Sirjelind - mõtteid meditsiinist.
Meditsiin ehk arstimise kunst (’ars medicina’) on sama vana nagu inimkond. Organismi funktsioneerimise ebakõlad ehk haigused on olnud vältimatuks kaaslaseks kogu elusloodusele, sealhulgas kogu taime- ja loomariigile.
’Homo sapiens’ ehk mõistuslik inimene, kui üks kõrgemalt organiseeritud ajuga liike eluslooduses, on pidanud võitlema ellujäämise eest ja haiguste vastu igal võimalikul viisil.
Kohanemise ja enesekaitse hämmastav võimekus on iseloomulik kogu elusloodusele alates juba taimedest. Taimed on suutnud kohanduda äärmuslike ja väga erinevate kliima ja keskkonna tingimustega. Taimed on evolutsiooni vältel õppinud ka sünteesima mitmesuguseid tugevaid toimeaineid (ehk mürke) enesekaitseks.
Toimeainete erinevus mürkidest oleneb ainult annuse suurusest. Suuremates annustes muutuvad ka süütumad toimeained mürkideks ja väikestes kogustes võivad ka tugevad mürgid olla ravitoimega. Näiteks kuraare, mis oli indiaanlaste noolemürgiks ja mis halvates lihaseid muudab ohvri liikumisvõimetuks. Kuraare on tänapäeva meditsiinis laialt kasutuses närvihaiguste ravis ja on üks anesteesia (narkoosi ) põhikomponente.
Meditsiin ehk arstimise kunst (’ars medicina’) on sama vana nagu inimkond. Organismi funktsioneerimise ebakõlad ehk haigused on olnud vältimatuks kaaslaseks kogu elusloodusele, sealhulgas kogu taime- ja loomariigile.
’Homo sapiens’ ehk mõistuslik inimene, kui üks kõrgemalt organiseeritud ajuga liike eluslooduses, on pidanud võitlema ellujäämise eest ja haiguste vastu igal võimalikul viisil.
Kohanemise ja enesekaitse hämmastav võimekus on iseloomulik kogu elusloodusele alates juba taimedest. Taimed on suutnud kohanduda äärmuslike ja väga erinevate kliima ja keskkonna tingimustega. Taimed on evolutsiooni vältel õppinud ka sünteesima mitmesuguseid tugevaid toimeaineid (ehk mürke) enesekaitseks.
Toimeainete erinevus mürkidest oleneb ainult annuse suurusest. Suuremates annustes muutuvad ka süütumad toimeained mürkideks ja väikestes kogustes võivad ka tugevad mürgid olla ravitoimega. Näiteks kuraare, mis oli indiaanlaste noolemürgiks ja mis halvates lihaseid muudab ohvri liikumisvõimetuks. Kuraare on tänapäeva meditsiinis laialt kasutuses närvihaiguste ravis ja on üks anesteesia (narkoosi ) põhikomponente.
Loomade maailm on oma arenguteks leidnud väga erinevaid teid ja kohastumusi nii maal, kui vees ja kõikvõimalikes kliimatingimustes. Igal pool võib leida eluvorme, kes suudavad toime tulla ka võimatuna näivates looduslikes oludes. Erinevad loomaliigid õppisid lugematute põlvkondade vältel eristama kasulikke taimi mürgistest ja taipasid ära ka mõnede taimede või mineraalide raviomadused . Seega on ravimise kogemus ja kogu ravimite arsenal algselt pärit taimeriigist ja loodusest laiemas mõttes.
Primitiivne eelajalooline inimene, kes sõltus täielikult loodusest, pani tähele loomade eluviise ja toitumise iseärasusi ja matkis neid. Näiteks märgati kuusevaigu ravitoimet loomade käitumise järgi. Pandi tähele, et põdrad ja kitsed nühkisid oma vigastatud kohti vastu kuuskede vaiguseid tüvesid. Paljud ravimtaimed said inimesele tuntuks just tänu loomadele, kes eelistasid mingeid kindlaid liike teatud vaevuste leevendamiseks.
Juba väga kauges minevikus leidus inimkooslustes ärksamaid ja andekamaid indiviide, kes olid eriti osavad loodust ja loomi tähele panema ja kes oskasid saadud tähelepanekuid enda ja oma kaaslaste aitamiseks-ravimiseks kasutada. Loodusega kooskõlas elamine ja mütologiseeritud maailmakäsitlus soodustasid üksikute inimeste kujunemist tunnustatud ravitsejateks ja looduslähedase vaimsuse kandjateks. Neid inimesi nimetati šamaanideks või nõidadeks, neid austati ning kardeti. Kui keegi haigestus tõsiselt, siis sageli oskas šamaan leevendada inimese vaevusi nii looduslike ravimitega, kui ka psühholoogilis-religioosse mõjustamise ja rituaalide abiga.
Nõiad ja šamaanid olid esimesed arstikunsti valdajad primitiivsetes ühiskondades ja mitmed nende poolt kasutatud meetodite põhi printsiibid on üldjoontes kasutusel tänapäevani. Veelgi enam, kaasaegne meditsiin tunneb suurt huvi nn. nõidade poolt kasutatavate ravivõtete vastu, mis võivad anda ootamatult häid ideid ja lisavõimalusi tänapäeva meditsiinile.
Arheoloogilised leiud näitavad, et juba ürgajal oskasid ravitsejad panna lahaseid luumurdudele ja suutsid koljusisese ülerõhu ravimiseks ja elu päästmiseks teha kolju trepanatsioone.
Mida enam inimühiskond arenes, seda rohkem ravivõtteid ja loodulikke ravimeid kasutusele võeti. Õpiti tundma järjest rohkemate taimede raviomadusi. Õpiti ka ise erinevatest taimedest ja mineraalidest ravimeid valmistama, vastavalt haiguse iseloomule ja ägedusele. Tublimad ja taibukamad ravitsejad töötasid välja hästi toimivaid mikstuure, salve ja ravimteesid, milles kombineeriti erinevate raviomadustega taimi saavutamaks tugevamat koosmõju.
Juba vana-aegses ühiskonnas taibati, et arstimise kunst on väga komplitseeritud oskus ja vajab teatavat hariduse taset ja oskuste hulka, et olla piisavalt edukas.
Vanas Egiptuses valdas valitud preesterkond paljusid efektiivseid ravivõtteid mitmetele haigustele. Templite salastatud hämarustes arendati edukalt kõiki teadusi, sealhulgas meditsiini, mille saavutused olid vaid valitute päralt suure saladuse katte all.
Esimene teadaolev teaduslik raviõpetus pärineb Hippokrateselt. Kreeka-Rooma kuulsalt arstilt Galenoselt on meie päevini säilunud kõrgeima tolleaegse tasemega raviõpetus vana-aja ajaloos. Keskaegse meditsiini tipparstiks kujunes araabia päritolu IbnSina (Avicenna), kelle ’Arstiteaduse Kaanon’ oli kasutusel Euroopas ja idamaades 17-da sajandini. Renessansiaja algul rajas Paracelsus täiesti uue lähenemise meditsiinile. Järgnesid rohked avastused väga mitmetelt teadlastelt ja kujunesid meditsiinilised edumeelsed koolkonnad Euroopa pealinnades nagu Paduas, Leidenis, Pariisis, Viinis jm. Kerkis esile terve plejaad andekaid meedikuid, kes andsid oma töödega täiesti uudsed ja erinevad arengusuunad meditsiinile.
Areng ei ole peatunud ka tänapäeval, järjest enam hakkavad uuringud jõudma geenideni ja DNA molekulaarsetele tasanditele . Koostöös geenitehnoloogide ja molekulaarbioloogidega on väljatöötamisel spetsiifilised ravimid molekulaarsete märklaudade (target) vastu tervetel ja haigestunud rakkudel. See on täiesti uus ja paljutõotav suund, mis võib tagada paranemise võimalusi ka seni täiesti ravimatutele haigustele.
Kogu selle tehnoloogilise edu juures ei peaks unustama, et arstimise kunst ei seisa koos ainult erinevatest tehnikatest, keemiast, füüsikast ja molekulidest. Arstimise kunst on kunst, selle sõna kõige paremas tähenduses. Arstimise kunst eeldab terviklikku lähenemist inimesele, kui hingestatud olendile, kellel on lisaks füüsilisele olemusele ka peenmateriaalne olemus, hing ja vaimsus.
Kogu selle tehnoloogilise edu juures ei peaks unustama, et arstimise kunst ei seisa koos ainult erinevatest tehnikatest, keemiast, füüsikast ja molekulidest. Arstimise kunst on kunst, selle sõna kõige paremas tähenduses. Arstimise kunst eeldab terviklikku lähenemist inimesele, kui hingestatud olendile, kellel on lisaks füüsilisele olemusele ka peenmateriaalne olemus, hing ja vaimsus.
Võrdluseks võiks tuua maalikunsti, mis ei seisne ainult pintsli liigutamise tehnikas ja värvide eristamise võimes, vaid kindlasti ka X-faktorist, ehk kõrgemast tunnetuse dimensioonist, inspiratsioonist ja vaimsest sättumusest, mis muudabki kunsti kunstiks. Selline kunst avaldab vaatajatele tugevat mõju, sest sinna sisse on kootud kunstniku tunded ja mõtted, tema rõõm ja kannatused. Ainult hingega tehtud taiesed toimivad hingedesse.
Täpselt sama põhimõte kehtib ka meditsiinis. Hingega olendit saab edukalt mõjutada ja ravida vaid hingega. Kehaline haigus on lahutamatu hingelisest ebakõlast. Sageli hingehaigus eelneb või on lausa põhjuseks kehalisele haigusele. Ükski haige keha ei tervene enne, kui ka hing on rahunenud ja tasakaalu saavutanud. Hing ja keha on üks lahutamatu tervik, üht ei saa ravida teiseta. Tänapäevane meditsiin oma tehniliste saavutuste pilvedel hõljudes kipub sageli unustama seda lihtsat tõsiasja.
järgneb....
