kolmapäev, 23. veebruar 2011

Võim

Lähenevate parlamendivalimiste eel kerkib alati esile võimu küsimus. Valimised on võitlus koha eest saada lähemale võimule ja resurssidele. Mis aga on võim? Oma mõtted ja arvamus võimust pani kirja mitmete varasemate artiklite kaasautor, kes kirjutab nime all Sirjelind.

Kuidas defineerida nähtust, mis küll eksisteerib, kuid millel puudub igasugune füüsikaline või materiaalne olek. Võim ei ole asi või ese, mida saab kätte võtta, vaadelda, kompida ja vormida.
Võim ei ole toiming, mida saab korraldada või juhtida. Võimul ei ole värvi, lõhna, kõla, ega maitset. Võimu ei saa tajuda erinevate meeleorganite abil, kuid selle olemasolu või puudumine on eksimatult tunnetatav.

Võim mõjub isikutele või rahvahulkadele vägagi konkreetselt, kohati hüpnootiliselt. Seejuures, võimu hüpnootiline teadvust hägustav toime avaldub võimul olijatele ja võimu all olijatele ühtviisi. Sellest järeldub, et on olemas miski, mida ei saa kuidagi määratleda ja mis siiski omab hämmastavalt suurt, konkreetset ja märgatavat toimet.

Lihtsustatult võib defineerida võimu, kui loodusseadust, puhtalt vaimset, polaarset ja pidevalt ajas muutuvat kategooriat, mille omaduseks on toimivate struktuuride loomine ja vastandlike pooluste vahetumine.
Võimu saab pärida, võimu saab kätte võidelda ja seda omale pidada, sama kergesti saab võimu ka kaotada.
Võimul on väga suur reaalne toime üksikinimeste ja inimhulkade psüühikale, nende otsustustele ja käitumisele.
Võim seab piire, tekitab hierarhiaid, näitab igaühele kätte tema koha. Võim on struktuur, karkass, mis kujundab mustreid olenditest, mustrid aga loovad tulemuslikku tegevust mingis valdkonnas.

Riigid, rahvused, ühiskondlikud klassid, institutsioonid, igasugused kooslused ja väiksemad üksused kuni sugukonna või perekonnani, on struktuurid, mida on kujundanud võim ja hierarhia. Kogu ühiskonnas on hierarhia mistahes kujul korrastatust loomas ja tagamas. Hierarhia abil luuakse ja kontrollitakse toimivaid üksusi. Ikka on keegi liidripositsioonil ja hierarhias allpool tegutsevad tema käealused, kes otsustavad olulisi asju ja hoiavad liikvel alluvaid ehk tegelikke protsessides osalejaid.
Võimule vastandub anarhia, totaalne korratus, juhuslikkus, mis samuti teatud tingimustel võib tekitada uut kvaliteeti ja korrastatust.
Inimene, kui bioloogiline liik, on lahutamatu osa kogu maailma elustikust ja allub samadele reeglitele. Looduses kehtib tugevama printsiip, mis on oma olemuselt tegelik võimu väljendus. Kui tugevam tõrjub kõrvale või hävitab nõrgema, siis ta näitab oma võimu.
Looduses on tuhandete aastate jooksul välja kujunenud teatav tasakaal erinevate liikide arvukuses ja territooriumide jaotuses, mis on ka taganud liikide püsimise pikemas perioodis, vaatamata teatud kaotustele.

Kuna inimkond on osa kogu maailma asurkonnast, siis tasuks pilku heita ka loomade ellu ja nende ellujäämisoskustele. Vaadeldes loomariigis toimuvat, on inimesel palju kergem mõista sarnaseid paralleele inimühiskonnas. Ei maksa unustada, et meie esivanem tuli alles eile puu otsast alla....

Pidev võitlus ja looduslik valik toimub kõige elava seas meie planeedil. Looduses igal eksistentsi tasandil toimub võitlus sama ja erinevat liiki isendite vahel. Liigi siseselt võisteldakse peamiselt territooriumide, liidripositsioonide ja õiguste eest viljastamisele. Toitumisahelas käib peamine võitlus ellujäämise eest sööjate ja söödavate vahel.

Ka kõige primitiivsemad eluvormid peavad pidevat võitlust ellujäämise ja elutingimuste nimel. Patogeenid, mis põhjustavad haigusi, võitlevad organismi kaitsesüsteemidega ja keha võitleb patogeenidega ellujäämise nimel, jne.
Seega, on kogu elusloodus pidevas võitluses, kus auhinnaks on elu. Kaotajad lahkuvad elu areenilt. Filosoofilises plaanis kujutavad võitlevad pooled endast vastandeid, nii oma tegevuse, kui motiivide poolest. Sööjad tahavad süüa, et ellu jääda ja paljuneda. Söödavad tahavad ellu jääda, et süüa ja paljuneda. Seega on kogu maailm üles ehitatud pidevale vastandumisele, võitlusele ja vahelduvale õnnele. Kord on Vestmann peal ja Piibeleht alla ja kord on vastupidi...

Juba väga vanadest aegadest peale on erinevates kultuurides mõistetud, et maailma põhiolemuseks on pidev ja katkematu muutumise protsess, mis kunagi ei lase ühel olukorral pikalt püsida, vaid see pöördub järk-järgult ise-enda vastandiks. Igas heas olukorras on halva seeme sees, mis paisudes pöörab kogu olukorra halvaks. Halvas omakorda on headuse seeme sees, mis jällegi headuse suunas kasvama hakkab... ja nii edasi lõpmatult.

Peaks ka arvestama tõsiasja, et hea ja halb on meie poolt külge riputatud sildid looduses toimuvatele protsessidele. Loodus ise on neutraalne ja sisaldab lihtsalt vastandlikke võimalusi. Seda teades on inimesel vähem tühje lootusi ja pettumusi. Kuna elu koosneb vaid hetkedest, tuleks elada siin ja praegu, mitte loota elu alustada kunagi...ei tea millal? Hetked ongi elu.

Materiaalses maailmas on omad vääramatud seadused ja nendega arvestamine ja kohandumine on maksimum, mida võime oma elus saavutada. Neid seadusi võita või muuta ei ole ühegi elusolendi võimuses. Elamine võimalikult kooskõlas loodusseadustega, on inimese jaoks ainuke tulemuslikum valik, et mitte öelda ’õigem’ valik. Inimesel on mõistuse ja mõtlemise võim, mis lubab saavutada edumaad nende ees, kel see puudub.

Domineerimine, arvuline ülekaal, kõrgem arengu ja kohastumise tase jne., on üleüldised, nähtamatud võimu atribuudid eluslooduses.
Praeguste asjade seisu juures on inimene, kui bioloogiline liik, haaranud liidrirolli ja totaalse võimu kogu maakeral olevate bioloogiliste liikide seas. Inimkonna totaalse võimu ja eriti selle väärtarvituste tagajärgi tunnetab valusalt kogu maakera elus- ja eluta loodus. Kuna inimkonnal ei ole maakeral leidumas laiemas plaanis kaalukat vastast (teist poolust), siis on protsessid olnud pikka aega liiga ühesuunaliselt kallutatud, mis rikub loodusseadusi ja käivitab ja elukeskkonna pidurdamatu riknemise. Loodusseaduste rikkumise tulemusena hävitab inimkond oma elukeskkonna, mis toob omakorda kaasa tsivilisatsiooni muutumise või hävingu, juhul, kui ei teki mingit soodsamat alternatiivi.

See teema on aga omaette pikemat analüüsi väärt ja siinkohal jätkub võimu teema.
Aegade vältel on inimesed endalt ja üksteiselt küsinud:
Miks võim on nii tohutult ihaldusväärne, et selle saavutamiseks on sobivad igasugused vahendid ja ohvrid. Miks see nii on? Inimkonna ajaloos on võimu saavutamiseks tehtud lugematuid mõrvu, sealhulgas omaenda poegi-tütreid ohverdades või isadele nuga selga lüües. Mitte miski ei ole võimule pürgija silmis keelatud. Pühamast püham on ainult võim ise kogu oma säras ja hiilguses, vastupandamatult ihaldusväärne!.. Ajalugu pakub rohkeid näiteid võimuvõitlustest ja nende destruktiivsest mõjust pürgijatele endile ning ümbritsevatele.

Ka tänapäev ei ole erand. Leidub naeruväärseid ja nukralt lamedaid näiteid, milleni on laskutud võimu saamise või säilitamise nimel. Võib vaid muiata või pead vangutada poliitikute tegevuse üle, kes on valmis omale saba taha kasvatama, et saada või jääda võimu juurde. Mitte miski ei ole piisavalt räpane, armetu ega naeruväärne, kui see vaid teenib võimuambitsioone...
Miks suur võim vastupandamatult ahvatleb inimesi?

Kas see on kõikelubatavus, kriitikavabadus või piiramatud rahalised vahendid?
Või võimalus logeleda, mitte vastutada, teha kõike, mis pähe tuleb, elada järjest rohkematele naudingutele...
Ehk hoopis joovastab teiste inimeste vastuvaidlematu allumine, lipitsemine, kiitus, jumaldamine .... tunne, et teiste elud ja saatused on sinu kätes.
Üks sõrmenips ja inimest ei ole... teine sõrmenips ja inimene on ülendatud positsioonil...
Imeline võimalus tunda ennast Jumalana... Küllap on see jumalikkus petlik ja hukutav, kuid kahjuks Jumalaks see kedagi ometi ei tee.

Nähtavasti on suurel võimul totaalne hüpnotiseeriv ja reaalsust hägustav toime, nagu narkootikumil, mis uinutab viimasegi ratsionaalse mõtlemise. Milleni see viib, on ammu teada. Taandarengule, moraalsele ja füüsilisele laostumiseni, hävingule. Varem või hiljem. Vaid tugevaimad peavad kauem vastu.

Suure võimu raskust pole enamus inimesi võimelised välja kandma. Võimukandjal peab jätkuma tohutut psüühiline jõudu ja inimlikku tarkust. Ainult kõige tugevamad suudavad vastu panna võimu narkootilisele toimele, mitte kaotades pinda jalge alt . Paljud langeda pseudo-jumalikkuse hukutavasse illusiooni.
Nõrgad hoidku võimust eemale. Võim ei tee nõrka tugevaks, pigem võtab viimasegi.

Järgneb...

1 kommentaar:

Abhi ütles ...

Mis on vôim?
Ma oskan kahte moodi vastata.

1. vôim on illusioon.
2. vôim on üks seksuaalenergia avaldumine. peenseks.