Jumalad töötavad taevas 14

Episoodilise tegelesena ilmub Ares ja Epialtese loos:

Olnud kord kaksikvendadest gigandid Othos ja Ephialtes, kuid nad polnud mitte inetud kui muistsed koletised, vaid kauni näoga ja lihtsalt ülisuurt kasvu mehed, isaks meredevalitseja Poseidon (Neptunus). Poisid olnud alles üsna noored kui hakanud tembutama, et oma jumalikku jõudu tõestada ning nabinud naljaviluks kinni sõjajumala enese. Nad köitnud Arese ahelaisse ja pistnud vangi. Olümplased ei võinud põhimõtteliselt sellist asja sallida, et üks nende seast vangikongis konutab, kuigi nii mõnigi salamisi habemesse muhelenud. Jõudu ka ei tihanud gigantide vastu kasutada – olnud ju kõigil veel meeles suur sõda koletistega. Siis saadetud kaval Hermes (Mercurius) Aresele appi. Taevane käskjalg nuputanud plaani ja vabastanud ööpimeduse varjus sõjajumala vangistusest.

Lugu ise läheb edasi, kuid Aresest rohkem juttu pole. Ta isegi ei reageeri kuidagi – ei vihasta ega hau kättemaksu, nagu seda teeb Artemis, kes samade vendade vembu ohvriks langeb. Homerose eeposes “Ilias” kohtab sagedasti Arese nime – pole ka imestada, sest tegemist ju peamiselt sõjalooga, Trooja sõja looga. Kuid ei mingit au, sära ja hiilgust tema ümber. On seiku, kus kangelasi rõõmustab tema mahitatud võit, kuid sagedamini kostab nurinat sõjajumala julmuse, rumaluse ja arguse pärast.

Trooja sõja sündmustest võtab Ares osa trooja kangelast Hektorit kaitsdes, kuni ema Hera isa Zeusi lahkel loal poja sõjaväljalt lihtsalt minema ajab. Õigemini laseb Arthenal teda odaga kõhtu haavata. Kui Ares kergelt haavata saab, põgeneb ta lahinguväljalt.

Olgu selle eepose lugudes või teistes lauludes, ikka on Aresel kentsakas saatjaskond alati kaasas – ustav õde Eris (“riid”) ning pojas Deimos (“õudus”) ja Phobos (“hirm”). Mõne tõlgenduse kohaselt liitub nendega sõjajumalanna Enyo (rooma Bellona), kelle saatjateks on Hirm, Õudus ja Paanika (sel juhul on Aresel kaasas vaid üks poeg, Taplus).

Pisut soodsamas valguses paistab antiikne sõjajumal roomlaste päevil. Roomlaste heroilises eeposes “Aeneis” rõõmustavad kangelased, kui hävitav sõjajumal hävingut külvab ning annab neile võimaluse surma läbi tõeliseks kangelaseks saada. Lisaks Marsi nimekujule tunti teda sealkandis ka Mavorsi, Marmari ja Marspiterina (viimane nimi on seotud tema isaga, umbes nagu meie Kalevipoeg või midagi sellist – Marss Jupiterson ehk Jupiteri poeg Marss).

Muinas-Itaalias oli Marss viljakusejumal. Igati auväärne valdkond tegutsemiseks, mis sest, et Muinas-Itaalias kõik jumalad olid üht otsa pidi viljakusejumalad. Tema, muinas-Marss, hoolitses karjakasvu ja saagi õnnestumise eest, kuid võis väga vabalt põhjustada ka hävingut ja kängumist; ta võis õnnetusi esile kutsuda ja võis ka neist säästa – paistab, et isekas oli ta juba muinasajal. Vaatamata päritolule peeti teda Roomas tähtsaks tüübiks ning pühendati talle aasta esimene kuu – märtsikuu. Tema auks korraldati pidustusi, mille käigus Marsi preestrid tegid kilpe kandes rongkäiku läbi linna Marsi väljakule, kus asus tema altar, mille juures rahvakoosolekuid peeti.

Sellel kohal läheb lugu jällegi haruliseks. Marsil oma arenguloos on uurijate meelest mitu kihistut. Algselt arvati ta olevat ktooniline jumal (muistne maajumalus), kes tegeles viljakuse ja eriti metsiku looduse kaitsmisega. Samas valitses ta ka kõike tundmatut ja ohtlikku ning oli ühtlasi sõjajumalaks.Siis pühendati lugupeetud Marsile metsloomad: rähn, hobune, metshärg ja hunt.

Ühel kenal ajastul seostatakse selles kaunis Rooma riigis Marssi Romulusega (üks riigi rajajaid, kelle ja ka venna kasvatas üles toitev emahunt). Siis saatis Marss sõjakäigul olevaid sõjamehi ja tema teine olemus (hüpostaas), keda kutsuti algselt Quirinuseks, hoolitses kodanike eest ning hoidis silma peal rahu ning rahvakogunemistel. Sõjaka Marsi tempel asus linnamüüride taga, et täies sõjavarustuses mehed saaksid seda külastada, kuna tollase tava kohaselt relvis mehi linna ei lastud.

Rahumeelse Marsi ehk Quiriniuse tempel asus aga linnaväljakul, kuhu preestrite protsessioon märtsikuus kilpe kandes suundus ning kus tähtsaid rahvakoosolekuid peeti. Quiriniuse nimi kadus kasutuselt, jäi vaid Marss – nii rahumeelse kui sõjaka palgega.

Uhketes märtsikuistes protsessioonides kandsid Marsi preestrid noid kilpe seepärast, et kilbi kohta käis väga tähtis lugu:

Enne veel, kui Marss Quiriniusega ühte sulas, mäletati, et viimase nimi tähendas tema päritolumaa keeles oda. Nii sai ka Marsi sümboliks oda, mida hoiti valitseja (keisri) kojas. Samuti hoiti seal kahtteist kilpi, millest üks oli langenud otse taevast.Teised üksteist aga tagus meistersepp esimese järgi täpsete koopiatena, et vaenlane ei tunneks seda ainsat õiget ära. Kui kaduma läheb taevast sadanud kilp ja Marsi püha oda, on ka rahul ja riigilgi igaveseks kriips peal.

Astroloogias valitseb Marss sodiaagiringi esimest märki Jäära, alustades sodiaagi-aastat samuti kui muinas-Itaalia hõimud – märtsikuust. Marsi asend horoskoobis näitab elujõudu, aktiivsust ja kirge. Marss annab ettevõtlikust, otsustavust, julgust, sageli masside juhtimise ja endaga kaasatõmbamise oskust ning veenmisvõimet; kuid ka kergeusklikkust, tormakust ja impulsiivsust (nagu Trooja sõja lugude jumalik tegelane).

Marsi valitsuse alla kuuluvad tuli, raud, terariistad, tulirelvad ja mehhanismid. Ta valitseb sõjaväge, politseid, tuletõrjet, raua- ja masinatööstust, sepatööd ning keemiat, samuti kirurgiat.

Naisterahva isiklikus horoskoobis viitab Marss sellele, milline on tema meesideaal (kellega ta oleks valmis kasvõi abielu rikkuma, nagu seda tegi Aphrodite). Mehe isiklikus sünnikaardis näitab Marss tema mehelikku seksuaalset olemust. Marsi märgipositsioon annab inimese aktiivsusele ja ettevõtlikkusele oma erilise värvingu ning näitab, mis laadset (füüsilist) tööd ta kõige meelsamini teeb. Marsi majapositsioon horoskoobis aga märgib elualasid ja – valdkondi, millele isik võiks maksimaalselt suunata oma energia ja ettevõtlikuse, et saavutada elus edasijõudmist.

Marss on samavõrd võimas kui ohtlik jõud, mis põhjustab alati liialdusi: julgusest võib saada hulljulgus, otsustamiskindlusest hoolimatus, võistlusest rekordijanu, spontaalsusest vägivald, soovist iha, aktiivsusest lõputu askeldamine.

Marsi probleemideks on enesevalitsus, oskuslik ja kontrollitav agressiivsus ning mängureeglite aus järgimine. Samuti tekitab isiklikus horoskoobis tugevasti rõhutatud Marss raskusi selle mõistmisel, et üksnes tahte varal pole võimalik kõike saavutada, inimene peab õppima ka ootama, arendama endas kannatlikkust ja halastust. Marsilikeks ohtudeks on pidurdamatus, ärritatavus, järelemõtlematus ning mõnikord isegi kättemaksuhimu ja sadistlik agressiivsus.

Kui teised planetaarsed jõud, esmajoones Päike, Merkuur ja Saturn Marssi ohjeldavad, kujunevad välja positiivsed marsilikud jooned: julgus, intensiivsus, kirglikkus, tingimusteta kindlus ja otsustatavus, rõõm asjadesse sekkuda ning rüütellikkus.

järgneb...

Jumalad töötavad taevas 13

Marsi lugu

Marsist pajatades läheb lugu keeruliseks – pea igal autoril ja kultuurikihistusel on temast oma arvamine ning igaüks kaitseb seda kirglikult ja sõjakalt. Vahel kisub asi suisa inetuks. Iial ei või teada, millise kirekülje või ammu vaikunud ürgse instinkti Marss meist välja võib tuua.... Ja ometi on lugusid selle sõjaka jumala kohta pajatada nõnda vähe. Marsi puhul polegi oluline, millest räägitakse, peaasi, et kirglikult ning sõjakalt, et vähemasti tüli üles tõstaks.

Astronoomiliselt on Marss meie koduplaneedi väline naaber, neljas planeet Päikesesüsteemis. Marsi keskmine kaugus Päikesest on 1,524 astronoomilist ühikut, kaugus Maast – 401 miljonit kilomeetrit. Planeedi tiirlemisperiood on 1,881 aastat, pöörlemisperiood aga 24 tundi 37 minutit ja 23 sekundit. Marsi läbimõõtu mõõdetakse 6800 km ning pooluste vahel 6750 km.Tema mass on 9,31 korda väiksem Maa omast.

Kuna planeedi pöörlemistelg moodustab orbiidi tasandiga 66 kraadise nurga, on Marsil ka aastaajad. Tema näivat ketast katavad alati nii heledamad kui tumedamad laigud, mille mõõtmed, kuju ja värvus sõltuvad parasjagu vältavast aastaajast. Suuri heledaid laike planeedil nimetatakse mandriteks, tumedad on justkui “veekogud” - mered ja järved. Need mered hõlmavad Marsi pinnast pisut vähem kui kolmandiku ning on sinakashalli tooni. Mandrid seevastu kumavad punakas-pruunides toonides, andes planeedile iseloomuliku punase värvi, kuna pinnase põhiosiseks on raud (II) oksiidi sisaldav kvartsliiv.

Marsi pooluste kohal paiknevad nn polaarmütsid – valged jää ja süsinikdioksiidi laigud ning neid ümbritseb liivaluidete vöönd. Luidete kõrguseks võib olla kohati kuni 100 meetrit. Suvisel ajal väheneb polaarmütsikeste pindala tunduvalt, vahel kaovad need peaaegu äragi, kuid ilmuvad talveks taas planeedi poolustele.

Planeedil võib kohata ka tugevaid liivatorme, mis keerutavad tohututes kogustes punakat liiva üles, mattes kogu planeedi roosakasse vinesse. Marsi atmosfäär on hõre. 95 % sellest moodustab süsinikdioksiid. Vähesel määral leidub veeauru, hapnikku ja vesinikku. Soojadest värvitoonidest hoolimata on marsil külm – temperatuur ekvaatoril kõigub – 73-st kuni + 16-ni, poolustel aga võib langeda kuni – 133 kraadini Celsiuse järgi. Marsil on kaks kaaslast – Phobos ja Deimos. Ladinakeeli nimetatakse planeeti Marsiks, kreekakeeli Areseks. Siin pole mingit segadust – mõlemad nimekujud viitavad otseselt antiikajal tuntud sõjajumalale.

Kreeklaste Ares oli küll Olümpose jumal ning suurte-vägevate poeg (isaks peajumal Zeus ise ning emaks võimas emand Hera), kuid teda peeti seal üksens auväärsete vanemate tõttu. Lõpuks oli ta ju vägeva jumalapaari ainuke abielust sündinud laps – teisi hankisid nad muul viisil. Mitte keegi jumalatemäel ega selle ümbruses (võibolla terves ilmaski mitte) ei armastanud riiakat, julma hävingut ja ränki kannatusi toovat sõjardit. Kreekas ei tekkinud Arese kultust erinevalt rooma Marsist, kellega teda hiljem samastama hakati.

Kuigi kohe mitte keegi ei armastanud Arest, nagu paljud lugulaulud ja lood teavad pajatada, tehakse mõnes neist siiski juttu tema armuloost Aphroditega. Kes suudakski pahaks panna armastusejumalannale pisikest kirge jõhkra ning ebaviisaka sõjardi vastu.

Mis iganes ilmas juhtunud või kuidas lugu alguse saanud, jääb hämaraks, sest neil päevil ei tiirutanud salakaval tiivuline Eros veel jumalate ega inimeste seas ega pildunud armunooli, mis nii surelikke kui surematuid hullupööra armuma sunnib. Võibolla hakanud ilusal Aphroditel oma inetu ja lombaka mehe, taevaliku sepa kõrval igav ning ta igatsenud ilusa noore mehe embuse järele.

Nõnda juhtunudki, et kaunis Aphrodite võrgutanud ära sõjaka Arese. Kui nad parasjagu teineteise embuses armurõõmu nautinud, sattunud Aphrodite abikaasa sepp Hephaistos armatsejatele peale ning heitnud nad jumaliku kohti ette. Kohus polnud eksijate vastu eriti karm, sest teistelegi jumalatel olnud säärseid inimlikke eksimisi hinge peal.

Nende seiklusest, mida vahel otsesõnu abielurikkumiseks nimetati, sest oli ju mõnede allikate kohaselt imeilus Aphrodite abielus üüratult inetu, kuid osava sepa Hephaistosega, sündis poeg Eros (roomapäraselt Amor) – pisike tiivuline poisike, kes alalõpmata pillub väikselt vibult nooli, mis sunnib nii inimesi kui jumalaid tematahtsi pööraselt armuma. Mõned allikad oskavad öelda, et tookord sündinud lausa kaks vennaksest-poisikest – Eros ja Antieros – hea ja paha vibulane. Loomulikult oli siis Eros mamma-poeg ja paha Antieros papa lemmik.

Mõned allikas ei tea Aphrodite ja jumaliku sepa Hephaistose abielust midagi ning väidavad kaljukindlalt, et armastusejumalanna seaduslik abikaasa on sõjajumal Ares. Mis, miks või kuidas, pole siis enam juttu. Kaunis jumalanna pannakse mehele ja punkt.

Mõnikord arvatakse Arese ja Aphrodite laste hulka ka tütar Harmonia, kellest sai hiljem Teeba kuninganna, vägeva kuninga Kadmose naine. Kuninganna nimi sümboliseerivat tema abielus valitsenud kooskõla. Harmonia ema (Aphrodite) mees, meistersepp Hephaistos kinkis Harmoniale pulmakingiks kaelakee. Kaelakee aga satub omakoda hiljem säärasesse lugulaulu, kus rahumeelne mees meelitatakse marslikult alatul viisil armutusse sõtta. Kuigi jumaliku sepa valmistatud, ei toonud se ehe head kellelegi. Veel hiljemgi osaleb kaelakee kurbades sündmustes.

Teises loos ilmub Harmonia nümfina. Eriti siis, kui jutustatakse sõjakatest naistest, amatsoonidest. Ja lugu läheb veelgi segasemaks, sest amatsoonid olla nümf Harmonia ja sõjajumal Arese lapsed, kes on valinud oma isa (ühtlasi ka vanaisa?) sõjaka tee. Sellest sõjakast seltskonnast möödusid ka argonaudid.

Üldiselt on Aresest endast vähe lugusid (kui armulugu Aphroditega välja jätta, siis iseseisvaid müüte nagu rohkem polekski). Teda mainitakse rohkem kui sõjasümbolit ning heidetakse muude lugude seas hetkeks tegevusväljale. Mis parata – ta pole väljakujunenud isiksus nagu Athena, Apollon või Hera.

järgneb...

Jumalad töötavad taevas 12

Veenuse lugu jätkub.

Astroloogid vaatavad Veenust kui kauniduse, rõõmu, seltskondlikkuse ja mugavuse ning kaunite kunstide äratajat. Vaid haruharva näitab Veenus horoskoobis Marsi- kultuse aegset kurja nägu...Üldiselt näitab Veenuse asend horoskoobis, kust ja kuidas otsida ja leida ilu. Veenuse ülesandeiks on ka rõõmu valmistamine ja kooskõla loomine.

Veenus äratab ühe meie õilsamatest omadustest – võime armastades austada, tunda siirast imestust ja õnnestavalt imetleda. Veenuse sümboliseeriv harmoonijavajadus ajendab inimest tasakaalustama vastandeid, leevendama karmust ja mahendama teravaid olukordi. Veenus annab võime eristada ilusat inetust, külgetõmmet äratõukamisest, sümpaatiat antipaatiast. Astroloogias peetakse Veenust ilu, armastuse, lõbu, seltskondliku läbikäimise ning sidemete loomise planeediks.

See planeet on ka kaunite kunstide – tantsu, muusika, maalikunsti, luule ja lüürika – esindaja. Veenuse valitsemise alla kuuluvad kõik lõbustusasutused (teatrid, kinod, kabareed) ja igasugune luksus, s.h. ehted, parfürmeeria, kosmeetika, moeartiklid, riietus, mänguasjad. Lühidalt: talle allub kõik, mis on ilus, kaunis ja harmooniline.

Naise kaardis näitab Veenus tema seksuaalset olemust, naiselikku veetlust – seda, millega ta veetleb ja võlub teisi inimesi (eelkõige mees-inimesi). Mehe kaardis näitab Veenus ideaalnaist – seda, missugusesse naisesse mees armub.

Veenuse märk horoskoobis annab olulist teavet selle kohta, kuidas horoskoobis omanik väljendab oma tundeid isiklikes suhetes, eriti armuasjus ja abielus. Mingil määral iseloomustab see ka suhtumist rahasse ja esteetilistesse väärtustesse.

Veenuse majapositsioon sünnikaardis annab teavet eluvaldkondadest, kus avalduvad kõige tugevamini kunstivõimed, seltskondlikkus ja romantiline loomus. Samuti viitab sellele, mis tüüpi ja missuguste eluvaldkondadega seotud inimestega luuakse eelisjärjekorras seltskondlikke, sõprus- ja armusuhteid.

järgneb...

Jumalad töötavad taevas 11

Adonise ja Aphrodite lugu

Kord pahandanud Küprose printsess armastusjumalanna Aphrodite nõnda ära, et see otsustanud upsakat tütarlast karistada. Ta teinud tüdriku nii ära, et see oma isa, Küprose vägevat valitsejat hakanud võrgutama, ise seda teadmata, et lihasele isale võrku heidab. Samuti teinud jumalanna ära ka vägeva kuninga, kes võrgutajas oma tütart ära ei tundnud. Kui armuvilja kandev tegu tehtud, avanenud äkitselt kuninga silmad ning ta tundnud oma tütre ära. Tal olnud hirmus häbi, kuid viha saanud veelgi suurem. Ta neednud tütarlast ning ajanud teise kodunt välja.

Jumalatel hakanud vaesest printsessist kahju ning ta muudetud puuks. Puu seest aga sündinud imekaunis poisslaps. Nii tulnudki siia ilma Adonis. Aphrodete ise olnud sünni juures ning ta mõistnud kohe, et poiss ta südamele armsaks saab. Seepärast viinud ta lapse allilma valitsejanna Persephone hoolde, et surnuteriigi emand poisist talle kalli armukese kasvataks.

Lapse kasvades aga hakanud allilma jumalanna ise Adonist armastama ega tahtnud teda Aphroditele tagasi anda, isegi siis mitte, kui ilujumalanna tuli allilma Adonisele järele. Kumbki jumalanna ei tahtnud järele anda ning siis pidanud vägev peajumal Zeus ise nende vahel õigust mõistma. Peajumal otsustas, et Adonis peab veetma pool aastat – sügise ja talve surmakuningannaga, kevade ja suve aga armastuse- ja ilujumalannaga.

Kogu selle aja, mis Adonis Aphroditega veetnud, püüdnud viimane noorukile igati meelepärane olla. Adonis aga olnud innukas kütt ja jätnud Aphrodite tihti üksinda. Jumalanna aga võtnud siis luigerakendi, millega tavatses oma lõbuks läbi õhu liuelda ning järgnenud noormehele jahiradadele kütitari rüüs.

Ühel õnnetul päeval juhtus aga, et Aphrodite ei viibinud Adonise lähedal, kui mees metsas jahti pidanud. Adonis sattunud võimsa metskuldi jälile. Hagijate abil ajanud ta kuldi kitsikusse, et loomal enam pääseteed ei paistnud. Siis visanud noor kütt metslooma odaga. Kuid oda olla kulti ainult haavanud. Enne, kui Adonis jõudnud eemale karata, tormanud valust hullunud kult talle kallale ning puksinud kütti oma võimsate kihvadega. Aphrodite kuulnud tiivulises vankris kõrgel maa kohal lennates armsama oigeid ja sööstnud õnnetuspaigale.

Adonis olnud vaikselt hinge heitmas, tume veri voolanud tema lumivalgel ihul, silmad muutunud häguseks ja vajunud kinni. Aphrodite suudelnud teda, kuid Adonis polnud teadnud, et jumalanna teda surmahetkel suudles. Kuigi Adonise haavad olnud kohutavad, saanud haav Aphrodite südames veelgi julmem. Aphrodite ütelnud Adonisele, kuigi teadnud, et surija teda enam ei kuule:

“Sa sured, oo mu ihaldatu,

mu unistused surmariiki viid.

Ja milleks mulle veel mu ilu vaja?

Mina aga ellu jääma pean, sest olen jumal

ja sulle ei saa järgneda.

Suudle veel mind viimast korda kaua,

et su hing mu huulte vahelt lahkuks,

et juua saaksin sinu armastust.”

Kõik mäed kajasid ja tammepuud vastasid:

“Oo, õnnetu Adonis! Ta on surnud.”

Ja Echo vastas: “Oo, õnnetu Adonis!”

Ja nuttis Armastus ja kaebasid kõik muusad.

Kuid hämaras allilmas ei kuulnud Adonis neid; ta ei näinud

ka karmiinpunast lille, mis tärganud sealt, kuhu tema veretilgad

olid maha langenud.

Teien laulik arvab Adonise loos mõne teise seiga teisiti olnud. Sel puhul tõusnud tüli Aphrodite ja Artemise vahele ning vihane Artemis ässitanud noormehe kallale metsiku kuldi. Kolmanda versiooni kohaselt oli Adonis Apolloni viha ohver. Igal juhul nutnud neiski lugudes Aphrodite Adonist kibedasti taga. Kuid lilledevalik on siin suurem – Adonise verest puhkevad roosid ja Aphrodite pisaratest ülased (anemoonid). Noormeest nutavad koos jumalannaga taga ka graatsiad ja moirad.

Sellest ajast peale leinasid Kreeka neiud igal aastal Adonise pühade ajal ja rõõmustasid, kui nägid õitsele puhkemas Adonise lille, veripunast anemooni. Teda armastas ka Aphrodite, armastusejumalanna, kes tulistas oma nooltega võrdselt nii jumalate kui inimeste südameid ja kes oli ka ise määratud kannatama niisama läbilõikavat piina.

Adonise saatuses nähti sureva ja taas tärkava looduse võrdkuju ja tema auks peeti suvel Adonise püha (Adonia). Seda tähistasid enamasti naised kaebelauludega. Adonise auks kasvatati kiiresti närbuvaid potililli, nn adooniseaedu.

Kreeklased võtsid Adonise vaakult oma jumalate hulka. Tema kultuse keskus oli Bybloses. Sealses Aphrodite pühakojas peeti Adonise auks orgiaid, mida viisid läbi pühad prostituudid. Esimene päev oli pühendatud taganutmisele, teine päev ülestõusmise rõõmule.

Viiendal sajandil enne meie ajaarvamist laienes Adonise kultus Kreeka mandriossa. Argoses nutsid naised Adonist taga erilistel rituaalidel- Ateenas pandi üles Adonise pidustuste ajal nutu ja leinalaulude saatel surnute kujutisi.
 

Ilu ja armastuse jumalanna Venus oli roomlastelegi armas. Mõnede oletuste kohaselt tõlgendati ta nime kui “jumalate armulisus” (venia). Aenise emana peetakse Aenis Venust Fruktiseks. Fruktisena oli Venus mitte üksnes ilu ja armastuse jumalanna, vaid ka aenislaste esiema ja Rooma kaitsja. Suur mõju Venuse kultuse levikule oli sitsiilia Venuse templil, mis asus Eryxi mäel. Eriliselt austatud ja kuulus oli Venus esimesel sajandil enne meie ajaarvamist. Julius Caesar oli eriline Venuse austaja, sest ta pidas jumalannat juliaanlaste, ühtlasi ka iseenda esivanemaks.

Üsna alguses kirjeldasid ka roomlased Venust kui ilu sümbolit, kelle ees puhkesid tuuled, sõudsid tormipilved, maapind kattus õitega ja merelained naersid... Ta liikus säravas valguses, sest ilma temata polnud rõõmu ega armastust. Mida aeg edasi, seda sarkastilisemaks ja õelamaks ta antiikajal (eriti just rooma kultuuris) muutus. Lumivalgekese süütu palge tagant hakkas kooruma võõrasema sapine muie. Ta tundis rõõmu ahvatlustest ja reetlikkusest ning parastas neid, kes ta kurja lõksu langesid. Mida kurjem Venus, seda kangelaslikum Marss vanadele lugudele tooni andis.

Nii jumaliku võsukesena kui merevahust sündinuna oli ilu ja armastuse jumalanna lugude armastatuim tegelane. Mercuriusest (Hermesest) räägiti sagedasi, kuid Venust armastati südamest, kuniks Marsi raudne haare kaunitari kurjuse kasti tõstis ning ilu asemel jõudu ülistama hakati.

Keskajal oli Venus taas süütu ja puhtake, kuid mitte naerusuine ega armuvallatu. Taaskord tuli kõne alla Venuse sündimine merevahust, kuid Uranose veri ning monstrumid ja koletised jäeti mängust välja. 

järgneb... 

Jumalad töötavad taevas 10

Veenuse lugu

Veenuse veetlus köidab nii inimesi kui jumalaid kõrges taevalaotuses. Tema leebusele, ilule ja armastusele ei suudaks vist keegi vastu panna. Kuigi, jah....Mõnikord võib armastuski haiget teha ning Veenuse õhutusest saada hukatuslik allakäik. Ometi pole pasklik selles jumalannat süüdistama hakata, sest valiku teeb inimene ikka ise. Isegi Veenuse lummuses.

Astronoomiliselt on Veenus Päikesesüsteemis Merkuuri järel Päikesest kauguselt teine planeet, meie koduplaneedi Maa sisemine naaber. Veenuse keskmine kaugus Päikesest on 0,7233 astronoomilist ühikut ja ta võib küündida Maale lähemale kui mis tahes muu planeet – kuni 42 mln kilomeetrit. Planeedi tiirlemisperiood on 0,6152 aastat ehk 224,7 Maa ööpäeva, pöörlemisperiood 243,01 ööpäeva (pöörlemissuund on vastupidine tiirlemissuunale, seetõttu kestab Veenuse ööpäev 0,32 aastat ehk pisut enam kui kuus kuud). Tema läbimõõt ekvaatoril on 12 102 km, mass 0,82 Maa massi.

Maalt vaadatuna on Veenusel faasid. Planeedi siseehitus on tõenäoliselt sarnane Maa omaga, kuid erinevalt koduplaneedist, puudub Päikese-poolsel naabril nii tugev magnetväli kui pinnavesi. Planeedi pinnavormid on kujunenud vulkaanilise tegevuse tagajärjel, kuid leidub ka meteoriidikraatreid. Atmosfäär on laiaulatuslik, tihedaim pilvekiht paikneb umbes 50 km kõrgusel. Pilvedes sisalduva dioksiidi põhjustatud nn kasvuhooneefekti mõjul tõuseb planeedi temperatuur kuni 750 kraadini Kelvini järgi. Peale süsinikdioksiidi, mida atmosfääris on 96,5 %, leidub seal veel lämmastikku. Teisi gaase on vähesel määral.

Enamasti kutsutakse seda taevakeha erinevates keeltes ladinapäraselt Venuseks, kuid tuntud on ka tema kreekapärased nimed Hesperos (Ehatäht) ja Phosphoros (Koidutäht). Eestlased kutsusid hommikuses idataevas enne päikesetõusu kumavat Veenust Koidutäheks, õhtul pärast päikest esimeste seas läänetaevas paistma hakkavat Veenust Ehatäheks.

Mütoloogiliselt on Veenus rooma ilu- ja armastuse jumalanna, kelle kreekapäraseks vasteks on Aphrodite. Antiikrahvaste suhtumine sellesse kaunisse taevasesse emandasse on nii roomlastel kui kreeklastel küllalt sarnane. Kuna kreeklaste lood ja laulud on pisut värvikamad ning paremini tuntud, tuleb kaunikesest juttu Aphrodite nime all (kuigi planeet otseselt pole tema nimega seotud).

Aphrodite oli armastuse- ja ilujumalanna. Teda peeti nii inimeste kui jumalate kavalaks võrgutajaks. Ilus jumalanna röövis aru isegi tarkade peast. Vastupandamatu ja naeruhimulise tegutsejana andis ta Hermeselegi silmad ette. Ent Aphrodite asus mängu üksenes siis, kui haistis lustakat armuseiklust või ahvatlevat intriigi.Tema enda armuseiklusi ja lapsi on nii palju, et neid jagub paljudesse lugudesse ja legendidesse. Tema enda sünnilugu aga kannab saladusteloori. Või siis vastupidi – ühe sünni kohta mitu erinevat lugu, on ilmselgelt liiga palju.

Ühe versiooni kohaselt (Homerose järgi) on Aphrodite Zeusi ja Dione tütar – igati pasklik päritolu ühele korralikule Olümpolase jumalannale. Kuid teise, Hesidose versiooni järgi sündis Aphrodite titaan Uranose veretilkadest, mis kukkusid merre ja moodustasid vahu. Vahust aga sündis jumalanna (sellele viitab ka tema nimi - `aphros` on kreekakeeli vaht). Kõrgete jumalate vanaisa oli sellel hetkel parasjagu suremas, sest tema poeg Kronos (rooma Saturnus) tappis Uranose, et ise valitsusjärjele saada. See müüt peegeldab jumalanna iidset ktoonilist (maajumalikku) päritolu.

Samuti räägitakse, et Uranose verest sündisid ilma ka erinnüsed (fuuriad) ja gigandid – kõik neljanda põlvkonna koletised. Seega on Aphrodite nende koletiste ja kurjade naisolevuste (erinnüste) õde, järelikult Zeusist vanem ja peaks olema tema tädi, mitte tütar. Uranose neljanda “pesakonna” lapsena oli Aphroditel kosmiline missioon – tuua või mas armastus maailma.Armastusel aga on erinevad palgeid.

Varasematel aegadel paistis inimestele kõige enam meeldivat armastuse viljakuse pale, seepärast seostati Aphroditet üsna alguses peamiselt viljakuse, kevade ja igavese elu ning noorusega. Samuti tunti iginoort jumalannat ka aedade valitsejannana. Aphroditet ümbritsesid alati roosid, mirt, anemoonid, kannikesed, nartsissid ja liiliad. Loomulikult ka hulk teisi kauneid taimi ning olevusi. Nende hulgas kindlasti ka graatsiaid ja nümfid imeilusast jumalannat saatmas.

Varases Aphrodites on foniikia jumalanna Astarta, babüloonia Ishtar ja Egiptuse Isise mõjusid peidus. Nagu need idamaised vilajkusjumalannad, nõnda olnud Aphrodetegi ka metsloomade kaitsja. Tema erilise soosingu osaliseks said lõvi, hunt ja karu.

Kreeka kultuuris omandavad Aphrodite muistsed karmid omadused pehmema kuju.Pimeda lauliku Homerose eepos kirjeldab korrektse päritoluga jumalikest vanematest sündinud Olümpose jumalanna elu. Teisedki umbkaudu samaaegsed laulikud mõistavad kaunisti ülistada veetleva jumalanna võlusid ning laualvad tema lugu. Kuid nüüd läheb see lugu keeruliseks, mis ihaladatud kaunitari puhul pole põrmugi imekspandev.

Mõned allikad pajatavad Aphrodite ja jumal-sepa Hephaistose abielust. Üks kaunis, teine välimuselt inetu, kuid sepistemeistrina võrratu, elavad jumalatele kohast elu võimsa Olümpose suursuguses lossis. Teised allikas lasevad Aphroditel elada küll jumalate mäel, kuid panevad ta paari sõjajumal Aresega. Neil teatakse ka lapsi olevat. Üks on poisikese välimusega kritskivend Eros (Amor), kes ulakuselt suudab ületada Arestki ning armuintriigide punujana ei jää sammugi maha ema Aphroditest. Ta pillub armunoolekesi halastamatult nii inimeste kui jumalate pihta, tehes seda läbisegi ning sageli lihtsalt paljast lustist, et näha, mis juhtub.

Aresi (Marsi) poegadena on küll tuntud, kuid piisavalt kõhedusttekitavad Deimos ja Phobos (tõlkes Hirm ja Õudus). Nemad lustisid isaga sõjaväljadel möllata ning oma ema armastuse ja ilu maailma toimetustesse nad eriti ei sekkunud.

Harmonia olla samuti Arese ja Aphrodite tütar. Kummalised lapsed on kirglikul sõdalasel ja ilusal armastuseloojal. Aphroditel teatakse olevat ka abieluväliseid lapsi. Üks kuulsamaid on Trooja sõja kangelane Aeneas, Anchisese poeg. Aeneas on rohkem roomalste lemmik ning Trooja sõja vägevate kangelaslaulusde kõrval on talle rooma laulikud pühendanud lausa omaette eepose.

Kõik Aphrodite armulood polnud aga viljakad ega õnnelikud ei iidsel ega vähem iidsetel aegadel. Imelise jumalanna armastusest samuti kummalist päritolu kauni noormehe vastu teatakse rääkida järgmine kurb lugu, mis võiks kõlada umbes nii:

Jumalad töötavad taevas 9

Sel kevadsuvel tõmbab blogi end natuke tagasi. Et aga päris blogi kuivale ei jääks, siis hakkab ilmuma möödunud aasta augustis pooleli jäänud arhiivimaterjal. Selleks on kunagi ajakirjas Avanemine ilmunud Marja-Leena Uluotsa kirjatükk Jumalad töötavad taevas. Arhiivimaterjali vahele tuleb mõni tõlkeartikkel, kui seda mulle saadetakse. Kui kellelgi lugejatest on oma kirjatükk ja kodulehte või blogi pole ja on soov see teisteni tuua, siis on võimalus läbi selle blogi oma materjal oma nime all avaldada.

Viimane avaldatud osa oli Junost. Järgmisena tuleb siis Merkuur ja teised planeedid. Soovin kõikidele ilusat kevade jätkumist ning tegusat suve.

Valor

Merkuuri lugu

Merkuur on üks igavesti põnev tegelane nii astroloogilises, astronoomilises kui ka mütoloogilises mõttes. Kuigi ta ei kuulu isiklike lemmikute hulka – liiga palju sahmimist, sehkendamist ja informatsiooni – on temaga läbisaamine igapäevases elus oluliselt vajalik. Kirjutamine isegi kuulub selle vägeva valitsuse alla, nii et virisemisele või näpuga näitamisele pole siin kohta.

Astronoomiliselt on Merkuur Päikesesüsteemis Päikesele kõige lähedasem planeet. Välimuselt sarnaneb ta paljuski maalastele hästi tuttava Kuu omale. On arvatud, et Merkuur iidammustel aegadel, kui praegu, kuulus mõne planeedi kaaslaste hulka. Sellistel juhtudel sokutatakse Merkuuri peamiselt Veenuse kaaslaseks. Päikese kasvades tõmbas meie päevatäht ta enda ligi ära, sest Veenus, kes on Päikesest oluliselt väiksem, ei jõudnud teda enam oma orbiidil kinni pidada. Võib-olla neis lugudes peitubki Merkuuri-loo algus – tema kui liikumise väljendaja ja sõnumitooja, kellel lubatud siseneda sellistesse kohtadesse, mis teistele, isegi vägevatele olümpolastele, keelatud.

Niisiis on Merkuur Päikesele lähim planeet, keskmine kaugus Päikesest – 0,387 astronoomilist ühikut, tiirlemisperiood – 87,97 Maa ööpäeva, pöörlemisperiood – 58,65 Maa ööpäeva. Merkuuri enda ööpäev kestab 176 Maa ööpäeva. Planeedi läbimõõt on 4878 km, mass on 18 korda väiksem Maa omast.

Maalt vaadatuna on Merkuuril faasid ning pind näib laiguline. Planeedi pind on kaetud meteoriidikraatritega, nagu Kuugi. Merkuurile ainuomased, kuni kolme kilomeetri kõrgused ja mitmesaja meetri pikkused astangud on tõenäoliselt tekkinud planeedi jahtumisel, kui selle rauast tuum kokku tõmbus.

Astronoomias on antud Merkuurile ametlikeks nimedeks: ladinapärane Mercurius ja kreekapärased Stilbon ja Hermes. Need nimed ja see, kuidas kutsutakse planeeti astroloogias, ongi jumalanimelise planeedi mütoloogilise uurimise aluseks.

Tuntuim mütoloogiline tegelane on muidugi Hermes (rooma vaste Mercuriusele). Hermes elas teiste jumalate seltsis Olümpose mäel. Ta on meeldiv ja kärmas ning kannab jalas tiivulisi sandaale. Tiivad ehivad ka Hermese madalapõhjaslist kübarat ning võlujõuga heeroldikeppi. Kui hakata kõiki Hermese krutskeid üles lugema, läheb päike enne looja, kui me selle nimekirjaga lõpule jõuame. Ta on kindlasti kõigist jumalaist nutikam ja kavalaim ning üliosav. Tema sügelevad pikad näpud tegid tast varga, kes alustas karjääri juba esimesel elupäeval, varastades ära päikesejumal Apolloni karjad. Zeus käskis loomad tagasi anda ja Apollon leppis Hermesega ära, kui viimane talle lüüra kinkis. Selle pilli leiutas Hermes ise ning nikerdas valmis kilpkonna koorikust.

Hermes oli kaubanduse ja turu jumal ning kaupmeeste kaitsja. Samas oli ta ka surnute pidulik teejuht, heerold, kes näitas hingedele teed viimasesse koju. Ja pikanäpumehi kaitses ta ka. Kes seda täpselt teab, kas selle pärast, et Merkuuri valdkonda kuulub kirjandus, informatsioon ja muu sarnane, või seetõttu, et Hermes oli jumaliku sõnumi kättetoimetaja, on temast kirjanduses ja müütides kõikidest antiikjumalatest kõige sagedamini juttu. Merkuur on ka astroloogide hulgas armastatud, eriti kolmapäeviti...

Hermese, eriti aga Mercuriuse ajaloolises kujunemises selliseks jumalaks, nagu ta just prasjagu sai, mängib suurt rolli tema päritolu. Hermes on Atlase tütre Maia ja Zeusi poeg. Zeusil oli lapsi palju ning sellel asjaolul pole antud juhul erilist tähendust. Eriliseks teeb aga Hermese tema ema Maia. Titaani tütrena kuulub temagi jumalate vanemasse kultuurilisse kihistusse. Antiigi õitsengu eelsel ajal austati teda kui vägevat maajumalat, kes oli seotud saladuste, maa-aluste müstiliste varade ja peidetud aaretega.

Emalt päris Hermes oma kujunemisloos õiguse siseneda surnuteriiki (mida teised jumalad muidugi teha ei võinud) ning temast sai surnute pidulik saatja. Samuti pärineb Maia asutusaegadest lootus, et keegi võiks kätte näidata peidetud aardeid. Ennevanasti usuti Maiat seda tegevat, antiigi ajal loodeti Hermese peale.

Astroloogiliselt näitab Merkuuri asend isiklikus horoskoobis selle inimese mõtlemist, väljenduslaadi, kõnet ja liigutusi. Ta juhib nii kehalist kui vaimset liikuvust, teadmishimu, kohanemisvõimet ja huumoritaju. Liigutuste kiirus ja eriti näpuosavus kuulub otseselt Merkuuri valitsusalasse. Astroloogia seisukohalt on Merkuur puhta mõistuse, intellekti, mälu ja loogika planeet. Merkuur võimaldab inimestel vastu võtta ja alal hoida väliseid muljeid, koondada ja korraldada oma mõtteid, säilitada saadud kogemusi, arendada mõttekäiku, kujundada mõisteid, moodustada mõttekujutlusi ja jõuda teatud otsustele.

Talle allub loov tegutsemine vaimsel alal. Merkuuri märgipositsioon annab oma iseloomuliku mõjutuse isiku mõtlemislaadile ja suhtlemisoskusele. Samuti viitab inimese käelisele tegevusele ja käitumistüübile. 

järgneb... 

Päikesevarjutus

Päikesevarjutus 10. mail

Kümnendal mail, kui Kuu varjutab lühikeseks ajaks Päikese, avaneb maailma jaoks külluse värav. Läbi selle varjutuse tsükli, mis kulmineerub täiskuuga Sõnnis 17. novembril, naaseb küllus meie ellu viisidel, mida me kõige rohkem vajame. Jumal hoolitseb selle eest, et kõik meie vajadused saaksid kaetud sellise suuremeelusega, mis võib tulla ainult läbi Tema.

35 lubadust

Kogu selle võimsa varjutuse tsükli jooksul oodake järgmisi asju manifesteerumas: tohutud materiaalsed kasumid; kiired ehitused kõikides kujudes ja suurustes; kasinuse kõrvaldamine; teenimisvõimaluste avardumine; järsud tõusud tootmises ja toodangu väärtuses; ülalpidamisvormide tagasitulek; õnnistused isiklikus tervises; ülla töö säästev kasv; ligipääs küllusele ja tulule; transformatsioonid, mis on seotud finantsidega; äärmiselt väärtuslikud objektid; taimede ja mineraalide küllus; lagunenud asjade taastamine; kaua vajatud ostud; varjatud ande avastamine; isikliku võime tulutoov väljendamine; kogukondade taastamine; suured rikkuse jaotamised; infrastruktuuri täiustamine; linnade uuendamise projektid; võla kergenemine või sellest vabanemine;

elumuutvad ilmutused; soodsad elukoha vahetused; materiaalse omandi kvaliteedi paranemine; majanduse tugevnemine; küllusele orienteeritud geoloogilised avastused; sotsiaalsed ja ametialased edutamised; dramaatilised muutused valuutaturul; lubaduse seemnete istutamine; enesehinnangu transformatsiooniline tõus; sotsiaalsete väärtuste soodsad kohandamised; uus kaubanduslik kasv; varastatud rikkuse suured tagasisaamised; valgustavad sisenemised mineraalide kuningriiki; ja vastupidavuse, suuremeelsuse ja kannatlikkuse vaimne areng.

Jumalikud ootused

Kui see külluse, jõu ja tervenemise tsükkel edasi areneb, oodatakse meilt meie elude parandamist vaimselt kõige väärtuslikemal viisidel. Mida see tähendab? See tähendab kasutada küllust, et taastada elu, olla suuremas teenistuses maailmale, tegeleda asjadega, mis on takistanud vaimset kasvu ja töötada koos üksteisega, et tõsta ühiskonda ja oma tulevikku kõige targemal ja kestvamal võimalikul viisil. Sõnn on oma loomult järjepidev. Kindlustagem siis kõik, et me kasutame seda varjutuse energiat nii, et ka meie elud läbiksid pika tee.

Skorpion kui katalüsaator

Kuna see varjutus toimub Skorpioni maja vastas, siis toimuvad katalüütilised muutused üle kogu elu spektri, mis lasevad hädavajalikel transformatsioonidel toimuda. Sellele varjutuste lainele järgnevatel nädalatel ja kuudel oodake drastilisi ja elu paremaks muutvaid muutusi. Meil oleks mõistlik ära tunda uusi külluse sissevoolusid, võimalusi ja loovat energiat, mis on kõik suunatud taasleitud elu stabiilsusele, külluse loomisele, vaesuse vormide hajumisele ja uuele kasvule meie eludes aladel, kui seda kõige rohkem vaja on.

Uue Maa küllus

Praegu toimuvad maise rikkuse kohandamised nii, et see, mida keegi omab või on võimeline teenima, peegeldaks paremini nende vaimset ülesehitust, nii heas kui halvas. Uuel Maal peegeldab maine küllus vaimset küllust ja aja edasi arenedes saab see tõde ilmsiks. Nüüd, kui see teada on, siis need, kes soovivad nautida jõukust, peaksid tegelema sellega, et arendada enda vaimseid väärtusi, mida nii väga hindab meie Looja. Sõnnis on kannatlikkus, lahkus, sihikindlus, suuremeelsus, tundlikkus, usaldusväärsus ja vankumatus. Need voorused on võtmed sellesse Majja, kasutage neid siis oma elus uste avamiseks, kui need kuud lahti rulluvad. Need uksed viivad teid küllusesse.

Ümberhindamine

Me peame muutma oma väärtusi nii, et peegeldada esilekerkivat maailma. Sõnni suureks puuduseks on see, et me võime harjumuspärastesse asjadesse kinni jääda. See võib meid nii kiiresti muutuvas maailmas ja muutuvates aegades hävingusse või häbisse juhtida. See toob meid tagasi väärtuse juurde. Mis on meie eludes nüüd tõeliselt väärtuslik? Mis on oma väärtuse kaotanud ja mis tuleb muundada millekski, millel on väärtus? Kuidas mõõta kaotust ja kuidas mõõta kasu? Need on kõik olulised küsimused, mille üle mõtiskleda selle Kuldse Ajastu esimese päikesevarjutuse ajal ja peale seda. Juhtnöörina pidage meeles seda: kui millelgi on tõeline väärus, siis ta juba oma olemuselt loob rohkem väärtust.

Pull

Ajaloo jooksul on kirja pandud palju legende ja müüte, mis seostavad Sõnni pulliga. Võite küsida, miks on see nii levinud? Kas polnud pull antiikses maailmas mitte väärtuse sümbol? Kui palju antakse au saagikuse eest pullile, kes oma adraga töötab? Mitu inimest said söönuks tänu pullile ja tema tööle? Kui paljud said peavarju, läbi jõukuse, mida ta toota aitas? Pull on produktiivse jõukuse sümbol, protsess, mis kuulub Sõnni südamesse. Seepärast ülistati pulli, asjata muidugi. Igas horoskoobis leiame me Sõnni ja 19ndas kraadis näeme me, kus on jõudnud kätte kosmiline aeg, et toota suurt jõukust, sest sellessamas kraadis on ka see päikesevarjutus.

Te võite mu peale loota,

Astroloog Salvador Russo

Tõlkinud Tiina Hoel