Julius Caesari enda horoskoobis (13.07.102 BC, 16:01 GMT) on Päike VIII majas Vähis ja ühenduses Musta Kuuga. Seda juhul kui sünniaeg on 13.07.102.eKr.16:01. Siia on ehk peidetud tema enda saatus ja kõik mis kannavad tema nime on kuidagimoodi ära märgistatud. See kõik on kas laeva nimi, linna või tänava nimi jne. Erinevad andmebaasid annavad Caesari sünniajaks erinevaid aegu. Vikipeedia ütleb, et sündis 13.juuli 100 eKr. Ingliskeelne wiki ütleb, et sündis 12.juulil. Ühest astroloogialasest raamatust leidsin aja 102.a eKr.On ka selline aeg – 29.06.099 BC Astrodata andmetel.Tahtsin võrrelda Juliuse ja tema nime kandva laeva seoseid aga et pole kindalt Caesari sünniaega jääb see ära.
Lootsin, et on olemas ka vendeta (itaalia keeles kättemaks) nimeline asteroid aga ei ole. Selle asemel võtsin kasutusele hüpoteetilised planeedid, mida kasutab Hamburgi koolkond. Hades (vanakreeka surnute jumal) on 4 Sõnnis ja laeva huku Päikesega opositsioonis. Zeus (Jupiter) aga Lõvi viimases kraadis ühendus siis Pluuto ja AC-ga.
Milles siis seisnes kättemaks ja kuidas see ilmnes.
Juba algusest saati keeldus laev uut peremeest teenimast. Esimestel päevadel jäi osa meeskonnast salapäraselt haigeks. Haigus meenutas kangesti katku....arstid millegagi aidata ei osanud, laiutasid ainult käsi. Salapärane haigus kadus sama ruttu kui ilmus. Kummalised juhtumid jätkusid. Vahimadrus, kes oli esimesena laevale uue lipu heitmisel ajal vahis võttis kaks aastat hiljem ette enesetapu ja poos end ülesse. Ta ei jätnud endas maha ei kirja ega muud teadet. See oli alles algus.
Sõjalaevast sai Musta mere laevastiku juhtlaev. Kõrgem juhtkond otsustas näidata laeva võimsust ja tugevust. Eelkõige seda oma vastasele Musta mere tugevale meresõjanduse riigile Türgile. Plaaniti Novorossiiski lähedal läbi viia õppused. Kuid siin juhtus kummaline asi. Väljaõpetatud, sõjas karastatud madruseid ja ohvitsere tabas merehaigus. Kes korra kaks on merehaigust läbi põdenud see tavaliselt enam seda haigust ei tunne ega põe. Mõned tunnid enne kui laevalt pidi maabuma dessantüksus puhkes vägagi ootamatult torm, mis siis selle merehaiguse valla päästis. Peaaegu kogu laeva ja ka dessantüksuse mehed sõna otseses mõttes vedelesid tekil ja polnud peaaegu võimelised mingiteks tegevusteks. Kogu õppus nägi välja kole koomiline, isikkooseis liikus ringi nagu kevadused kärbsed peale ärkamist. Selle õppuse käigus oskasid nad ära kaotada, uputada oma käsirelvad ja isegi 45 mm suurtüki. Vene Musta mere väejuhatus tahtis kelkida ja särada aga lõpptulemusena läks hoopis teisiti.
Võimalik, et läbikukkunud õppuste tõttu ei lastud laeva meeskonda maale, hoiti kinni ja linnaluba keegi ei saanud. Tulemuseks see, et osa meeskonnast tabas klaustrofoobia. Mõned meremehed siiski pääsesid linna. Tõmbasid ninad täis, suitsetasid mingi rohelist rohtu ja kukkusid vägivallatsema. Vägistasid noore neiu. Ees ootas tribunal. Ei möödunud kuudki kui järgnes uus tegu. Ühel õhtul sai üks meremees laeva tekil liikudes suurtüki pöördtornilt selga tugeva löögi. Kusjuures torn oli liikuma hakanud iseseisvalt, ilma kellegi poolt käivitamata. Mehe vigastused osutusid surmavaks.
Juhtkond hakkas aru saama,et toimub midagi seletamatut. Püüti midagi ette võtta, vahetati välja mitmed seadmed, uuendati koosseisu, vahetati välja osa komandöridest, juhtkonnast. Kuid need meetmed ei aidanud. Iseenesest kukkus lahti raske soomusluuk ja tappis ühe meremehe. Järgnesid laeva ohvitseridega juhtumid. Oma kajutis lasi end maha laeva üks mehhaanikutest. Keegi väitis,et meest solvas sõjaajal saamata jäänud autasudest ilmajäämine.
Lähenes saatuslik 29.oktoober.1955.a. Eelmisel päeval tuldi tagasi õppustelt. Laev ankurdati ujuvpontooni nr. kolm külge reidil üsna kalda lähedale. Eelmisel päeval saabus Sevastoopolis seisnud laevale teenistusse uued kutsealused. Segadust ja närvilist õhkonda oli tunda igas asjas. Täpselt öösel kell 01.31 toimus laeva vööriosas tugev plahvatus, mis tappis hetkega 175 meest, sest meeskonna magamisruumid asusid vööris. Kaptenit (komandöri) laevas polnud. Mitmetest kohtadest hakkasid tulema ettekanded olukorrast aga polnud kedagi,kes teadete põhjal oleks ette võtnud vajalike otsuseid. Laev seisis Sevastoopoli reidil kaldast ainult 80 meetri kaugusel. Ja kaldal seisjad said ainult pealt vaadata laeva põlemise agooniat. Alles pool tundi hiljem anti kaldalt valveohvitseri poolt käsud laev toimetada kalda juurde ja madalikule ajada, et vältida laeva ümberminekut. Kuid mõned minutid hiljem laevastiku ülem tühistas selle ainuõige käsu laev madalikule pukseerida.
Selle saatuslikul ööl olid laeva pardal seitse admirali pagunitega meest. Sellist asja polnud isegi pidupäevadel kui laevad lipuehtes ja paraadist osa võtsid. Kuid ükski admiral polnud suuteline organiseerima ning juhtima päästetöid. Nende hulgas valitses paanika, kaos ja hüsteeria. Jagati tobedaid ja absurdseid käske. Näiteks karistati suuliselt reeglite vastase mundri kandmist, samal ajal laev põles ja kreeni vajus.Meeskond oli peata ja nagu zombeeritud, ei suudetud midagi asjalikku ette võtta. Laev mitte ainul hävitas, tappis mehi vaid võttis neilt ka sõna otseses mõistes mõistuse ära. Nad kaotasid terve loogika tegutsemise võime. Terve tunni ahtrisse kogunenud ohvitserid ja madrused seisid rivis nagu lambakari kuid mitte keegi ei andnud käsku laev maha jätta. Nad oldi justkui ära unustatud. Ja alles kümme minutit enne kui laev ümber läks tuli ühel admiralil meelde ahtris rivis seisvatele meremeestele vastav käsk anda ja laev maha jätta. Kuid oli juba liiga hilja, külili vajunud laevakorpus haaras kaasa sajad mehed, kes ei jõudnud üle parda hüpata või jäid vees olles liiga lähedale vajuvale laevakerele.
Ümberläinud laeva sees jäid lõksu mitusada meremeest. Päevavalges lõigati laevakeresse auk, et sealtkaudu mehi päästa. Kui sisselõigatud ava kaudu väljus õhk, mis hoidis laeva uppumast. Kahesajast mehes pääses ainult seitse meest. Veel kümme tundi hulpis laev enne kui õhtul kell 22.00 veealla kadus. Kokku hukkus õnnetuses 829 meremeest.
Põhjuste uurimine kestis nädalaid ja versioone oli mitmeid. Diversioonist kuni iseenesliku lõhkekeha plahvatuseni. Ükski oletus ei leidnud kinnitust. Lõpuks jäädi sõjast allesjäänud meremiini plahvatuse juurde. Kahe aasta pärast tõsteti laev ülesse ja saadeti ümbersulatamisele. Samast terasest, mille koosseisus oli ülessulatatud Novorossiskii korpuse teras, ehitati 17 aastat hiljem uus sõjalaev Otvaznõi (vapper). Augustis 1974.aastal samas Sevastoopolis puhkes laeval ootamatult tulekahju. Vastu igasugust loogikat käivitus iseeneslikult raketi stardimehhanismi mootor, mis põlema süttis. Tulekahju likvideerida ei õnnestunud. Tuli levis kütusehoidlani, mis süttis. Pool tundi peale tulekahju puhkemist laev uppus haarates kaasa paarkümmend meeskonna liiget.Mis edasi, laev tõsteti ülesse ja saadeti ümbersulatamisele.
Kokku hukkus õnnetuses 829 meremeest.Mõni võib ju öelda, et teadagi vene värk, lohakus igal sammul. Et on juhuste kokkulangemine. Ei usu juhuste kokkulangemist. Aga ikkagi jääb mõistatus, mis lõhkes, miks ja kes selle taga oli. Kui maist põhjust ei suudetud kindlaks teha jääb järgi ehk Julius Cesare vaimu tegevus.
Kasutatud on venekeelse ajalehe Orakul november 2001.a. ja wikipeedia andmeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar