Ühinemine Kaljukitsega
Huvitav on omavahel võrrelda kahte vastasmärki, Vähki ja Kaljukitse, sest mida võib aimata Vähis, läheb täide Kaljukitses. Vähk esindab kodu ja ema. Selles mõttes on ta isiklik ja emotsionaalne, kuna Kaljukits esindab gruppi, kuhu üksus teadlikult kuulub, samuti "Kõige oleva isa". Vähis asuvasse väravasse sisenetakse läbi looma teadvuse muutumise inimteadvuseks, kuid Kaljukitses asuvasse väravasse sisenetakse pühitsuse kaudu. Esimene on vältimatu, alateadlik ja võimalik; teine aga enesealgatuslik, teadlik ja võimekas. Vähk esindab massi vormi, kollektiivset loomahinge; Kaljukits esindab gruppi, univesumi hinge.
Algul nimetati Vähki Jeesuse sünniajaks. Me teame ju, et Kristuse sünnipäev asub Kaljukitses, ja et sajandeid on seda päeva tähistatud 25. detsembril. Kuid väga vanasti oli päikesejumala sünd Vähi märgis.
"Jeesuslapse sünnipäeva määrasid preestrid oma suva kohaselt, ja selles on suur vastuolu. Evangeeliumist loeme, et Jeesus sündis sõimes. Kuid sõim sümboliseerib just suvist päikeseseisakut, Vähi märki. Seda märki kutsuti päikese väravaks, mille kaudu hinged pidavat laskuma oma taevasest kodust maa peale; just nagu talvisel pööripäeval detsembris nad pidavat pöörduma tagasi oma taevasesse kodusse läbi teise päikesevärava, mis asub Kaljukitse märgis. Kaljukitses, talvisel pööripäeval, pidavat sündima päikesejumalad..."(E. Valentia Straiton, Põhjamaa taevalaev, 2. osa)
Sümbolid
Vähi märgi astroloogilisel sümbolil pole midagi pistmist ei krabi ega vähiga. See sümbol koosneb kahest eeslisabast, mis viitab jälle evangeeliumist tuntud sõimeloole. Jeesuse sünniga on seotud kaks eeslit: ühel neist ratsutas Neitsi Maarja Petlemma enne Jeesuse sündi, ja teise seljas Egiptusse, pärast lapse sündi. Vähi tähtkuju lähedal on taevas kaks heledat tähte, Asellus Borealis (Põhja-eesel) ja Asellus Australis (Lõuna-eesel). (Evangeeliumis esineb ka kolmas eesel, mille seljas Kristus ratsutas Jeruusalemma oma lühikese triumfi ajal palmipuude pühal. Eesel sümboliseerib kannatlikkust ja tagasihoidlikkust, mis on sisemise suuruse kroonijuveelid. Ärge halvustage eeslit!)
Keegi on iseloomustanud esmakordset sündi Vähis muusikaliste terminitega: "Kurblik vaikne maa-alune hääleke; tasane, pooleldi mahasurutud, pooleldi põiklev meloodia".
Töö on alles lõpetamata. Võibolla kuuleme vaid vihjet tulevastele saavutustele. Näeme vaid sisemist sundi ja rahulolematust, mis tasapisi muutub nii tugevaks, et ta rebib varjatud, võitleva isiksuse lahti oma rahulikust, stabiilsest maailmast, ja muudab ta innukaks püüdlejaks, kes ei leia rahu, kuni ta on veest välja saanud ja ronib edasi, kuni ta leiab end Kaljukitse mäe tipult. Seegi ei ole veel täideviimine, vaid alles maailma päästja sündimine. "Kristus sündis Kaljukitses, täitis Saturni seadust, algatas targa vennaskonna ajastu Veenuses, ja ta on täiuslik näide Kaljukitses pühitsetust, kellest saab maailma teenija Veevalajas ja maailma päästja Kalades. Vähk toimetab hinge maailma keskusse, mida me nimetame inimkonnaks. Kaljukits toimetab hinge teadlikult osa võtma elust selles maailma keskuses, mida me nimetame Hierarhiaks". (Esoteeriline astroloogia, lk 168)
Kolm sümboolset tähtkuju
Jeesust nimetatakse tihti Heaks Karjaseks, ja on palju maale, kus teda kujutatakse karjusena, kes juhib oma lambaid. Lamba-aediku mõiste assotsieerub kristlasele otsekohe Kristusega. Vähi märgiga on seotud kolm tähtkuju: Suur Vanker, Väike vanker ja Argo. Enamikes Euroopa keeltes nimetatakse Suurt ja Väikest Vankrit vastavalt Suureks ja Väikeseks Karuks (Ursa Major ja Ursa Minor). Pole päris selge, mis on nendel tähtkujudel ühist karudega. Kaldea, Pärsia, India ja Egiptuse astronoomid ei tundnud karusid. Nende tähtkujude tavalised nimed olid "lambatara" või "lambakari". Ka heebrea- ja araabiakeelsed nimed on saanud oma algupära mõistetest "väiksem kari", "lambatara", "lambad" ja "laev". Viiteid nende tähtkujude kohta leiame Hesekieli raamatu 34. peatükis ja Johannese evangeeliumi kümnendas peatükis.
Väike Vanker on tuntud selle poolest, et tema kõige heledam täht on Põhjanael. Nende kahe tähtkuju iseloomustamisel lähtume massi või grupi sümbolitest, mis viitavad Vähis tehtavale tööle. Põhjanael on justkui juhttäht, magnetiline tõmme, mis juhatab ränduri tagasi koju. Mitmed esoteerikud usuvad, et inimkond, looduse neljas kuningriik, tekkis järkjärgult just nende ligikaudu kahe tuhande aasta vältel, kui meie päike asus Vähis.
Vabamüürlikus traditsioonis on säilinud mingi vihje lambakarjale või loomade massile, keda hoiti kusagil piirides; samuti idee magnetilise tõmbe keskusest. Kircher'i "Egiptuse Planisfäär" kujutab Argo't kahe galeerina (meenutame lambatara), mille vööre ehivad jäära pead, ühe galeeri ahter on aga kujundatud kala sabana. Mõelgem nüüd sellele, kuidas me kirjeldasime teostumist Kaljukitses, kus kits ronib mäetipule. Me oleme rääkinud ka suuremast tsüklist, mille sees asub päikese teekond Vähist Kaljukitse, kuid mis algab Jääras ja lõpeb Kalades. Alati, kui vaatleme lähemalt sodiaagimärkide sümboleid, võime veenduda selles, missugune sügav tõde mateeria, vormi, teadvuse, vaimu ja elu arengu kohta nendes sümbolites peitub.
Argo ulatub Vähist Kaljukitse, olles üks suuremaid tähtkujusid. Ta koosneb 64 tähest, millest heledaim on Canopus. Seega sümboliseerib ta püüdleja elu sellest hetkest, kui ta kehastub inimesena kuni oma sihi saavutamiseni. Me kasutame sõna "laev" üsna tihti sümboolses tähenduses, enamasti mingisuguse positiivse sündmuse ootusena, kõneldes näiteks "valgest laevast", mis viib meid siit ära, mis võtab kaasa suure hulga palverändureid, et viia nad uuele ja vabale maale.
Esialgu on rändurid varustatud vaid instinktiga. Kui nad liiguvad ühest märgist teise, mida see tohutu tähtkuju katab, muutub see instinkt intellektiks, sedamööda kuidas areneb inimolendi eneseteadvus, jättes seljataha looma staadiumi. Kui nüüd püüdleja on rännanud ringi ümber sodiaagi, leiab ta end kord uuesti Vähis. Nüüd on tema ülesandeks leida see põgus, tundlik, sügavalt okultne, varjatud, vaimne intuitsioon, mis juhiks teda teekonnal, mida ta nüüd peab üksi kõndima. Püüdleja ei ole enam üks osake massist; ta ei ole enam üks lammaste hulgast, keda kaitseb lambatara. Ta ei ole isegi üks palverändurite suurest hulgast, vaid on tõusnud esile massist ja alustanud üksildast teekonda, mida kõik jüngrid peavad käima. Ta astub mööda kannatuste rada, kus teda ootavad katsumused ja proovilepanekud, võideldes end Lõvist Kaljukitseni. Siis tuleb aga aeg, kus ta instinkti, intellekti ja intuitsiooni abil ning Kristuse elu sunnil sulab uuesti inimeste sekka, samastades end rühmaga. Veevalajas saab temast maailma teener, ja ta ei tunne end enam üksikuna.
Neljanda teo õppetunnid
Kuulsime sellest, kuidas hirv, keda Herakles otsis, oli pühendatud Artemisele, st. kuule, kuid seda soovisid ka Diana, taevane kütt ja päikesejumal Apollo(n). On üks asi, mille sageli unustavad nii psühholoogia õppurid kui inimhinge avanemise uurijad – nimelt et inimloomuse erinevate aspektide vahel ei ole teravaid piire, vaid need aspektid on ühe reaalsuse erinevad faasid. Kolm mõistet: instinkt, intellekt ja intuitsioon, on vaid teadvuse erinevad aspektid, mis ta on välja töötanud reaktsioonina teda ümbritsevale keskkonnale. Kui inimest vaadelda loomana, siis looma sarnaselt omab ta instinkti, ja reageerib keskkonnale instinktiivselt. Instinkt on vormi teadvus, rakutasandi teadvus. Seetõttu peab Artemis, st. Kuu, kes käsutab vormi, püha hirve enda omaks. Seega on loomne instinkt oma ülesannetes täpselt sama jumalik kui nood teised omadused, mida peame sügavalt vaimseteks.
Kuid inimeses on ka inimene. Ta tegutseb sihipäraselt; oskab analüüsida, kritiseerida, st. tal on see omadus, mida me nimetame mõistuseks; see võime intellektuaalseks tajumiseks ja reaktsiooniks, mis eristab teda loomast. See võime avab inimesele uue teadvuse tasandi, kuid sellele vaatamata on ta vaid inimese reageerimisvõime laienemine, mis väljendub instinkti arenemises intellektiks. Instinkti kaudu saab ta teadlikuks füüsiliste kontaktide ja emotsionaalsete elamuste maailmast. Intellekti kaudu tunnetab ta mõtete ja ideede maailma, olles seega inimolend. Kui ta on jõudnud sellele intelligentsi ja instinkti arenguastmele, tuleb "Eurystheus", kes vihjab, et on olemas veel üks maailm, millest ta samuti võiks teadlikuks saada – täiesti uus reageerimisviis, millega saab kontakti võtta hoopis teiste vahenditega.
Diana, kütt, nõudis hirve endale, sest tema jaoks on hirv intellekt, ja inimene on suur otsija, suur jahimees Issanda ees. Kuid hirvel on veel üks kuju, mis on raskemini leitav, aga just sellel kujul otsib teda Herakles. Ta jahtis hirve terve elutsükli vältel. See polnud see hirv, kes kehastas instinkti; ka mitte see hirv, kes kehastas intellekti. See oli midagi muud, mille otsimiseks tasus kulutada terve elutsükli. Me saame teada, et lõpuks Herakles püüdis hirve kinni ja kandis ta templisse. Sest hirve soovis endale ka päikesejumal, kes nägi hirves vaimset intuitsiooni, teadvuse avardumist, kõrgelt arenenud teadlikkust, mis annab jüngrile sootuks uued kontaktid ja uue eksistentsitasandi.
Kõneldakse, et siiani jätkub vaidlus Apollo, Diana ja Artemise vahel. Apollo, päikesejumal, teadis, et hirv on intuitsioon. Diana, taevane kütt, teadis, et ta on intellekt. Artemis, Kuu jumalanna, arvas, et ta on vaid instinkt. Kõikide jumaluste mõtteviisis on oma tera. Jünger peab oskama kasutada oma instinkte õigesti, st. õiges kohas ja õigel viisil. Samuti peab ta õppima kasutama intellekti, nagu õpetab Diana, kütt, päikese tütar. Intellekti kaudu saame olla kursis inimeste ideede ja uurimistööde maailmaga. Siis peab ta õppima, kuidas kanda selle võime Jumala templisse, et ta seal muutuks intuitsiooniks, ja kuidas intuitsiooni kaudu saada teadlikuks niisugustest vaimu asjadest, mida ei suuda avastada ei instinkt ega intellekt. (Ja ikka ja jälle peavad inimese pojad, kes on ka Jumala pojad, uuesti avastama neid vaimseid tõdesid oma lõputul Teel.)
Huvitav on omavahel võrrelda kahte vastasmärki, Vähki ja Kaljukitse, sest mida võib aimata Vähis, läheb täide Kaljukitses. Vähk esindab kodu ja ema. Selles mõttes on ta isiklik ja emotsionaalne, kuna Kaljukits esindab gruppi, kuhu üksus teadlikult kuulub, samuti "Kõige oleva isa". Vähis asuvasse väravasse sisenetakse läbi looma teadvuse muutumise inimteadvuseks, kuid Kaljukitses asuvasse väravasse sisenetakse pühitsuse kaudu. Esimene on vältimatu, alateadlik ja võimalik; teine aga enesealgatuslik, teadlik ja võimekas. Vähk esindab massi vormi, kollektiivset loomahinge; Kaljukits esindab gruppi, univesumi hinge.
Algul nimetati Vähki Jeesuse sünniajaks. Me teame ju, et Kristuse sünnipäev asub Kaljukitses, ja et sajandeid on seda päeva tähistatud 25. detsembril. Kuid väga vanasti oli päikesejumala sünd Vähi märgis.
"Jeesuslapse sünnipäeva määrasid preestrid oma suva kohaselt, ja selles on suur vastuolu. Evangeeliumist loeme, et Jeesus sündis sõimes. Kuid sõim sümboliseerib just suvist päikeseseisakut, Vähi märki. Seda märki kutsuti päikese väravaks, mille kaudu hinged pidavat laskuma oma taevasest kodust maa peale; just nagu talvisel pööripäeval detsembris nad pidavat pöörduma tagasi oma taevasesse kodusse läbi teise päikesevärava, mis asub Kaljukitse märgis. Kaljukitses, talvisel pööripäeval, pidavat sündima päikesejumalad..."(E. Valentia Straiton, Põhjamaa taevalaev, 2. osa)
Sümbolid
Vähi märgi astroloogilisel sümbolil pole midagi pistmist ei krabi ega vähiga. See sümbol koosneb kahest eeslisabast, mis viitab jälle evangeeliumist tuntud sõimeloole. Jeesuse sünniga on seotud kaks eeslit: ühel neist ratsutas Neitsi Maarja Petlemma enne Jeesuse sündi, ja teise seljas Egiptusse, pärast lapse sündi. Vähi tähtkuju lähedal on taevas kaks heledat tähte, Asellus Borealis (Põhja-eesel) ja Asellus Australis (Lõuna-eesel). (Evangeeliumis esineb ka kolmas eesel, mille seljas Kristus ratsutas Jeruusalemma oma lühikese triumfi ajal palmipuude pühal. Eesel sümboliseerib kannatlikkust ja tagasihoidlikkust, mis on sisemise suuruse kroonijuveelid. Ärge halvustage eeslit!)
Keegi on iseloomustanud esmakordset sündi Vähis muusikaliste terminitega: "Kurblik vaikne maa-alune hääleke; tasane, pooleldi mahasurutud, pooleldi põiklev meloodia".
Töö on alles lõpetamata. Võibolla kuuleme vaid vihjet tulevastele saavutustele. Näeme vaid sisemist sundi ja rahulolematust, mis tasapisi muutub nii tugevaks, et ta rebib varjatud, võitleva isiksuse lahti oma rahulikust, stabiilsest maailmast, ja muudab ta innukaks püüdlejaks, kes ei leia rahu, kuni ta on veest välja saanud ja ronib edasi, kuni ta leiab end Kaljukitse mäe tipult. Seegi ei ole veel täideviimine, vaid alles maailma päästja sündimine. "Kristus sündis Kaljukitses, täitis Saturni seadust, algatas targa vennaskonna ajastu Veenuses, ja ta on täiuslik näide Kaljukitses pühitsetust, kellest saab maailma teenija Veevalajas ja maailma päästja Kalades. Vähk toimetab hinge maailma keskusse, mida me nimetame inimkonnaks. Kaljukits toimetab hinge teadlikult osa võtma elust selles maailma keskuses, mida me nimetame Hierarhiaks". (Esoteeriline astroloogia, lk 168)
Kolm sümboolset tähtkuju
Jeesust nimetatakse tihti Heaks Karjaseks, ja on palju maale, kus teda kujutatakse karjusena, kes juhib oma lambaid. Lamba-aediku mõiste assotsieerub kristlasele otsekohe Kristusega. Vähi märgiga on seotud kolm tähtkuju: Suur Vanker, Väike vanker ja Argo. Enamikes Euroopa keeltes nimetatakse Suurt ja Väikest Vankrit vastavalt Suureks ja Väikeseks Karuks (Ursa Major ja Ursa Minor). Pole päris selge, mis on nendel tähtkujudel ühist karudega. Kaldea, Pärsia, India ja Egiptuse astronoomid ei tundnud karusid. Nende tähtkujude tavalised nimed olid "lambatara" või "lambakari". Ka heebrea- ja araabiakeelsed nimed on saanud oma algupära mõistetest "väiksem kari", "lambatara", "lambad" ja "laev". Viiteid nende tähtkujude kohta leiame Hesekieli raamatu 34. peatükis ja Johannese evangeeliumi kümnendas peatükis.
Väike Vanker on tuntud selle poolest, et tema kõige heledam täht on Põhjanael. Nende kahe tähtkuju iseloomustamisel lähtume massi või grupi sümbolitest, mis viitavad Vähis tehtavale tööle. Põhjanael on justkui juhttäht, magnetiline tõmme, mis juhatab ränduri tagasi koju. Mitmed esoteerikud usuvad, et inimkond, looduse neljas kuningriik, tekkis järkjärgult just nende ligikaudu kahe tuhande aasta vältel, kui meie päike asus Vähis.
Vabamüürlikus traditsioonis on säilinud mingi vihje lambakarjale või loomade massile, keda hoiti kusagil piirides; samuti idee magnetilise tõmbe keskusest. Kircher'i "Egiptuse Planisfäär" kujutab Argo't kahe galeerina (meenutame lambatara), mille vööre ehivad jäära pead, ühe galeeri ahter on aga kujundatud kala sabana. Mõelgem nüüd sellele, kuidas me kirjeldasime teostumist Kaljukitses, kus kits ronib mäetipule. Me oleme rääkinud ka suuremast tsüklist, mille sees asub päikese teekond Vähist Kaljukitse, kuid mis algab Jääras ja lõpeb Kalades. Alati, kui vaatleme lähemalt sodiaagimärkide sümboleid, võime veenduda selles, missugune sügav tõde mateeria, vormi, teadvuse, vaimu ja elu arengu kohta nendes sümbolites peitub.
Argo ulatub Vähist Kaljukitse, olles üks suuremaid tähtkujusid. Ta koosneb 64 tähest, millest heledaim on Canopus. Seega sümboliseerib ta püüdleja elu sellest hetkest, kui ta kehastub inimesena kuni oma sihi saavutamiseni. Me kasutame sõna "laev" üsna tihti sümboolses tähenduses, enamasti mingisuguse positiivse sündmuse ootusena, kõneldes näiteks "valgest laevast", mis viib meid siit ära, mis võtab kaasa suure hulga palverändureid, et viia nad uuele ja vabale maale.
Esialgu on rändurid varustatud vaid instinktiga. Kui nad liiguvad ühest märgist teise, mida see tohutu tähtkuju katab, muutub see instinkt intellektiks, sedamööda kuidas areneb inimolendi eneseteadvus, jättes seljataha looma staadiumi. Kui nüüd püüdleja on rännanud ringi ümber sodiaagi, leiab ta end kord uuesti Vähis. Nüüd on tema ülesandeks leida see põgus, tundlik, sügavalt okultne, varjatud, vaimne intuitsioon, mis juhiks teda teekonnal, mida ta nüüd peab üksi kõndima. Püüdleja ei ole enam üks osake massist; ta ei ole enam üks lammaste hulgast, keda kaitseb lambatara. Ta ei ole isegi üks palverändurite suurest hulgast, vaid on tõusnud esile massist ja alustanud üksildast teekonda, mida kõik jüngrid peavad käima. Ta astub mööda kannatuste rada, kus teda ootavad katsumused ja proovilepanekud, võideldes end Lõvist Kaljukitseni. Siis tuleb aga aeg, kus ta instinkti, intellekti ja intuitsiooni abil ning Kristuse elu sunnil sulab uuesti inimeste sekka, samastades end rühmaga. Veevalajas saab temast maailma teener, ja ta ei tunne end enam üksikuna.
Neljanda teo õppetunnid
Kuulsime sellest, kuidas hirv, keda Herakles otsis, oli pühendatud Artemisele, st. kuule, kuid seda soovisid ka Diana, taevane kütt ja päikesejumal Apollo(n). On üks asi, mille sageli unustavad nii psühholoogia õppurid kui inimhinge avanemise uurijad – nimelt et inimloomuse erinevate aspektide vahel ei ole teravaid piire, vaid need aspektid on ühe reaalsuse erinevad faasid. Kolm mõistet: instinkt, intellekt ja intuitsioon, on vaid teadvuse erinevad aspektid, mis ta on välja töötanud reaktsioonina teda ümbritsevale keskkonnale. Kui inimest vaadelda loomana, siis looma sarnaselt omab ta instinkti, ja reageerib keskkonnale instinktiivselt. Instinkt on vormi teadvus, rakutasandi teadvus. Seetõttu peab Artemis, st. Kuu, kes käsutab vormi, püha hirve enda omaks. Seega on loomne instinkt oma ülesannetes täpselt sama jumalik kui nood teised omadused, mida peame sügavalt vaimseteks.
Kuid inimeses on ka inimene. Ta tegutseb sihipäraselt; oskab analüüsida, kritiseerida, st. tal on see omadus, mida me nimetame mõistuseks; see võime intellektuaalseks tajumiseks ja reaktsiooniks, mis eristab teda loomast. See võime avab inimesele uue teadvuse tasandi, kuid sellele vaatamata on ta vaid inimese reageerimisvõime laienemine, mis väljendub instinkti arenemises intellektiks. Instinkti kaudu saab ta teadlikuks füüsiliste kontaktide ja emotsionaalsete elamuste maailmast. Intellekti kaudu tunnetab ta mõtete ja ideede maailma, olles seega inimolend. Kui ta on jõudnud sellele intelligentsi ja instinkti arenguastmele, tuleb "Eurystheus", kes vihjab, et on olemas veel üks maailm, millest ta samuti võiks teadlikuks saada – täiesti uus reageerimisviis, millega saab kontakti võtta hoopis teiste vahenditega.
Diana, kütt, nõudis hirve endale, sest tema jaoks on hirv intellekt, ja inimene on suur otsija, suur jahimees Issanda ees. Kuid hirvel on veel üks kuju, mis on raskemini leitav, aga just sellel kujul otsib teda Herakles. Ta jahtis hirve terve elutsükli vältel. See polnud see hirv, kes kehastas instinkti; ka mitte see hirv, kes kehastas intellekti. See oli midagi muud, mille otsimiseks tasus kulutada terve elutsükli. Me saame teada, et lõpuks Herakles püüdis hirve kinni ja kandis ta templisse. Sest hirve soovis endale ka päikesejumal, kes nägi hirves vaimset intuitsiooni, teadvuse avardumist, kõrgelt arenenud teadlikkust, mis annab jüngrile sootuks uued kontaktid ja uue eksistentsitasandi.
Kõneldakse, et siiani jätkub vaidlus Apollo, Diana ja Artemise vahel. Apollo, päikesejumal, teadis, et hirv on intuitsioon. Diana, taevane kütt, teadis, et ta on intellekt. Artemis, Kuu jumalanna, arvas, et ta on vaid instinkt. Kõikide jumaluste mõtteviisis on oma tera. Jünger peab oskama kasutada oma instinkte õigesti, st. õiges kohas ja õigel viisil. Samuti peab ta õppima kasutama intellekti, nagu õpetab Diana, kütt, päikese tütar. Intellekti kaudu saame olla kursis inimeste ideede ja uurimistööde maailmaga. Siis peab ta õppima, kuidas kanda selle võime Jumala templisse, et ta seal muutuks intuitsiooniks, ja kuidas intuitsiooni kaudu saada teadlikuks niisugustest vaimu asjadest, mida ei suuda avastada ei instinkt ega intellekt. (Ja ikka ja jälle peavad inimese pojad, kes on ka Jumala pojad, uuesti avastama neid vaimseid tõdesid oma lõputul Teel.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar