Patoloogide töövahend nr. 1, on võimas mikroskoop. Uurimismaterjaliks on töödeldud ja vastavalt värvitud mikroskoopiliselt õhukesed koelõigud, mis on kinnitatud väikestele preparaadi klaasidele ja neid vaadeldakse mikroskoobi all otsides muutusi, mis viitaks kindlatele haigustele.
Ilma sedalaadi uuringuteta ja patoloogiliste diagnoosideta, ei ole tänapäevane meditsiin üldse mõeldav.
Kõikide pahaloomuliste ja paljude healoomuliste haiguste lõppdiagnooosid sünnivad patoloogia osakonnas.Nende diagnooside alusel hakkavad kliinilised arstid patsienti ravima.
Patoloogia osakond on täiesti omaette üksus ja asub eraldi kliinilistest osakondadest, mistõttu paljud patsiendid üldse ei teagi, et selline üksus kusagil on ja et selle hämaras vaikuses istuvad mikroskoopide taga pühendunud arstid-patoloogid, kelle otsusest sõltub patsiendi kogu edasine käsitlus.....
Perearstiks õppija saab laiapõhjalise hariduse, ta peab teadma kõigist meditsiini aladest midagi, mis omakorda tähendab ka mõningast pinnapealsust.
Kogemus, õige küsitlemine,tähelepanelikkus ja hoolivus on talle väga olulised omadused.
Iga kitsa eriala spetsialist peab ennast koolitama sügavuti oma eriala tippvõimalusteni.
Kahjuks on liiga kitsal spetsialiseerumisel ka oma negatiivsed küljed, sest kipuvad ununema mõned olulised meditsiinilised üldteadmised ja seega ei osata enam märgata patsienti, kui tervikut. Võib juhtuda, et kitsa eriala spetsialist ei ole märganud raskele haigusele viitavaid üld-sümptoome väljaspool oma eriala.
Arstiõpe on tänapäeval väga pikk, põhjalik ja suurt pühendumist nõudev. Arsti amet reeglina ei ole õige koht karjääritegijatele ja ratsa-rikkaks saada soovijatele. Inimene, kes soovib saada arstiks, peab omama teatavaid isikuomadusi, et sobituda eriala väga kõrgete nõudmistega.Eelkõige peaks arstiks pürgijal olema väga suur huvi ja kutsumus meditsiinilise tegevuse vastu ja valmidus pühedada 11 aastat oma noorusest arstiks õppimisele .
Pürgial peaks olema ka keskmisest kõrgem IQ, hea mälu ja üldistusvõime, lõputu töökus, tasakaalukas iseloom, hea pingetaluvus, hea füüsiline vorm, käeline osavus, kannatlikkus, empaatiatunne ja valmidus aidata haiget kaasinimest.
See oleks nii vaid ideaalis, kuid tegelikus elus ideaale kahjuks ei ole ja mõnedki omadused kipuvad arstidel puuduma.Arstile tuleb kasuks veel hea inimestetunmine (psühholoogia teadmised), suhtlemisoskus, diplomaatia, kollegiaalsus ja isiklik väärikus.
Tänapäevane arstiõpe kestab 11 aastat, millest diplomiõpet on 6 aastat ja residentuuri 4-5 aastat. Teist nii pika õppeajaga eriala ülikoolid kogu maailmas ei paku.
Diplomiõppes läbitakse kõik prekliinilised alad alates anatoomiast ja lõpetades kliiniliste erialade õppega. Rohkelt on praktikume ja osalemist kliinilises töös.
Arstiõppes on diplomiõpe vundamendiks, millele ehitatakse kitsamad spetsialisti oskused . Spetsialiseerumist on tinginud meditsiini, diagnostika ja rvivõimaluste eriti kiire areng ja pidev täiustumine.Diplomeeritud arstide spetsialiseerumise tagab residentuuri õpe (4-5 aastat), mille jooksul omandab arst oma erialal süvateadmised. Hilisem töötamine sellel alal lisab juurde väärtuslikke kogemusi ja arstist kujuneb arvestatav spetsialist umbes 5 aastaga, kuid tippspetsialistiks saadakse alles 10-20 aastaga.
Arvestatav spetsialist suudab diagnoosida ja ravida vähemalt 60-70% oma eriala haigetest. Tipparst tuleb toime ca 90-95% haigetega, sealhulgas ka haruldased ja ebatüüpilised juhtumid. Alati jääb alles väike hulk ebatüüpilisi haigestumisi, mis ei ole diagnoositavad traditsiooniliste või olemasolevate meetoditega ja diagnoos võib selguda alles lahangulaual.....
Et tõsta arstliku tegevuse tõhusust ja jagada vastutust, korraldavad arstid ühiseid arutelusid, mida nimetatakse konsiiliumiteks. Raskemad haiged arutatakse läbi ja langetatakse ühine otsus edasiste tegevuste ja ravi osas . Selline töövorm on tõhus, sest rakendub parimate arstide ühine kogemus ja selle käigus õpivad nii noorarstid, kui jagavad kogemusi kogenud arstid.
Viimase 100 aasta ja eriti selle viimase kümnendi jooksul, on meditsiini areng eriti hoogustunud ja kogub järjest tuure, käies ühte jalga füüsika, keemia ja loodusteaduste arenguga. Ei möödu päevagi, kui midagi uut meditsiinis ei avastata. Erinevate maade kõrgtehnoloogilistes laborites töötavad teadlaste kollektiivid, mis on väga resultatiivsed.
Meditsiinialased teadmised maailmas on tänapäeval küllalt ühtlustunud tänu heale info levikule ja tihedale kommunikatsioonile maailma eri paikade uurijate vahel. Arstide erialased täiendused maailma parimate keskuste juures on muutunud traditsiooniks ka eesti arstidele. Sageli osaletakse ka väiksemates teadusliku uurimise gruppides, kus uurimise all on mõni kitsas meditsiini valdkond või sügavam bioloogiline või molekulaarbioloogiline probleem.Tänapäevane meditsiiniteadus on juba saavutanud väga võimsa haarde, nii tehniliste võimaluste, kui laialdaste teadmiste poolest, mis on täiendatud rikkaliku ravimite valikuga.
Mitmedki rasked haigused on seljatatud, eluiga raviga oluliselt pikendatud, kuigi pahaloomulisi haigusi ja surma veel kaugeltki võidetud ei ole.Viimaste aegade uuringud meditsiinis on peamiselt keskendunud üksiku raku ja selle erinevate mikrostruktuuride molekulaarsele uurimisele. Elus rakk on molekulaarsest aspektist vaadelduna kujutlematult keeruka ehitusega, sisaldades lugematul hulgal erinevaid struktuure, valke ja muid bioloogilisi aineid, mis juhivad raku elutegevust ja jagunemise protsessi.
Õppides tundma elusa raku pärilikkust (DNA ehitust), ehituslikke struktuure, nende molekulaarset ehitust, elutegevust, ainevahetust, hapniku kasutust, energiatarbimist jne. jne. on võimalikuks saanud väline sekkumine raku elutegevusse ja raku mõjutamine soovitud suunas.
Erilist huvi pakub teadlastele tervete rakkude pahaloomuliseks muundumise protsess, selle ennetamise ja konrtollimise võimalused.Mõjutades eriliste ainetega pahaloomuliseks muutunud rakkude elulisi funktsioone või ehitust, on võimalik sundida rakku arenema kindlas soovitud suunas või võtma ette nn. ’enesetappu’ ehk ’apoptoosi’.
Kõige keerulisem on raviainete toime suunamine ainult haigetele rakkudele, jättes terved rakud puutumata. Nii proovitakse hävitada kasvajarakke ja võimalikult vähe kahjustada tervete kudede rakke. Seni pole veel saavutatud piisavalt võimalusi, et säästa terveid kudesid pahaloomulise kasvaja ravi käigus. Kogu maailmas uuritakse neid probleeme hoolega ja teatavat edu on juba saavutatud.
Pahaloomulisterakkude selektiivne hävitamine on tõeline väljakutse kogu tänapäevasele meditsiiniteadusele
Mõnede leukeemiate raviks on juba loodud ’molekulaarsele märklauale’ suunatud ravi ehk (’targeted therapy’).
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar