Et meie planeet pidevalt oma suuruses muutub, kasvades massilt ja mahult, pole enam mingi uudis. Sellest räägiti juba 120 aastat tagasi. Siis vene teadlane I.O. Jarkovski kirjeldas Maa mateeria ja energia omavahelist seotust kosmosega. Igal aastal Kosmos suurendab Maa massi viie triljoni tonni võrra.
Inimese eluiga on liiga lühike, et seda Maa kasvamist märgata. Kui ta elaks näiteks tuhat aastat, siis ta kindlasti märkaks, et tema koduplaneet pidevalt suureneb. Ja nimelt just see kasv on seotud ja tekitab maavärinaid, vulkaani pursekeid, tsunaamisid, tornaadosid ja teisi aktiivseid loodusprotsesse, mis viivad ka kliima suurte muutusteni.
Maakera kasvab sellepärast, et ta neelab ilmaruumist tema kosmilist keskkonda, mida meie nimetame „füüsiliseks vaakumiks“. Me oleme harjunud mõtlema, et vaakum on absoluutne tühjus. See ei ole nii. Ta on üsna tihe substants. Suures Looduses polegi tühjust olemas. Füüsiline vaakum on mingi peenstruktuurne, igale poole tungiv gaas. Seesama ideaalne gaas, mida füüsikud juba ammu otsivad. Tema osakesed on kaootilised, mis suurel kiirusel liiguvad ilmaruumis. Juhuslikult satuvad kosmilisse kehasse, näiteks planeeti Maa. Ja mõningad neist osakestest takerduvad tema pinnases. Selle omavahelise seosega on seletatav ka külgetõmbejõud – gravitatsioon.
Peab ütlema, et juba kolm sajandit teadlased omistavad gravitatsioonile midagi müstilist: kahe keha, mis üksteisest eemal, nende omavaheline suhe justkui oleks mingi eriline mateeria omadus, mis tekitab külgetõmbe jõu. See ettekujutus gravitatsioonist on absurdne ja ebamaterialistlik. Kuid arusaamad muutuvad kui arvestada, et füüsiline vaakum on materiaalne keskkond. Osakeste keskmine liikumine vabas ilmaruumis on mõõdetav 15 miljardi kilomeetriga. Sellise vahemaa läbib osake enne kui ta põrkub kokku teise osakesega. Seejuures osakese kaootilise liikumise kiirust mõõdetakse 425 tuhat kilomeetrit sekundis. Sellistest osakestest, mis massilt väga väikesed, moodustab maakera ümber sfäärilise materiaalse voolu – gravitasionaalse välja. Maad igast küljest pommitavad aineosakesed põrkuvad planeediga kokku suurendades sellega maakera massi.
„Raske“ tühjus.
Nimelt füüsilise vaakumi arvelt toimubki planeedi Maa juurdekasv. Maakera neelab aineosakesi passiivselt, kuid seejuures suure isuga. Igas sekundis neelab planeet 150 tuhat tonni füüsilist vaakumit! Muide, Päike tarvitab 50 miljardit tonni gravitatsioonilist materjali sekundis. Tänu sellele on ta suuteline hoidma oma orbiitidel planeete ja väiksemaid taevakehi.
Iga aineosakene kannab endas kaasa kindla ühiku jagu kineetilist energiat. Selle järgi peaks maakera seest tugevasti kuumenema. Kuid tegelikkuses kuumeneb ta siiski vähe ja seda sellepärast, et suurem osa füüsilise vaakumi energiast kulutatakse ära kosmilise keskkonna ümberstruktueerimisel tuuma sees. Maakera sees üksikud osakesed transformeeruvad prootoniteks, neutroniteks, elektronideks ja aatomiteks. Nähtavasti on planeedi Maa tsenter gigantne reaktor, mis muundab füüsilist vaakumit Mendelejevi tabeli elementideks. Maakera sees sünnivad gaasid, silikaadid, metallid, samuti vesi. Just nimelt ka vesi. Kuigi osa teadlasi arvab, et vee on meile kaasa toonud komeedid. Maavarade juurdekasv moodustab 150 tuhat tonni sekundis või 12 miljardit tonni ööpäevas. Järelikult kasvab ka maakera enda maht. Ööpäevas kasvab planeet 2 kuupkilomeetri võrra. Maa pindala suureneb 750 m2 ööpäevas ja raadius 1,7 mm aastas.
Viimase 500 milj. aasta jooksul on planeedi raadius suurenenud tervelt 850 km. Pideva juurdekasvu tõttu on maakera koor juba ammu lõhenenud paljudeks suurteks „platoodeks ja blokkideks“, mis on pidevas liikumises ja mida nimetatakse tektoonikaks. Mingi osa füüsilisest vaakumist, mida planeet on endasse neelanud, vabastab, lükkab end välja läbi nende platoode lõhede maavärinate, vulkaanipursete ja teiste loodusnähtuste kaudu. Piltlikult öeldes on maakera nagu üleliia täispuhutud pall, mille „nahk“ ehk maapind – litosfäär ammu juba igast kandist rebenenud.
Meie planeet mitte ainult pidevalt seest kasvab. Ta muudab oma vormi – kord surutakse kokku, kord jällegi laiali. Piltlikult näeb see välja nii: Võtame kätte täispuhutud ümmarguse õhupalli. Kui teda külgede poolt (ekvaatori osa) kergelt kokku pigistada, muutub kera loperguseks ja tema mõlemad tipud (poolused) kerkivad. Kui aga suruda seda palli alt ja ülevalt, siis pall muutub loperguseks teistmoodi - ekvaatori kohalt nii öelda kerkib. Samamoodi toimub ka maakeraga. Toimub selline protsess sellepärast, et kaob sisemine gravitatsiooniline tasakaal: Maa tuum pidevalt kasvades tõukab endast eemale pealmisi tuumakihte, mille tulemusena toimuvadki globaalsed muutused planeedi sees.
20. sajandil on planeet mitmeid kordi sellist kokku ja laiali tõmblemist üle elanud. Alates aastast 1902 on Maa mitmekümne aasta jooksul maksimaalselt laiemaks surutud ekvaatrori kohal (poolustest surutuna), Aastast 1930 aga on toimunud vastupidine protsess, kuni aastani 1972 toimus paksenemine ekvaatori kohal, seejärel kõhnenes kuni aastani 2003. Viimastel aastatel on maakera ekvaatori kohalt uuesti laienema hakanud. Selline kokku-laiali tõmbumine on mitmekordselt suurendanud geoloogilisi protsesse. Selline vahelduv protsess on keskmise intervalliga 20-30 aastat.
Planeet Maa on jõudnud seisusesse, mida geofüüsik J.Barkovski nimetab „viimase vindi peal olemist“. Viimane selline piiripeal olek oli aastal 2004, mil Maa oli maksimaalselt pooluste kohalt välja venitatud (surutud ekvaatori kohalt). See ekvaatori kohal pigistus kestis viimased 32 aastat. Piltlikult öeldes maakera juskui hingab, kord sisse hingates ja siis jällegi välja hingates. Ja hingamine toimub läbi litosfääri lõhede. Ning kui muutub deformatsiooni märk, siis kohutava jõuga laadis end maha Kagu-Aasia maavärina näol India ookeanis, mis tõi kaasa ca 350 tuhande hukkunut tsunaami laines.
Seejuures ookeni põhjas moodustus 20 meetrine lõhe pikkusega tuhat kilomeetrit. Selle maavärinaga vabanes selline hulk energiat, mis moodustas kokku eelnevate 10-15 aasta maavärinate enegiad. Kineetilise energia voog oli niivõrd suur, et lühikeseks ajaks rikkus kohapeal gravitatsioonilise välja. Maavärina tulemusena ookean läks marru ja moodustus tsunaami, mille esilekutsuvaks mehhanismiks on – puhas gravitatsioon.
Planeedi kõige suuremad ja purustatavamad maavärinad toimuvadki siis, kui planeet on pooluste kohalt välja venitatud (surutud ekvaatori kohal kokku). Aastatel 1902-1912 suruti maakera väga tugevasti kokku pooluste kohalt ja ekvatoriaalne ala laienes. Siis suurenes seismiline aktiivsus. Neisse aastatesse jääb ka Tunguusi maavärin (autori arvamus, et see oli maavärin), polnud mingit meteoriiti või komeeti.
20.sajandi keskel oli maakera oli kokku-laiali süsteemi järgi suht rahulik. Tektooniline aktiivsus oli madal, polnud suuri maavärinaid. See eest aga langes atmosfääri tsükliline tegevus - suved muutusid kuumemaks ja talved külmemaks. Tuleb ju meelde, et Teise maailmasõja ajal olid talved erakordselt külmad. Sel perioodil aastane globaalne temperatuur langes. Tõusma hakkas temperatuur alates 1960-dest aastatest.
Seega ka globaalse maailma keskmine temperatuur sõltub ja on seotud planetaarse geodünaamikaga. Asjata kliimatoloogid tõstavad paanikat, hirmutavad üha tõusva soojenemise ilmingutega. Pigem peale seda, kui planeet on vabanenud järjekordsest (2004 maavärin) pingest, maakera pidevalt rahuneb. Vastandina kasvuhoone efektile saabuvad uuesti ajutised külmenemised, seda tänu jahedamatele talvedele. Kehvemini läheb põllumajandusel, kuna sagenevad põuad. Seda juba praegu esineb paljudes maades. See eest on vähem maavärinaid, tsunaamisid, avariisid (ka tuumajaamade omi), nafta-gaasi leiukohtades õnnetusi. (siin ma küll ise olen eriarvamusel ja seda seisukohta sõna sõnalt ei jaga).
Tekib küsimus, miks siis teadlased ei prognoosi õigeaegselt ette ees ootavat kataklüsmi? Aga seepärast, et nad lähtuvad objektiivsetest andmetest. Seejuures üldse ei võta arvesse seda fakti, et meie planeet massilt kasvab ja muudab vormi. Viimaste andmete järgi (NASA) Maa raadius suureneb aastas 2 cm. Seejuures planeedi mass suureneb 5,6x10 astmes 13 tonni. Meie Maa suureneb aasta 550 kuupkilomeetri võrra ja tema pindala suureneb 0,27 ruutkm. võrra.
Kas tulevikus on selliseid katastroofe võimalik vältida? Tundub, et asi iseenesest ju lihtne. Tuleb läbi viia kohapealsed seismilised uurimised eesmärgiga leida litosfääri lõhed, kanda need kaardile. Ja ehitised teha sinna, kus maapind kõige kindlam. Aga ei! Insner-tehnilises geoloogias valitses kaua aega konseptsioon, et Maa on suur „kivikamakas“, mille peale võib igale poole ehitada mida iganes. Nüüdseks on seda arusaama hakatud muutma ja litosfääri lõhedele enam nii kergekäeliselt rajatisi ei planeerita. On tekkinud uued Maa ehituse hüpoteesid, mis seletavad ära maapõues toimuvaid protsesse.
Loodusega tuleb rääkida „teie“, mitte „sina“. Temaga tuleb olla sõber, mitte aina temalt võtta midagi vastu andmata. Siis ta näitab ise, mis edasi saab. Loodus igal hetkel lahendab meie eest väga keerulist ülesannet: kuidas säilitada tasakaal kosmosest tulevate radioaktiivsete kiirguse mõjude ja maakera sees toimuvate jõudude eest meie biosfääri säilimise nimel. Loodus on absoluutselt kompromissitu, ta jagab meiega „küpsit ja piitsa“ erapooletult. Avastasid loodusseaduse ja järgid seda – saad küpise. Unustad seaduse, rikud seda – saad piitsa. Loodust tuleb uurida teistest seisukohtadest, mitte ainult oma mätta otsast. Praegune geofüüsikaline konseptsioon ei ole suuteline meie tsivilisatsiooni kaitsma loodus- ja loodus-tehnoloogiliste katastroofide eest.
Selline siis kirjutise autori seisukoht maavärinate kohta. Ise arvan hetkel, et selles on omajagu tõepärast ja asi iseenesest huvitav. Enne kui artikli sisu omaks võtta või eitada, tuleks asja edasi uurida, otsima ka teisi seisukohti. On veel rida teisi tegureid, mis kutsuvad esile looduskatastroofe. Kui mitmed rütmid kokku langevad või on omavahel resonantsis, siis kindlasti oodatav sündmus tuleb. Erinevad tegurid kokku moodustavad võimaluse maavärina tekkeks ja meie Kuu paneb sellele ii-le punkti, käivitab selle. Sellest ehk kirjutan edaspidi, näiteks Kuu osast ja kaugete planeetide deklinatsiooni seostest katastroofidega. Idee vähemalt on idanema pandud.
Kui aga vaatan 20.sajandi suuremate maavärinate nimekirja, siis tõesti toimusid nad aegadel kui maakera oli pooluste või siis ekvaatori kohalt kokku surutud. Alates aastast 1902 toimus mitmeid üle kuue magnituudiga maavärinaid: 29.04.1903 Türgis 6,7 mag; 27.08.1904 Alaskas 7,3 mag.; 4.04.1905 Indias 7,8 mag., 18.04.1906 San Francisco 7,8 mag.
Tuntud on sept. 1923 toimunud Jaapani (Tokyo) 7,9 mag. maavärin ja märtsis 1933 nn. Sankikeri (Jaapan) 8,4 mag. värin. Neljakümnendatel aastatel oli ka mitu väga tugevat maavärinat – 1944 Jaapanis ja 1945 Pakistanis, mõlemad üle 8 magnituudi tugevuselt. Suuri purustusi ja palju ohverid tekitas 1960.aasta maavärin Tsiilis. Nimekiri on üsna pikk ja seepärast ei hakka siin seda ära tooma.
Artikli koostamisel on kasutatud ajalehtede Stupeni Orakula nr.9 ja 13. 2010 materjale ning artiklite autorid on Vene geofüüsikud A.B. Gurvits ja J.V.Barkovski
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar