Kalender – kelle võim, selle aeg
Kalender (lad calendarium `arveraamat`) on pikemate ajavahemike arvestamise süsteem, mis põhineb nende jaotamisel perioodideks, nt nädalateks, kuudeks ja aastateks. Püüdlused kooskõlastada kolme omavahel sobimatut ajaühikut – ööpäeva, kuud ja aastat – viisid ajaloos kolme eri tüüpi kalendri loomisele.
Kuukalender püüab sobitada 29- ja 30-päevastest kalendrikuudest koosnevat nn kuuaastat sünoodiliste kuudega (29 päeva, 12 tundi 44 min 3 s). Kuukalender nihkub kiiresti päikeseaasta suhtes.
Päikesekalender rajaneb päikeseaastal (troopiline aasta on 365 päeva 5 tundi 48 min. 46 s.) mida püütakse lahendada täisarvu ööpäevadega. Kuu-Päikesekalender on mõlema eelmise kombinatsioon. Vahelduvalt 12 ja 13 kuust koosnevaid aastaid püütakse sobitada troopilise aastaga.
Nüüdisaegse üldtunnustatud Kristliku kalendri kujunemine.
Päikesekalendrite aluseks on Maa pöörlemine ümber oma telje (ööpäev) ja Maa liikumise periood ümber Päikese (aasta). Kuid 24 tundi ei ole ööpäeva täpne pikkus. Esiteks liigub Maa ümber Päikse ellipsikujulist trajektoori pidi, mistõttu muutub ka tema liikumiskiirus. Teisalt muutub ööpäeva pikkus seepärast , et Maa telg on kaldu selle tasapinna suhtes, millel Maa tiirleb ümber Päikese. Päikese tõusu ja loojumise ajad ei ole sümmeetrilised kella 12 sihtes. Seega saame 24 tunni puhul rääkida keskmisest päikeseajast. Pealegi on selgunud, et Maa pöörlemine pole ühtne, vaid tema pöörlemiskiirus aeglustub 0,0016 sekundit sajas aastas.
On oletatud, et pool miljardit aastat tagasi (kui tekkis nähtav elu Maal) oli ööpäev vaid 20 tundi pikk! 25 tunniseks aga muutub ta 200 miljoni aasta pärast. Kõik eelnevad väikesed “ajavead” ei olnud märgatavad vanaaja inimestele. Silmaga nähtava muutuse kalendris määras see, et Maa pöörlemisperiood ümber oma telje ei lange täisarvu ööpäevadega kokku Maa tiirlemisperioodiga ümber Päikese (troopiline aasta on 365 päeva 5 tundi 48 min. ja 46 sek.). Selle seiga tõttu olid “vigased” kõik vanad kalendrid. Meie nüüdisaegne kalender on kujunenud läbi mitme kalendrireformi ja uuenduse vanade roomlaste kuukalendrist.
Vana-Rooma kuukalender.
See kuukalender oli väga omapärane. Rooma linna asutamise ajal 753 eKr koosnes aasta 10 kuust 304 päevaga. Puuduvat 61 päeva aastas lihtsalt ignoreeriti, kuna need olid “surnud” talvekuudel. Kuud olid nimedeta ja lihtsalt numeeritud. Aasta algas 1. märtsil. Kalender reformiti 715 eKr. Esimesed neli kuud said nimed (märts-juuni), ülejäänutel säilisid arvud: viies (Quintilis...kümnes (December). Lisati kaks kuud – Januaris ja Februaris, millega aasta muutis 355 päevaseks. Päikeseaastaga kooskõlastamiseks lisati üle aasta kuu Marcedonius, mis sisaldas vaheldumisi erinevaid päevi. Sellega aga muutus kalender jälle päikeseaastast pikemaks! Selline kalender tekitas riigis palju segadust.
Juliuse päikesekalender.
Põhjalikult reformis kalendrit 46 eKr Juluis Caesar, kelle käsul tegi egiptuse astronoom Sosigenes uue kalendri. Egiptuse kalender oli pärast 238 eKr läbiviidud reformi maailma täpseim (365 päevases aastas 1 lisapäev iga nelja aastat tagant). Sama süsteemi kehtestas ka Caesar. Et kaotada Rooma ja Egiptuse kalendrite vahet, oli 46. aasta eKr 432 päeva pikk. Aasta algus viidi 1. märtsilt üle 1. jaanuarile. Pärast Caesari surma loeti lisapäeva ekslikult iga kolmas aasta. Vea kõrvaldas keiser Augustus 8 eKr. Caesari ja Augustuse auks nimetati 7. ja 8. kuu vastavalt juuliks ja augustiks, kusjuures augustile lisati üks päev veebruari arvelt.
Janus oli roomlaste kahenäoline hea alguse ja lõpu jumal. Ta oli rooma kalendri 11. kuule nime andja (lad Januarius). Jaanuaris oli algselt 29, pärast Caesari kalendrireformi 31 päeva.
Maiade kalender
Nende “galaktilise ajaarvestuse” võti on 260-päevane tsükkel, mida nimetati tzolkin`iks ehk Pühaks kalendriks ja mida kasutasid nii maiad kui ka teised kesk-Ameerika kultuurid enne Gregoriuse kalendrit. Kombineerituna teise, 365-päevase kalendriga, mida nimetatakse haab`iks, vaatlesid maiad neid kahte tsüklit kui kahe hammasratta liikumist, kuni ühel harudlasel hetkel üks päeva Pühas kalendris langes kokku sama päevaga haab`i kalendris. See haruldane ja võimas (väerikas) päev tähistas 52-aastase tsükli lõppu ning oli osa veelgi suuremast ajaarvestuse mõõtmest, mida maiad nimetasid suureks tsükliks.
Kalender (lad calendarium `arveraamat`) on pikemate ajavahemike arvestamise süsteem, mis põhineb nende jaotamisel perioodideks, nt nädalateks, kuudeks ja aastateks. Püüdlused kooskõlastada kolme omavahel sobimatut ajaühikut – ööpäeva, kuud ja aastat – viisid ajaloos kolme eri tüüpi kalendri loomisele.
Kuukalender püüab sobitada 29- ja 30-päevastest kalendrikuudest koosnevat nn kuuaastat sünoodiliste kuudega (29 päeva, 12 tundi 44 min 3 s). Kuukalender nihkub kiiresti päikeseaasta suhtes.
Päikesekalender rajaneb päikeseaastal (troopiline aasta on 365 päeva 5 tundi 48 min. 46 s.) mida püütakse lahendada täisarvu ööpäevadega. Kuu-Päikesekalender on mõlema eelmise kombinatsioon. Vahelduvalt 12 ja 13 kuust koosnevaid aastaid püütakse sobitada troopilise aastaga.
Nüüdisaegse üldtunnustatud Kristliku kalendri kujunemine.
Päikesekalendrite aluseks on Maa pöörlemine ümber oma telje (ööpäev) ja Maa liikumise periood ümber Päikese (aasta). Kuid 24 tundi ei ole ööpäeva täpne pikkus. Esiteks liigub Maa ümber Päikse ellipsikujulist trajektoori pidi, mistõttu muutub ka tema liikumiskiirus. Teisalt muutub ööpäeva pikkus seepärast , et Maa telg on kaldu selle tasapinna suhtes, millel Maa tiirleb ümber Päikese. Päikese tõusu ja loojumise ajad ei ole sümmeetrilised kella 12 sihtes. Seega saame 24 tunni puhul rääkida keskmisest päikeseajast. Pealegi on selgunud, et Maa pöörlemine pole ühtne, vaid tema pöörlemiskiirus aeglustub 0,0016 sekundit sajas aastas.
On oletatud, et pool miljardit aastat tagasi (kui tekkis nähtav elu Maal) oli ööpäev vaid 20 tundi pikk! 25 tunniseks aga muutub ta 200 miljoni aasta pärast. Kõik eelnevad väikesed “ajavead” ei olnud märgatavad vanaaja inimestele. Silmaga nähtava muutuse kalendris määras see, et Maa pöörlemisperiood ümber oma telje ei lange täisarvu ööpäevadega kokku Maa tiirlemisperioodiga ümber Päikese (troopiline aasta on 365 päeva 5 tundi 48 min. ja 46 sek.). Selle seiga tõttu olid “vigased” kõik vanad kalendrid. Meie nüüdisaegne kalender on kujunenud läbi mitme kalendrireformi ja uuenduse vanade roomlaste kuukalendrist.
Vana-Rooma kuukalender.
See kuukalender oli väga omapärane. Rooma linna asutamise ajal 753 eKr koosnes aasta 10 kuust 304 päevaga. Puuduvat 61 päeva aastas lihtsalt ignoreeriti, kuna need olid “surnud” talvekuudel. Kuud olid nimedeta ja lihtsalt numeeritud. Aasta algas 1. märtsil. Kalender reformiti 715 eKr. Esimesed neli kuud said nimed (märts-juuni), ülejäänutel säilisid arvud: viies (Quintilis...kümnes (December). Lisati kaks kuud – Januaris ja Februaris, millega aasta muutis 355 päevaseks. Päikeseaastaga kooskõlastamiseks lisati üle aasta kuu Marcedonius, mis sisaldas vaheldumisi erinevaid päevi. Sellega aga muutus kalender jälle päikeseaastast pikemaks! Selline kalender tekitas riigis palju segadust.
Juliuse päikesekalender.
Põhjalikult reformis kalendrit 46 eKr Juluis Caesar, kelle käsul tegi egiptuse astronoom Sosigenes uue kalendri. Egiptuse kalender oli pärast 238 eKr läbiviidud reformi maailma täpseim (365 päevases aastas 1 lisapäev iga nelja aastat tagant). Sama süsteemi kehtestas ka Caesar. Et kaotada Rooma ja Egiptuse kalendrite vahet, oli 46. aasta eKr 432 päeva pikk. Aasta algus viidi 1. märtsilt üle 1. jaanuarile. Pärast Caesari surma loeti lisapäeva ekslikult iga kolmas aasta. Vea kõrvaldas keiser Augustus 8 eKr. Caesari ja Augustuse auks nimetati 7. ja 8. kuu vastavalt juuliks ja augustiks, kusjuures augustile lisati üks päev veebruari arvelt.
Janus oli roomlaste kahenäoline hea alguse ja lõpu jumal. Ta oli rooma kalendri 11. kuule nime andja (lad Januarius). Jaanuaris oli algselt 29, pärast Caesari kalendrireformi 31 päeva.
Maiade kalender
Nende “galaktilise ajaarvestuse” võti on 260-päevane tsükkel, mida nimetati tzolkin`iks ehk Pühaks kalendriks ja mida kasutasid nii maiad kui ka teised kesk-Ameerika kultuurid enne Gregoriuse kalendrit. Kombineerituna teise, 365-päevase kalendriga, mida nimetatakse haab`iks, vaatlesid maiad neid kahte tsüklit kui kahe hammasratta liikumist, kuni ühel harudlasel hetkel üks päeva Pühas kalendris langes kokku sama päevaga haab`i kalendris. See haruldane ja võimas (väerikas) päev tähistas 52-aastase tsükli lõppu ning oli osa veelgi suuremast ajaarvestuse mõõtmest, mida maiad nimetasid suureks tsükliks.
Igale päevale on omistatud oma sümbol ehk “uinal”. Kolmeteistpäevane arvestus ja “uinal” toimivad koos, igale päevale omistatakse talle eriomane arv (“kon”) ja sellele vastav sümbol. 13-päeva ja 12-päeva erineva sümboli võimalikke kombinatsioone on kokku kakssada kuuskümmend, mistõttu iga arv ja sellele vastav sümbol kordub iga kahesaja kuuekümne päeva järel.
260-päevane tzolkin`i kalender põhineb inimese embrüogeneesi 26-päevastel perioodidel, ja kõrgemal tasandil sümboliseerib ehk struktueerib 260-päevane tzolkin 26 000 aasta pikkust pretsessiooniperioodi, mida me võime nimetada inimkonna vaimseks embrüogeneesiks.
Asteegid kasutasid samuti kalendrit, kus igale päevale vastas oma sümbol, mis omakorda vastas maiade päevasümbolile. Kuigi sümbolite kujundid erinesid, on nende tähendused väidetavalt samad. Igal päeval on erinev sümbol ja igat päeva valitseb erinev jumal, keda nimetatakse Päevajumalaks või Päikesekiviks (Piedra del Sol) ja kellel on ainult talle omane energia.
Ajaarvamine Jeesuse Kristuse sünnist.
Juliuse kalender luges aastaid Rooma linna asutamisest 753 eKr. Kristlik kirik kinnitab selle kalendri 325.a. Aastal 525 arvutab Dionysius Exiguus välja Kristuse sünni (eksib 4...7 aastaga). Benediktiini munk Beda kasutab 752.a. Oma kirjutises “Ajaarvamisest” esmakordselt väljendit “pärast Kristuse sündi”. Algaastaks on tal Kristuse sünniaasta “I”. Valdavaks saab see ajaarvamine siiski alles 9/10. saj. Idakirik kasutab aga veel sajandeid edasi kalendriaastaid alates müütilisest maailma loomisest 5509 eKr (Venemaal kuni aastani 1700).
Jõulud kristlikes kalendrites.
Jeesuse sünnipäeva peeti algselt 6. jaanuaril. 25. detsemberile nihutati see Roomas u 354.a. (erinevatel andmetel 320...354), asendamaks paganlikke pööripäevapühasid – päiksejumala sünnipäeva (oli ka Mithra sünnipäev). Idakirik võttis kuupäeva kasutusele alles 6. saj. Lääne jõulusid pole kunagi omaks võtnud Armeenia kirik, kes tähistab Kristuse sündi endiselt 6. jaanuaril. Üleminekul Gregoriuse kalendrile 20.saj. Algul jättis Idakirik oma kiriklikud tähtpäevad muutmata. Seetõttu peab ortodoksi kirik jõulusid tänapäeval 7. jaanuaril. Sama kuupäeva tunnistavad ka Etioopia ja kopti kirik.
260-päevane tzolkin`i kalender põhineb inimese embrüogeneesi 26-päevastel perioodidel, ja kõrgemal tasandil sümboliseerib ehk struktueerib 260-päevane tzolkin 26 000 aasta pikkust pretsessiooniperioodi, mida me võime nimetada inimkonna vaimseks embrüogeneesiks.
Asteegid kasutasid samuti kalendrit, kus igale päevale vastas oma sümbol, mis omakorda vastas maiade päevasümbolile. Kuigi sümbolite kujundid erinesid, on nende tähendused väidetavalt samad. Igal päeval on erinev sümbol ja igat päeva valitseb erinev jumal, keda nimetatakse Päevajumalaks või Päikesekiviks (Piedra del Sol) ja kellel on ainult talle omane energia.
Ajaarvamine Jeesuse Kristuse sünnist.
Juliuse kalender luges aastaid Rooma linna asutamisest 753 eKr. Kristlik kirik kinnitab selle kalendri 325.a. Aastal 525 arvutab Dionysius Exiguus välja Kristuse sünni (eksib 4...7 aastaga). Benediktiini munk Beda kasutab 752.a. Oma kirjutises “Ajaarvamisest” esmakordselt väljendit “pärast Kristuse sündi”. Algaastaks on tal Kristuse sünniaasta “I”. Valdavaks saab see ajaarvamine siiski alles 9/10. saj. Idakirik kasutab aga veel sajandeid edasi kalendriaastaid alates müütilisest maailma loomisest 5509 eKr (Venemaal kuni aastani 1700).
Jõulud kristlikes kalendrites.
Jeesuse sünnipäeva peeti algselt 6. jaanuaril. 25. detsemberile nihutati see Roomas u 354.a. (erinevatel andmetel 320...354), asendamaks paganlikke pööripäevapühasid – päiksejumala sünnipäeva (oli ka Mithra sünnipäev). Idakirik võttis kuupäeva kasutusele alles 6. saj. Lääne jõulusid pole kunagi omaks võtnud Armeenia kirik, kes tähistab Kristuse sündi endiselt 6. jaanuaril. Üleminekul Gregoriuse kalendrile 20.saj. Algul jättis Idakirik oma kiriklikud tähtpäevad muutmata. Seetõttu peab ortodoksi kirik jõulusid tänapäeval 7. jaanuaril. Sama kuupäeva tunnistavad ka Etioopia ja kopti kirik.
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar