Esimeseks saavutuseks selles vallas oli kroonilise müeloidse leukeemia ravi, mis juba tänasel päeval suudab lisada patsientidele terve hulga kvaliteetseid eluaastaid. Selle ’esimese pääsukese’ nimi on Glivec ja selle kasutuse eest eest pidas haigekassaga lahinguid üks kunagine leukeemiaga patsient, kes saavutas selle ravimi meie kasutusse toomise. Tänaseks on see ravim kättesaadav kõigile vajajatele
Molekulaarsete sihtmärkide vastu suunatud ravi keerukuse põhjuseks on fakt, et normaalsed rakud talitlevad ligi 95% osas täpselt samadel alustel, kui haiged rakud.....erinevus on imeväike, kuid kriitilise tähendusega. Kõigepealt tuleb teadlastel haiges rakus üles leida need molekulid, mis raku haigestumise põhjustasid .
Seejärel peavad keemikud ja bioloogid koos füüsikutega looma kunstlikult laboris selliseid molekule, mis suudavad haakuda muutunud molekulidega (nagu lukk ja võti).
Seejärel tuleb leida teid, kuidas need molekulid viia haigete rakkude sisse, et neid hävitada .
Olgu öeldud, et taolised uuringud kestavad vahel pikki aastaid ja on väga kallid. Väga raske on luua nii erilisi ravivaid molekule, mis kahjustaks ainult haiget rakku.
Sellealased saavutused on aastatepikkuste kollektiivsete uurimitööde vili ja loodud ravimid on hirmkallid....
Mõned rasked haigused siiski on juba ravimite abil seljatatud aastateks ja lubavad inimesel elada normaalset elu mitmeid aastaid kauem, kui tavaraviga. Uurimised jätkuvad ja edu kindlasti ei jää tulemata. Nagu ikka on maailma ehitusse sisse kirjutatud duaalsuse ja vastandite toimimise printsiip.
Ei pääse sellest ka meditsiin ega ravimite tööstused. Kui leitakse midagi ’head’ ja ’kasulikku’, siis kindlasti saadakse ’tasuta kaasa’ sama kogus probleeme või takistusi.
Liiga edukas meditsiin on väga kallis ja toob kaasa mitmeid probleeme ühiskonnas.
Suur osa meditsiini käsutuses olevatest vahenditest läheb ravimi-uuringuteks ja kallite ravimite tootmiseks.Inimeste staatus ja rahakott on väga erinevad. Päris kõigile maailmas ei jätku tipptaseme ravi võimalusi. Solidaarne meditsiini süsteem ei saa lubada omale kogu raha kulutamist pahaloomulistele haigustele. Peab raha jätkuma ka kergemate haigustega inimestele, kes samuti võivad surra või invaliidistuda ilma ravita.
Meil Eestis on seni kõik pahaloomuliste haigustega patsiendid saanud parimat võimalikku ravi.
Kui kaua veel? Kogu aeg räägitakse omaosaluse suurendamisest. Aga, kui selleks osaluseks raha ei jätku?? Nende probleemide lahendamine on poliitikute kätes, kes juhivad rahavooge. Peab säilima inimlikkus ja kehtima ka ratsionaalne kokkuhoid.
Kindlasti oleks inimkonnal paremad võimalused elu kvaliteedi parandamiseks, kui ei oleks sõdu ja vajadust hirmkalli sõjatehnika tootmiseks.....Vähem võiks olla ka poliitiliste eliitide võimumänge ja priiskamist ja korruptsiooni.
Inimkond on aegade vältel kaotanud sõdade ja konfliktide käigus suurema osa oma loodud väärtustest. Kas inimkonda saab muuta mõistlikumaks? Kahtlen selles.
Meie tsivilisatsioon võiks areneda enneolematute kõrgusteni, kui inimkond suudaks kontrollida ülemäärast agressiivsust, patoloogilist konkurentsi, pidevat vastandumist, võidurelvastumist, ülekohut ja vägivalda.
Need on üleilmsed probleemid, kuid nende kõrval tekivad riikides ka sisemised probleemid, mis meditsiinisüsteemi ohtlikult kõigutavad.
Näide omast käest võtta: meedikute streik.
Probleemid, mis selle põhjustasid on kuhjunud ja võimendunud kogu EV taasiseseisvumise aja vältel, eriti viimastel aastatel lõppematu ’masu’ tingimustes. Alustada tuleks algusest.
Nagu eelpool kirjeldatud on arstiõpe väga pikk periood noore inimese elus. 20-30 eluaasta vahel on enamus teiste erialade noori ülikooli lõpetanud, loovad perekonna ja hakkavad teenima raha oma erialatööga ning karjääris edenema....
Arst on aga 30 aastaselt arstipraktika alguses, kogemusteta noor arst, kes saab väikest palka ja töötab palju.Kui arst sel perioodil loob perekonna, siis satub ta tõelistesse raskustesse majanduslikult ja erialaliselt. Väikeste laste sünd lükkab naisarsti erialast eemale vähemalt paariks aastaks. Noor meesarst aga peab teenima piisavalt et naine lapsega saaks kodus olla.
Kuna on siis arstil õige aeg luua perekond? Kas 30, 40, või 50-aastaselt?
Kas praegused palganumbrid tagavad üldse mingisuguse võimaluse noorarstidele perekonnaeluks ja majanduslikuks toimetulekuks?
Muidugi ei taga. Ja see on kindlasti ülekohtune nende inimeste jaoks, kes kogu oma noorusaja on ainult õppinud, õppinud ja õppinud.......
Streigi peamine põhjus ongi selles, et arstide palk on liiga väike ja töökoormus tervistkahjustavalt suur. Arstid põlevad sageli varakult läbi, nende enda tervis ei pea vastu igakülgsele pingele ja nende pere-elu kannatab tugevalt.
Arstide seas on palju haigeid inimesi, kes on oma tervise ja isikliku elu laotanud ja laostanud , kannatades aastaid korrastamata meditsiinisüsteemi, raskete öövalvete, ülejõu töögraafikute ja madala palga tõttu. See käib peamiselt rea-arstide kohta.
Meditsiini bürokraatia on omale kindlustanud kõrged palgad, privileegid ja suhteliselt vähese vastutuse. Haiglate nõukogudes istuvad täiesti meditsiinikauged inimesed, teenides hiigelpalka haigla arvelt. Meditsiin on täielikult politiseerunud, haiglad on muutunud raviasutustest aktsiaseltsideks ja äriühinguteks, kus haige inimene on vaid kasulik rahaühik haigekassast raha saamiseks.
Arstid ise on muutunud klienditeenindajateks ja patsiendid klientideks.......
Kindlasti on sellised meditsiinivaldkonna põhiolemuse sügavad moonutused ja devalvatsioon väga vastumeelt arstidele ja ka patsientidele. Rahulolematus on järjest suurenneud ja selle all kannatavad kõik osapooled. On selge, et meditsiin on jõudnud oma arengus täielikku ummikseisu ja samamoodi edasi minna enam ei saa.Väljapääsu tagaksid ainult põhjalikud poliitilised süsteemsed reformid.
Kogu meditsiinisüsteem vajaks muutumist raha-kesksest inimese-keskseks, kus need mõlemad vajadused oleks mõistusepärases tasakaalus ja toimiks üheskoos.
Äriühingutest peaks jälle saama haiglad, milles arstid ravivad haigeid, mitte kliente....
Kõik eelpoolsed probleemid ja põhjused on meditsiinitöötajate kaua edasi lükatud streigi põhjustanud.
Üldsus ei saa sageli aru, miks arstid on viidud äärmusteni ja miks lõpuks streik on tekkinud.
Võibolla käesolev kirjatükk heidab veidi valgust meditsiini köögipoolele ja meediku elu kitsaskohtadele.
Arstid ja arstiks õppijad panustavad meditsiiniõpingutesse ja eriala omandamisse meeletud pingutused, mis jäävad poliitiliselt väärtustamata (madal töötasu ja ülekoormus!) ja aladavad arsti mainet kogu ühiskonna silmis, milles iga torumees ja autoteenindaja teenib rohkem, kui diplomeeritud arst (11 aaastat õppinud!). Igal pool maailmas on rõhuasetused mõistusepärased ja arstiõppesse panustatud aastad väärtustatud korraliku palga ja normaalsete töötingimustega arstidele.
Meie ühiskond peaks ükskord ometi vabanema nõukogulikust vaimsest taagast ja arvamusest, et iga köögitüdruk võib riiki juhtida ja miks mitte ka kirurgias kätt proovida.....
Siis ehk lõpeb ära noorte, meie kõigi raha eest haritud arstide väljavool Eestist parematele ’jahimaadele’ ja nad leiavad võimaluse jääda kodumaale, et tagada meedikute piisav järelkasv ja hea hoolitsus meie väikese rahva tervise eest.
Juba praegu on arstkond vananenud, uut järelkasvu jääb järjest ja järjest vähemaks, sest noored meedikud pühivad eestimaa tolmu jalgadelt ja vaevalt nad tagasi enam tulevad....
Lahendusi otsivad poliitikud juba soojendavad põues õõnsakõlalisi ettepanekuid värvata Eestisse arste naabermaadest esmajoones endise N-liidu maadest, sest nende palgatase jääb ka meile alla.
Väga raske on ette kujutada millise taseme või väljaõppega inimesed tulevad ennast pakkuma meile arsti ametisse.Nad ei tunne meie kohalikku olustikku ega räägi kohalikku keelt, nende ettevalmistus, teadmised ja ravivõtted võivad olla väga erinevad neist, millega meie harjunud oleme....
Kardan, et sellised korralikult läbimõtlemata värbamised nõuavad lõppkokkuvõttes rohkem resursse ja tekitavad pigem uusi probleeme ja pingeid, kui lahendavad neid.
Tunduvalt lihtsam oleks parandada ja edendada kohalikku meditsiinisüsteemi selliselt, et haritud noorarstid eelistaks jääda kodumaale oma rahva sekka kohalikku meditsiini südamega teenima....
Selleks aga vajame kompetentseid ja vastutustundlikke poliitilisi otsuseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar