pühapäev, 22. veebruar 2009

Herakles Vähis - 2

Märkide süntees

Vähk on viimane neljast märgist, mida võib nimetada ettevalmistavateks märkideks. See käib nii hinge ja mateeria ühinemise kohta kui ka püüdleja arengu kohta, kui ta võitleb end inimeste maailmast välja vaimsesse kuningriiki. Jääras saab püüdleja mõistuse, Sõnnis soovi, Kaksikutes mõistab ta oma kahest olemust. Seejärel kehastub inimolend materiaalsesse maailma läbi sünni Vähi märgis.

Vähi märk käib masside, suurte inimhulkade kohta. Paljud esoteerikud arvavad, et Vähi mõjud etendavad tähtsat osa inimkonna, inimrasside, rahvuste ja perekondade moodustumisel. Püüdleja puhul on asi veidi teisiti, sest tema valmistab esimeses neljas märgis ette oma varustust ja õpib seda kasutama. Jääras taltsutab ta oma mõistust, püüdes seda allutada oma tahtele. Sõnnis, “valgustuse emas”, saab ta esimese sähvatuse sellest vaimsest valgusest, mis muutub üha heledamaks, sedamööda kuidas ta oma eesmärgile läheneb. Kaksikutes õpib ta tundma oma loomuse kahte aspekti, ning surematu aspekt hakkab kasvama sureliku aspekti arvel.

Siin, Vähis, saab ta esimese impulsi sellest universumi mõttest, mis on massiteadvuse kõrgem aspekt. Seega on püüdlejal nüüd taltsutatud mõistus, oskus eristada valgust, võime kontakteeruda oma surematu aspektiga ja intuitiivselt ära tunda vaimse maailma. Ta on valmis tõsisemateks ülesanneteks.

Järgmist nelja märki võib vaadelda võitlusväljana, kus toimub püüdlus füüsilisel tasandil, et saavutada eesmärk. Siin näeme eneseteadlikku isiksust, kes eraldub Vähis eksisteerinud inimmassist, tunnetab end isiksusena Lõvis, leiab endas varjatud Kristuse Neitsis, püüab tasakaalustada oma vastandipaare Kaaludes, ja lõpuks saab jagu illusioonist Skorpionis. Need neli märki kehastavad kriisi ja tohutut pingutust. Siin kasutab Herakles, püüdleja, viimase piisani ära kogu oma valguse, intuitsiooni ja hinge jõu. Vastavaid muutusi võime jälgida ka inimese hinge avanemise teel. Hing omandab individuaalsuse Lõvis, muutub Neitsis ideede ja varjatud võimete sünnitajaks, viskub Kaaludes ühest äärmusest teise, ja lõpuks, Skorpionis, allub illusiooni ja vormide maailma distsiplineerivale mõjule.

Neli viimast märki on saavutuste märgid. Püüdleja on võidelnud end vabaks lummade ja vormi maailmast. Nüüd on tema teadvus neist piiranguist vabanenud. Amburis on ta nüüd ammukütt, kes suundub otse eesmärgile; Kaljukitses on ta kits, kes ronib pühitsuse mäele; Veevalajas on ta maailma teener ja Kalades maailma Päästja. Siin võib ta kokku võtta kõik ettevalmistuse märkide õppetükid ja neljas aktiivsuse märgis võideldud võitluste tulemused. Alles neli viimast märki näitavad, mida on saavutatud ja mida osatakse.

See lühike kokkuvõte märkide mõjust Heraklesele peaks andma lugejale ettekujutuse märkide omavahelisest seosest, pidevast arengust ja mitmesuguste jõudude järkjärgulisest avanemisest, mis märkamatult muudavad inimese elu tundmatuseni.

Inimese objektiivset eneseteadvust või tema avanemise teadlikku aspekti võib iseloomustada kolme sõnaga: instinkt, intellekt, intuitsioon. Praegu käsitletav märk on eelkõige instinkti märk. Kuid instinkti kõrgendus on intuitsioon. Just nagu mateeria tuleb tõsta taevasse, tuleb ka instinktid läbi töötada, kuni nad kõrgendatud kujul kehastuvad intuitsioonina (mida sümboliseerib hirv). Selle muutumise vahepealne aste on intellekt. Nüüd on Heraklesel väga vaja arendada oma intuitsiooni, et omandada see tõe ja reaalsuse silmapilkse äratundmise võime, mis on omane, eluline ja oluline üksnes tõeliselt vabanenud Jumala lastele.

Loo mõte

Niisiis saatis Eurystheus Heraklese, et ta püüaks kinni kuldsarvedega Keryneia hirve. See hirv oli pühendatud Artemisele, kuujumalannale; kuid taevane kütt Diana, päikese tütar, kuulutas hirve enda omandiks, ja nii oligi tüli käes. Herakles aga kuulas Eurystheuse käsku ja asus hirve jälitama. See kestis tal terve aasta; ta rändas ühest metsast teise, kord looma märgates ja sealsamas ta jälle silmist kaotades. Kuud möödusid üksteise järel, aga Herakles ei suutnud oma ülesannet täita. Siiski saavutas ta lõpuks edu. Ta haaras hirvest kinni, tõstis ta üle õla, "hoidis teda südame lähedal", ja viis looma Mükeene pühasse templisse, kus ta asetas hirve pühapaika, altari ette. Siis astus ta tagasi, rõõmus oma edu üle. Tegemist on ühe lühemat sorti looga, kuid kuigi jutt pole pikk, on see tegu, kui järele mõtleme, sügava tähendusega ning äärmiselt huvitav ja õpetlik. Püüdleja ei saa loota edule, kuni ta on muundanud instinkti intuitsiooniks. Samuti pole kasu intellektist, kui seda ei toeta intuitsioon, mis tõlgendab ja avardab intellekti ning viib selle teostusele. Siis allub instinkt mõlemale.

Märgi omadused

Vähi märki sümboliseerib krabi kujutis. Kreeka mütoloogia jutustab, kuidas Hera saatis krabi, et see näpistaks Heraklest jalast. (Meenub legend "Ahhileuse kannast".) See lugu viitab raskustele, mis tekivad pühitsuse käigus, ja kõneleb ohtudest, mis varitsevad hinge evolutsiooni teel. Ühtlasi demonstreerib see müüt kogu füüsilise pühitsuse piiratust, sest Vähis asub üks kahest suurest sodiaagi väravast. See värav viib vormide maailma, füüsilisse kehastumisse. Selles märgis ühineb vormi ja hinge duaalsus füüsilises kehas.

Vähi vastasmärk on Kaljukits. Neis kahes märgis asuvadki kaks tähtsat väravat. Üks neist on värav vormide ellu, teine aga vaimuellu. Üks avab ukse inimelu massivormi, teine aga Universumi teadvusse, mis ongi Vaimu kuningriik. Üks tähistab inimkogemuse algust füüsilisel tasandil; teine tähistab selle kogemuse haripunkti. Üks näitab võimalust, teine kokkuvõtet.

Kõneldakse, et Kristus andis Peetrusele taeva ja maa võtmed. Need olidki nonde kahe värava võtmed.
"Jeesus annab Peetrusele võtmed sodiaagi kahe olulise värava jaoks, mis kujutavad endast päikeseseisaku punkte. Vähki ja Kaljukitse kutsutakse päikese väravateks. Läbi Vähi, 'inimese värava', laskub päike maa peale (et ühineda kehaga), mis tähendab tema vaimset surma. Läbi Kaljukitse, 'jumalate värava', tõuseb ta uuesti taevasse."
(E Valentia Straiton, Põhjamaa taevalaev.)

Denderah' sodiaagis esindas Vähi märki sitikas, keda Egiptuses nimetatakse skarabeuseks. Sõna "skarab" tähendab "ainusündinu", vihjates jällegi sünnile, inkarnatsioonile; püüdleja suhtes aga uuestisünnile. Juunikuud nimetati vanaegiptuse keeles meore, mis tähendabki ümbersündi. Nõnda viitavad nii märk kui tema nimed vormi omandamisele, füüsilisele kehastumisele. Ka ühel India sodiaagikujutisel, mis on pärit umbes 400. aastast e.Kr., sümboliseerib Vähi märki sitikas.

Hiinlased andsid Vähi märgile nimeks "punane lind". Punane on iha sümbol, lind sümboliseerib aga tunglemist inkarnatsiooni, et kehastuda ajas ja ruumis. Linnu sümbol on sodiaagis ja mütoloogias üsna sagedane. Hindud nimetavad lindu, kes asub väljaspool aega ja ruumi, hamsa. Kujutleme lindu, kes ilmub pimedusest, lendab korraks üle silmapiiri päevavalgusse, ja kaob siis uuesti. Krabi elab poolenisti vees, poolenisti kuival. Ka hing asub elama inimkehasse, kuid tunneb end kõige paremini vees, mis on emotsionaalse, tundliku loomuse sümboliks.

Vähi eksoteeriline valitseja on Kuu, mida peetakse vormi emaks. Kuu kontrollib vett, eelkõige tõusu ja mõõna. Niisiis domineerib Vähi märgis vorm, mis on selle märgi negatiivne külg. Krabi on ehitanud enda ümber kooriku, kandes piltlikult öeldes oma maja oma seljas. Nii on ka Vähis sündinud inimesed teadlikud oma koorikust. Nad on tihti liiga tundlikud, üliemotsionaalsed, ja iga hetk valmis peitu pugema. Vähi loomus on nii tundlik, et teda on raske käsitleda; ta on nii tabamatu ja tihti ka ähmane, et on peaaegu võimatu teda mõista või konkretiseerida.

Kardinaalne rist

Vähk moodustab ühe kardinaalse risti harudest. Üks haru on Jäär, alguse märk, mis sümboliseerib subjektiivset elu, sünni-eelset ajajärku, sissetõmbumist; samuti esimest sammu, kas siis vormi omandamise või vaimse vabanemise poole. Kardinaalse risti kolmas haru on Kaalud, valiku märk, mis tegelikult tähendab kõndimist noateral, millele Buddha sageli viitas. Kaljukits, neljas haru, on jälle sünd, seekord maailma päästja sünd, sündimine vaimuriiki, sünd mateeria maailmast olemise maailma. Sissetõmbumine, kehastumine, väljendus ja inspiratsioon on neli sõna, mis kirjeldavad taeva kardinaalset risti (ehk pühitsuse risti).

Tähed

Vähi tähtkujus pole ühtegi heledat tähte, mitte midagi silmapaistvat, sest Vähk on varjumise märk, põgenemine enese ehitatud tõkete taha. Huvitav, et heebrea keeles puudub sõna , mis tähendaks "krabi". Seda looma peeti ebapuhtaks, nii et välditi isegi tema mainimist. Nõnda vaatab vaim alla materiaalse vormi peale. Esoteerikute meelest pole füüsiline keha üldse tähelepanu väärt.....(See, et Egiptuses pandi seda märki sümboliseerima püha sitikas skarabeus, tunnustab, et ka Vähil on kõrgemaid aspekte – kui selles märgis sünnib näiteks püüdleja või jünger, sest ka neil tuleb seda märki läbida, võibolla isegi mitu korda.)

Vähi tähtkuju sisaldab 83 tähte. Isegi heledaimad neist on vaid kolmanda suurusjärgu tähed. Otse tähtkuju keskmes on täheparv nimega Praesepe, mis tähendab "sõime". Kaasaegsed astronoomid nimetavad seda parve "mesilassülemiks". Just see viimane nimetus sobib sümboliseerima inimkonda, kollektiivi. Vähk on instinktide märk, karja elu, massiteadvuse märk. Ta esindab alateadvust, tingimatuid reflekse, kollektiivset kujutlust. Indiviidis tähendab ta elu ühtsust, keha rakkude koostööd; seda instinktiivset elu osa, mis on küll suuremalt osalt alateadlik, kuid mis ikkagi mõjutab inimese füüsilist keha, samuti tema madalamat mina ja emotsionaalset olemust.

"Puhastverd" Vähk on massiinimene, ta identifitseerib end teadlikult osana suurest tervikust. Siin peitub ülesanne iga Vähi inimese ja eriti püüdleja jaoks, kes taotleb oma eesmärke just selles märgis. Tal tuleb end sundida eralduma massist, kus teda hoiab kinni instinkt. Selleks tuleb arendada intuitsiooni, mis teeb selle eraldumise võimalikuks. Heebrea keeles nimetati Vähi märki mõnikord "kirstuks", sest see märk sümboliseerib identiteedi kadumist. Varajased kristlased nimetasid teda "Laatsaruse hauaks" – teatavasti tõusis Laatsarus oma hauast üles. Kõik need nimetused: kirst, haud, krabi, üsk (nagu Vähki samuti nimetatakse), viitavad peidetud elule, varjatud vormile, teostumata võimalusele – tegelikult võitlusele olukordadega, mis viivad edasi isiksuse ärkamise Lõvis ja maailma päästja sündimise Kaljukitses. See on võitlus, mis toimub püüdleja elus, et instinkt annaks ruumi intuitsioonile.
järgneb...

Kommentaare ei ole: