö oli lihtne, vaid aega kulus palju ja otsimine oli väsitav. Sa ei kuulanud neid, kes oma nõudmistega soovisid sind Teelt kõrvale juhtida. Hirv on pühamus, Jumala südame juures, ja kui vajad, sinugi südame lähedal.“
„Mine vaata uuesti, oo Herakles, mu poeg, värava sammaste vahelt.“
Herakles kuulas sõna. Värava taga laius kaunis maastik ja kauguses kõrgus Jumala Tempel, Päikesejumala pühamu oma hiilgavate müüridega. Ja siinsamas aasal seisis graatsiline hirveke.

„Oo, tark Õpetaja, kas tulin ülesandega toime? Hirveke on tagasi aasal, seal kus nägin teda varemalt seismas.“
Jumala Nõukoja Suurest Saalist, kus Suur Valitseja istus, kostus: „Uuesti ja üha uuesti peavad kõik inimeste pojad, kes on ka Jumala pojad, otsima kuldsete sarvedega hirve ja kandma selle pühamusse; uuesti ja aina uuesti.“
Siis ütles Õpetaja inimese pojale, kes on Jumala poeg: „Neljas töö on tehtud. Nii test kui ka hirve otsimine on reeglipärased. Ära unusta seda vaid juurdle õpitu üle.“
Tiibetlane

Ja nüüd mu märkmed kuuldust...
Moto: kuula/usalda Apollot.
Hirve kuldsarved kuuluvad Apollole ja hõbesarved Kuule.
Vaist õpetab intuitsiooni kaudu. Kuula südame häält, mitte meele oma. Südames kõneleb hing. Kui kuulad sisehäält, siis ärkab vaist ja kõrgema meele energia mõjul aktiveerub süda. Igaüks peab õppima südame häält sõnadesse tõlkima.
Väraval on vaikus, sõnatu intuitsioon ja Jumala tempel. On 3 templit:
Kõrbes on tabernaakel ehk isiksuse telk-tempel.
Salomoni tempel on kausaalkeha – kõrgem mentaaltasand; Diana - Päikese hääl.
Hesekieli tempel – Monad.
Artemis kõneleb Kuu häälega/juttu.
Emahirv on teadmise hirv.

Hääled, mis juhivad inimest kuuluvad 4-le erinevale tasandile:
I - kõneb VAIST, Sol Plexus. Tunded räägivad ja inimesed usuvad. Artemis hääl, kuid tunne ei ole intuitsioon.
II – INTUITSIOON ütleb: „mina näen“. Süda näeb, aga mõistus ei tunnista. Diana.
III – INTELLEKT / taip. Herakles sai hirve, sest ta oli ½ inimene ja ½ Jumal.
IV – APOLLO, Päikesejumal. Vaid üks Jumal omab võtit, hirve.
Esmalt nähakse sügavaid metsi: tavateadvus, mõtted, tunded, mõjud – aga need ei ole intuitsioon. Kõik asjad mõjutavad inimest, kelle teadvus sarnaneb pimedale metsale.
I ja II hääl lollitavad püsivalt ning Herakles peab õppima eristama meelelist intuitsioonist ja selleks vajab ta intellekti. Mis vahe on oletamisel ja eristamisel? Oletamise puhul ei nähta keskpunkti.

Üllatus tuleb siis, kui nähakse magavat hirve. Hirv on vaikse vee ligidal – inimene vajab totaalset meelevaikust, et kõrgem võiks ilmuda.
Tormates ühest paigast teise ei suutnud Herakles näha. Otsida tuleb tunnetusega, mitte mõtete ja tunnetega. Toimeksa meel ja emotsioonid teevad rahutuks ning takistavad nägemist.
Herakles jääb peale hirve nägemist väga vaikseks, et liikumine ei häiriks.
Noolega hirve jala tabamine tähendab Antahkarana (vikerkaaresilla) ehitamist. Mõttenool saadetakse mentaalselt püsivasse. Selleks on vaja erilist keskendumist, et noolt Kolmainsusse saata. Jalg on Kolmainsuse madalaim aste, millega saab ühenduse uues reaalsuses. Keha, meel ja tunded peavad olema liikumatud, et keskenduda teistpoolsuse täielikku aktiivsusse.

Herakles hoiab hirve oma südame vastas (intuitsioon). Südame kõrgeim tasand on süda peas – buddhi tasandil on jõuline Neptuun Kolmainsuse osa ja kontrollib madalamat maailma.
Jumala templi intuitsioon on samane universaalse armastusega, madalam intuitsioon teenib glamuuri, temale peab kuuluma parim.
Täisteadvuses – Jumala templi kõrguses, mõistetakse, et kõik kuulub Jumalale. Ela Jumala templis ja kõik kuulub sulle.
Herakles langeb, kui ütleb, et hirv kuulub talle.
Artemis, Maa ja Kuu jumalatar: „Nägin hirve peegeldust vees.“ = intuitsiooni peegeldust peetakse tõeks. Olemine ja aeg ei sobi kokku (Uraan ja Saturn). Kronos (Saturn) tapab Isa.

Dianale lubatakse korraks siseneda, et näha ja kõnelda väljas olijale. Inimmeel võib siseneda korraks Kõrgema Meele tasandile, ja rääkida teistele kuidas tegelikult ON. Meel pääseb üles, sest ta on Päikese tütar. Ta näeb hirve(intuitsiooni) surnuna, sest ta pole varem sellist intuitsiooni näinud.
Päikese tempel asub kausaalkehas. Kuni hing elab 21 alatasandil (füüsilises) pääseb ta sinna vaid hetkeks.
Herakles läheb tagasi väravale ja näeb, et hirv on aasal. Intuitsioon on kõikjalolev, aga esmalt tuleb ehitada oma antahkarana – tuleb püüda hirv ja Templisse kanda. Paljud Kaksikud ei suuda intuitsiooni templisse kanda, aga Vähi inimestel on see võimalik. Selleks on vaja tasaseid samme, teenivaid käsi ja nägevaid silmi.
Kui inimene pole glamuuris kinni, siis Neptuun juhatab otsetee, Neptuun on Päikesejumala hobused.

järgneb...