Aeg ja kalender

Selle aasta 21.jaanuar, ajalehes Postimees ilmus artikkel mille autoriks on teadusajakirjanik Arko Olesk. See artikkel äratas ülesse uinunud mõtte (seda juhtub minuga üsna sageli, et mõni kirjatükk või sündmus seda tingib) koostada ja anda ülevaade kalendri ajaloost, kujunemisest ning seda ma siis nüüd püüangi teha. Koondasin kokku erinevad andmebaasid, suveaegade üleminekud, rida artiklite lõike, milles suveaja kohta on nii poolt kui vastuargumendid jms. Mitmetes ülevaadetes osa asju kordub, kuid seda erinevas vormis.

Muutuv aeg

29 päeva, 12 tundi, 44 minutit, 2,9 sekundit – Kuu täistsükli pikkus
365 päeva, 5 tundi, 48 minutit ja 45 sekundit – troopilise aasta pikkus aastal 2000
11 minutit, 14 sekundit – Juliuse kalendri nihe astronoomilise aastaga võrreldes
0,5 sekundit sajandis – aasta keskmine pikenemine ühe sajandi jooksul Maa tiirlemise aeglustumise tõttu.

1.jaanuar 46 eKr – Julius Caesari kalendrireform
4.-14. oktoober 1582 – paavast Gregoriuse kalendrireform
1972 – universaalse aja (UTC) kasutuselevõtt, lisasekundite kasutamise algus
Allikas: D.E. Duncani raamat “The Calendar”

Ajaühikud

Juliuse kalendri aasta – 365,25 päeva – keskmises päikeseajas
Gregoriuse kalendri aasta – 365,2425 – keskmises päikeseajas
Troopiline aasta – 365,2422 – kevadise pööripäeva suhtes

Sideeriline ehk täheaasta – 365,2564 – tähtede suhtes
Anomalistlik aasta – 365,2596 – periheeli läbimise suhtes
Drakooniline ehk varjutuseaasta – 346,6200 – Kuu tõususõlmede suhtes

Kuuaasta – 354,3672 - = 12 sünoodilist kuud
Keskmine kalendrikuu – 30 päeva, 10 tundi, 29 min. 04 sek.
Sünoodiline kuu – 29, 5306 – noorkuust noorkuuni
Sideeriline kuu – 27, 3217 – tähtede suhtes

Keskmine päikeseööpäev – 24 tundi keskmises päikeseajas = 24 tindi, 03 min. 56,56 sek. Täheajas = 1,002 737 91 sideerilist ööpäeva
Sideeriline ehk täheööpäev – 24 tundi täheajas = 23 tundi 56 min. 04,09 sek. keskmises päikseajas = 0,997 269 57 keskmist päikeseööpäeva

Kes jaotab aega?

Lühendatud osa artiklist “Kes jaotab aega”…..Aasta 2012 on liigaasta, 29. veebruari võrra rikkam kolmest eelnevast või järgnevast aastast. Ent õigupoolest veelgi pikem – juuni viimase päeva viimase tunni viimases minutis on tervelt 61 sekundit. Need lisanduvad 24 tundi ja üks sekund on osa aastatuhandete jooksul välja töötatud keerukast süsteemist, mille eesmärk on olnud hoida kalendriaasta samas rütmis päikeseaastaga.

Kui täiendava veebruaripäevaga liigaastate süsteem on kasutusel juba üle paari tuhande aasta, siis lisasekundeid lisatakse kelladele alates 1972. aastast, viimati 2005. ja 2008. aastal. Kokku on 40 aasta jooksul meile sel moel kingitud 24 sekundit rohkem aega.

Jaanuaris toimus Sveitsis Rahvusvahelise Telekommunikatsioon Liidu (ITU) kongress, kus ühe päevakorrapunktina oli arutusel lisasekundite kaotamise teema, põhjenduseks võimalikud probleemid, mida see arvutisüsteemidele tekitab. Kui ettepanek oleks läbi läinud, siis hakkaks meie aega määrama Päikese asukoha asemel ülitäpsed aatomkellad – ja katkestaks sümboolse sideme maise kalendri ja taevaste kehade vahel.

See side on ürgne ja tugev, peegeldudes igast ajaarvamise aspektist. Arutades lahti meie kalendrisüsteemi lugu, leiab sealt kihistusi paljudest ajastustest, kummalisena tunduvaid detaile, mida on suunanud usulised või poliitilised motiivid. Kuid ennekõike on näha siiski aina täiustuvat püüdu rajada taevaste rütmide abil usaldusväärne ja täpne raamistik, mille järgi inimesed oma elu aastast aastasse korraldada saavad.

Kui eelmise sajandi (20.saj.) keskpaigas võeti kasutusele aatomkellad, selgus uus probleem – kellad on liiga täpsed, seekord on maakera ise see, kes ei suuda rütmi hoida. Kosmiliste tõmbe- ja tõukejõudude tõttu kõigub siia-sinna nii Maa tiirlemine kui pöörlemine ehk nii päeva kui ka aasta pikkus. Lisaks Maa liikumine aeglustub ja aasta pikeneb selle tõttu pool sekundit sajandis, ööpäev aga 1,4 millisekundit.

Ka mõõtühikute süsteemi ajaühik sekund oli esmalt defineeritud ööpäeva pikkuse ja seejärel 1900. aasta troopilise aasta (ekvaatori kevadiste pööripäevade vahe) järgi, kuid looduslikke konstante otsides on sekund nüüd määratletud hoopis keemilise elemendi tseesiumi võnkumise kaudu. 1972. aastast tiksuvad maailma kellad ja piiksuvad raadiod universaalse aja (UTC) järgi, mida hoiab üleilmne aatomkellade võrgustik. Pariisi observatooriumi juures asuv üksus lühendiga IERS aga jälgib Maa liikumist ning kui astronoomilise aja ja kellade aja vahe läheneb 0,9 sekundile, teeb organisatsioon ettepaneku lisada juuni või detsembri lõppu üks sekund.

Selline sekundite lisamise lõpetamise poolt olid USA ja Prantsusmaa, vastasleeris aga Suurbritannia, Hiina ja Kuuba. Lisasekundite vastaste peamine mure oli arvutisüsteemid, millest meie elu ja heaolu üha enam sõltuvad. Navigatsiooniseadmete, elektroonilise side ja muude süsteemide tarkvara ei pruugi iga kord lisasekundiga toime tulla ning tekkinud vead võivad olla märkimisväärsete tagajärgedega. Keerukad süsteemid vajavad ennustavat ajasüsteemi, ütlevad selle poole eksperdid.

Muutuste kriitikute sõnul on probleem aga üle paisutatud ja selle vältimiseks on võimalused olemas. Väikesest sekundi lisamise vaevast olulisem olevat aga ajaarvamise järjepidevuse säilitamine taevaste rütmide alusel.

Kui küsimus oleks käinud hääletusele, oleks see läbiminekuks vajanud 193 liikmesriigi seas 70 protsendi toetust. Ent juba esimesed diskussioonid näitasid, et seekord on kokkulepe vähetõenäoline, ning küsimuse arutamine lükati kolme aasta võrra edasi. Aega on ikka jaotanud need, kelle käes on ühiskonnas võim. Kas kunagi saabub tehnoloogia kord? (artikli lõpp).

järgneb...