Mis on Õnn?

Mõtteid õnnest ja õnnelikkusest.

Mis on siis õnn?
Seda ei oska mitte keegi defineerida, sest definitsiooni ei ole. Igavesti muutuvas maailmas ei saa leida täpset määratlust mitte ühelegi nähtusele. See, mis ühel hetkel tundub kättesaamatuna ja igatsetuna, võib kätte saades osutuda luhtunud illusiooniks. Kõik nähtused materiaalses maailmas kõiguvad kahe äärmusliku vastandi vahel. Jin-Jang põhimõte toimib kõiges ja kõigis. Selle seaduse alusel muutuvad kõik nähtused teatud aja möödudes iseenda vastanditeks. Sellega on kvalitatiivne muutus ette määratud.

Täna oleme õnnelikud, väga õnnelikud! Aeg ja sündmuste arengud pöörduvad ja ‘söövad’ ära meie õnnetunde. Need protsessid toimivad meie tahtest sõltumata ja meie ei saa väevõimuga takistada muutumist. See olukord või teine inimene, mis-kes meid täna õnnelikuks tegi võib homsete muutunud olude korral olla meile kurvastuse allikaks. Isegi siis, kui õnnelik situatsioon säilib, muutub meie võime õnne teadvustada ja kogeda. Meie ise oleme homme teistsugused, kui täna. Homme võime olla väsinud või tüdinud ja mitte enam võimelised häälestuma õnne lainele. Meie tervislik olukord, vaimne ja füüsiline hetkevorm, aju füsioloogiline seisund ja paljud muud tegurid määravad ära võime olla jätkuvalt õnnelik.

Kogemused on näidanud, et rahuldatud soovid viivad lõpuks rahulolematusele. On väga paradoksaalne, et suuremaks õnnetuseks inimese jaoks on kõikide soovide täitumine! Siis kaob elu mõte, pole millegi poole püüelda, pole midagi igatseda ega millestki unistada. Kõik on kohe käeulatuses. Millega täita oma päevi, kui pole püüdlusi?

Mida mäletavad inimesed oma suurimatest õnnehetkedest? Ikka rohkem õnnestumise protsessi. Meenub, kuidas salajased soovid vaikselt täituma hakkasid, samm-sammult õnnele lähemale jõudes. Mäletatakse väikesi võite suurte eesmärkide poole liikumisel. Õnne tipphetk, kui õnn kogu oma täiuses lõpuks kohal on, kestab väga vähest aega. Õnne kättesaamine on ka enamasti õnne lõpp. Õnn ehk Fortuuna on teatavasti väga tujukas ja ettearvamatu!

Ühe konkreetse õnne lõpp või muutumine, ei ole veel õnnelikkuse lõpp. Iga lõpp avab tee uuele. Kui üks õnn ammendus ja käest libises, oleme valmis uuteks erinevateks kordaminekuteks ja õnnedeks. Kui ei suudetud säilitada seda konkreetset õnne vormi, muutumatuna, siis ootavad elutee käänakute taga võibolla hoopis paremad võimalused enese ja teiste õnnelikuks tegemisel.

Seda konkreetset õnne, saab ka säilitada minnes kaasa muutuva õnne muutustega. Muutudes avab õnn meile oma uusi tahkusid, mis seni avastamata. Õnn ise on protsess ja teeb läbi arenguid. Meie elutee on arengute ja õppetundide jada.. Kui me muutusi tervitame ja võimaluste piires proovime ise muutuda, siis oleme ju loomingulise protsessi osaks, ehk ‘ise oma õnne sepad’! Kui me aga muutusi kardame, neile vastu töötame, siis ei oota meid muud, kui õnnetu olek. Aeg ja sündmused kulgevad meie arvamustest ja tunnetest hoolimata. Kui me sellega ei lepi, oleme õnnetud. Kui aga lepime ja märkame uues situatsioonis õnnestumise võimalusi, püsime kindlalt teel.

On mõttetu loota, et jääb pikemalt püsima midagi erakordset, erutavat, uudset. Ka kõige kirkamad situatsioonid tuhmuvad üsna pea argipäevas, see on paratamatus. Meie ise ei suuda olla kogu aeg kõrghetkes, meie ise väsime ja närtsime, ei suuda pidevalt samu emotsioone välja kanda. Virgume aga kohe, kui lülitame ennast ümber eespool ootavatele teistlaadi kõrghetkedele, mis juba on ootel kusagil käänaku taga.

Ka endine õnn võib tulla meie ellu uuele ringile, uues kuues ja pakkuda uusi kirkaid elamusi, kui vaid oleme sellele avatud.
Elutee on käänuline. Pidev muutumine ja kõige olemasoleva areng on sisse kirjutatud selle maailma toimimise seadustesse. Kes seda tunnistab, see lülitab ennast koheselt positiivsele lainele. Olles valmis ja avatud tulevikule, oleme alati valmis ära tundma ja kogema õnne selle kõigis vormides.

Oleks väga tervitatav, kui inimene õpiks märkama õnnelikku külge kõiges, mis temaga ka ei juhtuks. Teadaolevalt on igas nähtuses võrdsel määral vastandlikke võimalusi. Meie tavaliselt keskendume mingitele ootuspärastele võimalustele. Sulgeme silmad mitte ootuspärastele arengutele. Kasulik on alati omada plaani B, juhul, kui asjad ei lähe, nagu oodatud. Kasulik on ka märgata sündmuste käigus seemneid mitte-hetkel-soovitud arenguteks, mis ootamatult võivad avada seninägematuid võimalusi teistlaadi õnnestumisteks. Meie kahjuks käänakute taha ei näe, ei tea igal oma eluhetkel, MILLINE tulemus peitub ühe või teise arengu lõpus. Me ei tea sageli ka mida tegelikult tahame või vajame või mis meile kasulikum on. Palju me siis ennast üldse tunneme?

Lihtsamalt öeldes: see, mis antud hetkel tundub halb, võib tulevikus kujuneda maksimaalselt positiivseks võimaluseks ja vastupidi. Me võime soovida kogu südamest asju, mis edaspidi hukatuslikuks osutuvad. Sama kehtib ka suhete kohta. Olles armunud, soovime kogu südamest suhte jätkumist armastatuga. Kuid me ei pruugi aimata, et pidev kooselu selle inimesega kujuneb tegelikkuses õudusunenäoks! Äkki peaks hoopis saatust tänama, et teed lahknesid õigel ajal ja mälestusse jätma selle osa suhtest, mis pakkus õnne.

Inimene on seda õnnelikum, mida enam ta oma saatusega lepib ja kohaneb. Kui ikka mingi suund üldse ei tööta, siis on mõttekas loobuda ja otsida teisi suundi või paremaid võimalusi samal teel. Tuleks olla paindlik ja rõõmustada väikeste edusammude üle, olla hinges tänulik selle eest, mis on hästi.

Kõige suurem viga, mida enamasti tehakse, on oma õnne mittemärkamine.
Alustades lihtsatest asjadest võib tõdeda, et väga suur õnn on tõusta üles hommikul heas tervises, täis indu alustada uut päeva. Loome korraks võrdlusmomendi selle inimesega, kellel on võimatu kasvõi liikuda, midagi ise enda heaks teha, kes võib olla on piinades ja valudes. Selline inimene kingiks ära kõik võimaluse eest olla füüsiliselt terve, tõusta voodist ja minna lihtsalt nelja tuule poole!. Vaadake, kui palju häirib mõni väiksemgi tervisehäda. Kui oleme terved, siis me ei teadvusta kui suur ÕNN on olla terve!

Keegi, kes lapsi ei saa, peab ülimaks õnneks saada emaks. Lapse või laste emad vahel elumuredes vaeveldes, ei märka olla õnnelikud oma laste üle. Ja veel palju õnne võimalusi, mida märkame alles siis, kui oleme neist ilma jäänud.
Paradoks on: kui inimesel midagi puudub, siis igatseb ta seda ja kui tal see olemas on siis ei pea ta seda miskiks. Kui inimene midagi väga püüdleb, siis paneb ta kogu jõu mängu. Kui eesmärk saavutatud, siis huvi ka kadunud. TEE eesmärgile on kõige õnnelikum aeg.

Kujutlege sportlast, kes pürgib medalile. Ta igatseb seda võitu ja positsiooni kogu hingest ja elab vaid selle saavutamisele. Kui temast saab olümiavõitja või maailmameister, siis on suur joovastus, kuid õnn saab varsti läbi peale tervitusi ja rõõmupidustusi. Edasi tuleb vaevarikas ja psüühiliselt ränk KOHUSTUS püsida tipus ja olla kõige parem! Positsioonide kaitsmine on tunduvalt raskem, kui positsiooni püüdlemine. Ükski inimene ei ole ju pidevalt tippvormis. Niipea, kui areng peatub ja asutakse kaitsepositsioonile (ehk seisakule) ja tekib paratamatu tagasilangus.

Sama ka teaduses, äris, milles tahes. Kes on asunud kõrgele tõusule, see peab igavesti tõusma. Ei saa panna pille kotti teatud faasis ja öelda: nüüd ma hakkan puhkama ja elama! Igasugusest seisakust algab kohe tagasilangus. Mida kõrgemale mindud, seda valusam langus.
Väga palju inimlikku õnnetust jääks olemata, kui inimesed mõistaks loodusseadusi ja protsesside sisemisi seaduspärasusi. TEEL püsimine eeldab mõistlikku, olukordadega kohanevat, kuid pidevat muutustega kaasa minevat liikumist. Midagi ei saa vägisi. Igaks asjaks on aeg ja see aeg tuleb ära tunda.

Oma eesmärkide poole peaks liikuma ilma kahju tekitamata keskkonnale ja teistele olenditele. Areng peaks olema loomulik. Loomulikult arenedes ja väikestest asjadest rõõmu tundes, tänulikkuse ja leplikkusega südames, oma saatusega kooskõlas liikudes avanevad meile õnneallikad.
Väikesed ja lihtsad asjad ja vähesed soovid elus on õnne aluseks. Väga suured soovid ja nende täitumine viivad tühjusesse ja rahuolmetusse. Vaadake rikkaid ja kuulsaid inimesi maailmas. Kui paljud on neist õnnelikud? Enamus on kimpus oma eraeluga ja iseendaga, peavad ennasta varjama ja turvama, otsivad tuge ekstreemsustest ja droogidest, on üksildasemad, kui eales keegi meist. Neile saab vaid kaasa tunda!

Peaks olema rohkem silma märgata kauneid asju enda umber, nii looduses, kui inimeste maailmas. Avagem oma silmad ilusale, harmoonilisele, loomulikule. Seda kõike leidub rohkem kui küllalt igal pool. Kui hullunult kõigest üle kihutav, ajapuuduses vaevlev ja ambitsioonidega koormatud isik hetkeks aja maha võtab ja silmad avab, siis ta märkab, et linnud laulavad, päike särab, kaunid noored inimesed liiguvad rõõmsalt tänavatel, on oma maa, on oma vabadus, on oma keel ja kultuur, on sinitaevas meie üle, kus ei lenda (veel) pommilennukid…. , on katus pea kohal ja leivatükk laual, on lähedane inimene kõrval, on lapsepõnn toapõrandal!

Jah, on ka raskused ja probleemid, kuid neid tuleb võtta, kui võimalusi, proovida näha neis positiivset, arengu ja parema tuleviku seemneid, mis jääks külvamata, kui taanduksime raskuste ees.
Raskused on selleks, et nendega tegeleda ja neid oma kasuks pöörata,
Kas seda kõike pole küllalt, et õnnelik olla?

Sirjelind